Arctic Power Panamera - Meera

tõug: siberi husky
sündinud: 29.03.2012
sugu: steriliseeritud emane
reg. nr: FI27830/12
ema: FI KVA Arctic Power Darkthing
Isa: SM-REK-AVO-09 FIN KVA Sainen Geir Moen
vaata tervet sugupuud
Meera iseloomustus on mul põhjusega jäänud kutsikapõlvest alates kirjutamata. Meera on koer, kellega mul on senikogematu side, kuid kelle tundmaõppimine on võtnud oma aja. Lisaks sellele on ta oma elu jooksul olnud pidevas arengus ja muutumises ning need omadussõnad, mida ma kasutaksin tema kohta täna, ei kehtinud tegelikult kõigest pool aastat tagasigi. Täna, Meera viiendal sünnipäeval, püüan siiski teda pisut iseloomustada, et anda lugejatele aimu, kuivõrd erilise tüdrukuga Meera näol tegemist on :).
Meera on oma põhiolemuselt üsna tüüpiline siberi husky. Ta on energiline, armastab kõiki oma tuttavaid inimesi, saab konfliktivabalt läbi enamuse teiste koertega ning mina olen vaid üks tema tuhandest erinevast huvialast. Meerale meeldib väga joosta, jälgi ajada, kaevata, väikeloomi taga ajada ja muid husky asju teha.
Eriti meeldib Meerale aga lahendada mõistatusi. Kui kapi all on kuskil kättesaamatus kohas üksik krõbin, võib Meera seda tundide kaupa õngitseda. Ta ei paista selle olemasolu kunagi unustavat ja ta on üsna leidlik uute lahenduste otsimises. Näiteks on ta tänaseks välja koolitanud oma peremehe võtma ahjuroobi ning tulema talle appi krõbinat päästma. Ka igasugused otsimismängud on Meera lemmikud ja mida rohkem vaeva on vaja leidmiseks näha, seda lahedam otsida on. Tihtipeale jääb mulje, et otsitava asja väärtus ei ole Meera jaoks kaugeltki nii suur, kui tegevuse enda oma.
Ilmselt sarnasel põhjusel on Meera üks lemmiktegevusi inimeste manipuleerimine maiuseid eraldama. Talle meeldib pidevalt katsetada, mis töötab. Nii alustabki ta tavaliselt armsa näo tegemisest, siis jätkab üksikute ehmatavate räusatustega või proovib kas husky häälega jorisemine võiks aidata. Kui ei, siis järgmisena proovib ta pakkuda oma käppasid või lamamist ning vaatab kas äkki hoopis inimese peale hüppamine viib sihile. Kui see ka ei aita, hakkab ta otsima toast suvalisi esemeid ja neid meile pakkuma. Tihtilugu, kui muu eelnev ei ole aidanud, siis selles etapis mingi asi ikka tekitab inimestes heldimuse ja palake kukub (oiiii sa tõid mulle mõlemad sussid, aitäh!). Aga kui andamite toomine ei aita, siis võib koeratüdruk üsna kindel olla, et teda suunatakse pessa, pikali või õue minema. Jehuu! Need on ju käsklused, mille järel võib vahel maiust saada! Ja nii ongi Meera jaoks kogu ettevõtmine igal juhul korda läinud :).
Samas ei muutu Meera kunagi ülemäära pealetükkivaks ega kleepuvaks. Kui on vaja, et ta lõpetaks inimeste kiusamise ära, on teda ümber suunata äärmiselt lihtne ja selleks piisab tihti vaid pisut konkreetsema aga samas pehme häälega „kõik“ ütlemisest. Seetõttu ongi kõik need eeltoodud paha koera käitumised meie poolt pidevalt premeeritud saanud- ohtu, et Meera võtaks maailma valitsemise enda kätte, ei ole, aga samas kõik see aitab kasvatada Meera enesekindlust ja on aidanud muuta teda avatumaks ja mängulisemaks suhtlejaks.
Tõepoolest, Meera ei ole alati olnud nii krutskeid täis, kui täna. Kutsika ja noorukina oli ta üsna tõsine koer ning teda mängima või lollusi tegema meelitada õnnestus üsna harva. Tema söögiisu ja huvi inimesega suhtlemise vastu langesid puberteedi-eas üsna madalaks ja jäid päris pikalt selliseks. Hormonaalsed kõikumised innatsükli ajal muutsid teda tundlikumaks ja tujukamaks. Talle ei meeldinud, kui teda käsitleti, talle ei meeldinud uued tutvused ning halva ilmaga oli ta kohe eriti tujutu. Ehkki ta ei ole kunagi olnud klassikaliselt arg koer, kes saba jalgevahel kuskile voodi alla peitu poeks, on tema tundlikkus erinevate asjade suhtes olnud periooditi nii suur, et selle vähendamine on nõudnud kuude või isegi aastate pikkust süstemaatilist tööd. Autosõiduhirm, hirm hooldusprotseduuride ees, tundlikkus sotsiaalse surve suhtes, võõraste koerte ja inimeste aktiivne vältimine, keskkonnatundlikkus on võtnud kõige rohkem aega, kuid olnud ühtlasi ka kõige õpetlikumad.
Meerat võttes oli mul lootus saada endale äge sportkoer, kellega varajasest noorusest minna ja proovida erinevad asju. Seda lootust aitasid tõsta mitmed tema sünnipärased eeldused. Ta on kiire õppija, tähelepanelik, hea koordinatsiooniga ning ta lihtsalt armastab ükskõik millise töö tegemist. Kuna Meera on õppinud väiksest peale sõnakuulelikkuse elemente positiivsete meetoditega, kasvab pidevalt tema veendumus, et sõnakuulelikkus on tema enda välja mõeldud ala, kus inimene ütleb talle erinevaid lemmikuid vihjeid ja tema saab siis neid harjutusi saba lehvides kaasa teha. Iga kord, kui ta sooritab mõne harjutuse korrektselt, on näha kuidas ta silmis süttib mingi tuluke, justkui öeldes: jess- ära tegin! Tegevus ise näib olevat tema jaoks kohati suurem preemia, kui selle eest pakutav maius ja ta teeb kõike hea meelega ka siis, kui midagi maitsvat saadaval ei ole.
Kui Meera suuremaks sirgus, sai aga selgeks, et sotsiaalse surve olukorras ilma stressi maandavate vabastuste ja preemiateta ei suuda keskkonnatundlik ja sotsiaalse surve suhtes tundlik koer enda armastatud asju sugugi nii säravisilmi teha. Lihtsamate elementide ajal püsis ta nende toel mõttega asja juures, kuid rohkem keskendumist nõudvate harjutuste või võtetevaheliste pauside ajal oli pidevalt oht, et ta vabastab end ebamugavast pingest sellega, et läheb lihtsalt minema.
Nii asusimegi koos õppima, kuidas aidata Meeral end oma armastatud asjade tegemisel turvaliselt tunda ja kuidas üldse elu rohkem nautida. Seega ei ole me selle linnulennul läinud 5 aasta jooksul aktiivset tiitlijahti ühelgi alal pidanud, kuid tööd teinud ja vaeva näinud oleme me lakkamatult mitmel eri rindel. Me oleme õppinud lihtsalt koos olema ja mängima- ilma toidu, mänguasjade ega käskude-keeldudeta. Mina olen õppinud kasutama teadlikumalt oma kehakeelt ja jälgima Meera oma. Meera on õppinud seeläbi mind usaldama ja minule toetuma. Mina olen õppinud märkama asju, mis Meerale meeldivad ja pakkuma neid talle. Tema on justkui tänutäheks hakanud tegema kaasa veidruseid, mida mina temalt palunud olen.
Tänu Meerale on saanud murelikest koertest minu südameasi ja ma olen kindel, et kõik minu järgnevad koerad ning minu õpilaste koerad saavad talle olla selle eest tänulikud, et ma olen õppinud väärtustama asju, mille pärast me TEGELIKULT koera enda perre võtame. Ei, mitte tiitleid, mitte suuri saavutusi näituste-võistluste-aretuse rindel. Koeraga koos elamise väärtus peitub hoopis selles, et me õpime elama hetkes, märkama asju, mida me muidu ei märkaks ning jätma kõrvale oma ego, et kuulata seda, mida koeral on meile öelda.
Lisaks suhte arendamisele, enesekindluse tõstmisele, mängima õppimisele, teineteise lugema õppimisele ja teineteise tõelise olemusega leppimisele, oleme me Meeraga koos treeninud sõnakuulelikkust, veosporti, käinud paaril näitusel ning õppinud võimlema. Kindlasti lisandub sellesse nimekirja tulevikus ka muid asju, kuid üks on kindel- me teeme koos ainult neid asju, mida me mõlemad naudime ning ainult nii, et meil mõlemal oleks tore.
sündinud: 29.03.2012
sugu: steriliseeritud emane
reg. nr: FI27830/12
ema: FI KVA Arctic Power Darkthing
Isa: SM-REK-AVO-09 FIN KVA Sainen Geir Moen
vaata tervet sugupuud
Meera iseloomustus on mul põhjusega jäänud kutsikapõlvest alates kirjutamata. Meera on koer, kellega mul on senikogematu side, kuid kelle tundmaõppimine on võtnud oma aja. Lisaks sellele on ta oma elu jooksul olnud pidevas arengus ja muutumises ning need omadussõnad, mida ma kasutaksin tema kohta täna, ei kehtinud tegelikult kõigest pool aastat tagasigi. Täna, Meera viiendal sünnipäeval, püüan siiski teda pisut iseloomustada, et anda lugejatele aimu, kuivõrd erilise tüdrukuga Meera näol tegemist on :).
Meera on oma põhiolemuselt üsna tüüpiline siberi husky. Ta on energiline, armastab kõiki oma tuttavaid inimesi, saab konfliktivabalt läbi enamuse teiste koertega ning mina olen vaid üks tema tuhandest erinevast huvialast. Meerale meeldib väga joosta, jälgi ajada, kaevata, väikeloomi taga ajada ja muid husky asju teha.
Eriti meeldib Meerale aga lahendada mõistatusi. Kui kapi all on kuskil kättesaamatus kohas üksik krõbin, võib Meera seda tundide kaupa õngitseda. Ta ei paista selle olemasolu kunagi unustavat ja ta on üsna leidlik uute lahenduste otsimises. Näiteks on ta tänaseks välja koolitanud oma peremehe võtma ahjuroobi ning tulema talle appi krõbinat päästma. Ka igasugused otsimismängud on Meera lemmikud ja mida rohkem vaeva on vaja leidmiseks näha, seda lahedam otsida on. Tihtipeale jääb mulje, et otsitava asja väärtus ei ole Meera jaoks kaugeltki nii suur, kui tegevuse enda oma.
Ilmselt sarnasel põhjusel on Meera üks lemmiktegevusi inimeste manipuleerimine maiuseid eraldama. Talle meeldib pidevalt katsetada, mis töötab. Nii alustabki ta tavaliselt armsa näo tegemisest, siis jätkab üksikute ehmatavate räusatustega või proovib kas husky häälega jorisemine võiks aidata. Kui ei, siis järgmisena proovib ta pakkuda oma käppasid või lamamist ning vaatab kas äkki hoopis inimese peale hüppamine viib sihile. Kui see ka ei aita, hakkab ta otsima toast suvalisi esemeid ja neid meile pakkuma. Tihtilugu, kui muu eelnev ei ole aidanud, siis selles etapis mingi asi ikka tekitab inimestes heldimuse ja palake kukub (oiiii sa tõid mulle mõlemad sussid, aitäh!). Aga kui andamite toomine ei aita, siis võib koeratüdruk üsna kindel olla, et teda suunatakse pessa, pikali või õue minema. Jehuu! Need on ju käsklused, mille järel võib vahel maiust saada! Ja nii ongi Meera jaoks kogu ettevõtmine igal juhul korda läinud :).
Samas ei muutu Meera kunagi ülemäära pealetükkivaks ega kleepuvaks. Kui on vaja, et ta lõpetaks inimeste kiusamise ära, on teda ümber suunata äärmiselt lihtne ja selleks piisab tihti vaid pisut konkreetsema aga samas pehme häälega „kõik“ ütlemisest. Seetõttu ongi kõik need eeltoodud paha koera käitumised meie poolt pidevalt premeeritud saanud- ohtu, et Meera võtaks maailma valitsemise enda kätte, ei ole, aga samas kõik see aitab kasvatada Meera enesekindlust ja on aidanud muuta teda avatumaks ja mängulisemaks suhtlejaks.
Tõepoolest, Meera ei ole alati olnud nii krutskeid täis, kui täna. Kutsika ja noorukina oli ta üsna tõsine koer ning teda mängima või lollusi tegema meelitada õnnestus üsna harva. Tema söögiisu ja huvi inimesega suhtlemise vastu langesid puberteedi-eas üsna madalaks ja jäid päris pikalt selliseks. Hormonaalsed kõikumised innatsükli ajal muutsid teda tundlikumaks ja tujukamaks. Talle ei meeldinud, kui teda käsitleti, talle ei meeldinud uued tutvused ning halva ilmaga oli ta kohe eriti tujutu. Ehkki ta ei ole kunagi olnud klassikaliselt arg koer, kes saba jalgevahel kuskile voodi alla peitu poeks, on tema tundlikkus erinevate asjade suhtes olnud periooditi nii suur, et selle vähendamine on nõudnud kuude või isegi aastate pikkust süstemaatilist tööd. Autosõiduhirm, hirm hooldusprotseduuride ees, tundlikkus sotsiaalse surve suhtes, võõraste koerte ja inimeste aktiivne vältimine, keskkonnatundlikkus on võtnud kõige rohkem aega, kuid olnud ühtlasi ka kõige õpetlikumad.
Meerat võttes oli mul lootus saada endale äge sportkoer, kellega varajasest noorusest minna ja proovida erinevad asju. Seda lootust aitasid tõsta mitmed tema sünnipärased eeldused. Ta on kiire õppija, tähelepanelik, hea koordinatsiooniga ning ta lihtsalt armastab ükskõik millise töö tegemist. Kuna Meera on õppinud väiksest peale sõnakuulelikkuse elemente positiivsete meetoditega, kasvab pidevalt tema veendumus, et sõnakuulelikkus on tema enda välja mõeldud ala, kus inimene ütleb talle erinevaid lemmikuid vihjeid ja tema saab siis neid harjutusi saba lehvides kaasa teha. Iga kord, kui ta sooritab mõne harjutuse korrektselt, on näha kuidas ta silmis süttib mingi tuluke, justkui öeldes: jess- ära tegin! Tegevus ise näib olevat tema jaoks kohati suurem preemia, kui selle eest pakutav maius ja ta teeb kõike hea meelega ka siis, kui midagi maitsvat saadaval ei ole.
Kui Meera suuremaks sirgus, sai aga selgeks, et sotsiaalse surve olukorras ilma stressi maandavate vabastuste ja preemiateta ei suuda keskkonnatundlik ja sotsiaalse surve suhtes tundlik koer enda armastatud asju sugugi nii säravisilmi teha. Lihtsamate elementide ajal püsis ta nende toel mõttega asja juures, kuid rohkem keskendumist nõudvate harjutuste või võtetevaheliste pauside ajal oli pidevalt oht, et ta vabastab end ebamugavast pingest sellega, et läheb lihtsalt minema.
Nii asusimegi koos õppima, kuidas aidata Meeral end oma armastatud asjade tegemisel turvaliselt tunda ja kuidas üldse elu rohkem nautida. Seega ei ole me selle linnulennul läinud 5 aasta jooksul aktiivset tiitlijahti ühelgi alal pidanud, kuid tööd teinud ja vaeva näinud oleme me lakkamatult mitmel eri rindel. Me oleme õppinud lihtsalt koos olema ja mängima- ilma toidu, mänguasjade ega käskude-keeldudeta. Mina olen õppinud kasutama teadlikumalt oma kehakeelt ja jälgima Meera oma. Meera on õppinud seeläbi mind usaldama ja minule toetuma. Mina olen õppinud märkama asju, mis Meerale meeldivad ja pakkuma neid talle. Tema on justkui tänutäheks hakanud tegema kaasa veidruseid, mida mina temalt palunud olen.
Tänu Meerale on saanud murelikest koertest minu südameasi ja ma olen kindel, et kõik minu järgnevad koerad ning minu õpilaste koerad saavad talle olla selle eest tänulikud, et ma olen õppinud väärtustama asju, mille pärast me TEGELIKULT koera enda perre võtame. Ei, mitte tiitleid, mitte suuri saavutusi näituste-võistluste-aretuse rindel. Koeraga koos elamise väärtus peitub hoopis selles, et me õpime elama hetkes, märkama asju, mida me muidu ei märkaks ning jätma kõrvale oma ego, et kuulata seda, mida koeral on meile öelda.
Lisaks suhte arendamisele, enesekindluse tõstmisele, mängima õppimisele, teineteise lugema õppimisele ja teineteise tõelise olemusega leppimisele, oleme me Meeraga koos treeninud sõnakuulelikkust, veosporti, käinud paaril näitusel ning õppinud võimlema. Kindlasti lisandub sellesse nimekirja tulevikus ka muid asju, kuid üks on kindel- me teeme koos ainult neid asju, mida me mõlemad naudime ning ainult nii, et meil mõlemal oleks tore.