Ronni

sünniaeg: arvatav sünniaeg 2009-2010
tõug: krants
sugu: isane, kastreeritud
ema: http://www.pets.ee/hoiupaik/koerad/9423.htm
isa: teadmata
Igavene kutsikas. Oma tohutu entusiasmiga elu suhtes on Ronni minu jaoks seninägematu eksmplar. Ta on intensiivne, õpib uusi asju väga-väga kiiresti, on alati meeletult fokusseeritud inimesele ja teeb juba selgeks saadud harjutusi suurepärase täpsuse ja entusiasmiga. Kes meist ei ihkaks müütilist high drive koera? Aga kas seda kõike võib olla hoopis liiga palju? Enne Ronnit ma ei arvanud, et seda saaks olla liiga palju aga nüüd tundes Ronnit arvan ma küll, et väheke mõõdukamate instinktidega koeraga elamine oleks ilmselt lihtsam ja stressivabam.
Ronni on tohutult inimestele orienteeritud koer, kelle jaoks on inimese tähelepanu ise suur preemia. Aga lisaks armastab ta väga mängu- ükskõik kas mänguasjaga või ilma. Üsna kiiresti sai selgeks, et palli viskamisel pean olema temaga väga hoolikaks, sest palli järele sööstes Ronni ei mõtle sellele, mis saab temast pärast seda, kui lõuad väärtusliku palli ümber sulgunud on. Selle tohutu hoo ja viimase hüppega, on ta mitu korda pärast palli püüdmist kündnud lõuaga mullas või teinud kukerpalli. Ilmselt, kui palli visata maja seina äärde, lendaks ta sajaga lihtsalt maja seinast läbi ja oleks ikka üliõnnelik, sest ta sai ju oma palli kätte...
Sellest hullem ju ikka olla ei saa? Saab küll. Ronni toiduinstinkt ületab kõik normaalsuse piirid. Kassu oli mul pöörase toiduinstinktiga koer ja Ronni kõrval oleks Kassu tundunud täiesti normaalne koer – kes Kassut tundsid, siis see juba räägib enda eest. Ronni toidutahe on selline, et isegi korralikult täis kõhuga võib ta kaotada kiiresti kasvõi ühte krõbinat nähes mõtlemisvõime ja minna lukku- tema tahe saada maiust on nii meeletu, et ta ei suuda enam adekvaatselt funktsioneerida, et seda kätte saada. Ka on üsna tavaline, et kui kuskil vaateväljas on toidukauss, mis sümboliseerib talle ilmselt ülimat õnne maailmas, siis ta sülitab käest pakutud toidu välja, sest kausi kõrval kaotab see täielikult oma väärtuse. Ühesõnaga oli mul tükk tegemist, et talle õpetada üldse uute harjutuste õppimise rutiini, sest alguses oli tema jaoks söögi kättesaamise viibimine meeletu karistus. Veel raskem oli õpetada talle vabavormimist, sest iseseisev mõtlemine sellises kriisiolukorras nagu on toidusaamise võimalusega olukord, oli talle alguses umbes sama nagu kui paluda kalal lennata :D. Eks see kohati hüsteeriline toiduhullus on arvatavasti tingitud hirmust, et ühel hetkel süüa ei saa. Enne varjupaika jõudmist olid nad emaga olnud pikalt näljas, kui neid asutuse territooriumile maha "unustati".
Kirsina tordil on ta tohutult kiire ja energiline koer, kes igapäevases koduses elus suudab meid päevast päeva veidi hulluks ajada. Huskyd on mul ka sattunud väga energilised aga kuna nad ei ela otseselt inimkontakti nimel ja nad ei kaalu 40 kilo, siis nad ei ole iial nii palju kaost suutnud toas tekitada, kui see noormees. Pidin alguses kohe hakkama õpetama Ronnile impulsikontrolli harjutusi ja rahunemist. Premeerisin muude tegevuste kõrvalt tema valikuid eemalduda köögist, eemalduda meist, mitte kiusata Meerat ja tema suutlikkust jääda valitud kohta lesima hoolimata kellegi tõusmisest ja liikumisest. Jumal tänatud, et ta vähemalt õpib kiiresti :D.
Kui Ronni meile tuli oli ta täpselt nagu paarikuune sotsialiseerimata kutsikas. Ta ei olnud iial käinud toas, sõitnud autoga ega näinud erinevaid maailma asju (telekas, tolmuimeja, trimmer, muruniiduk, rollerid, jalgratturid, hobused, kassid, koerad jne olid kõik alguses hirmsad tundmatud objektid). Loomulikult ei olnud tal aimugi, et päris maailmas kehtivad üldse mingid reeglid ning esimesed nädalad oli ta siiralt üllatunud, et ta pääseb ustest läbi ainult siis kui rahuneb, ei tohi iga impulsi ajel sööki-mänguasju manustada ning et teistel olenditel on ka kaasarääkimisõigus, kui tema mängida tahab ja nad võivad hoopis keelduda. Ka see oli talle uus kontseptsioon, et ta ei saanud ega pidanudki enam oma varandust ise kaitsma. Korte keele kursuseid andis talle Meera ning meie aitasime kaasa. Tänaseks on Ronni kaitsnud selles valdkonnas bakalaureusetöö ning oskab suurepäraselt kasutada rahustavaid signaale nii, et konflikte ei tekiks. Ainus millega siin veel tööd tuleb teha, on tema hirm võõraste koerte suhtes.
Tänaseks on Ronni olnud meil veidi üle aasta ja nüüd on raske ette kujutada igapäevast elu ilma ämbritäie ehmatava ja virgutava hullumeelsuseta, mida see lõbus koerake endaga kaasa toob. Täpselt see koer meil puudu oligi. Ja uskumatu, et selliseid koeri saab lihtsalt varjupaikadest :).
tõug: krants
sugu: isane, kastreeritud
ema: http://www.pets.ee/hoiupaik/koerad/9423.htm
isa: teadmata
Igavene kutsikas. Oma tohutu entusiasmiga elu suhtes on Ronni minu jaoks seninägematu eksmplar. Ta on intensiivne, õpib uusi asju väga-väga kiiresti, on alati meeletult fokusseeritud inimesele ja teeb juba selgeks saadud harjutusi suurepärase täpsuse ja entusiasmiga. Kes meist ei ihkaks müütilist high drive koera? Aga kas seda kõike võib olla hoopis liiga palju? Enne Ronnit ma ei arvanud, et seda saaks olla liiga palju aga nüüd tundes Ronnit arvan ma küll, et väheke mõõdukamate instinktidega koeraga elamine oleks ilmselt lihtsam ja stressivabam.
Ronni on tohutult inimestele orienteeritud koer, kelle jaoks on inimese tähelepanu ise suur preemia. Aga lisaks armastab ta väga mängu- ükskõik kas mänguasjaga või ilma. Üsna kiiresti sai selgeks, et palli viskamisel pean olema temaga väga hoolikaks, sest palli järele sööstes Ronni ei mõtle sellele, mis saab temast pärast seda, kui lõuad väärtusliku palli ümber sulgunud on. Selle tohutu hoo ja viimase hüppega, on ta mitu korda pärast palli püüdmist kündnud lõuaga mullas või teinud kukerpalli. Ilmselt, kui palli visata maja seina äärde, lendaks ta sajaga lihtsalt maja seinast läbi ja oleks ikka üliõnnelik, sest ta sai ju oma palli kätte...
Sellest hullem ju ikka olla ei saa? Saab küll. Ronni toiduinstinkt ületab kõik normaalsuse piirid. Kassu oli mul pöörase toiduinstinktiga koer ja Ronni kõrval oleks Kassu tundunud täiesti normaalne koer – kes Kassut tundsid, siis see juba räägib enda eest. Ronni toidutahe on selline, et isegi korralikult täis kõhuga võib ta kaotada kiiresti kasvõi ühte krõbinat nähes mõtlemisvõime ja minna lukku- tema tahe saada maiust on nii meeletu, et ta ei suuda enam adekvaatselt funktsioneerida, et seda kätte saada. Ka on üsna tavaline, et kui kuskil vaateväljas on toidukauss, mis sümboliseerib talle ilmselt ülimat õnne maailmas, siis ta sülitab käest pakutud toidu välja, sest kausi kõrval kaotab see täielikult oma väärtuse. Ühesõnaga oli mul tükk tegemist, et talle õpetada üldse uute harjutuste õppimise rutiini, sest alguses oli tema jaoks söögi kättesaamise viibimine meeletu karistus. Veel raskem oli õpetada talle vabavormimist, sest iseseisev mõtlemine sellises kriisiolukorras nagu on toidusaamise võimalusega olukord, oli talle alguses umbes sama nagu kui paluda kalal lennata :D. Eks see kohati hüsteeriline toiduhullus on arvatavasti tingitud hirmust, et ühel hetkel süüa ei saa. Enne varjupaika jõudmist olid nad emaga olnud pikalt näljas, kui neid asutuse territooriumile maha "unustati".
Kirsina tordil on ta tohutult kiire ja energiline koer, kes igapäevases koduses elus suudab meid päevast päeva veidi hulluks ajada. Huskyd on mul ka sattunud väga energilised aga kuna nad ei ela otseselt inimkontakti nimel ja nad ei kaalu 40 kilo, siis nad ei ole iial nii palju kaost suutnud toas tekitada, kui see noormees. Pidin alguses kohe hakkama õpetama Ronnile impulsikontrolli harjutusi ja rahunemist. Premeerisin muude tegevuste kõrvalt tema valikuid eemalduda köögist, eemalduda meist, mitte kiusata Meerat ja tema suutlikkust jääda valitud kohta lesima hoolimata kellegi tõusmisest ja liikumisest. Jumal tänatud, et ta vähemalt õpib kiiresti :D.
Kui Ronni meile tuli oli ta täpselt nagu paarikuune sotsialiseerimata kutsikas. Ta ei olnud iial käinud toas, sõitnud autoga ega näinud erinevaid maailma asju (telekas, tolmuimeja, trimmer, muruniiduk, rollerid, jalgratturid, hobused, kassid, koerad jne olid kõik alguses hirmsad tundmatud objektid). Loomulikult ei olnud tal aimugi, et päris maailmas kehtivad üldse mingid reeglid ning esimesed nädalad oli ta siiralt üllatunud, et ta pääseb ustest läbi ainult siis kui rahuneb, ei tohi iga impulsi ajel sööki-mänguasju manustada ning et teistel olenditel on ka kaasarääkimisõigus, kui tema mängida tahab ja nad võivad hoopis keelduda. Ka see oli talle uus kontseptsioon, et ta ei saanud ega pidanudki enam oma varandust ise kaitsma. Korte keele kursuseid andis talle Meera ning meie aitasime kaasa. Tänaseks on Ronni kaitsnud selles valdkonnas bakalaureusetöö ning oskab suurepäraselt kasutada rahustavaid signaale nii, et konflikte ei tekiks. Ainus millega siin veel tööd tuleb teha, on tema hirm võõraste koerte suhtes.
Tänaseks on Ronni olnud meil veidi üle aasta ja nüüd on raske ette kujutada igapäevast elu ilma ämbritäie ehmatava ja virgutava hullumeelsuseta, mida see lõbus koerake endaga kaasa toob. Täpselt see koer meil puudu oligi. Ja uskumatu, et selliseid koeri saab lihtsalt varjupaikadest :).