Aasta alguses sai meie perele osaks suur kurbus, sest pidime matma oma kalli Kassukese vaid paar päeva pärast tema 12ndat sünnipäeva. Kassu loo postitan lähiajal eraldi, nii et sellel praegu pikemalt ei peatu. 2014 lahkusid siitilmast veel Kassu vend Faxi ja Kassu noorem vend Kid, kellega ka mul palju ühiseid mälestusi oli ning taas vana haav lahti kistud sai. Kahjuks on aeg jõudnud sinnamaale, et kõik need koerad kellega kunagi sai esimesi samme aktiivses koeramaailmas astutud, on märkamatult vanaks jäänud. Kuna mulle millegipärast tekitab enim südamesoojust koerte elukaarel just vanaduse iga, siis elan siiralt kaasa paljude enda sõprade vanade koerte käpakäigule ja soovin neile veel palju häid päevi :).
Aasta alguses lõi ka Meera mind välja mugavustsoonist. Senine küsimusteta kontaktne ja motiveeritud koer vahetus koera vastu, keda oli kohati võimatu saada kontakti ja kes oli oma olekult kuidagi seninägematult morn. Alles nüüd aasta hiljem saan aru, et see oli mitme teguri kokkulangevus. Aasta alguses süüdistasin selles vaid ennast. Kartsin et talle mõjus nii hullusti see, et olin teadmatusest teda pannud olukordadesse, mis olid talle sel hetkel liiga vaevalised- hambapesu ja autsosõit. Nende asjade suhtes tundlikkuse vähendamise trennid võtsid peaaegu kogu esimese poolaasta trennimahu endale, sest tööd oli teha palju. Hiljem Ronni tulekuga sai selgeks, et Meera tundis suuresti ka puudust teisest koerast ja küllap Kassu kadumine pildilt mõjus ka talle halvasti. Samuti võin ma aasta alguse treeninglogisid lugedes näha, et esimesed kuud oli mu enda meeleolu trenni tehes ka niivõrd all, et pidasin vajalikuks seda eraldi kirja panna. Kassu kaotus mõjus ka mulle. Veidi hiljem suve lõpus võisteldes avastasin ma, et Meeral on peale jooksukat 2 kuud kestev ebatiinuse periood üleüldsielt selline tujukam-tundlikum aeg ja sellel perioodil tasub mul tavalisest veel rohkem investeerida motivatsiooni tõstmisesse trenni. Muide avastasin ka et tema motivatsiooni kõikumine on suuresti just sellele perioodile omane ja muul ajal on tal toidumott ja mängumott hoopis teisel tasemel. Ühesõnaga õppisin oma täisikka jõudnud koera tundma see aasta lihtsalt.
Aasta üllatus oli minu jaoks Ronni saabumine. Pärast Kassu surma oli meil kõigil kuidagi tühi tunne aga uue koera mõtte käis välja hoopis mu elukaaslane. Ma ise olin sellele päris pikalt vastu. Miskipärast ma kohe kindlasti ei tahtnud huskyt...ehkki see tõug on mu südametõug ja ma kindlasti näen huskysid ka enda tulevikus. Aga seekord ei, blokk oli ees. Ja nii me hakkasimegi käima varjupaikades erinevaid koeri jalutamas. Seal on muide kohutavalt palju kohutavalt vahvaid koeri...mõned neist keda me jalutamas käisime on veel endiselt seal (Mäx, Ronni ema Aira, nimetu hundikoer). Ja nad kõik on superarmsad koerad, pikalt on nad sisse jäänud pigem oma tavalise välimuse tõttu vist. Arvatavasti oleks Ronni ka seal pikalt olnud, kui ta ei oleks meie juurde tulnud, sest ta näeb ka suhteliselt tavaline välja- mulle ta piltidelt silma küll ei jäänud. Ronni kasuks otsustasimegi lõpuks täiesti juhuslikult- helistasin varjupaika ja kirjeldasin millist koera me otsime ning meile pakuti välja üks must Alfa nimeline koer. Käisime jalutamas tema ja ta emaga. Külastasime teda ka koos Meeraga, nad mängisid ja olid teineteise suhtes sõbralikud. Ja nii tuligi Ronni meie juurde :).
Ronni ja Meera on mõlemad mulle aasta jooksul veel palju uut õpetanud. Ronni on minu jaoks täiesti uut tüüpi koer- kontaktne ja kergesti ülemotiveeruv. Sellega kaasnevad omad katsumused. Lisaks oli ta meile tulles täiesti sotsialiseerimata ja erinevalt huskydest seda tüüpi, et parim kaitse on rünnak. See tähendab, et kui ta nägi esimest korda muruniidukit, trimmerit, rollerit, jalgratturit, hobuseid, võõraid koeri, kasse jne jne jne, siis esimene reaktsioon oli kaotada pea, haukuda ja üritada kahtlast objekti hammustada. Ka frustratsiooni korral trenni käigus kipub ta haukuma või üritama näksata. Alguses ta kartis tuppa tulla nii väga, et isegi lihakänts koridoris maas ei suutnud panna teda ennast ületama, ehkki toit on tema jaoks maailma suurim motivaator mille nimel ta on valmis kõike tegema. Kolm päeva läks aega enne kui ta tuppa saime. Autosõit, voolav vesi, kõvem hääl ja palju muud olid talle algul hirmsad. Kõige suurem hirm oli tal aga, et Meera võtab talt tema hüved ära. Esimesed 2 või 3 kuud me ei saanud neid ilma rihmata kokku lasta, sest pidevalt oli oht et ta hakkab kaitsma Meera eest mingit resurssi, sealhulgas ka näiteks meid. Tänaseks Ronni suudab rahuneda paljude ärritajate peale, armastab autosõitu, küünelõikust, rihma panemist ja palju muud ning Meeraga mängiks ta enamuse päevast. Vahel harva tuleb muidugi ette ka meenutusi meie kohtumise algusajast, aga arvestades et ta on olnud meiega vähem kui aasta, ei saa vist kurta :).
Meeraga ma õppisin sel aastal väga-väga palju tundliku koera käsitlemise eripäradest ja võistlusteks ettevalmistuse vajadusest ning mahust. Üksi pusides ja kogemusi omamata on saanud astuda läbi ka palju ämbreid aga õnneks ei ole ükski ämber müsteeriumiks jäänud ja seetõttu mul on hea meel, et me need koos läbi kolistasime. Täna võin ma öelda, et mu suhe Meeraga on lõpuks tagasi seal, kus ta oli 2012 ja 2013 aastal, kui mitte paremas kohas.
Jätkame uuel aastal oma tööd endisel kursil aga konkreetseid plaane ma enam kirja ei pane, sest nagu näha võib elu tulla ette, tõmmata vaiba jalge alt ja viia sind hoopis põnevamatele ja ootamatumatele seiklusradadele, kui oodatagi oskasid. Ootan põnevusega mida uus aasta toob. Selge siht küll silme ees aga avatud kõigile õppetundidele :). Soovin kõigile sedasama!