Käisime 12-13 oktoobril sõprade huskyinimestega Soomes Jämijärvi kelgukoerte treeninglaagris, kuhu Meera kasvataja meid juba teist aastat järjest kutsus.
Kogu reis oli ääretult tore kogemus ja kuidas saakski teisiti olla, kui reisikaaslased ja laagrilised kõik on nii toredad inimesed.
Samal ajal kui Ülle võistles, saime meie Stinaga proovida enda koeri 10ses rakendis ATV taga ja ammutada nii palju teadmisi kõige kohta, mis seda harrastust puudutab, kui vähegi võimalik. Ja seda infot oli tõesti palju!
Meera oli minu jaoks seekord tõeline üllataja. Kõigepealt pidas ta terve pika tööpäeva minuga koos ilusti stressamata vastu, siis elas laevasõidu ilusti üle ja kui laevalt maha saime selgus, et tema jaoks oli ka koerteboksidega järelhaagises sõitmine käkitegu. Mina muidugi tegelikult enne reisi kartsin neid kõiki kolme ja olin mõelnud igasuguseid alternatiivseid lahendusi välja.
Edasi otsustas ta mind üllatada oma avatud suhtumisega võõrastesse inimestesse ja koertesse laagriplatsil, stakeoutis rahulikult olemisega isegi siis kui mina läksin eemale ja 10ses rakendis võõraste koerte kambas sai ta ka hakkama...Alguses ehmatas pisut ära aga kui liikuma saime, siis jooksis kohe mõnuga. Eks ma ise oma mula ja muretsemisega teda alguses ka tegelikult segasin. Rahu säilitamiseks olid tal muidugi head eeskujud Woddy, Missy, Enidi, Esme ja Hiluxi näol ka olemas kes on minu diivanihuskyga võrreldes ikkagi vanad ja kogenud karmid kelgukoerad juba :).
Ühesõnaga tuleb nii välja, et minu väike kutsikas on sirgunud suureks, tasakaalukaks ja tubliks kelgukoeratirtsuks :).
Kohapeal sai näha ka Meera õdesid-vendi, emmet-issit ja muid lähisugulasi. Hästi tore oli näha kui sarnased nad ikka on. Samuti oli eriti lahe oma silmaga tunnistada, et Meera isa, ema ja tädid endiselt aktiivselt kordamööda juhtkoeratööd teevad ja kui tubli juhtkoerahakatis Meera õde juba on. Meil on vaja kõvasti tööd tegema hakata, et perekonna lippu kõrgel hoida :).
Eriliselt rõõmustas ka, et Üllel läks võistlusel nii hästi nagu tal läks- esimese katsega kohe REK2 kätte saada on ikka super tulemus ju!
Igatahes tänud kõigile tänu kellele see suurepärane reis võimalikuks sai- on kohe mida meenutada ja mida tahaks kunagi jälle korrata :).

Elis saatis meile veel mõned pildid meie viimasest võistlusest :)

Hakkasin koostama ülevaadet meie SK elementide tasemest ja avastasin, et minulegi arusaamatutel põhjustel me teatud asju ei ole veel õppima hakanudki ja mõnda asja õpime nii harva, et üldse pole ime, et koer ei oska. Selle vältimiseks koostasin tunniplaani selliselt, et igat harjutust või selle osa me teeme nädala jooksul 4-5 trennikorral. Jagasin harjutused ära nädalapäevade vahel selliselt, et iga päev jäi hommikusse ja õhtusesse trenni enam-vähem võrdselt elemente ja iga päev on igas tunnis ka midagi uut. Kusjuures ühel trennikorral on ainult 4-5 elementi. Ja juba esimesel päeval selguski karm ja valus tõde- mõni harjutus on minu enda meelest nõme ja ma täiesti endale aru andmata väldin neid. Pärast seda avastust olen nui neljaks teinud kõike tunniplaani järgi ja üllatus-üllatus, palju vanu probleeme on saanudki lahendatud!

Et elu liiga igavaks ei läheks, teeme lisaks ka triki- ja koordinatsioonitrenni ning rattavedu. Huvitaval kombel sellest kõigest jääb ikka veel väheks ja õhtul, kui magama lähen, kuulen kutsika sügavat ja pettunud ohet- on alles laisk perenaine :D.

Siin on meie SK elementide seis täna:

Ligipääsetavus- UUS tegime trenni selle peale, et kõrval asendis tuleb keegi ja järjest pealetükkivamalt suhtleb koeraga. See õppetund on kõige rohkem kajastunud ka muus elus ja Meera on enesekindlamaks muutunud võõraste inimestega suhtlemisel.

Püsivus- lamamisel ja istumisel- aeg, vahemaa, stiimulikontroll. Oleme teinud kuni 4 minutit varjes koos segajatega. Segajateks toidu kukkumine maha, palli viskamine ja kõrvalised inimesed-koerad koperdamas ja kolistamas koera läheduses.

Kõrvalkõnd- pöörded, ümberpöörded üle mõlema õla, peatumised, tempomuutused, asendisse tulek erineva nurga alt ja nii seismise pealt kui liikumiselt, stiimulikontroll. Igal trennil pöörame tähelepanu ühele konkreetsele osale elemendist ja parandame vigu. Põhilised vead on ette ruttamine ja pööretel minust veidi eemale vajumine. Asendisse tulekul juhtub vahel viltust asendit ja vahel tekib mingi konflikt, kus koer pakub midagi muud mida me hiljuti palju teinud oleme. Kõige naljakam on, kui ta läheb selja taha mulle ja püüab oma nina mu põlvede vahelt läbi pressida.. Asendisse tulek liikumisel tuleb väga hästi välja, samuti peatused ja tempomuutused. Stiimulikontrolliks teeme seda, et kõrvalkõnni ajal kukuvad maha maiused või muud asjad ja pärast kõnnime nende kohalt mitu korda üle. See on raske aga areng on märgatav.

Asendivahetus- istu-lama, seisa-istu ja seisa-lama. Seisa-istu puhul ta seisma tulles astub natuke ühe jalaga ettepoole ja vahel läheb seisma veidi poolikult, sellega tuleb tööd teha. Teised on hea tehnikaga ja saab kasvatada vahemaad. Hetkel on suurim vahemaa, kus ta eksimatult teeb, umbes 3 meetrit. Sealt edasi kannatab natuke tehnika aga õnneks keskendumine ise on hea.

Toomine- puuhantli, pulga ja metallhantliga. Puuhantliga on väga hea kõik- kiirus, haare ja lõppasend. Metallhantliga on asendisse tulek raskem aga see on pigem sellepärast et hantel ise on ebamugav ja läheb vahel silma ette. Pulgaga on tagasi jälle see tore närimine…eks hakkame sellega uuesti tegelema.

Suunatud toomine- UUS nii et koer alguses istub minu ees näoga minu poole. Oleme teinud mõlemat poolt eraldi trennides mõnikord lihtsalt eseme haaramiseni ja mõnikord ka lõppasendisse tulemiseni. Seni on hästi läinud, püüame lähiajal proovida kahe esemega, siis läheb raskemaks.

Nuuskimine- POOLUUS hakkasin tegema kahe pulgaga. Alguses proovis nuuskimata suvalise haarata. Siis mängisin ühe pulgaga peitust ja pärast mitut otsimist tõin jälle teise pulga areenile. See toimis ja rohkem ta enam teist pulka ei haaranud vaid kasutas nina.

Märki saatmine- UUS oleme esimesed korrad natuke proovinud ja hakkab pihta saama, mis asja point on.

Ruutu saatmine- POOLUUS vahel teeb hästi, vahel otsustab enne ruutu jõudmist peatuda ja lamama minna. Maiusega teeb õigesti ja vahetult pärast seda maiuseta tehes ka ei eksi. Isegi otsima ei hakka. Lamama ma teda lähitulevikus ruutu saatmisel üldse ei kamanda igaks-juhuks.

Asendid liikumiselt- kuna asendid kõrval liikumisel tulevad väga hästi välja, olen teinud trenni ka asenditesse minekule suva tegevuse pealt. Vahel taban teda ootamatult, vahel reageerib õigesti. Positiivne on see, et sellega on asendissemineku kiirus paranenud. Kõige raskem on asendisse minek, kui koeral on siht silme ees (lõhn, maiused, pall) aga mida rohkem harjutame, seda kergemini see tuleb.

Peatus juurdetulekul- UUS viimane kord kui tegime pani kõigil katsetel pidurid galopi pealt plokki. Alles kaks nädalat tagasi tegime veel palliga ja alles esimesi kordi. Väga hea. Lamamine juurdetulekul on algusest peale väga hea olnud.

Juurdetulek- tuleb ilusti ja enam ei maga maha käsklust ega tule aeglaselt. Lõppasend on ka tavaliselt korrektne.

Tõke- kahjuks selle jaoks puudub meil hetkel kodus võimalus.

TAKO SK suvekarika III etapp 21.09.2013
Võistluse tüüp: Ametlik võistlus, ALG klass
Kohtunik: Pirkko Bellaoui
Asukoht: Vahi küla Marana talu (meie üks koduplatse)
Ilm: jahe
Tulemus: 143 punkti, II järk, V koht, osalejaid klassis 9
 
Saime sel korral küll vähem punkte, kui eelmine kord aga tulemusega jäin ma kordi rohkem rahule. Ma suutsin seekord järgida plaani- võtta koera töömeeleollu enne ringi minemist, suruda ringi minnes oma närvi maha ja olla terve ringis olemise aja KOOS koeraga. Eriti rahul olen ma sellega, et suutsin teda veenvalt kiita elementide vahepeal ja kontaktikaotused olid vaid hetkeks. Üks moment ainult mäletan, kus ta minust eemale läks ja see oli mingi elemendi alguskoha näitamisel- Meera meelest oli lihtsalt nii huvitav, mis need teised inimesed seal teevad ja ta läks nende juurde ning võttis enne mind juba stardipositsiooni sisse. Mulle nii meeldib, et ta selline uudishimulik on - see on aidanud teda alati üle kõigist raskustest ja aitab kindlasti ka edaspidi :).

1.      Ligipääsetavus                                       9x1=9
2.      Paigal lamamine                                     0x3=0
3.      Liikumine kõrval rihma otsas                   8x2=16
4.      Liikumine kõrval rihmata                         8,5x4=34
5.      Lamama minek                                       7,5x2=15
6.      Juurdetulemine                                       9x3=27
7.      Seismine                                                 8x2=16
8.      Takistuse ületamine                                9x2=18
9.      Üldmulje                                                  8x1=8

Ligipääsetavus: Meera tuletas mulle meelde, et eelmise võistluse 10 punkti oli tema kingitus mulle. Teist korda ta seda enam ei kinkinud. Meera areng on olnud nii meeletu, et ma vahel lausa unustan, et ta on tegelikult olnud pelglik koer ja vajab teatud asjade puhul rohkem tähelepanu. Võõraste inimeste poolne katsumine on üks selliseid asju ja me peame seda eraldi õppima.

Püsilamamine: Juba asendisse minekul nägin, et tal olid sipelgad püksis ja andsin eemaldumisel selle tõttu lausa korduskäskluse. See kahjuks ei päästa, kui ta sellise meeleoluga lamama läheb. Kõigepealt ta tõstis pea, siis hakkas nuuskima, siis kohendas mitu korda asendit ja lõpuks vaatas mulle otsa umbes nagu küsides „mida ma siin teen?“, tõusis püsti ja tuli ilusasti sirgjoones minu juurde kõrvale. Vahepeal olime saanud püsivuse juba korda aga neljapäev-reede ma tegelikult märkasin juba hoiatusmärke, et mingi segadus tema peas selle elemendiga tekkinud on. Kahjuks ei jõudnud seda korda teha enne võistlust.

Kõrvalkõnnid: kaotasime punkte minu kehakeele, Meera kohatise hajameelsuse ja vale positsiooni tõttu. Samamoodi tekkis tüdrukul mingi väga veider konflikt kõrvale tulekuga. Kui see muidu on tal praktiliselt default käitumine, siis ringis vaatas ta mulle mitmel korral üllatunud näoga otsa ja seisis kõrval edasi. Istuma sain ta üldiselt ainult käemärgiga. Ühe korra ta isegi vist lamas kõrval käsu peale…Ringist välja jalutades tegi ta mul samas seda jälle perfektselt nagu alati. Ei teagi mis talle segadust tekitas.

Asendid liikumiselt: Kõrvalkõnnil oli Meera eriti innukas, trügis ette ja segas lausa liikumist. Tõenäoliselt selle tõttu olid ka asendid viltu ja asendisse minek aeglasevõitu.  Olen üsna kindel ka, et ma kasutasin käemärki. Ma muretsesin terve aja sellepärast, et koeraga kontaktis olla iga hinnaga ja andsin endast parima, et olla talle abiks. Loomulikult tean ma, et käemärke ei tohi kasutada aga sellel võistlusel ma praktiliselt üldse ei jälginud, mida ma ise teen, vaid keskendusingi ainult koerale püüdes anda talle võimaluse igal juhul õnnestuda.

See eesmärk sai täidetud :).

Meera kiigel kiikumas :)

All videol on väike tükike SK trenni jänesenahast dummyga.

Käisime maal ja saime üle pika aja natuke meie trenni ka videole, mis sest et hääleta. Ja mis sest, et poolest trennist sai mälukaart täis :)
Tuletasime meelde vanu asju ja harjutasime uusi asju. Näiteks ei olnud me ammu-ammu enam asendivahetustele trenni teinud ja lamama mineku tehnika oli viimasel ajal "püsi" kinnistamisega natukene taandarenenud. Nüüd õpime uuesti neil kahel liigutusel ja asendil vahet tegema. Samas on positiivne, et kahejalgne Meera kõrval on kah õppimisvõimeline- lõpuks ometi on ta õppinud kõndima, nii et koer ka aru saab kuhu minek ega jää enam talla alla! See on suur saavutus, nii et ärme võtame punkte maha imelike kukesammude eest kõige alguses :D.

Pärast videosalvestuse lõppu kordasime natuke asendeid liikumiselt (ka jooksmiselt), tegime lühikest püsivust segajatega (peotäis maiust ja pall kukkusid "kogemata" koerale nina alla) ning harjutasime aportiga asendisse tulekut. Esimesed kaks asja ei ole midagi uut, ehkki mõlemad teevad mulle oma jätkuva kvaliteediga heameelt, aga selle aporti asjaga olen küll super-rahul. Hakkasin aportiga asendisse tulekut tegelikult õpetama alles see laupäev...ja juba esimese päeva lõpus ta tuli aport suus rõõmsalt kalpsates mulle kõrvale. Nüüd vahepeal oleme ka istumise sinna juurde pookinud, kuid uute tegevuste jada on motivatsiooni säilitamiseks natukene liiga pikk ja vaja on taaskord hakata rakendama eriväärtusega preemiat, nagu päris alguses hantli haaramist õpetadeski. Krõbin iga aporti eest, vorst iga asendisse tuleku eest ja jackpot, kui aport ei jõua lõpus kukkuda.

Aga kes see on? See on meie maakassike härra Joosep, kes õpetas mulle kasside klikkerkoolituse alustalasid. Sain teada, et kass ei olegi koer...aga on sellegipoolest kiire õppija. Natuke kordamisi ja juba see kassikene seostas klikkeri heli ja toidu. Ta küll ei hakanud seda otsima minu käest ega vahtinud mulle otsa, nagu üks endast lugupidav koer teha oskaks, kuid sellegipoolest hakkas ta kohe kui kuulis "klikk", otsima kuhu tema nina alla maha nüüd see vorstitükk siis tekib :D. Pärast mängureeglite selgeks saamist oli ta valmis minuga isegi mitmeid kordi kaasa mängima "mina sitsin sinu käeliigutuse peale ja sina annad mulle vorsti" nimelist mängu. Kontakti, nagu koertega, temaga muidugi ei olnud...aga üllatavalt koostööaldis oli ta sellegipoolest. Oli väga tore esimene kogemus igal juhul. Ehk saab kunagi korrata :).

TAKO SK suvekarika II etapp 31.08.2013
Võistluse tüüp: Ametlik võistlus, ALG klass
Kohtunik: Kaja Koor
Asukoht: Vahi küla Marana talu (meie üks koduplatse)
Ilm: palav
Tulemus: 162,5 punkti, I järk, III ja IV koht jagatud ühe vahva russeli moodi kutsiga, kokku 6 koera klassis.

1.       Ligipääsetavus                                       10x1=10
2.       Paigal lamamine                                     10x3=30
3.       Liikumine kõrval rihma otsas                   9x2=18
4.       Liikumine kõrval rihmata                         5x4=20
5.       Lamama minek                                       10x2=15
6.       Juurdetulemine                                       7,5x3=22,5
7.       Seismine                                                 8,5x2=17
8.       Takistuse ületamine                                8,5x2=17
9.       Üldmulje                                                  8x1=8

Päeva algus oli paljutõotav. Sain ilusasti oma närvi maha jalutatud ja mängitud ja kõik harjutused, mis väljaspool platsi tegime õnnestusid hästi. Püsilamamine ja ligipääsetavus olid superhead. Kohe tõesti olid – Meera lasi näiteks kohtunikul rahulikult tervet oma pead silitada, ilma kuidagi ebakindlust välja näitamata (kes on näinud teda kolme-nelja kuusena, teavad miks see nii suur asi on). Ja ta istus ilusasti kõrval kogu aja, kui me kohapeal olime. Lamama läks ta küll pisut viltu aga mina käskisin tegelikult tal oma kehakeelega seda teha :D. Lamama läks ta esimese käsuga ilusasti lõuaga maha ja püsis niiviisi kõik 2 minutit. Lõpus tuli ilusasti kõrvale ka. No mida veel ühest koerakesest tahta!
Individuaalvõtted aga rikkusin ma ära. Esiteks ei järginud ma plaani. Pidin ju jälgima, millal eelmine võistleja on poole peal ja hakkama siis koera ja ennast õigele lainele viima … ja olin ka otsustanud tegelikult et kui on ikka näha et nässu läheb, tuleks katkestada, et koerale ei jääks võistlusega seoses mingit olulist negatiivset seost. Aga vot mina unustasin ennast istuma ja lobisema kuni meid ringi kutsuti. Ja siis ma ehmatasin nii ära, et mäletan seda hetke kui olin ringis sees ja vaatasin kuidas mul käed lausa värisesid. Mingit plaani mul meelde ei tulnudki ja tegelikult ma ei mäletagi eriti mida ja kuidas me seal platsil tegime.
Kõrvalkõnnid läksid kohe aia taha. Koer kes iial ei tule selle pealegi trennides, et minna nuuskima läks  kohe mitu-mitu korda. Aga mis oli teisiti? Plats oli sama, tingimused ei olnud ka trennist eriti erinevad, isegi trennikaaslased ja muud tuttavad näod olid kohal. Teisiti oli see, et mina olid jobu :D. Selle asemel, et oma koerakene ilusasti rõõmsalt kontakti võtta ja reipalt temaga kõndida, nagu me tavaliselt teeme, ma võtsin kätte ja hakkasin teda käsutama. Kõrvalkõnd ei ole meil käsklus, see on meeleseisund. See on see harjutus, kus me lülitume koeraga ühele lainele ja kõnnime rõõmsalt koos teineteisega kasvõi läbi kadalipu. Kõrvalkõnni ajal vaatab Meera mulle lootusrikkalt silma sisse ja usaldab mind. Aga kuidas sa teed seda paaristantsu üksipäini? Seda ei ole ma Meerale küll õpetanud. Meera nägi, et mina ei olnud temaga ja isegi kui tema proovis olla minuga, olin mina ikka oma mõtetega kuskil teises kohas. Eks nii ta siis loobuski … ei saa seda talle pahaks panna.
Kõik ülejäänud võtted tegi ta mul kuidagi hoolimata kõigest ära. Siin ka ei saa veel öelda, et ma oleksin teda aidanud ja ise ennast kokku võtnud- oo ei, minul läks närv vähemaks alles kuskil viimaste võtete ajal. Meeral lihtsalt on refleksid nii tugevalt kinnistatud, et tal tundub olevat savi kas ma seisan pea peal või teen hundiratast samal ajal kui ma ütlen „lama“. Lama on ikka lama. Tubli tüdruk oli!
Samas minu poolest võib koer ka esikäppadel joostes üle A-tõkke omaniku käsu peale minna – kui koerajuht ja koer töötavad selle juures eraldi, ei ole see väärt mitte midagi. Tõesti, minu arust võiks olla SK võistlustel kirjas eraldi võte „koostöö“ mille punktisumma korrutatakse sajaga ja milles läbikukkumisel ei olegi võimalik mingeid järke, kohti või asju saadagi. Koostöö on kõige alus, see on see mis kogu mängu üldse atraktiivseks teeb. Kui see ei ole oluline, võiksime me ju kõik lasta endale hiinlastel kokku panna mingi custom-made roboti ja käia sellega võistlemas. Aga kes see seal osaleda või seda vaadata viitsiks? Puunukuna ringi jalutamine ja korralduste andmine ei ole mingi kunst!
Kohtunik ütles lõpus kommentaariks, et soovitab meil kontaktiga tööd teha. Usun, et ta mõtles selle all koera ja tundmata meid, ei saa seda talle ka pahaks panna. Aga tegelikult tuleb mul hakata tööd tegema ise-endaga. Mina ei võtnud koeraga kontakti, mitte vastupidi. Koerake tegelikult üritas päris mitu korda minuga kontakti võtta ju. See koer on valmis tulema minuga koos kasvõi maailma lõppu, kui mina jään rahulikuks ja ütlen talle, et kõik on hästi. No pagan, ma olen sellele samale koerale suutnud ju näidata, et nii paljud tema meelest hirmsad asjad siin maailmas on tegelikult täitsa toredad! Koer, kes alles mõni kuu tagasi kartis igasuguste asjade peale ronida, eriti veel ebakindlate pindade peale, hüppab mul nüüd täiesti omal initsiatiivil kodus kiigele ja hakkab seal näitama, mis trikke ta repertuaaris on :D.
Pärast platsilt lahkumist olin ma kohutavalt pettunud … mitte koeras, vaid endas ja ma olen tohutult tänulik oma sõpradele, kes sel raskel hetkel mind lohutasid ja mõtted mujale viisid. Ja Meerale, kes kõigest hoolimata juba paari minuti pärast rõõmsalt minuga vee ääres pulka mängis.
Mulle oli tohutu üllatus saadud punktisumma ja järk ning hoolimata sellest, et ma ise usun et meie etteaste seda 100% väärt ei olnud, on mul sellegipoolest hea meel, et väikese Meera võistlusraamat sai avatud just sellise tema väärilise tulemusega. Eks me peame nüüd registreerima järgmistele võistlustele ja esinema enda tasemele vastavalt. Või saama kehvemaid punktisummasid, kui mina edasi jukerdan- see oleks aus meie kaasvõistlejate suhtes. Samas kohtunikule ma tema leebust pahaks ei pane ja laupäeval ma esimest korda tegelikult tundsin ja sain aru, millest räägitakse, kui öeldakse et vahel kohtunikutöö nõuab leebemat hindamist, et algajaid mitte heidutada. Alg klassi tulemus ei näita koera koolitatuse kohta veel eriti midagi, aga teadmine, et ka väga vähesega tulemus kirja võidakse saada, annab tõepoolest julgust uuesti registreerida ja hakata trenne tegema järgmiste klassidega silme ees.
Igatahes õppetund oli korralik. Luban ennast käsile võtta ja teha enda kallal sama palju tööd kui ma teen oma koeraga. See on õnneks alles meie teekonna algus. Meera on mulle ammu näidanud, milleks ta võimeline on ja sel päeval, kui mina enda probleemidest üle saan, saab Meera seda teistelegi näidata.

Oli suurepärane päev, mis oli täis paljusid emotsioone ja millest oli, mida õppida!

Tulemus: I järk, 187 punkti ja II koht ALG-klassis 5 koera konkurentsis.
Koht: Tallinna varjupaiga plats
Kohtunik: Svetlana Zolotnikova

Oli väga tore võistlus- rohkem nagu trenn. Ilm oli ilus, seltskond sõbralik ja jäi mulje, et kõigil läks hästi...vähemalt kõik koerad olid küll heas tujus :).
Päeva algus kahjuks nii paljutõotav meie jaoks ei olnud. Pärast kolimist ei ole ma jõudnud Meeraga eriti trenni teha ja alles paar päeva tagasi tundus, et kõik ALG-klassi elemendid on koost lagunenud. Tegime küll klikkeriga kiire ja korraliku parandustöö...aga närv jäi minule sisse. Seega juba autosse istudes tundsin ma, kuidas kõhus veidike keeras. Platsile jõudes ja koera autost võttes olin tegelikult täitsa närvipundar valmis.
Parklas jalutades märkas seda Meeragi ja püüdis mind peaaegu paanilise nuuskimisega maha rahustada. Mina muidugi ei rahunenud ning see ajas ka Meera ärevusse- "Milles asi", küsis ta, "Alles eile me ju käisime ka seda kohta uudistamas ja siis oli siin väga lahe.."
Mina muidugi ei pannud Meera juttu tähele ja sammusin platsi poole, ise ikka veel närvis. Ja siis sai Meera ka aru: "Ahha- täna on siin mingid hirmsad võõrad koerad ja inimesed, seda sa kardadki!"...ja tüdruk läks lukku. Pingutasin mis ma pingutasin, koer kontaktis ei püsinud, vahtis hirmunult ringi ja sülitas isegi kõik hea parema, mida anda püüdsin suure kaarega välja. Vot see moment ma küll mõtlesin, et keeran otsa ringi ja koju tagasi- võistlema ma sellise hirmunud koeraga ka minna ei saa. Aga otsustasin siiski jääda veel kohale ja töötada koera hirmuga (Enda oma, ma tohman, ju probleemiks ei pidanud :D).
Läksime tagasi parkla juurde jalutama ja püüdsime kõigepealt seal kontakti leida. Veidi aja pärast Meera juba sõi- jess! Liginesime uuesti platsile- kutsikas jälle lukus, läksime tagasi- koer tuli kontakti...ja nii me mängisime hea jupi aega, kuni lõpuks ma unustasin enda hirmud ja läksin Meeraga ühte trennimulli ära...ja kõik oligi nagu trennis :). Asjale andis positiivset veel juurde see, kui Janeli oma husky Jussikesega meie juurde tuli. Siis sai Meera Jussiga oma huskymängu mängida ja avastas, et tõesti täitsa tore on :).
Läksime oma järge ootama teisele poole sissekäiku ja tegime natuke soojendustrenni, mis läks juba väga hästi. Aga siis algas ALG-klass ja ma nägin kui supertubli esimene võistleja oli...ja mis juhtus- loomulikult läksin ma jälle närvi :D. Ja nii me platsile sisenesimegi- närvis mina ja noor koer täiesti ebaõiglase vastutusekoormaga mind nuuskimisega rahustada püüdmas...
1. Võte - Ligipääsetavus 10x1=10
Meera muidugi nuuskis selle hetke maad ja ei pannud kohtunikku vist tähelegi.
2. Võte - Liikumine kõrval rihma otsas 7,5x2=27
Mina olin närvis ja Meera läks pidevalt nuuskima justkui öeldes "Rahune maha, näed siin on ju täitsa tore ja rahulik olla". Võtte lõpus tõi kohtunik mind mu mullist välja oma küsimusega, et kas ma ikka tean et tohin premeerida koera. See moment vaatasin ma oma rõõmsalt naeratavat rebasenäoga koerakest ja läksin temaga ühte maailma - sinna kus on tore koos tegutseda ja kedagi teist peale meie kahe ei ole olemas :).
3. Võte - Liikumine kõrval rihmata 9,5x 4=38
Olime omas elemendis. Üks kontaktikaotus oli ja ühel vasakpöördel kõndisin kogemata Meerale otsa. Ma ei tea kumma eest me pool punkti kaotasime, aga oma jalatöö ja kehakeelega pean mina veel tööd tegema- nii ei tohi enam juhtuda :).
4. Võte - Lamama minek liikumise pealt 9x2=18
Kohtuniku märkus: käemärk
Ja nii oligi. Kuna Meeras tärkas vahepeal esteet, kes enam märjale murule lamada ei tahtnud, siis olime selles vaimus kodus trennides tagasi lasteaeda läinud. Kuival murul ei oleks ta abi vajanud, aga perenaisel oli käemärk liiga tugevalt kinnistunud :D.
5. Võte - Juurdetulek - 10x3=30
Kohtuniku märkus: Võiks olla kiirem.
Olen kohtunikuga täiesti nõus- Meera tuli minu juurde traavis ja aeglases gallopis. Miks? Sest kartuses ennetamist, olin temaga enne võistlust ainult istu püsivust teinud ja üldse teda mitte kutsunud. Teine lollus oli see, et tegin hommikul kodus kontaktitrenni ja lasin tal juurdetulekul poole pealt lamama-seisma-istuma minna. Kes teeb nii? Eriti kui see ei tee head ka juurdetuleku peatustele, kus ta samuti peab kiirelt jooksma :D. Sorry, Meera...
6. Võte - Seisma jäämine liikumise pealt - 10x2=20
Väga ilusti läks see võte :)
7. Võte - Tõkke ületamine - 9,5x2=19
Kahjuks kohtuniku märkust ma käekirjast välja ei loe, aga ise märkasin mitut puudust. Üks on lihtne- me alles eelmisel päeval õppisime tõkke ületust ilma käemärkide ja kahe sõnata. Meera oleks võinud rutem hüppele minna aga ta võttis veel momendi, et mõelda mis ma tast tahan. Täiesti normaalne, küll see kiirus varsti ka tuleb koos enesekindlusega. Teine mis ei meeldinud, oli see et ta läks pärast tõkke ületust natuke liiga vasakule ja ei jäänud seisma tõkke keskele. Aga selle kallal me ei ole veel tööd teinud ka, nii et jällegi täiesti arusaadav. Kolmas asi, mis veel võis saatusliks saada olin mina...jälle :D. Ma ei ole päris kindel aga täisti võimalik on, et kasutasin käemärke- need on mul hästi tugevalt kinnistunud :D.
8. Võte - Grupis lamamine - 9x3=27
Kohtuniku märkus: puusaasend
See on Meeral teada viga- kui ta mul pea püsti lamab siis tal on jäänud harjumus kõikuda puusaasendisse ja tagasi. Hästi läks tegelikult, et ta päris känkrasse ei läinud- mõnikord ta keerab veel oma esikäppasid ka kuidagi kummaliselt keha alla :D. Pea püsti lamamine on tal hea ilma pikema püsivuseta. Püsivuse jaoks õpime me tegelikult tibusammudel pea maas lamamist, kus ma ei taha lasta ühelgi veal sisse tulla. Selline asend ei ole meil veel nii kaugel, et võõral platsil saja segajaga hakata 2 minutit proovima ja seetõttu otsustasin ka harilikku lamamist kasutada.
Püsilamamise võttega olen ma tegelikult eriti rahul, sest enne asendisse minekut tuli üks vahva sheltiepoiss Meeraga tutvust sobitama ja Meera hea meelega vist oleks tahtnud temaga veel veidi juttu puhuda...aga õnneks ta siiski pidas lamamist ja maksatükki tähtsamaks :). Siinkohal ka tänud kohtunikule, kes tegi meie jaoks asja veidi kergemaks ja lasi meil püsivõtet teha nii, et meie ja sheltie vahele jäid teised koerad.
9. Võte - Üldmulje - 10x1=10
Minu hinne: 10x100= minu koerake on supertubli! :). Tõesti...arvestades meie üle kivide-kändude päeva algust, seda et tegu oli täitsa võõra platsiga, kus olid segajateks need kõige hullemad segajad Meera jaoks üldse - häälekad ja möllavad varjupaiga koerad ning ennekõike arvestades seda, et Meera pidi veel toime tulema ja maha rahustama oma närvilist koerajuhti, siis Meera on minu väike superkangelane :).
Igal juhul, tänud korraldajatele, sõbralikule kohunikule, vahvatele kaasvõistlejatele ja päevakangelasele endale- oli suurepärane päev! :)

Käisime paar nädalat tagasi taas maal suvitamas ja veetsime mõnusalt aega- meie tegime oma asju ja koertest Meera kaevas nagu alati ja Kassu jalutas hoovis ringi nagu alati. Selles osas on Kassu meil nagu üks väike igiliikur - ta kõnnib küll väga aeglaselt, aga ta ei jää kunagi seisma. Erinevatelt krundi piiridel olevatelt takistustelt on ta alati tagasi põrganud, sest temale meeldib jalutada, mitte mässelda kuskil raskel rajal. Vähemalt siiamaani oli olnud nii ja meie tundsime ennast päris mugavalt juba, ega pidanud vajalikuks iga sekund tema tegemistel silma peal hoidagi. See oli halb otsus!
Ühel hetkel läksin jälle rutiinselt Kassut nurga tagant otsima ja ...otsisin mis ma otsisin- Kassut aias ei olnud. Appi kui suur hirm mul peale tuli. Jooksujalu läksime teda lähiümbrusest otsima. Samal ajal helistasin sõbrannale Susannele ja rääkisin, mis juhtus. Susanne ei raisanud vist sekunditki ja pani kuulutused internetti üles ning teatas kohalikku varjupaika- see on super, kui sul on selliseid sõpru nagu Susanne!
Me otsisime Kassut kuskil tund aega, samal ajal juba väga murelikuks muutudes. Kassu ei ole ju enam esimeses nooruses ja ta võib nii kergesti ära eksida või hätta sattuda.
Õnneks pääsesimegi vaid tunniajase ehmatuse ja korraliku õppetunniga- varsti helises mu telefon ja mehehääl küsis, ega meil koer kadunud ei ole. Tuli välja, et Kassukene oli ennast läbi heinamaa esimesele pinnasteele läbi surunud ja siis sealt edasi paari kilomeetri kaugusele küla poole tõtanud. Küla peal ringi jalutades leidis ta üles mingid kanad ja kalpsas siis õnnelikult ja saamatult nende sabas, kuni kohalikud ta kinni püüdsid.
Sellest loost õppisin ma järgmist:
1) Mitte iial ei lase ma Kassut lahtiselt olles enam silma alt ära - ta ei oska ega saa mind ise jälgida ja selline õnnetus oleks võinud väga kurvalt lõppeda.
2) Alati, kui koertega lahtiselt jalutan, hoian neil kaelas oma telefoninumbriga nimesildi - just see Kassu koju tagasi aitaski.
3) Kunagi ei tea, millal midagi taolist juhtuda võib ja sellistel puhkudel igasugused erksavärvilised ja helkurribaga traksid nagu Kassul ning samamoodi kaelarihmad või kaelarätid-vestid, aitavad eksinud looma paremini näha- seega ka need on must-have meil edaspidigi lahtiselt jalutamisel.

Tegime oma reisil ka hunniku pilte, millel küll draamat näha ei ole...aga sellise õudusloo peale ongi toredam vaadata lõbusaid koeri omas elemendis :).

Käisime seekord jaanipäeva veetmas Ida-Virumaa suvilas. Oli väga tore nädalalõpp ka koerte jaoks.