Tuletasime meelde vanu asju ja harjutasime uusi asju. Näiteks ei olnud me ammu-ammu enam asendivahetustele trenni teinud ja lamama mineku tehnika oli viimasel ajal "püsi" kinnistamisega natukene taandarenenud. Nüüd õpime uuesti neil kahel liigutusel ja asendil vahet tegema. Samas on positiivne, et kahejalgne Meera kõrval on kah õppimisvõimeline- lõpuks ometi on ta õppinud kõndima, nii et koer ka aru saab kuhu minek ega jää enam talla alla! See on suur saavutus, nii et ärme võtame punkte maha imelike kukesammude eest kõige alguses :D.
Käisime maal ja saime üle pika aja natuke meie trenni ka videole, mis sest et hääleta. Ja mis sest, et poolest trennist sai mälukaart täis :) Tuletasime meelde vanu asju ja harjutasime uusi asju. Näiteks ei olnud me ammu-ammu enam asendivahetustele trenni teinud ja lamama mineku tehnika oli viimasel ajal "püsi" kinnistamisega natukene taandarenenud. Nüüd õpime uuesti neil kahel liigutusel ja asendil vahet tegema. Samas on positiivne, et kahejalgne Meera kõrval on kah õppimisvõimeline- lõpuks ometi on ta õppinud kõndima, nii et koer ka aru saab kuhu minek ega jää enam talla alla! See on suur saavutus, nii et ärme võtame punkte maha imelike kukesammude eest kõige alguses :D. Pärast videosalvestuse lõppu kordasime natuke asendeid liikumiselt (ka jooksmiselt), tegime lühikest püsivust segajatega (peotäis maiust ja pall kukkusid "kogemata" koerale nina alla) ning harjutasime aportiga asendisse tulekut. Esimesed kaks asja ei ole midagi uut, ehkki mõlemad teevad mulle oma jätkuva kvaliteediga heameelt, aga selle aporti asjaga olen küll super-rahul. Hakkasin aportiga asendisse tulekut tegelikult õpetama alles see laupäev...ja juba esimese päeva lõpus ta tuli aport suus rõõmsalt kalpsates mulle kõrvale. Nüüd vahepeal oleme ka istumise sinna juurde pookinud, kuid uute tegevuste jada on motivatsiooni säilitamiseks natukene liiga pikk ja vaja on taaskord hakata rakendama eriväärtusega preemiat, nagu päris alguses hantli haaramist õpetadeski. Krõbin iga aporti eest, vorst iga asendisse tuleku eest ja jackpot, kui aport ei jõua lõpus kukkuda. Aga kes see on? See on meie maakassike härra Joosep, kes õpetas mulle kasside klikkerkoolituse alustalasid. Sain teada, et kass ei olegi koer...aga on sellegipoolest kiire õppija. Natuke kordamisi ja juba see kassikene seostas klikkeri heli ja toidu. Ta küll ei hakanud seda otsima minu käest ega vahtinud mulle otsa, nagu üks endast lugupidav koer teha oskaks, kuid sellegipoolest hakkas ta kohe kui kuulis "klikk", otsima kuhu tema nina alla maha nüüd see vorstitükk siis tekib :D. Pärast mängureeglite selgeks saamist oli ta valmis minuga isegi mitmeid kordi kaasa mängima "mina sitsin sinu käeliigutuse peale ja sina annad mulle vorsti" nimelist mängu. Kontakti, nagu koertega, temaga muidugi ei olnud...aga üllatavalt koostööaldis oli ta sellegipoolest. Oli väga tore esimene kogemus igal juhul. Ehk saab kunagi korrata :).
0 Comments
Linnast maale kolides muretsesin ma, et trennide jaoks jääb meil linnakeskkonnaga võrreldes segajaid vähemaks. Nüüd tuleb välja, et vastupidi- maal on isegi oma aias palju raskem keskenduda!
Eriti rasked on hommikused trennid, kui on udu ja täielik vaikus…ja siis kuskilt kostab kuke kiremist :D. Olen juba harjuma hakanud sellega, et hommikuti siin kuked kirevad, kitsed mökitavad ning eemalt kostab mõni „muu“ või hobuse naer. Ka kasse ja muid väikeloomi on siin palju- meie kodu ümbert käib mööda igapäevaselt vähemalt 4-5 erinevat kõutsi ning vahel on püsilamamisel tõeliseks katsumuseks jääda paigale, kui kuskil põõsas hakkab laulma mõni karihiir. Aga täna hommikul üllatusin isegi mina, kui keset vaikust kostus mingi kolin ja sellele järgnes sea ruigamine :D. Meera tõstis pead, vaatas sinnapoole, siis vaatas suurte silmadega mulle otsa ja pani pea maha- tubli tüdruk! Nüüd kui keegi korraldaks mõnes farmis SK võistluse, teame siis et meil oleks eelis olemas :D. Kuidas see teadmine aga meid laupäeval aitab, ei tea. Vähemalt tundub, et püsilamamise oleme saanud selle nädalakesega kõvasti paremaks :). Laias laastus võib jagada trennid kaheks:
1) Trennid, milles on püstitatud eesmärk saavutatud 2) Trennid, millega ei toimu edasiminekut ning vahel toimub lausa tagasiminek Eile oli meil hommikune trenn seda teist tüüpi ja õhtune trenn esimest tüüpi. Need teist tüüpi trennid ei too olulist kasu ja võimaluse korral võiks ju neid vältida. Aga mis tingib üldse teist tüüpi trenne ja kuidas neid vältida? Meil tulevad ebakasulikud trennid peamiselt sellest, et ma ei ole võtnud endale seda hetke, et planeerida trenn ja viia see nii ka läbi. Ma ei mõtle mingit väga konkreetset plaani, et vot täna teeme 2 minutit püsilamamist, siis istu püsivuse kinnistamist ja asendeid liikumiselt. Selliseid plaane minu meelest ei saagi üldse teha – iial ju ei tea, mismoodi koer töötab. Aga mingi eesmärk ja areng peab ju olema. Mõni päev on koer nii õppimise lainel, et ületab planeeritud eesmärke käigu pealt nii kiiresti, et pean ka käigu pealt kriteeriume tõstma. Mõni teine päev tekivad tõrked ning on vaja rohkem keskenduda motivatsiooni hoidmisele ja teha just võimalikult lihtsaid harjutusi. Halba laadi trennid sellest tekivadki, et ma ei hinda õigesti koera tuju ja töötan temast eraldi. Mõnikord väljendub see minupoolses liigses kiirustamises, kus ma koera enda mõtetele järgi ei oota vaid nõuan korraga liiga palju ja seetõttu tal eksida lasen. Mõnikord väljendub see minupoolses laiskuses, kus koer on valmis nahast välja pugema, aga mina nühin lihtsalt neid asju teha, mida ta nagunii hästi teeb ning ma isegi ei tõsta nendel asjadel mingil moel raskusastet. Enne võistlust on loomulikult peamine probleem just minu kiirustamine ja kärsitus. Pärast eilehommikust trenni jõudis see õnneks mulle kohale ja suutsin õhtuses trennis juba oma viga parandada. Sama hästi läks tänahommikune trenn. Seoses võistlusel osalemise sooviga on meie trennidesse tulnud ka positiivset. Olen lõpuks ometi võtnud vaevaks püsivusega tööd teha. Siiamaani olen grupitrennides seda lihtsalt niisama moe pärast teinud ja kodus töötanud kogu aeg enam vähem sama väheste segajatega ja sama lühikese ajaga. Kes teab, kaua ma niimoodi edasi lasknud oleks, kui seda võistlust tulemas poleks ja see element veidi lagunenud ei oleks. Ühesõnaga, mõtled küll, et treenid koera aga tegelikult on ise-ennast veel rohkem vaja treenida. Koera ma olen nii kaugele saanud, et ta suudab ja tahab kasvõi terve tunni keskenduda minuga töötamisele ja ei väsi ära...aga vot ma ise küll väsin vahel ära ja ei suuda 100% mõtetega asja juures olla. Sellest need vead ju tulevadki :D. Meera võiks ikka selle klikkeri kasutamise ära õppida ja minu käitumist ka kinnistama hakata :D. Kuigi minu mõtted olid lõkke ääres ja Meera mõtted mutimullahunnikute juures, arvasin ma et oleks ikkagi väga vaja jaanipäeval trenni teha. Eks see rohkem sellepärast tehtud sai, et video tegemise võimalus olemas oli - trenni enda kasutegur oli minu meelest väiksevõitu...ja siis ma mõtlesin, et ega küll küllale liiga tee ja tegin järgmine päev veel teise video ka :D. Motivatsioon minul ja koeral oli sarnaselt madal ja keskendumine vähene. Aga hoolimata sellest, et ma ise nende trennidega (loe: endaga) väga rahul ei ole, pean tunnistama et videoid vaadates tuleb ikkagi vägisi uhke naeratus näole :p. Minu väike superkoer! :) Varsti on juba kuu aega sellest möödas, kui käisime Susanne juures Meeraga esimest korda rattavedu proovimas ja lihtsalt koeri väsitamas. Täna lõpuks võtsin siis kätte ja panin videod arvutisse :D. Kassut tol korral kaasas ei olnud, sest plaan oli teha trenni ja kahele koerale paralleelselt keskenduda mina veel nii hästi ei oska. Nädalavahetusel tuli Kidi koos Susannega linna ja tegime vanameestele eraldi rahulikus tempos jalutuskäigu ilma noorte hulludeta :). Siin on Meera kõige-kõige esimene katse rattavedu teha. Hilisemad katsed läksid juba paremini, aga üles panen mälestuseks ikka selle kõige esimese: Järgmiseks läksime koerte väsitamiseks väikesele jalutuskäigule. Videol on kaks siberi huskyt ja cihuahua lahtiselt koos jalutamas- appi :D: Pärast jalutuskäiku tegime veidi trenni ka. Videote järjekord vastavalt Tex, Kid ja Meera: |
Me ei saa alati seda koera, keda me tahame. Kategooriad
All
ArHIIV
July 2018
|