Kahtlus tapab rohkem unistusi, kui läbikukkumine! Kõigist asjadest, mis võivad saada määravaks koera käitumise muutmisel ja arendamisel, on minu meelest kõige-kõige hullem asi koeraomaniku usu puudumine. Ei, mitte religioosses mõttes :D. Pean silmas seda momenti, kus koera omanik ütleb: „Ta ongi selline“ (kelgukoeri ei saagi ilma rihmata jalutada, neurootilist koera ei saagi muuta, võistlusspordialasid ei saagi ilma sunnita õpetada, hurtasid ei saa üldse õpetada jne jne jne). Sellest momendist, kus koera omanik tunnistab, et ta koer ongi selline, toimub tavaliselt käegalöömine, kuna mingist omadusest on saanud koera pärisosa ja lihtsalt üks paratamatus, mida muuta lihtsalt ei saa. Miks inimesed teevad seda?
a) Neil puudub kogemus konkreetse probleemi lahendamisel ja seetõttu on raske edu visualiseerida.
b) Nad ei ole kuulnud edulugusid sama probleemi lahendamisest teiste koertega ning seetõttu võib näida, et probleem ongi lahendamatu.
c) Teised inimesed ütlevad, et seda konkreetset probleemi ei ole realistlik lahendada ja eriti, kui nii räägivad kogenumad inimesed, on inimesel väga raske seda mitte uskuda.
Mulle meenuvad siinkohal kahe tuntud koolitaja ütlused- Bob Bayley „It is just a behaviour“ (See on kõigest käitumine) ning Karen Pryori „All behaviours are changeble“ (Kõik käitumised on muudetavad). Nende inimeste koerakoolitamise kogemus on tohutu- nad annavad sadadele inimestele aastas seminare ja nende alt on käinud läbi tuhandeid loomi (sealhulgas kanad, kassid, loomaaialoomad ja mereelukad). Sestap ma usun, et nad ei käiks niisuguseid väiteid välja, kui nad ei teaks omast kogemusest, et vähemalt suuremal enamusel juhtudest see tõele vastab.
Ma ei väidagi, et kõik koerad oleksid sünnilt samasugused. Mõnel on loomupäraselt suurem kontakt inimesega, mõnel on kaasasündinud tahe mängida, mõni ongi õrnem ja ettevaatlikum oma olemuselt. Ja ka erinevatel probleemkäitumistel on üldiselt olemas geneetiline eelsoodumus. See aga ei tähenda, et kontaktisoovi, mängutahet või enesekindlust ei saaks arendada või käitumisprobleeme ei saaks lahendada. Tõepoolest olen ma ise oma silmaga näinud loomult ebakindlaid ja iseseisvamaid koeri tegemas silmi ette koertele, kellele on sünnipäraselt kaasa antud palju rohkem, kuid kelle omadusi ei ole sama pühendunult edasi arendatud.
Ma mäletan ühte oma esimest suuremat nö müüdimurdmise eksperimenti nii selgelt, nagu oleks see alles eile olnud. See oli Meera autosõiduhirmu lahendamine. Ma ei olnud mitte kunagi varem sellise probleemiga nii tõsiselt kokku puutunud. Mu esimene koer ka paanitses veidi esimestel autosõitudel, kuid õppis üsna ruttu, et autoga saab lahedatesse kohtadesse ja sõidu ajal saab nänni ning paari korraga ta muutis juba oma meelt. Probleem lahendes aja jooksul justkui iseenesest...
Meera probleem algas iivelduse ja oksendamise näol juba esimesel sõidul meie koju ja kuigi need sümptomid kadusid üsna pea, päädis tema hirm täieliku väljalülitumisega kohe, kui ta autosse sisenes. See nägi välja nii: avasin auto ukse, Meera hüppas ise hetkega autosse ja keeras seal kerra. Autot käivitades surus ta oma nina tihedalt oma karvadesse ja jäi justkui magama. Alles mõni aeg hiljem, kui juhtusin tagaistmel istuma, nägin ma, kui krampis on ta lihased ning avastasin, et ta on täiesti kontaktivõimetu. Alati ei ole lihtne märgata oma koera muret!
Kohe, kui ma probleemi tuvastasin, lõpetasin ma tema sõidutamised ära ja hakkasin otsima abi. Ja teate mis? Internetis oli ka inglisekeeles sellel teemal artikleid väga vähe ning need vähesed olid liiga pinnapealsed, et neist treeningplaani koostamisel abi võinuks olla. Küsitledes inimesi, sain ma nõu proovida sõita lühikesi otsi ja sööta teda sõidu ajal. Head mõtted, aga need võtted kahjuks ei töötanud, sest autosse sisenedes oli Meera juba kaugelt üle taluvusläve ning ta ei olnud võimeline autos sööma ega uuest kohast rõõmu tundma. Ainus motivaator oleks olnud ilmselt nö põrgust pääsemine, aga kuna negatiivne karistus (ebameeldiva aistingu eemaldamine) ei ole uue emotsionaalse vaste tingimisel eriti hea lahendus, siis seda ma kasutada ei tahtnud.
Proovisin sööta Meerat siis enne autosse sisenemist, et jõuda ette tema taluvuslävendist...Tulemus oli kõike muud kui ootuspärane. Selle asemel, et oma lemmikmaiust autost 10 m kaugusel süües õppida, et auto läheduses on tore olla, õppis Meera hoopis, et tema lemmikmaiuse pakkumine tähendab koleda masina lähedust. Seega otsustas ta sellest päevast alates, et praemaksa ei tasu üldse süüa. Igaks juhuks. Kes teab kuhu olukorda see teda viia võib.
Küsisin veidi siis nõu ka välismaistest foorumitest ja sain soovituse kasutada DAP rihma (feromoonirihm), mis tõepoolest aitas meid selle esimese sasipuntra harutamisel ja võimaldas mul keerata harjutus taaskord õigetpidi nii, et koer sõi autost parajal kaugusel isukalt oma uut lemmikmaiust ja võimaldas mul vahemaad vähendama hakata.
Samas aga hakkasid tulema ka NEED nõuanded: „Kui koer ei talu autosõitu, siis seda muuta ei saa“, „Autosõidu hirm on geenibaasist tulenev probleem“, „Ma ei tunne mitte kedagi, kes oleks nii raskekujulise probleemi lahendada saanud“ jne. Neid mõtteid tuli ustest ja akendest. Välismaistest foorumitest, sõpradelt, teistelt koerakoolitajatelt...ja lõpuks ka mu enda peast kuskilt kukla tagant.
Ma teadsin, mida tähendaks käegalöömine. See tähendanuks seda, et ma ei saa selle koeraga enam kusagil käia. Ei sugulaste juures, ei matkadel, ei trennides. Mitte kuskil. Vähemalt mitte ilma väga kallist hinda maksmata, sest nii suur stress enne neid sündmusi mõjutas tema meeleolu ka nendes situatsioonides. See ei olnud lihtsalt variant! Ja nii ma treenisin teda iga päev. Kõigepealt me saime autosse, siis töötava mootoriga autosse, siis meeter haaval edasi-tagasi liikuvas autos olla jne.
Vahel kestis edasiminek mitu päeva, enne kui tagasilöök tuli. Aga iga mõne aja tagant tuli ikkagi tagasilöök. See tuli, sest vana käitumismuster oli nii tohutult tugev ja see tuli ka seepärast, et ma olin kärsitu ja proovisin iga trenniga raskusastet kasvõi veidikene tõsta. Ennekõike tulid tagasilöögid, sest ma kahtlesin kogu aeg selles mida ma teen. Selles kas tunneli lõpus on valgus, või on see vaid minu luul. Iga tagasilöök oli minu jaoks konkreetselt maailma lõpp, justkui kõrvakiil, mis tuletas meelde „See ei ole võimalik!!!“ . Neil hetkedel meenusid mulle kõik need ütlejad, kes kinnitasid, et meie eesmärk on utoopia. Ja iga kord kaasnes sellega ka süütunne selle ees, et ma üldse panin oma koera sellesse olukorda.
Aga sellest hullem veel oli see, et kui ma jagasin meie edusamme, siis ka nende osas rööviti mult (tahtmatult kindlasti!) minu usk. Tuletati meelde, kui pikk tee on meil veel minna, küsides, millal ma ometi grupitrennis taas käima võiks hakata. Meenutati eilset tagasilööki, mis oli ju ometi alles eile. Ja lõpetuseks räägiti lugusid koertest, kes jäidki selliseks. Tänu sellele oli mul väga raske tunda rõõmu ka meie väikestest õnnestumistest.
Kolme kuu pärast saime me Meeraga minna esimest korda tagasi grupitrenni, osaleda canikrossi võistlusel ja hakata taas matkama kodust eemal. Aasta pärast saime me sõita ka mitmesaja km pikkuseid otsi ilma peatusteta ja söötes teda tihedalt vaid sõidu alguses, pööretel ja lõpus. Täna, mil neist trennidest on möödas juba 2 aastat, vaatab Meera ka sõidu ajal põnevusega aknast välja ega vaja enam maiuseid. Mulle tundub, et ta mitte lihtsalt ei talu autosõitu, vaid ta lausa naudib seda!
Enne Meera autosõidu lugu olin ma tegelikult sarnastel tingimustel lahendanud muid lihtsamaid asju, olulisemad neist olid minu esimesele huskyle jahi katkestamise õpetamine maiuste abil, 9 aastasele koerale nullist võistluskuulekuse õpetamine ning Ronni ressursivalvamise probleemi lahendamine. Hiljem olen ma sarnaseid edulugusid kogenud ise palju ning näinud neid ka kõrvalt: koerareaktiivsuse lahendamine, mängust mittehuvituvate koerte mängima õpetamine, üksindusahistuse lahendamine, kehva isuga koerte sööma saamine jne. Ka heli- või paugutundlikkusest, mida väidetakse olevat üks lahendamatumaid probleeme, olen ma kuulnud päris palju edulugusid päriselt olemasolevate koerte näol ning näinud tõestuseks juurde ka videoid (mis on analüüsimiseks minu meelest isegi parem lahendus, kui live).
Viimase aja suurimateks „imedeks“ pean mina isiklikult nt Ronni istumise totaalset muutumist. See kuidas koer istub, pidi olema anatoomiline iseärasus. Rohkem 100% geneetilist asja ei saakski nagu olemas olla eks? Think again!:
a) Neil puudub kogemus konkreetse probleemi lahendamisel ja seetõttu on raske edu visualiseerida.
b) Nad ei ole kuulnud edulugusid sama probleemi lahendamisest teiste koertega ning seetõttu võib näida, et probleem ongi lahendamatu.
c) Teised inimesed ütlevad, et seda konkreetset probleemi ei ole realistlik lahendada ja eriti, kui nii räägivad kogenumad inimesed, on inimesel väga raske seda mitte uskuda.
Mulle meenuvad siinkohal kahe tuntud koolitaja ütlused- Bob Bayley „It is just a behaviour“ (See on kõigest käitumine) ning Karen Pryori „All behaviours are changeble“ (Kõik käitumised on muudetavad). Nende inimeste koerakoolitamise kogemus on tohutu- nad annavad sadadele inimestele aastas seminare ja nende alt on käinud läbi tuhandeid loomi (sealhulgas kanad, kassid, loomaaialoomad ja mereelukad). Sestap ma usun, et nad ei käiks niisuguseid väiteid välja, kui nad ei teaks omast kogemusest, et vähemalt suuremal enamusel juhtudest see tõele vastab.
Ma ei väidagi, et kõik koerad oleksid sünnilt samasugused. Mõnel on loomupäraselt suurem kontakt inimesega, mõnel on kaasasündinud tahe mängida, mõni ongi õrnem ja ettevaatlikum oma olemuselt. Ja ka erinevatel probleemkäitumistel on üldiselt olemas geneetiline eelsoodumus. See aga ei tähenda, et kontaktisoovi, mängutahet või enesekindlust ei saaks arendada või käitumisprobleeme ei saaks lahendada. Tõepoolest olen ma ise oma silmaga näinud loomult ebakindlaid ja iseseisvamaid koeri tegemas silmi ette koertele, kellele on sünnipäraselt kaasa antud palju rohkem, kuid kelle omadusi ei ole sama pühendunult edasi arendatud.
Ma mäletan ühte oma esimest suuremat nö müüdimurdmise eksperimenti nii selgelt, nagu oleks see alles eile olnud. See oli Meera autosõiduhirmu lahendamine. Ma ei olnud mitte kunagi varem sellise probleemiga nii tõsiselt kokku puutunud. Mu esimene koer ka paanitses veidi esimestel autosõitudel, kuid õppis üsna ruttu, et autoga saab lahedatesse kohtadesse ja sõidu ajal saab nänni ning paari korraga ta muutis juba oma meelt. Probleem lahendes aja jooksul justkui iseenesest...
Meera probleem algas iivelduse ja oksendamise näol juba esimesel sõidul meie koju ja kuigi need sümptomid kadusid üsna pea, päädis tema hirm täieliku väljalülitumisega kohe, kui ta autosse sisenes. See nägi välja nii: avasin auto ukse, Meera hüppas ise hetkega autosse ja keeras seal kerra. Autot käivitades surus ta oma nina tihedalt oma karvadesse ja jäi justkui magama. Alles mõni aeg hiljem, kui juhtusin tagaistmel istuma, nägin ma, kui krampis on ta lihased ning avastasin, et ta on täiesti kontaktivõimetu. Alati ei ole lihtne märgata oma koera muret!
Kohe, kui ma probleemi tuvastasin, lõpetasin ma tema sõidutamised ära ja hakkasin otsima abi. Ja teate mis? Internetis oli ka inglisekeeles sellel teemal artikleid väga vähe ning need vähesed olid liiga pinnapealsed, et neist treeningplaani koostamisel abi võinuks olla. Küsitledes inimesi, sain ma nõu proovida sõita lühikesi otsi ja sööta teda sõidu ajal. Head mõtted, aga need võtted kahjuks ei töötanud, sest autosse sisenedes oli Meera juba kaugelt üle taluvusläve ning ta ei olnud võimeline autos sööma ega uuest kohast rõõmu tundma. Ainus motivaator oleks olnud ilmselt nö põrgust pääsemine, aga kuna negatiivne karistus (ebameeldiva aistingu eemaldamine) ei ole uue emotsionaalse vaste tingimisel eriti hea lahendus, siis seda ma kasutada ei tahtnud.
Proovisin sööta Meerat siis enne autosse sisenemist, et jõuda ette tema taluvuslävendist...Tulemus oli kõike muud kui ootuspärane. Selle asemel, et oma lemmikmaiust autost 10 m kaugusel süües õppida, et auto läheduses on tore olla, õppis Meera hoopis, et tema lemmikmaiuse pakkumine tähendab koleda masina lähedust. Seega otsustas ta sellest päevast alates, et praemaksa ei tasu üldse süüa. Igaks juhuks. Kes teab kuhu olukorda see teda viia võib.
Küsisin veidi siis nõu ka välismaistest foorumitest ja sain soovituse kasutada DAP rihma (feromoonirihm), mis tõepoolest aitas meid selle esimese sasipuntra harutamisel ja võimaldas mul keerata harjutus taaskord õigetpidi nii, et koer sõi autost parajal kaugusel isukalt oma uut lemmikmaiust ja võimaldas mul vahemaad vähendama hakata.
Samas aga hakkasid tulema ka NEED nõuanded: „Kui koer ei talu autosõitu, siis seda muuta ei saa“, „Autosõidu hirm on geenibaasist tulenev probleem“, „Ma ei tunne mitte kedagi, kes oleks nii raskekujulise probleemi lahendada saanud“ jne. Neid mõtteid tuli ustest ja akendest. Välismaistest foorumitest, sõpradelt, teistelt koerakoolitajatelt...ja lõpuks ka mu enda peast kuskilt kukla tagant.
Ma teadsin, mida tähendaks käegalöömine. See tähendanuks seda, et ma ei saa selle koeraga enam kusagil käia. Ei sugulaste juures, ei matkadel, ei trennides. Mitte kuskil. Vähemalt mitte ilma väga kallist hinda maksmata, sest nii suur stress enne neid sündmusi mõjutas tema meeleolu ka nendes situatsioonides. See ei olnud lihtsalt variant! Ja nii ma treenisin teda iga päev. Kõigepealt me saime autosse, siis töötava mootoriga autosse, siis meeter haaval edasi-tagasi liikuvas autos olla jne.
Vahel kestis edasiminek mitu päeva, enne kui tagasilöök tuli. Aga iga mõne aja tagant tuli ikkagi tagasilöök. See tuli, sest vana käitumismuster oli nii tohutult tugev ja see tuli ka seepärast, et ma olin kärsitu ja proovisin iga trenniga raskusastet kasvõi veidikene tõsta. Ennekõike tulid tagasilöögid, sest ma kahtlesin kogu aeg selles mida ma teen. Selles kas tunneli lõpus on valgus, või on see vaid minu luul. Iga tagasilöök oli minu jaoks konkreetselt maailma lõpp, justkui kõrvakiil, mis tuletas meelde „See ei ole võimalik!!!“ . Neil hetkedel meenusid mulle kõik need ütlejad, kes kinnitasid, et meie eesmärk on utoopia. Ja iga kord kaasnes sellega ka süütunne selle ees, et ma üldse panin oma koera sellesse olukorda.
Aga sellest hullem veel oli see, et kui ma jagasin meie edusamme, siis ka nende osas rööviti mult (tahtmatult kindlasti!) minu usk. Tuletati meelde, kui pikk tee on meil veel minna, küsides, millal ma ometi grupitrennis taas käima võiks hakata. Meenutati eilset tagasilööki, mis oli ju ometi alles eile. Ja lõpetuseks räägiti lugusid koertest, kes jäidki selliseks. Tänu sellele oli mul väga raske tunda rõõmu ka meie väikestest õnnestumistest.
Kolme kuu pärast saime me Meeraga minna esimest korda tagasi grupitrenni, osaleda canikrossi võistlusel ja hakata taas matkama kodust eemal. Aasta pärast saime me sõita ka mitmesaja km pikkuseid otsi ilma peatusteta ja söötes teda tihedalt vaid sõidu alguses, pööretel ja lõpus. Täna, mil neist trennidest on möödas juba 2 aastat, vaatab Meera ka sõidu ajal põnevusega aknast välja ega vaja enam maiuseid. Mulle tundub, et ta mitte lihtsalt ei talu autosõitu, vaid ta lausa naudib seda!
Enne Meera autosõidu lugu olin ma tegelikult sarnastel tingimustel lahendanud muid lihtsamaid asju, olulisemad neist olid minu esimesele huskyle jahi katkestamise õpetamine maiuste abil, 9 aastasele koerale nullist võistluskuulekuse õpetamine ning Ronni ressursivalvamise probleemi lahendamine. Hiljem olen ma sarnaseid edulugusid kogenud ise palju ning näinud neid ka kõrvalt: koerareaktiivsuse lahendamine, mängust mittehuvituvate koerte mängima õpetamine, üksindusahistuse lahendamine, kehva isuga koerte sööma saamine jne. Ka heli- või paugutundlikkusest, mida väidetakse olevat üks lahendamatumaid probleeme, olen ma kuulnud päris palju edulugusid päriselt olemasolevate koerte näol ning näinud tõestuseks juurde ka videoid (mis on analüüsimiseks minu meelest isegi parem lahendus, kui live).
Viimase aja suurimateks „imedeks“ pean mina isiklikult nt Ronni istumise totaalset muutumist. See kuidas koer istub, pidi olema anatoomiline iseärasus. Rohkem 100% geneetilist asja ei saakski nagu olemas olla eks? Think again!:
Kui ma kuulen lugusid, kuidas saksa pinšerid ja hurdalised teevad varrukat, kuidas kasside ja aafrika tänavailt päästetud metsikute koertega tehakse kuulekust või kuidas täielikult halvatud koerad hakkavad kõndima, siis paratamatult tekib mul küsimus, miks me seame endale ise piirid? Või veel hullem- miks me seame teistele piirid oma kahtluste ja kõhklustega? Kui su koeral on probleem, siis ära löö käega ja ära võta seda kui tema pärisosa, vaid proovi seda lahendada. Kui tuleb tagasilöök, modifitseeri oma plaani ja proovi uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja khm khm....kui sa ise seda teha ei suuda või ei saa, siis palun ära röövi oma sõbralt või tuttavalt tema viimast lootusekiirt! Vahel ei olegi muud vaja, kui öelda „Ma usun, et sa saad sellega hakkama!“ :).
Lisan siia lõppu mõned videod, mis võiksid pakkuda inspiratsiooni:
Kass, kes teeb trikke nagu koer:
https://youtu.be/zNiL9Hv2V5Q
Hüään, kellele on õpetatud vabatahtlik osalemine hooldusprotseduurides:
https://www.youtube.com/watch?v=Bs-tAHqGruY
Vereproovi võtmine lõvilt:
https://www.youtube.com/watch?v=LN71r8Q2Gb4
Mõlema ristatisideme opi läbi teinud ning hüpermobiilsusega koer (heledam) vs füüsiliselt terve sportkoer (tumedam) ebatasasel pinnal seismas (füüsiliselt väga raske harjutus koertele):
https://www.youtube.com/watch?v=n1GVGIxpcdQ
Koerareaktiivne koer enne ja pärast treeninguid:
https://youtu.be/_RUd62v_aws
Lisan siia lõppu mõned videod, mis võiksid pakkuda inspiratsiooni:
Kass, kes teeb trikke nagu koer:
https://youtu.be/zNiL9Hv2V5Q
Hüään, kellele on õpetatud vabatahtlik osalemine hooldusprotseduurides:
https://www.youtube.com/watch?v=Bs-tAHqGruY
Vereproovi võtmine lõvilt:
https://www.youtube.com/watch?v=LN71r8Q2Gb4
Mõlema ristatisideme opi läbi teinud ning hüpermobiilsusega koer (heledam) vs füüsiliselt terve sportkoer (tumedam) ebatasasel pinnal seismas (füüsiliselt väga raske harjutus koertele):
https://www.youtube.com/watch?v=n1GVGIxpcdQ
Koerareaktiivne koer enne ja pärast treeninguid:
https://youtu.be/_RUd62v_aws
RSS Feed