Ühel hetkel läksin jälle rutiinselt Kassut nurga tagant otsima ja ...otsisin mis ma otsisin- Kassut aias ei olnud. Appi kui suur hirm mul peale tuli. Jooksujalu läksime teda lähiümbrusest otsima. Samal ajal helistasin sõbrannale Susannele ja rääkisin, mis juhtus. Susanne ei raisanud vist sekunditki ja pani kuulutused internetti üles ning teatas kohalikku varjupaika- see on super, kui sul on selliseid sõpru nagu Susanne!
Me otsisime Kassut kuskil tund aega, samal ajal juba väga murelikuks muutudes. Kassu ei ole ju enam esimeses nooruses ja ta võib nii kergesti ära eksida või hätta sattuda.
Õnneks pääsesimegi vaid tunniajase ehmatuse ja korraliku õppetunniga- varsti helises mu telefon ja mehehääl küsis, ega meil koer kadunud ei ole. Tuli välja, et Kassukene oli ennast läbi heinamaa esimesele pinnasteele läbi surunud ja siis sealt edasi paari kilomeetri kaugusele küla poole tõtanud. Küla peal ringi jalutades leidis ta üles mingid kanad ja kalpsas siis õnnelikult ja saamatult nende sabas, kuni kohalikud ta kinni püüdsid.
Sellest loost õppisin ma järgmist:
1) Mitte iial ei lase ma Kassut lahtiselt olles enam silma alt ära - ta ei oska ega saa mind ise jälgida ja selline õnnetus oleks võinud väga kurvalt lõppeda.
2) Alati, kui koertega lahtiselt jalutan, hoian neil kaelas oma telefoninumbriga nimesildi - just see Kassu koju tagasi aitaski.
3) Kunagi ei tea, millal midagi taolist juhtuda võib ja sellistel puhkudel igasugused erksavärvilised ja helkurribaga traksid nagu Kassul ning samamoodi kaelarihmad või kaelarätid-vestid, aitavad eksinud looma paremini näha- seega ka need on must-have meil edaspidigi lahtiselt jalutamisel.
Tegime oma reisil ka hunniku pilte, millel küll draamat näha ei ole...aga sellise õudusloo peale ongi toredam vaadata lõbusaid koeri omas elemendis :).