Õhtud on läinud pimedamaks ja külmemaks...rohkem on aega mõtisklusteks ja melanhoolia võtab maad. Tihtipeale oma mõtiskluste mullis hakkab mu silme ees jooksma, hüppama ja trallima üks teatud must-valge pehme ja paksu karvaga koerake, kelle kõrvad olid otsekui sametist. Ma peaaegu nagu päriselt tunneksin neid paksusid sametkõrvu taas oma sõrmede vahel... Matsin eelmise aasta jaanuaris oma kalli sõbra ja toona ma ei suutnud kuidagi end kokku võtta, et siia midagi sellest kirjutada. Hiljem olen korduvalt alustanud, parandanud, täiendanud Kassu lugu, kuid alati kui lõpetasin, jätsin Publish nupu vajutamata. Kartuses vist, et siis ongi kõik, rohkem ma Kassust kirjutada ei saa. Nüüd olen veidi mõelnud ja arvan, et ei ole hullu- saan ju tegelikult iga kell võtta kätte ja kirjutada veel mõne Kassu loo. Miks mitte? Aga kõigepealt jagan siis lühikokkuvõtet enda lemmik-koera elust ja tähendusest... 12.01.2002 sündis Eesti esimeses siberi huskyde kennelis teine pesakond kutsikaid. Kokku kolm poissi: hall-valge, helepunane-valgega ja must-valge. Marja oli mõelnud panna neile väga võimukad nimed. Esimesed kaks said omale nimeks Baltic Farao ja Baltic Emperor, kolmandale oli mõttes panna nimeks Baltic Godfather. Tundub, et see väike must-valge kutsikas ise arvas teisiti ja andis sellest kasvatajale märku, sest mingil põhjusel sai tema nimeks lõpuks hoopis Konuveres Baltic Goodboy... Ja siit algaski maailma kõige heasüdamlikuma koerakese ehk meie Kassu lugu. Väikene Kassu läks millalgi kutsikana oma uude koju, et mõni kuu hiljem endiselt väikse kutsikana kasvataja juurde tagasi tulla. Millegipärast vahel ikka juhtub, et inimestele tuleb kutsikat võttes üllatusena, et nad käituvad nagu kutsikad- pissivad, närivad ja nõuavad aega. Pärast kasvatajale tagastamist, jäi Kassu umbes aastaks Konuverre ootama oma päris kodu. Mina kohtusin Kassuga esmakordselt 2003 aasta jaanilaupäeval. Olime teel Pärnusse ja otsustasime minu suurel pealekäimisel minna ja vaadata millised siis need siberi huskyd päriselus välja näevad. Mäletan, et minu jaoks oli suurimaks üllatuseks, kui pisikesed nad täiskasvanuna on :). Mäletan ka momenti, kus kaks kutsikat rebisid pooleks mingi linnuraipe ja jooksid selle tükkidega rõõmsalt ringi. Kuidas meie saabudes ja lahkudes saatis meid erinevate tämbritega ulg ja huilgamine ning kuidas suvehakul koerte küljest karvatordid tilpendasid. See oligi armastus esimesest silmapilgust :). Leppisime kokku, et juulikuus lähen ma Konuverre kenneltüdrukuks ja nii läkski. Mäletan, et Kassu oli minu silmis kõige ilusam Marja koertest. Ükskord me pesime teda näituseks koos Marjaga ja siis Marja küsisiki minult, kas tahaksin Kassut omale. Järgmisel päeval tuli Kassu Vasalemma näituselt tagasi oma esimese jun serti ja tõu parima tiitliga ning arvates, et nii väärtuslikku näitusekoera kindlasti keegi ei kingi, ei hakanud ma Marja pakkumisest kodustele rääkimagi. Läks mööda umbes nädal, kui Marja ja Reet küsisid mult, et mis siis Kassust saab. Ülikiirelt jooksin telefoni juurde, et küsida koduste arvamust. Sellele järgnes terve pikk ööpäev ootamist, kuid lõpuks sain siiski nõusoleku ja olin maailma kõige õnnelikum väike tüdruk. Mind ei morjendanud absoluutselt, kui Kassu esimesel ööl toas olles jooksis oma mudaste käppadega 10 korda üle minu voodi, et ta öö otsa pussutas voodi all või et ta ei teadnud, et toas ei tohi jalga tõsta. Esimesed nädalad kartis ta mu peret, kannatas tugeva kõhulahtisuse all ning peitis pidevalt kasvataja juurest kaasa saadud roiskuvat konti meile voodisse. Mäletan, et kui ta esimest korda hakkas tegema oma pöörast huskymängu, kartsin ma alguses tõsiselt et tal kruvid logisevad ja ta on kuri (laienenud pupillidega hullunud pilguga koer jooksis mööblilt mööblile, karjus ja tegi kiireid naksamisliigutusi inimeste suunas). Ei olnud mul ju enne koera olnud ja ei saanud kohe aru, et see on tema mäng. Sellel ajal olid veel tigedad koerad väga tavapärased ja alati tasus ettevaatlik olla. Eks Kassulgi need kruvid logisesid ehk veidi, aga siiski heas mõttes - kurjust ei olnud selles koeras sees küll grammigi :p. Niisiis meile tulles oli Kassu 1,5 aastane koerapoiss, kes ei osanud toas puhtust pidada, armastas laulda ja jahtida, kartis üksi jäämist ja inimesi. Mina olin 15 aastane koolitüdruk, kellel iial varem ei olnud koera olnud. Aga ma õppisin nagu oskasin ja õpetasin Kassulegi kõike, mis teada sain. Hästi suureks toeks olid mulle kasvataja Marja ja rotikate kasvataja Reet, kes toona Marja juures tegutses. Käisime Kassuga koos veidikene sõnakuulelikkuse trennis Sirje juures ja jalutasime palju. Koertekooli sattusime uuesti alles siis, kui Kassu oli juba päris soliidses vanuses ning kõik kodused probleemid olid oma lahendused ammu leidnud. ...jätkub... |
0 Comments
Leave a Reply. |
Me ei saa alati seda koera, keda me tahame. Kategooriad
All
ArHIIV
July 2018
|