Kassu lugu, Osa 3 - Aitäh Kassu

12/1/2015

12. jaanuar on Kassu sünnipäev ja täna aasta tagasi ma pidin endale esmakordselt tunnistama, et raske otsus tuleb teha üsna pea. Sellepärast arvan, et täna on hea päev viimaseks Kassu looks...

Koolitamisel tuli Kassu alati mulle poolele teele vastu. Sellest, kui palju ta tegelikult mulle vastu tuli, sain ma aru alles 2 aastat tagasi, kui meiega liitus Meera. Meera nimelt ei tule niisama heast peast kuhugi vastu- kui mina ei pinguta, siis tema ei näe ka selleks põhjust. Aga see on juba täiesti teine blogipostitus ehk :). Kassuga oli nii, et ma sain olla laisk koerajuht. Näiteks ei jätnud ta mind kunagi häbisse sk trennides, ehkki me väga harva tegime grupitrennide vahepeal kodus trenni. Naersin tihti, et kui meie tööl oleme, siis Kassu salaja õpib neid asju. Aga tegelikult oli ta lihtsalt uskumatult püüdlik, kannatlik ja tolerantne koer. Päris palju tema eluajal seadsin ma talle absurdselt suuri ootusi...ja enam-vähem sama palju ta neid ka täitis. Miks ta seda tegi ja kuidas ta oskas, see jääbki vist Kassu väikeseks saladuseks :).

Mõnes mõttes ma tunnen, et olen Kassu ees vabanduse võlgu - mul on kahju, et ma tema parimatel aastatel ei teadnud midagi klikkerkoolitusest, koerte õppimise seaduspäradest ega sellest, et kõik mida kirjutatakse tõe pähe koeraraamatutes, ei ole teps mitte tõsi. Kui Kassu tuleks täna esimest päeva meie perre, siis ma õpetaksin talle esimese asjana kontakti, lahtiselt jalutamist ja hügieeniprotseduuride talumist klikkeriga ja survet avaldamata. Kindlasti sotsialiseeriksin ma teda süstemaatilisemalt ja õpetaksin talle erinevaid koordinatsiooniharjutusi, et ta oskaks oma keha teadlikumalt kasutada. Aga kuskilt pidin ma ju alustama ja mul on tunne, et tegelikult Kassu oli see kõige õigem koer alustamiseks. Ma ei usu, et ta elukvaliteet oli halb rihmata jalutamise võimaluse puudumise tõttu, sest me liikusime rihma otsas väga palju ja rihmata sai ta Konuveres ja mujal kinnistel territooriumitel nõrkemiseni joosta. Ma ei usu ka, et ta elukvaliteet oli halb seetõttu, et ma ei osanud panna rõhku erinevate igapäevaelu protseduuride talumise toredaks muutmisele. Ta oli selline koer, kes pärast ebameeldivaid kogemusi tuli sekundi pärast pumerangina sinu juurde tagasi ilma mingisuguste eelarvamusteta sügamist nõutama. Millegipärast on mul tunne, et mu vabandus on ammu juba vastu võetud :).

Kassust on jäänud mulle väga palju ilusaid mälestusi. Kuidas me koos Kidi ja Susannega lastena Konuveres majandasime. Kuidas me rattavedu õppisime. Kuidas me Tabasalu ümbruses lõputult ringi hulkusime. Kuidas me rongiga Tallinn-Tartu vahet sõitsime. Kuidas me täislaaditud autoga kolisime. Kuidas me näitustel ja sk võistlusel käisime. Kuidas ta Meerale õpetas, et maailm on tore koht. Kuidas me lõpuks päris oma kodu saime. Loomulikult on ka mitte nii ilusaid mälestusi. Aga mis peamine- Kassu oli alati seal. See ongi see, mis tegi tema kaotuse nii raskeks- koos temaga läbisin ma kõik oma tähtsaimad eluetapid...

Kõige raskem oli minu jaoks Kassu elutee lõpusirge. Kõigepealt amortiseerus ta keha- luud, liigesed, silmanägemine, kuulmine jäid kõik töntsiks ja mõnikord oli tal hommikuti valus tõusta. Nagu sellest oleks vähe olnud, arenes tal viimasel eluaastal välja midagi koerte dementsia laadset. Kõigepealt muutus raskeks keerulisemate trikkide tegemine. Seejärel hakkas kannatama koordinatsioon- raskusi valmistasid ronimine ja tagurdamine. Tekkisid sundliigutused ja rahutu sundliikumine ringis. Üsna pea hakkas ta unustama ära ka lihtsamaid harjutusi ja oma lemmikuid mänge ning üha enam tundus, et ta elas mingis oma mullis isoleerituna muust maailmast. See kõik oli umbes nagu tagurpidi keeratud- koer taandus iga päev meie silme all tagasi selleks abituks väikeseks kutsikaks, kellena ta kunagi siia ilma tuli.

Eelmise aasta sügisest ei osanud ta enam mängida oma lemmiku mänguasjaga (maiustega täidetud jonnipunni moodi asi, kust sai käpahoobiga maiuseid kätte), eelmise aasta talve hakul ei osanud ta enam ronida isegi põrandal olevale madratsile, ehkki talle elu aeg meeldis pehmel diivanil magada. Eelmistel jõuludel märkasin, et ta ei tunne mind enam alati ära ja ei reageeri oma nimele. Sellist teed läbi käies muutusid meeletult väärtulikuks üksikud selgusehetked- kui ta läks ja piukustas korra maas olevat piuksupalli või peaaegu nagu kogemata tõmbas keelega üle mu näo. Mäletan siiani selgelt viimast korda, kui ta seda tegi ja see toob mul jätkuvalt naeratuse näole.

Oma 12. sünnipäeva ajaks oli tal konflikt oma kehaga kasvanud nii suureks, et meil tuli lõpuks võtta vastu raske otsus ja lasta tal minna sinna, kus on kergem.

Lahti laskmine ei olnud kerge ja mul on väga kahju, et Kassut ei ole enam mind saatmas igal pool...aga elu läheb edasi ja killuke Kassut elab meis kõigis edasi. Ja vahel tuleb meelde mõni armas südamlik lugu ja hinge haarab mõnus soe tunne. Kassu oli minu parim sõber, minu lapsepõlve koer, minu hingesugulane :). Mõnikord piisabki ühest väikesest Kassust, et teha maailmast parem koht. Soovin kõigile, kellel seda vaja, ühte samasugust heasüdamlikku ja kallist Kassut!

...ja Kassule kerget käppa teiselpool vikerkaart...