Sõnakuulelikkus
Sõnakuulelikkusega oleme me....trummipõrin...läinud taaskord paljude asjadega tagasi algusesse! :D Seekord oleme alustanud otsast muuhulgas ka maailma elementaarsemaid ja lihtsamaid harjutusi- istu, seisa ja lama. Miks? Sest ma olen vahepeal jälle õppinud, kuidas kriteeriume veel lammutada saab ja kui oluline on harjutuste tegemisel õige rüht, motoorika ja koordinatsioon.
Eriti rahulikus tempos liigun ma edasi Ronni kuulekuse harjutamisega, sest tema suure ja massiivse kere ning ülevoolava entusiasmi tõttu on tasakaal eriti kerge kaduma. Nii me õpimegi temaga sentimeeter haaval lähemale minema täiuslikule istumisele ja kõrvalkõnnile, mida oleks ka ilus vaadata.Oskustena omandas ta need asjad juba mõni aeg tagasi, kuid tehnilise poole pealt on tema istumine liiga palju maapinda haarav ning koormab liigselt ta lihaseid. Kõrvalkõnnis aga kaldub ta väsides tõmbama selgroo kõveraks, pead minu ette tooma ja hüplema või muul moel positisooni kaotama üsna kergesti. Pole mõtet vist lisada, et puudulik oskus sooritada korrektset fikseeritud esijalgadega tihedat istumist kõrvalasendis või eesasendis, võib hakata tulevikus kõvasti punkte röövima. Tänaseks on Ronni kehavalitsus juba kõvasti parem, aga harjutamist veel jagub.
Meeraga ei tegelenud me esimesel poolaastal sõnakuulelikkusega kuigi palju, kuna vaimne pool nõudis tohutult tööd ja selle kõrvalt ei jäänud lihtsalt aega üle. Detsembris oleme me temaga alustanud otsast oma ainsat konfliktset elementi, pulkasid, ning saanud selle meeleolu kõvasti paremaks. Meeraga olen saanud palju eksperimenteerida uutemeetoditega ning leiutada ise ka mõned vahvad mängud ja meetodid osade harjutuste õpetamiseks või tugevdamiseks. Hetkel keskendume mõnede kõrgema klassi elementide lõpuni viimistlemisega ning võistlusringiks ettevalmistavate harjutustega. Väga uhke olen ka selle üle, et oleme saanud kõrvalkõnni vasakpööretele lõpuks sellise kvaliteediga tagajalgade kontrolli, nagu ma tahtnud olen. Kuna see element on Meerale füüsiliselt üks raskemaid, siis peame muidugi asja elus hoidmiseks pidevalt seda praktiseerima.
Hingehädadega tegelemine
Eelmise aasta võtmesõnaks oli minu jaoks just see, ning tegelesin mõlema koera järelejäänud muredega väga pühendunult. Põhirõhk on olnud Meera enesekindluse kasvatamisel (nn paha koera trennid ja survetaluvuse kasvatamine), Meera keskkonnatundlikkuse lahendamisel (sh kliinikuhirm), Ronni stressitaluvuslävendi tõstmine ja Ronni koerareaktiivsuse lahendamine. Lisaks sellele olen lahendanud koerte hirmu küünelõikuse ees, parandanud Ronni tolerantsi Meera läheduse suhtes magamisajal ning õpetanud koerad mõistlikumalt rihmas jalutama (erutuse probleem).
Ma olen väga rahul sellega, et mu mõlemad koerad on pakkunud mulle otsest kogemust selliste murede lahendamisel, kuna koerte koolitamine on praktiline oskus ning ilma oma katsejänesteta, ei oskaks ma tõenäoliselt neid asju, mida ma praegu oskan.
Vedu
Oleme selle aasta teisest poolest võtnud tõsisemalt käsile ka veospordi ning kasvatanud oma 3-5 km pikkuse keskmise treeningdistantsi 10-15 km-le. Suured tänusõnad siinkohal Andrile, kellest on saanud meile tore trennikaaslane ja kes ei lase meil kuidagi loorberitele puhkama jääda J. Ronni jaoks on see olnud esimene aasta töötada ratta ees, mitte selle kõrval, ning ta on saanud sellega üle ootuste hästi hakkama (koera jaoks, kes tahab imetleda konstantselt oma inimese silmade sära, oli ees jooksmine alguses väga raske ja ebaloomulik). Samuti on arenenud koerte tööeetika ning enam ei esine nii naljalt puntras liine, pööretel kusemist või muid looduse nautimise vorme. Liinid on pidevalt pingul ja koerad naudivad oma tööd. Ka kiirus ja võhm on arenenud, kuigi loomulikult tahaks rohkem ja paremini. Veospordi heal tasemel harrastamiseks ei piisa kohe kindlasti ainult koera ratta ette rakendamisest, nagu paljudele ehk esmapilgul tunduda võib. Selleks et olla edukas, on vaja osata trenne planeerida ja neid järjepidevalt ka ellu viia. Mina tunnen, et algajana on mul veel pikk tee selles osas minna, kuna teadmistest jääb puudu. Siinkohal tänusõnad Üllele, Andrile ja Marile, kes te olete aidanud mul keerulisi olukordi lahendada!
Võimlemine
Võimlemine on meie jaoks täiesti 100% uus harrastus, mida tutvustas meile Mari Valgma. Arvasin ekslikult, et mu koerad on täitsa okei vormis ka juba enne- käisime ju regulaarselt pikkadel jalutuskäikudel ja ka vedu tegime vahelduva eduga. Tuli välja, et sellest kõigest absoluutselt ei piisagi! Süvalihased ei arene niimoodi vajalikul tasemel välja ning nende puudumisel hakkab keha kompenseerima ja jaotama oma raskust täiesti valedele kohtadele (üks koolitaja tõi siinkohal hea võrdluse sellega, kuidas me kasutame oma keha siis kui vinname hambad ristis suuri koeratoidukotte autost tuppa). Eriti andis see tunda Ronni puhul, kes kandis seistes kogu oma keharaskuse esiosale ning lükkas jalad istumisel konna moodi laiali, süvalihaste puuduliku arengu tõttu. Aga ka Meeral oli oma mure- temal on oma tugeva tagaosa nurgitumise tõttu puusapiirkonnas ja põlvedel suur ülekoormus ning seetõttu oli tal raske pikalt ja korrektselt lamada ning ka veotrennis jäi tõukejõudu väheseks.
Võimlemisega alustasime me juuni alguses ning tänaseks on mõlema koera selgroo ümber tugevad lihased, tagajalad kannavad korrektselt oma koormust, istumine ja lamamine on muutunud tehniliselt ilusamaks, kannad on rohkem keha all ja paralleelsed, seljad on läinud sirgemaks, esijalad hoiavad rohkem keha alla ja mida kõike veel. Seda kõike ainult paari päevase vahega 5-10 min harjutuste abil. Ja muide, niisama jalutamas ma ei ole jõudnud nendega peaaegu üldse enam käia. Jalutamas käime me valdavalt funktsionaalsetel eesmärkidel nö BAT stiilis, mis hõlmab palju peatuseid ja mille tempo on üsna aeglane. Paneb mõtlema, kui suurt rolli siis pikad jalutuskäigud tegelikult koera füüsilise arengu juures mängivad? Igatahes aitäh Mari, et oled võtnud vaevaks meid juhendada! :)
Siin on mõned pildid arengust:
2016 aasta õpingute maht on eelmise aasta hullusega võrreldes natuke väiksem, aga see on vaid näiline, sest olen suures mahus õppinud koeravärgi kõrvalt inimeste värke lihtsalt. Kokku olen osalenud 13 seminaril, töötoas ja kursusel. Olulisimaks neist pean enda jaoks Jerry Vaneki musherite seminari, Grisha Stewarti BAT 101 ning Denise Fenzi Train the dog in Front of you kursust. Need kolm on aidanud mul viia meie trennid taas uuele tasemele. Samuti pean väga oluliseks võimlemise õppimist Mari juhendamise all, kuna see on pannud mind taas asju uute nurkade alt vaatama. Uusi raamatuid olen see aasta lugenud vähem, kui muidu- ainult 7. Aga see-eest olen lugenud uuesti läbi mõned vanad klassikad ja leidnud sealt jälle endale uut ja põnevat, mida ma toona hoomata ei suutnud.
Kirjutamine
Sellel aastal olen ma kirjutanud rohkem, kui ühelgi teisel aastal oma elus. Lisaks paljudele tuttavatele bogipostitustele ja artiklitele, on mul hetkel avaldamata ja tulevikus suuremalt jaolt avaldada planeeritud materjale valminud nii palju, et teinekord neid wordi faile vaadates ehmatan ausalt ise ka ära. Oletuslikult olen kirjutanud umbes 500 a4 jagu tekste. Huvitav kas 2017 trumpan selle üle?
Trennide andmine
Kui ma 2015 aastal oma reaktiivsete koerte eksperimentaalgrupiga alustasin, ei oleks ma uneski osanud näha, et see mulle nii meeldima hakkab. Ka 2016 aastal olen ma püüdnud aidata paljusid peresid nende koerte hingehädadega. Neli esimest linnukest on põhimõtteliselt nüüd pesast välja lennanud, ehk nelja koera reaktiivsusprobleemid on lahendatud sellises mahus, et vaja on teha vaid veel veidi peenviimistlust selleks, et nad lõpuni ühiskonda sulanduksid. Nendel neljal on tihedalt kannul veel 7 tubli edasijõudnud õpilast, kellega on areng tänu minu enda arengule olnud juba palju kiirem. Lisaks neile, olen see aasta saanud lühemaajaliselt kokku puutuda väga erinevate eesmärkide või probleemidega koertega ja õppida ka neilt tohutult palju. Mul on igaühe arengu üle tohutult hea meel ja ma olen saanud tohutult uhkust tunda kõigi enda õpilaste üle. Tänu neile kõigile, olen ma ka välja töötanud ja paika saanud korraliku õppekava reaktiivsusprobleemi lahendamiseks ning plaan on uuel aastal käivitada koertekool, kuhu saaks just selliste muredega pöörduda.
Niisiis võib kokkuvõtvalt vist öelda, kes teeb, see jõuab. Praegu tagasi vaadates, on mul veidi raske uskuda et kõik see mahtus ära ühte aastasse, aga paistab et nii on. Siin on üks tore video, kuhu on kokku koondatud minu koertega seotud helgeimad hetked aastal 2016 (ja otseloomulikult ei saa olla 2016 aasta kokkuvõtte video taustaks keegi muu kui Bowie!):