Olen viimasel ajal hakanud Ronnile õpetama baasharjutusi nullist ja põhjalikult ja mõtlesin, et kuigi Meeral on need selged, võiks need siiski ka üle käia. Ja ohsa imet, kui palju ma olen saanud harjutada enda tehnikat! Eks tegelikult koera treenimine ongi ju tehniline oskus ja nagu öeldakse „devil is in the details“. Kui kaks inimest saavad kokku ja räägivad, et nende koer oskab nt istuda, siis nad võivad selle all mõista väga erinevaid asju. Planeerimine, harjutuse ülesehitus, kriteeriumid, ajastus, preemia ja premeerimise viis võivad tekitada ühe sama harjutuse juures hiiglaslikke erinevusi. See ongi see põhjus, miks on nii, et mõni maailmakuulus klikkertreener saavutab vaimustavad tulemused mõne minutiga peaaegu nagu võluväel, samas kui täpselt sama asja õpetamine algajamal treeneril võib võtta väga pikka aega.
Ronniga on lihtne. Nüüd. Alles mõni aeg tagasi ei olnud :D. Temaga sheipimisharjutusi tehes ma pean lihtsalt enne ta välja võtmist panema kõik asjad valmis ja käeulatusse ning pöidla klikkerile valmis, sest Ronni lendab peale nagu orkaan. Ronni tormab kohe asja kallale, proovib kiiresti paar korda ja kui ma, vilets inimene, selle maha magan, on mul sressist haukuv koer juba ammu enne kui harjutustega alustada saame. Ja nii lõppes nii mõnigi treeningsessioon veel enne, kui see sai alata. Ronniga ma olen sunnitud parandama ka oma harjutuste lammutamise oskust, sest nii kui kriteeriumite vaheline üleminek on naaatukene suurem, läheb ta samuti endast välja. Kui mina suudan hoida tehnilist puhtust ja planeerida oma trennid edukalt, siis Ronni on väga lahe koer keda sheipida. Nüüd kus ta on jaganud selle mängu lahti, mõtleb ta aktiivselt kaasa ja püüab oma klikke. Väga lahe!
Meeraga on lõbus tõdeda, et ma olen ta ära soperdanud varem :D. Kevadel tegime restardi hantlile ja ruudule, millega ma tegelikult juba rahul olin ja pärast seda, kui vundament sai remonditud ja kohati täiesti uus valatud, muutus lõppkäitumine palju ilusamaks. Aga nüüd on kavas kõigi baasharjutustega sama teha. Ja võta näpust kohe tuli esimene kolekoll teele ette- ma kunagi õpetasin Meerale kogemata et nina target hõlmab endas keelelimpsatust ja siis püüdes sellest vabaneda, õpetasin ta hoopis pärast klikki ikkagi kiire limpsatuse tegema. Siis jooksis mul tookord juhe kokku ja lõin käega. See keel käis nii kiiresti, et tekitas ahastust. Nüüd võtsin uuesti kätte, keskendusin, jälgisin hoolega ja eemaldasin targeti koheselt pärast ninapuudutust. Paaril korral klikkisin kogemata ikka vale momenti aga juba teisel treeningsessioonil sain puhta ja kinnise suuga targeti - jeee!
Muus osas on praegu muidugi meil „tore“ aeg, sest Meeral on kõigi aegade hullem ebatiinus käsil. Koer on loid, eelistab päevad läbi istuda puuris ja “oodata“ (kuigi eks me püüame teda ikka ümber suunata ja talle tegevust anda), varastab igal võimalikul moel omale „poegasid“ ja Ronni on persona non grata (ei ole agressiivne aga pigem lihtsalt talumatu ta suhtes). Söögiisu on ääretult madal ja kõikuv, mänguasjasid käsitletakse „poegadena“ ja kõige tipp oli eelmisel nädalal hommikusöögikrõbinate „pojaks võtmine“. Tundub, et lõpp juba paistab, sest lühikesi trenne me juba saame teha... aga eks siis kui ta päriselt läbi saab, peab mõtlema mis edasi... :(
Ronniga on lihtne. Nüüd. Alles mõni aeg tagasi ei olnud :D. Temaga sheipimisharjutusi tehes ma pean lihtsalt enne ta välja võtmist panema kõik asjad valmis ja käeulatusse ning pöidla klikkerile valmis, sest Ronni lendab peale nagu orkaan. Ronni tormab kohe asja kallale, proovib kiiresti paar korda ja kui ma, vilets inimene, selle maha magan, on mul sressist haukuv koer juba ammu enne kui harjutustega alustada saame. Ja nii lõppes nii mõnigi treeningsessioon veel enne, kui see sai alata. Ronniga ma olen sunnitud parandama ka oma harjutuste lammutamise oskust, sest nii kui kriteeriumite vaheline üleminek on naaatukene suurem, läheb ta samuti endast välja. Kui mina suudan hoida tehnilist puhtust ja planeerida oma trennid edukalt, siis Ronni on väga lahe koer keda sheipida. Nüüd kus ta on jaganud selle mängu lahti, mõtleb ta aktiivselt kaasa ja püüab oma klikke. Väga lahe!
Meeraga on lõbus tõdeda, et ma olen ta ära soperdanud varem :D. Kevadel tegime restardi hantlile ja ruudule, millega ma tegelikult juba rahul olin ja pärast seda, kui vundament sai remonditud ja kohati täiesti uus valatud, muutus lõppkäitumine palju ilusamaks. Aga nüüd on kavas kõigi baasharjutustega sama teha. Ja võta näpust kohe tuli esimene kolekoll teele ette- ma kunagi õpetasin Meerale kogemata et nina target hõlmab endas keelelimpsatust ja siis püüdes sellest vabaneda, õpetasin ta hoopis pärast klikki ikkagi kiire limpsatuse tegema. Siis jooksis mul tookord juhe kokku ja lõin käega. See keel käis nii kiiresti, et tekitas ahastust. Nüüd võtsin uuesti kätte, keskendusin, jälgisin hoolega ja eemaldasin targeti koheselt pärast ninapuudutust. Paaril korral klikkisin kogemata ikka vale momenti aga juba teisel treeningsessioonil sain puhta ja kinnise suuga targeti - jeee!
Muus osas on praegu muidugi meil „tore“ aeg, sest Meeral on kõigi aegade hullem ebatiinus käsil. Koer on loid, eelistab päevad läbi istuda puuris ja “oodata“ (kuigi eks me püüame teda ikka ümber suunata ja talle tegevust anda), varastab igal võimalikul moel omale „poegasid“ ja Ronni on persona non grata (ei ole agressiivne aga pigem lihtsalt talumatu ta suhtes). Söögiisu on ääretult madal ja kõikuv, mänguasjasid käsitletakse „poegadena“ ja kõige tipp oli eelmisel nädalal hommikusöögikrõbinate „pojaks võtmine“. Tundub, et lõpp juba paistab, sest lühikesi trenne me juba saame teha... aga eks siis kui ta päriselt läbi saab, peab mõtlema mis edasi... :(
RSS Feed
