Pikk paus on blogimisel jälle märkamatult sisse tulnud. Lihtsalt ei ole olnud aega siin kirjutada, sest nii palju muid asju on käsil- õppimine, tulevase Murelike koerte kursuse materjalide kirjutamine ja filmimine, õpilaste käekäigu pärast muretsemine ja loomulikult oma enda koerte trennid. Olen püüdnud oma koertega kummagagi teha iga nädal vähemalt 3 võimlemistrenni, 3 veotrenni, 3 teraapia-trenni, kõrvalkõnni kursusega seotud trenne ja kui aega üle jääb siis ka muid sk trenne. Hetkel tundub see täitsa tehtav ja tore on näha, et pidev areng toimub igal rindel tänu sellele. 

Nalja saab loomulikult ka, nii et mõtlesin et jagan kahte lõbusat seika meie igapäevast.

Võimlemine:
Eile õhtul tegime Ronniga pärast kahte puhkepäeva võimlemistrenni. Ronni oli väga elevil ja nagu paljud sõbrad teavad, siis see tähendab tema puhul hirrrrmsat rapsimist. Suutsin ta siiski kuidagi ära hallata ja trenn ise laabus täitsa kenasti. Küll aga sain ma aru, et asi kisub jamaks, kui ma andsin pärast siilide sheipimist (pehmed ümarad padjakesed, millele koer esijalgadega peale peab astuma võimlemise trennis) käest ära viimase maiuse ENNE, kui olin siilid maast võtnud. Ronnile väga meeldisid need siilid, seega oli mul võimatu püsti tõusta või neid ära võtta, sellel ajal kui Ronni kargles mööda tuba ringi, peksis neid käppadega ja püüdis haarata hambusse (õnneks väga ei mahu). Iga kord kui see hakkas mul peaaegu õnnestuma, tõmbas ta mind oma tagumikuga lükates uuesti istukile. Loomulikult läbi naermise ei aidanud ka ükski ümber suunav käsklus ja nii ma mässasin vist mitu minutit, enne kui oma eesmärgi saavutatud sain. Seejärel naersime veel Ronni peremehega mitu minutit juhtunu üle nii, et pisarad silmas. Kahju et ei saanud filmida!

Rattavedu:
Plaanisin täna hommikul teha koertega 8 km ringi põlluteel ja asusime teele. Esimese kilomeetri lõpus nägin, kuidas me veeresime üle värsketest kanasulgedest ja vb ka raipest, nägin kuidas koerad hoo pealt vilksamisi seda vaatasid, ninaga õhku tõmbasid...ja teate küll seda tunnet, kus sa tead et kohe sa kukud ja saad surma aga kõik käib justkui aegluubis ja sa ei saa mitte midagi teha, et jada katkestada. Täpselt selle tundega maandusin ma ratta ja koerapusaga põlvest saati jäist vett täis kraavi! Ja ega siis koerad seal jahti veel ei lõpetanud- tükk aega pidin seal rabelema, et saada püsti, saada ratas välja, saada ennast välja, saada koerad välja, saada uuesti ise välja, saada koerad välja jne. Mul on kindlasti olnud elus graatsilisemaid hetki...ja kindlasti kohe, ei ole ma ammu koerte peale niimoodi karjunud ega neid niimoodi karvupidi ühest kohast teise tõstnud. Õnneks oli neil adrenaliin nii laes, et nad ei pannud tähelegi. Lõpuks kuidagi sain nad siiski kaldale ja sõit võis jätkuda. Ja pole vist tarvis mainidagi, et ülejäänud sõit oli super tore ja koerad olid väga väga tublid. Selle rebasega peab lihtsalt kokku leppima millal tema tahab meie raja peal einestada või leida mõlemale sobivad ajad, et ilma rattata treenida koeri temast mitte välja tegema. Ma selle peale lootma väga küll ei jää...

Ronni erinevatest hirmuprobleemidest on järele jäänud vaid hirm teiste loomade ees- neid nähes võib ta juhe nii kokku joosta, et ta röögib ja rabeleb rihma otsas suures paanikas. Oleme nüüd lõpuks saanud süstemaatilisemalt ka selle probleemi lahendamisega tegelema hakata, kuna leidsin võimaluse vältida igapäevaseid reaktsioone aiast mööduvate koerte osas (regulaarne ebameeldiv kokkupuude ärritiga ei lase teraapiatöös eriti edasi liikuda).

Panen kirja väikse trennikordade tabeli, kus on info viimase kahe kuu treeningpartnerite, ülesehituse ja edukuse kohta. Kuupäevi ei mäleta aga trennid on leidnud aset umbes paar korda nädalas mai keskpaigast kuni tänaseni. Sellise tabeli pidamisest on abi, kui on vaja erapooletult hinnata treeningplaani edukust. Antud juhul on näha, et muretumate ja heade sotsiaalsete oskustega koertega laabusid trennid paremini, kui koertega kellel on sarnased probleemid teiste koertega suhtlemisel (mida oligi oodata). Samuti on näha selge seos väsimuse või võimaliku eelneva reaktsiooni ning ebaõnnestunud trenni vahel.


​ 
Planeeritud trennidega paralleelselt on meil olnud juhuslikke kohtumisi mööduvate koertega, millest enamust olen saanud paari panna maiusega ning millele ta seetõttu enam ei ole väga aldis reageerima. Ainsaks erandiks oli halb juhus eelmisel nädalal, kui meie peitu pargitud autost möödus lähedalt võõras koer ja mina olin autost kaugel- sellele järgnes tugev reaktsioon (võimalik et seda süvendas ka Ronni väsimus).

Lisaks kohtumistele kodust väljaspool, tekkis ühel päeval meie kõrvalaeda vene hurt, kelle ilmumist ma alguses ei märganud ja kelle peale Ronni esimese hooga haukus. Hiljem tegin rihma otsas suuremal distantsil oma aias BAT setupi ning õhtu jooksul toimunud 3 sessiooniga jõudsime nii kaugele, et koerad tutvusid läbi aia ning kutsusid teineteist mängule. Samas avastasin, et meie külla on tekkinud uus tädike, kes jalutab oma suure ja samuti reaktiivse koeraga igapäevaselt täpselt meie aiast mööda ja siis kohe tagasi. Seda koera nähes reageerib Ronni tugevamalt, kui ühelegi teisele koerale ning nagu oli näha ka trennide logist, mõjutas selle koera nägemine teda ka kohtumistel teiste koertega. Selleks et Ronni seda koera rohkem ei näeks ja talle reageerida ei saaks, on Ronni kolinud ümber tubasele režiimile ja jalutab väljas ainult koos minuga. Selle koera nägemisel rahulikuks jäämine on meie töö nö viimane level.

Üldjoontes võib öelda, et Ronni on muutunud selle lühikese ajaga palju kergemini juhitavaks ja pehmemaks teiste koertega kohtumisel ning teeb suurema tõenäosusega õigeid valikuid (pea ära keeramine ja eemaldumine, kui hakkab ebamugav ning ärritite rahulik vaatlemine). 

Eile toimus meil kolmas trenn juba tuttava tiibeti mastifiga (tervitused Otule!) Kiilis ning saavutasime BAT tüüpi sessiooniga lõpuks umbes 5 meetrise vahemaa, kus mõlema koera lihased jäid pehmeks, rihm lõdvaks ning suudeti vaadata teineteist rahulikus meeleolus ja seejärel juba pöörduda iseseisvalt tagasi nuuskima. Võib arvata, et mõlema koera arusaam koledatest suurtest mustadest koertest muutus seega veidi positiivsemaks. See on nii hea tunne, kui trennid laabuvad plaanipäraselt :).

Oleme Ronni ja Meeraga juuni algusest tegelenud võimlemisega, mida tutvustas meile Mari (https://pipfit.wordpress.com/). Siin on Ronni esimene trenn (harjutusi viis läbi Mari ja hiljem tegime seda kodus juba ise):

Ning siin on pildid mõlemast koerast nende oma vabalt valitud seisakus juuni alguses ülemisel real ning 18 juulil alumisel real. Olen pahviks löödud kui kiiresti on toimunud suured muutused mu koerte juures. Mõlemad jagavad raskust esi ja tagajalgadele võrdsemalt, seis on kitsam, tagajalad on sirutatud rohkem keha alt välja, seljajoon on tugevam, õlad on painutatud rohkem tahapoole, kannad ei vaata enam sissepoole jne. Ja seda kõike vaid mõne minutilise sessiooniga päevas ilma spetsiaalse varustuseta!

Lõikasin umbes 3 nädalat tagasi esimest korda üle umbes 8 aasta küüsi lõigates koerale sisse. Kahjuks oli see koer just Meera, kes on eriti tundlik selliste asjade suhtes. Andsin talle tookord koheselt kausitäie viinereid ning venitasin küünelõikusega pikalt. Vahepealsel ajal näppisin ta käppasid ja andsin selle eest maiuseid, kuid ei teinud seda eriti süstemaatiliselt. Pigem vältisin alateadlikult konfliktolukorra kordumist, kuni küüned olid juba korralikult üle kasvanud ja valikut enam ei olnud.

Eelmise nädala lõpus proovisin esimest korda uuesti küüsi lõigata. Kõik oli okei ja Meera oli usaldav kuni hetkeni, kus küünetangide surve küüne ümber oli kõige tugevam (see moment vahetult enne lõikuse läbiviimist). Sellel hetkel Meera röögatas kardetud valuaistingu ennetuseks ning pärast seda ma rohkem enam tema käppi katsuda ei saanud. Kõike seda oli puurist jälginud Ronni ja kui järg jõudis temani sai nalja. Alguses tuli ta ootusärevalt minu juurde nagu ikka- küünelõikus tähendab ju, et saab maiuseid! Aga...kui ma võtsin tema suure käpa käte vahele, siis ootas ta hetke...ja röögatas samamoodi nagu Meera enne teda. Ronni ei ole mingi totu ja ta oli märganud Meera trenni vaadeldes, et käpa kätte võtmine on üks kahtlane asi.

Sellest lähtuvalt tuleb mul nüüd teha kummagi koeraga läbi küünelõikuse suhtes vastutingimise/tundetustamise pritseduur ja olla ülihoolas, et ma uuesti sisse ei lõikaks.
NB! Märkus ise-endale- tee seda nii, et teine koer ei näe pealt!

Filmisin eile esimest sessi ja jagan siin Meera sessiooni lõikamata kujul koos märkustega, miks ma tegin ühte või teist asja. Katsun alati oma trennid niimoodi lahti analüüsida, et hiljem oleks hea hinnata trenni kvaliteeti ja teha treeningplaanides vajalikud korrektuurid. Pean märkima, et kaamera ees ds/cc protseduuri teha on palju raskem ja lihtne on koera seetõttu üle survestada, nagu näha on ka järgnevas videos. Ärge siis väga kõvasti naerge mu üle ;).

​Kohe video esimestel sekunditel oli Meera enda kohta tavatult passiivne, vaatas minust mööda, pakkus käppa kõhklevalt ja limpsas lühikese vahega keelt. See kõik ütles mulle, et pean oma plaani ümber tegema.
0:17 alates otsustasin ainult küünetangide nähtavale tuleku eest preemia anda (kuna see protseduur on Meerale tuttav ja ta trenni jooksul pehmenes, siis ma tõstsin samas trennis rasksusastet aga tegelikult on soovitav jätta see etapp eraldiseisvasse sessiooni ja vajadusel korrata alguses mitme sessiooni vältel).
0:26 premeerisin viskega eemale, et saada Meera nö lukust lahti ja anda talle valikuvõimalus tulla minu juurde tagasi või lõpetada trenn. Maiuse taga ajamine ja liikumine vabastavad lihaspingeid ja tõstavad koera meeleolu. Raske harjutuse juures on harjutusest eemaldumine täiendav preemia klassikalise preemia kõrval, sest see aitab pingest vabaneda ja lõdvestuda. Hooldusprotseduuride juures on parim, kui koer on aktiivne ja inimene passiivne pool, sest siis saab koer ise reguleerida mis tempos ja kui pikalt harjutus kestab.
0:29 tagasiteel limpsas ta keelt ja liikus aeglaselt- kerged stressi märgid.
0:30 kääride nägemise peale stressisignaale ei esinenud.
0:38 sain kaks keelelimpsatust
0:45 olin ma rutakas ja lasin tal juba käppa anda hoolimata mitmest keelelimpsatusest ja minu ruumi sisseliikumise vältimisest.
0:48 pakkus ta mulle hiljuti õpitud harjutust alternatiivina nõmeharjutusele
0:54 liikus ta esimest korda innukamalt minu isiklikku ruumi sisse ja pakkus ise käppa
1:01 otsustas ta pagale jääda ja uuesti käppa anda misjärel premeerisin ma käest ja viskega eemale
1:10 tuli ta tagasi ja andis väikse kõhklusega käpa, mida ma puudutasin küünetangiga (keelelmpsatus!)
1:17 kordus sama aga ta liikus mulle lähemale ja enam keelt ei limpsanud
1:24 limpsas ta keelt ja astus sammu eemale- koerte keeles „hei tõmba veidi tagasi, sa kiirustad!“
1:30 kordus jälle tagurdamise trikk ja kiire sisenemine minu ruumi koos käpapakkumisega, käpa puutel minu käega toimus kiire keelelimpsatus
1:38 lasi ta mul käppa küünetangidega katsuda aga limpsas kaks korda keelt, misjärel premeerisin eemale
1:48 sain pärast väikest mõttepausi seni jõulisima käpalöögi, hoidsin käppa veidi pikemalt ja sain ühe keelelimpsatuse koos istumisega, misjärel premeerisin taas eemale
2:06 hüppas ta püsti kui tekkis küünetangide surve ümber küüne, premeerisin taas eemale ja avestades raskusastet viskasin mitu maiust järjest
2:21-2:26 sain väikse frustratsioonisiblimise- Meera tahtis preemiat aga ei tahtnud et ma küünt lõikaks
2:28 proovisin ma jätkata liiga vara ja ta eemaldus minust keelelimpsatuse saatel, järgnes väike paus
2:37 vastas ta mu kutsele ja pakkus uuesti innukalt käppa. Seekord ma ei oodanud pikemalt ja premeerisin kohe (jeei ikkagi arenemisvõimeline inimloom! :D)
2:46 püüdsin korrata aga Meeral olid omad kahtlused ja ta tagurdas eest ära, andsin talle lepituseks ühe maiuse ja meelitasin ta istuvasse asendisse et mul oleks lihtsam käpa hoidmisele püsivust saada, järgneval katsel oli tal taas ebamugav ja ta hüppas püsti
3:06 sain keelelimpsatusega üsna pehme kehakeelega käpa käes hoidmise momendi ja suutsin markeerida okei ajastusega
3:20 toimus samalaadne kordus aga hoidsin käppa käes nõksu liiga kaua nii et ta jõudis seda ära tõmmata
3:35 tuli mul meelde et mul on teine tubli koer veel kes vaikselt puuris ootas! Küpsis mulle selle eest, Ronnile vaikse ootamise eest ja Meerale selle eest et ta ei söönud vahepeal kõiki kausis olevaid vinkusid ära (3:37 oli otsustamise koht) :D. Mina pean andma enda teenitud küpsise aga tagasi sest kuigi ma märkasin Meera pingutust, ei märganud ma seda maiusega premeerida!
Esimesed kordused peale pausi andis Meera mulle väga krõnksus käpa ja ma magasin õiged markeerimismomendid maha.
3:58 tasuta maius- kui ma panen pange nagu ma just tegin, siis ma annan koertele maiuseid niisama, et nad ei maksaks minu vea eest lõivu ja tahaksid minuga edasi mängida
4:07 olin jälle markeerimisega uimane aga premeerisin õnneks ikka
4:12 tegin kogemata tagurdamise õppimisest tuttava käemärgi ja Meera väga innukalt tagurdas. Premeerisin loomulikult, sest ise andsin ju käsu :D
4:29 taipasin ma lõpuks hoida teises käes maiuseid ja sööta teda samal ajal kui käpp on minu käes...aega läks aga asja sai, koer oli kohe palju stabiilsemalt paigal
4:41 oli käpa hoidmine veidi kõhklev
4:50 pakuti taas tagurdamist käemärgi peale aga otsustasin mitte premeerida
4:58 saime taas ühe okei korduse
5:05 Meera tagurdas ja haugatas sest talle on õpetatud häälega maiust nõudma ja ta ilmselt hakkas väsima
5:17 tuli ta kindlameelselt tagasi mu juurde, andis käpa ja ma julgesin lõigata esimese küüne. Sellega trenn lõppes ka.

Mida ma kokkuvõttes järeldasin:
Jäin väga rahule Meeraga, sest tema andis endast parima ja püüdis igati minuga kaasa tulla. Endaga jäin rahule, et suutsin käigu pealt plaani muuta vastavalt Meera käitumisele, kiita palju ja naeratusega (sellise töö juures on treeneri meeleolu väga oluline!) ning ei lasknud Meeral tugevalt stressi minna ega lukku joosta. Järgmine trenn tahan minna paar sammu tagasi ja püüda tugevamat positiivset emotsionaalset vastet- selles videos keskendusin ma tahtmatult rohkem tulemusele, kui emotsionaalsele poolele. Kuidas ma seda muuta saan? Lühem sessioon ja kõrgem premeerimissagedus- kui ma võtan kasutusele samasuguse koguse maiuseid ja jälgin, et preemia tuleks iga 2 sekundi tagant, siis peaks sessiooni kestus lühenema ja premeerimissagedus tihenema. Järgmise trenni plaan on saada koer aktiivselt ja julgelt pakkuma käppa ja liikuda edasi lõpuosas väikse püsivuseni. Küüne lõikus ei ole järgmise trenni eesmärk veel. 

Katsun järgmise sessiooni samuti videole saada ja loodan, et suudan oma seatud eesmärgid seal täita.

Koera meeleolu ja tehniline oskus sõltuvad ka sellest, kuidas teda on algusest peale õpetatud- milline on olnud premeerimissagedus ja viis, kui kiiresti on tõstetud raskusastet jne. Nö mürgitatud käsklus on lihtne tulema, kui kasvõi ühes treeningetapis unustatakse ära koera meeleolu. See tähendab, et koer täidab küll alati käskluse „istu“ ja võib-olla liputab isegi harjutuse sooritamise järel preemia ootuses sabakest, kuid see sõna seostub talle ebakindluse ja ebaõnnestumisega. Koeral on meeles, et seda sõna kuuldes ei teadnud ta tihtipeale õiget vastust, et ta pidi seda harjutust kordama 10 korda järjest, kuigi ta enda meelest tegi seda õigesti juba esimesel korral, ning et omanik ulatas masinlikult talle maiuse või nutsu, kuid ei rõõmustanud silmnähtavalt ta püüdluste üle. Keegi ei ole koera justkui karistanud ega mingil moel talle halba teha tahtnud, kuid efekt on üsna sama. Koer tunneb käsklust kuuldes, et ta ei saa hakkama, sest tekkinud on negatiivne tingitud vaste (negative CER, nö ebameeldiv pavlovi refleks).  Trenniplatsil ei pruugi sellest isegi aru saada, et käsklus on „mürgitatud“. Kui aga sellise käsklusega minna võistlusplatsile, kus on kõik täiendavad stressiallikad nagu preemia puudumine, vaikivad ja jõllitavad inimesed, võõrad koerad, võõrad lõhnad ja imelik ähmis perenaine, siis eelpool kirjeldatud viisil õpetatud käsklust „istu“ kuuldes, võib see olla viimane piisk koera karikasse ning ta viskabki käpad üles ja loobub.

Artikli alguses kirjeldatud situatsioonis, kus koer võistlusel või trenniplatsil „lappama läheb“ võib olla ka kolmas ja palju tõsisem põhjus kui kõik eelnevad. Nimelt võib olla, et koeral on hoopis mingi füüsiline või vaimne põhjus, miks ta käsku täita ei suuda. Inimesed ei mõista, et koerad väljendavad oma valu ka siis, kui nad otseselt ei lonka ega nuta. Samuti ei mõista inimesed, et koer võib karta midagi või olla emotsionaalselt raskes olukorras ka siis, kui tal ei ole saba jalge vahel ning ta ei ürita põgeneda. Kui asi ei ole aga mõistmatuses, võib asi olla selles samas kõverpeeglis, millest ma kirjutan. Tunnistades, et koeral võiks olla valus või ebameeldiv, peame me ju ka tunnistama, et oleme teinud midagi valesti. Peame tunnistama, et oleme olnud koera suhtes ülekohtused või lausa halvad peremehed. See on nii mõru pill neelata, et suurem osa inimesi kasutavad siinkohal klassikalisi vältimiskäitumisi. Nad ärrituvad, kui sellele vihjata, nad väldivad seda teemat ning alateadlikult otsivad nad kedagi, kes kinnitaks, et nad on teinud kõik õigesti. Ma tean, sest ma olen ka seal olnud.

Aga kui siiski võtta korraks pea liiva alt välja ja vaadata oma koera ilma eelarvamusteta uuesti, siis kuidas saada aru, et käsu mittetäitmise põhjus võiks olla selline? Esimene küsimus võiks olla, kas koer tunneb käsklust. See tähendab, et kas eelnevalt kirjeldatud vigu esines või ei esinenud algse treeningu käigus? Kas varasemalt on koer sarnases kontekstis sama käsklust täita suutnud? Kui vastus mõlemale küsimusele on jah, siis tuleks hoolikalt mõelda, mis oli seekord teisiti. Parim abivahend selleks on filmimine, sest see tagab objektiivsuse. Videot vaadates otsi hoolikalt stressisignaale ja pisikesi nüansse koera kehakeeles- kas koer limpsas keelt, vaatas kõrvale, kandis keharaskust ühele poolele rohkem kui teisele, hoidis kõhklevalt jalga üleval või lihtsalt kiilus kinni harjutuse ühes etapis (näiteks ei lähe koer lamama või ei haara maast eset, kuid teeb ülejäänud harjutuse osad kaasa). Need on esmased märgid, et koer tunneb ennast halvasti ja see võib olla nii kolmel põhjusel:

a) treeningul on tehtud siiski mõni artikli alguses nimetatud viga,
b) koera jaoks on antud keskkonnas mingi(d) ärriti(d), mille juuresolekul ei tunne ta ennast kindlalt,
c) koeral on mingi füüsiline probleem, miks ta harjutust sooritades ennast ebamugavalt tunneb.

Järgnevas videos on kombinatsioon kõigist kolmest- treeningul ei olnud tehtud piisavat tööd pingetaluvuse ja üldistamisega, koer on väga tundlik ja oli häiritud sellest, et ei saanud eelnevalt tutvuda võistlusplatsi ega seal olevate inimestega ning tol ajahetkel oli tal alanud ka ebatiinus, mis omakorda tingis suuremat tundlikkust.

Kui koer läheb võistlus- või trenniplatsil aga juba kontrolli alt välja ning hakkab jooksma amokki või läheb nuuskima, on lastud asjal minna liiga kaugele. Sama kehtib siis, kui koer kiilub kinni ja jääb lihtsalt apaatse ilmega seisma (tuled põlevad aga kedagi ei ole kodus). See on koera viimane õlekõrs toimetulekuks olukorras, kus ta olla ei suuda. See on see moment, kus koer mõistab, et teda on jäetud ta hädas üksi.

Seda, kas probleem on vaimne või füüsiline, on väga raske tuvastada, sest valu kui ka hirmuga seotud distressi märgid on tihti samasugused ja omavahel ka seotud. Seepärast on vaja jälgida hoolikalt konteksti. Kas sümptomid süvenevad siis, kui läheduses on miski, mida võib käsitleda ärritina (teine koer, lõhnad, inimesed vms)? Või süvenevad sümptomid, kui koer on füüsiliselt kurnatud? Tasub uurida ja kompida oma koer üksipulgi läbi- kas tal võib olla suus mõni haavake, mille pärast on esemete haaramine valulik? Äkki teeb talle valu mõni liiges või lihas?

Kui füüsilist viga ei leita (mis ei tähenda, et seda ei ole), tuleks vaadelda kriitilise pilguga koera emotsionaalset heaolu. Ehk olete siiski midagi kahe silma vahele jätnud? Videot vaadates jälgige, kuhu suunda koer vaatab või kuhu suunda vaatamist ta aktiivselt väldib ja mõelge, mis seal olla võis. Tegemist ei pruugi olla ühe tõsise ja konkreetse hirmuga. Asi võib ka olla selles, et koer tunneb end veidi ebamugavalt võõrastes kohtades, ning siis kui inimesed teda ainitise pilguga vaatavad (mõlemad on üsna loomulikud asjad mille suhtes ebamugavust tunda ning enamus koeri võivad sellest stressi minna). Kui selliste asjade kriitiline hulk ületada, siis koera taluvuslävi saabki ületatud (Tõmba kasvõi paralleele ise-endaga. Näiteks: olukorras kus sa teed koeraga trenni, olles ise puhanud ja heas tujus VS siis, kui sul on seljataga pingeline tööpäev. Ilmselgelt on teisel juhul su süütenöör ju lühem).

Loomulikult VÕIB harjutuse mittesooritamise põhjus olla ikkagi ka selles, et koer ei ole õppinud omaniku arvamust kuulama või oluliseks pidama. Samas see on miski, mis taandub vastastikusele usaldusele. Vastastikune usaldus tekib aga selgetest kriteeriumitest, omaniku heast tehnilisest oskusest koera treenida ja märgata ning sellest, kas omanik koera arvamust kuuldes sellega ka arvestab. Hea juht ei sea oma alluvatele ebarealistlikke ootuseid, ei muuda käigu pealt kriteeriume vastavalt oma suvale, kiidab oma alluvat südamest ja siiralt nende pingutuse eest, ega ei lase tal tõestada 1000 korda, et ta oskab midagi. Ennekõike aga ei jäta üks hea juht oma alluvat tema muredega üksi!

Kokkuvõttes võib vast öelda, et laias laastus on harjutuse mittesooritamise põhjused järgmised:

• Harjutuse koolitusfaasis laotud nõrk vundament
• Harjutuse kindlustamisfaasi puudumine, ebapiisav läbimine või liiga kiire kriteeriumite tõstmine
• Hirm või ebamugavustunne kellegi või millegi suhtes
• Erinevad terviseprobleemid
• Koera ja omaniku vahelise usaldusliku suhte puudumine (mis võib olla tingitud kõigist eelnevatest põhjustest)

Lõpetuseks küsin ma aga järgmist:
Kas oled kunagi proovinud visata hetkeks peast võimalus, et su koer on jobu ning tõsiselt kaalunud kõiki neid erinevaid põhjuseid miks ta võib käituda nii nagu ta käitub?

Kui sa ei tea täpselt kuidas seda teha, siis soovitan võtta eelnimetatud punktid valikusse:

1) Kas oled andnud oma koerale põhjust ennast kuulata? Siinkohal jäta kõrvale kõik inimlikud omadused nagu tänulikkus (koerad ei ole inimesele tänulikud, et neil on toit laual, katus peakohal või nendega palju tegeletakse), üllameelsus (Lassiet ei ole olemas) jne. Kas su koer teab, et sina oled tema võti toredate asjadeni? Kas su koera liigiomased vajadused on rahuldatud?

2) Külasta veterinaari, kirjelda talle detailselt millistes olukordades ei suuda su koer käsku täita - milline on see tegevus ja mida see nõuab koeralt füüsiliselt. Piisava informatsiooni korral võivad paljud arstid suuta huupi oletamise asemel konkreetseid asju uurima hakata.

3) Jälgi oma koera erinevates situatsioonides. Kas ta käitub külaliste saabudes kuidagi kummaliselt (väldib või erutub üle, ei võta maiust või kontakti jne)? Aga teiste koerte suhtes? Siseruumides? Autosõidul? Võõraste objektide läheduses? Uutes kohtades? Need asjad põhjustavad stressi ja nende suhtes mugavustunde saavutamiseks on vaja teha teistsugust tööd, kui sporditrennides.

4) Kas sa oled õpetanud oma koerale seda käitumist, mida talt ootad? Näiteks, kui su koer ei tule kutsumise peale siis mõtle, kui palju kordi oled sa temaga treeninud teistsugust käitumist? Uus käitumine kinnistub alati ikkagi ainult siis, kui koera õpetamisse pühendada aega ja see ei ole enamasti isegi mitte 10 trennikorra muusika. Kui käitumine ei ole treeningust hoolimata muutunud üldse aga pikema aja vältel, tuleb põhjust otsida treenimisviisis- äkki on harjutus liiga raske, äkki on premeerimissagedus liiga väike, äkki aga on hoopis sinu ajastus vale? Neid põhjuseid miks käitumine treeningust hoolimata ei taha kinnistuda on palju, kuid kindel on see, et viga on ikkagi üsna kindlalt inimeses ja mitte koeras.

5) Kas oled oma koerale õpetanud käsu täitmist erinevates olukordades? Näiteks kõrval asendis püsimist ka siis, kui sõber peibutab teda maiusega? Kui eemal kostub kolinat? Kas su koer sai trennis selle harjutusega hakkama ja püsis terve aeg rõõmsameelne ja enesekindel ...või hoidsid sa hinge kinni ning koer sai küll hakkama aga see nõudis talt suurt pingutust?

Kõik vastused on meie ees olemas, vaja on lihtsalt küsida õigeid küsimusi :).

Olen oma koertega vahepeal käinud kord nädalas hallis trenni tegemas ning keskendunud vahelduseks veidi rohkem ka erinevate sk harjutuste lihvimisele kodus.

Meeraga on hallis läinud lõviosa aega aklimatiseerumisele ja mängimisele, kuna tema jaoks on endiselt väga raske keskenduda tööle keskkonnas, kus on palju erinevate koerte ja inimeste lõhnu maas. Kui esimene trenn läks hästi, sest andsin talle õues aklimatiseerumiseks ca 7-10 minutit ja hallis sees ca 3-4 minutit, siis järgmistes trennides olin ma ise allapoole oma võimeid hilise kellaaja tõttu ning panin mitu trenni järjest oma plaanidest veidi mööda (siiamaani olen pahane enda peale aga mis teha - kell 22:00-23:00 on mul ammu uneaeg ja aju ilmselt lülis ennast välja). Teises trennis tahtsin kasutada teda abikoerana reaktiivse koera trennis ning lühendasin seetõttu kiirustades oluliselt tema õues aklimatiseerumise aega. Seetõttu suutis ta tavapärase töörütmini jõuda alles 6-7 minutil, kui hakkasime juba lõpetama. Kolmandas trennis otsustasin lasta tal aklimatiseeruda väljas pikemalt, kuid paraku halli rendi aeg hakkas lõppema ja ma siiski kiirustasin ega jäänud oma plaani juude - aklimatiseerumisaeg oli vajaliku 7-10 minuti asemel vist ainult 2 minutit. Hallis sees tahtsin lasta tal vabalt aklimatiseeruda, kuid paraku oli seda tema jaoks liiga palju. Lõpetasime trenni aja täitumise tõttu veel enne, kui ta jõudis täielikult sisse elada. Neljandas trennis suutsin lõpuks jääda oma plaani juurde. Aklimatiseerusime kõigepealt õues ca 3-4 minutit, vahepeal panin ta autosse tagasi. Siis pärast pausi lasin tal seda korrata veel ca 5 minutit (st kokku tegime seda õues umbes 7-8 minutit) ning jätkasime siis hallis sees rihma otsas ca 5x10 m alal umbes 5 minutit. Seekord oli mul üle tüki aja palju rohkem koera ning me mängisime mitmel korral juba päris agaralt. Selle suurepärase emotsiooniga lõpetasime trenni.

Kodus oleme teinud tööd kõrvalkõnni entusiasmi ja enesekindluse tõstmisega ning eriti just vasakpööretel tekkiva stressiga. Meera jaoks on vasakpöörded alati olnud nõrk koht ja ta põeb ise väga nende pärast. Nüüd lõpuks näen, et meie töö on hakanud vilja kandma, sest ta paiknemine ja keha kontroll pööretel on kõvasti paranenud ning ka meeleolu kõrvalkõnni ajal on juba päris hea. Vasakpööretel ta küll limpsab keelt, kuid see on muutunud kiiremaks ja pinnapealsemaks ning samas on juurde tulnud sabaliputused ja muud märgid, mis viitavad meeleolu tõusule. Tegin eelmine nädal meie trennist ka väikse video, kust on seda hästi näha. Kuigi kõrvalkõnni osa oli tore, siis ma ei ole rahul sellega, et ma taaskord suutsin ta vältimisele lükata seoses koonuse ümber saatmisega. Kuna koonuse ümber jooksmine on nii lihtne võte, siis miskipärast ma olen koguaeg automaatselt eeldanud, et mu koerad oskavad seda ja ilma trenne tegemata neilt seda oodanud (kõlab hästi rumalalt, ma tean :D). Olen väga rahul, et see jäi mulle mõlema koeraga video peale, sest nüüd olen nädal aega tõsiselt pingutanud, et õpetada neile koonuse leidmist, fikseerimist ja erinevalt kauguselt selle ümber jooksmist. Tulemuseks üllatus üllatus... koerad on hakanud seda oskama :D.

Video on lõikamata, et saaksin hiljem vajadusel täiendavalt analüüsida erinevaid osi ja oma vigu parandada:
https://www.youtube.com/watch?v=SBYuzBxYUsI

Ronni võtsin esimesel korral halli kaasa lihtsalt selleks, et näha kuidas ta seal ennast tunneb (ta on vaid kord elus varem hallis käinud). Eesmärk oli lasta tal uues kohas lihtsalt veidi ringi vaadata. Kohe esimeses trennis hakkas Ronni pakkuma mulle hallist väljas juba 2 minuti järel aktiivset kontakti ning hallis sees 3 minuti järel. Seetõttu tegin temaga trenni lõpus veidi lihtsamaid kõrvalkõnni detaile, liikumiselt seisma jäämist ja mänguasjadega mängu. Trenni lõpus tegin vea ja peibutasin teda ka A peale, sest varasemalt a-koera hallis talle see takistus väga meeldis. Kahjuks seekord oli tal veidi hirmus (A tippu jõudes tekkis tõrge ning ta hüppas alla tagasi) ja peibutamine koos õrna kaelarihmast suunamisega oli tema jaoks liigne sund. Õnneks ma suutsin pärast esimest 2 katset taktikat muuta ning lõpetasin trenni kohe pärast sellele järgnenud õnnestunud sooritust (kuigi ma oleksin siiski võinud kohe loobuda). Jälle oli põhjust enda peale nädal aega pahane olla, kuigi ilmselt tegin ka selle vea väsimuse tõttu. Samas kuna Ronni aklimatiseerumisaeg oli nii palju lühem kui Meeral, otsustasin kasutada järgmistes trennides abikoerana hoopis Ronnit (kes on ka ise reaktiivne koer) ja sain mõlemal korral üllatuda selle koera kiire arengu üle. Viimases trennis oli vahemaa võõra koeraga vaid ca 18 meetrit ja trenni lõpuks tundis Ronni ennast nii mõnusalt, et aeles mõmisedes maas ja mängis rõõmuga. Nii huvitav kui erinevad nad Meeraga on.

Siin on lõikamata video ärritiga tööst viimases trennis pärast aklimatiseerumist. Video alguses oli Ronni veidi ärev ja ma suurendasin seetõttu vahemaad. Kuna selline paigal istumine ja töö ärritiga on tema jaoks veel täiesti uus asi, siis sisse elamine ja rahunemine võttis tal veel paar minutit aega (ka ilma ärrititeta hakkab Ronni nutma, kui me paigale istuma jääme). Panen selle hetkel vähese kogemuse arvele aga jälgin tähelepanelikult ka iga järgmist trenni ning hoian meeled avatud. Alates 1:48 nägi ta teist koera ning vajas aega, et tutvuda olukorraga- ta ei ole eriti saanud niimoodi rahulikult teist liigikaaslast ohutust kaugusest vaadata, sest enamasti on nad tabanud meid ootamatult ja liiga lähedal. Seega vajas ta selleks koos väikeste mängupausidega ca 3 minutit ning alates 4:45 muutus ta sabaliputuse viis ja olek mänguliseks. Sealt edasi ei pakkunud teine koer enam talle huvi ning lõpetasime sessi pärast mängimist (video katkes ca minut enne lõppu).
https://www.youtube.com/watch?v=arD_us1Et00

Kõrvalkõnni trennides tegeleme Ronniga hetkel asendi hoidmise kinnistamisega erinevates kohtades. Toas suudab ta juba ilma taskukäe abita teha lihtsamaid manöövreid (tema jaoks on lihtsamad just vasakpöörded, mille osas Meeraga me nii palju pusinud oleme ning pikemad sirged ja parempöörded on hetkel veel veidi raketiteadus). Toast väljaspool ma aitan teda veel nii palju kui võimalik/vajalik ja teen harjutused nii lihtsaks kui võimalik/vajalik, kuid samas keskendumise ja täpsuse osas eriti enam allahindlusi ei tee. Ka Ronni trennis joonistus välja sama koonuseprobleem, mis Meeraga – mõni ime muidugi, kui koerte treener on üks ja see sama tohman :D.
Ronni kõrvalkõnni trenni video:
https://www.youtube.com/watch?v=VPBkDqnV544

Muudest harjutustest on hetkel põhirõhk Meeraga enesekindluse tõstmisel ning temaga teeme me seetõttu hästi palju nö paha koera harjutusi. St igasugune nõudmine, räuskamine, millegi suunas rebimine jms saab järjekindlalt premeeritud. Tulemuseks on mul koju tekkinud üks parajalt ülbe ja ennast täis koeratirts, kellele peab juba vaikselt hakkama taas piire seadma. Samas pean ma sellega olema ettevaatlik, sest Meera võtab igasuguseid reegleid väga tõsiselt ning kaotab nendega kergesti enesekindlust- seda ma ei soovi põhjustada. Ronniga teeme vastupidi suurt tööd enesekontrolli ja rahunemisega. Premeeritud saavad kõik tema valikud jääda paigale ja märgid rahunemisest. Selle triumfiks tabas mind eile õhtul üllatus- olime kümmekond minutit Meeraga mänginud laua ääres „nuia mu sööki“ mängu, kui ma tõusin ja eemaldusin lauast ja alles siis nägin, et vaene Ronni lamas vaikselt lahtises puuris ilanired suunurgast tilkumas. Ta vaene hing ootas terve selle aja kannatlikult omal kohal, et maiused ise tema juurde tuleks... isegi kui mitmel korral viskasime meerale maiuse selliselt, et need lendasid risti puuri ukse eest läbi. Ja Ronni isegi ei liigutanud ennast. Loomulikult sai ta selle pingutuse eest hunniku pannkooke! :) Kui suvel šaslõkijärjekorras ootas Meera vaikselt ja viisakalt eemal ning Ronni üritas isegi lõkke pealt lihatükke varastada, siis tänaseks on rollid vahetunud- Meera on kasvatamatu ja paha koer ning Ronni tõeline härrasmees. Olen väga rahul, sest vastandlikud koerad vajavad vastandlikke harjutusi :).

"Working a dog that is worried is a waste of time because worry trumps cooperative work" Denise Fenzi

eesti keeles kõlab see umbes nii:
Mures koeraga töötamine on aja raiskamine, sest mure ületab koostöötahte.

Minu meelest on see väärt tsiteerimist, sest Denise on suutnud haarata ühe pealtnäha lihtsa aga sügavuti minnes keerulise kontseptsiooni ühte lausesse.

Kui koer tunneb ennast ebakindlalt, on tal raske keskenduda harjutusele 100%, sest mureobjekt mõlgub paralleelselt harjutuse sooritamisega endiselt tema mõtetes. Kui koera motivatsioon on piisavalt kõrge, võib koer küll sooritada harjutuse tehniliselt korrektselt, kuid ta ei suuda seda tehes anda endast maksimumi. Piisava hulga kordamiste järel koera meeleolu küll üldiselt paraneb, sest koer harjub ja kohaneb läbi korduva sama mustri läbi mängimise, kuid vundament jääb siiski alles. Selliselt treenitud koer on oma enda potentsiaalist aeglasem, eksib kergemini ja on töötades oma potentsiaalsest meeleolust kehvemas meeleolus - see ei ole ilus vaatepilt.

Sellist tööd ei saa iseloomustada sõnaga koostöö, sest koostöö on see kui koer ja inimene mõlemad tahavad teha koos tööd. Wikipedia on näiteks defineerinud koostöö mõiste nii: "Koostöö on mitme subjekti tegevus ühise eesmärgi saavutamiseks. Koostöö all mõeldakse enamasti koos töötamise protsessi, mille tegutsemise viis arvestab erinevate osapoolete huve. Oluline on poolte vaheline mõistev suhtumine. Pooled peavad aru saama, et nad töötavad ühise eesmärgi nimel." Seega ei saa koostööks nimetada seda, kui üks osapool tiimist (inimene) otsustab mida nad teevad, kuidas nad teevad ja mis on tegevuse tagajärg ning teine tiimi osapool (koer) ei oma mitte mingisugust õigust enda arvamusele.

Kui koer on mures ja talle anda vabadus valida, siis ta tegelikult ei valiks selles olukorras töötamist. Ka siis kui koer pakub tööd näiteks vältimiskäitumisena, ei ole töötamine siiski koera vaba valik. Kui talle anda valik, siis ta üritaks eemaldada mureallikat oma keskkonnast vastavalt sellele, kumb domineerib tema võitle-või-põgene vastes.

Aga kui koera motivatsioon ei ole piisavalt kõrge ja koer ei ole valmis oma mureallikat motivaatori nimel ignoreerima? Siis harjutus laguneb lihtsalt koost (või veel hullem - koera ja inimese usalduslik suhe laguneb koost). Kui miski aga laguneb koost, jõuame me ikkagi tagasi sinna, et mure ületab koostöötahte. See aga tähendab, et päeva lõpuks ei jää meil ikkagi muud üle, kui lõpetada töötamine mures koeraga ja hakata tegelema probleemi tekkepõhjuse, ehk mure endaga.

Ehk siis kokku võttes: Mures koeraga töötamine on aja raiskamine, sest mure ületab koostöötahte.

NB! Mure ei tähenda tingimata kabuhirmu. Mure väljenduseks on ka väiksemad märgid nagu meeleolu langus, kiiruse vähenemine, eksimise sagenemine, tõrked ja erinevad väiksed märgid kehakeeles- liikuvad või ludus kõrvad, vaalasilm, lõõtsutamine või vastupidi kokku surutud suu, kõva hambaga preemia haaramine, tavatu kobadus preemia haardel, miniatuursed katked kontaktis, meeleheitlikult intensiivne kontakt, pinges lihased, kinni kiilumine (koer jääb ühte asendisse ja edasi enam ei tööta) jne. Ei tasu lasta ennast eksitada sabaliputustest, amokijooksust või kiirest aga sihitust tööst (hektilisus). Muret ehk stressi tasub alati kahtlustada esimesena, kui koer ei tööta oma võimetele vastavalt.

Täna ma tahan kirjutada ühest asjast, mis mind ammu häirib koerainimeste ja tegelikult ka laiemate teemade vaidluste juures. See on õlgedest mehe argument. Võib-olla on sellel eesti keeles ka mingi õigem tõlge aga kuna ma ei ole seda leidnud, kasutan otsetõlget ingliskeelsest mõistest straw man argument. Kes on see õlgedest mees ja miks ta mind siis närvi ajab?

Õlgedest meheks kutsutakse vaidluses argumenti, mis seisneb vastase argumendi endale meelepärases kõverpeeglis esitamises ja siis selle enda poolt loodud lihtsustatud ja moonutatud argumendi ümberlükkamises. Õlgedest mehe argumenti kasutades jätab vaidleja tavaliselt endast hästi tegija mulje, sest ta võtab oma vastase teooria, valib sellele hästi lihtsasti ümberlükatava õigustuse, lükkab  selle ümber ning kõik kuulajad ahhetavad „Issand kui loll see teine osapool on“.

Õlgedest meest kasutatakse kahel põhjusel. Üks põhjus on pahatahtlik soov ennast teistest targemana näidata ja oponent relvituks teha. Teine põhjus on lihtne rumalus, kus inimene ei ole kas viitsinud, tahtnud või osanud ennast kurssi viia oma oponendi argumentidega ja teeb sellepärast tema argumentide kohta järeldusi, mis ei päde. Inetuks teeb asja see, et tavaliselt käib sellega kaasas põhjendamatu ründav ja üleolev suhtumine ning teisi inimesi ja nende tööd materdatakse maatasa.

Toon mõned näited koeramaailmast. Õlgedest mehe argumenti kasutatakse põhimõtteliselt igas valdkonnas aga valin siinkohal kaks eriti populaarset näidet koolituse valdkonnast:

Koera koolitamine läbi positiivse kinnistamise ja karistamist vältides (edaspidi kasutan lühendit +r) vs koera koolitamine selliselt, et teatud etappides kasutatakse ka positiivset karistust või negatiivset preemiat (edaspidi kasutan lühendina traditsiooniline koolitus). Selle teema osas võib spetsialist olla põhimõtteliselt igaüks, kes on vaadanud paar osa Koeralausujat või vastupidi vaadanud mõne osa Stillwelli seriaalist.

1) Pannakse paika näiteks järgmine väide:
„Need ninnunännu positiivsed koolitajad arvavad, et kõiki probleeme saab lahendada lihtsalt maiustuste loopimisega. Eks me näe, kuidas see töötab kui koerad kaklema lähevad! Koerad on ju erinevad ja sellepärast peaks kasutama kõiki tööriistu, mis olemas on.“
Kõlab tõepoolest nagu +r koolitajad oleks idioodid, eks? :D Aga mis on siin valesti?

a) Ma ei tea ühtegi pädevat +r treenerit, kes väidaks et kõik koerad on ühesugused. Vastupidi, ma ei teadnud tegelikult enne selle koolkonna filosoofiaga tutvumist, et koeri on võimalik nii erineval moel treenida. Sul on vabadus kohandada vastavalt koera tüübile treeningplaan, preemia tüüp ja õppimisviis (peibutamine, struktureeritud vormimine, tagurpidi peibutamine, vabavormimine jne). Mitte kunagi ei ole mõistlik kanda samasugust treeningplaani üks ühele üle kõigile koertele. Ebakindlad koerad vajavad enesekindluse tõstmist. Impulsiivsed koerad vajavad palju enesevalitsuse harjutusi. Enesekindlad koerad vajavad tugevamat struktuuri ja korda. Jne jne jne. Ehk siis jutt, et +r treenerid lähenevad igale probleemile samamoodi, ei vasta tõele.

b) Kui koerad lähevad kaklema, reageerivad agressiivselt, üritavad põgeneda või kui inimesel sellises olukorras käed-jalad värisevad ja adrenaliin tõuseb lakke, ei räägi me enam treeningust, vaid me räägime tegelikult haldamisest. Kui koerad, kes omavahel läbi ei saa, pääsevad kokku, teeb iga inimene kõik mis on tema võimuses, et antud olukorrast võimalikult väikeste vigastustega välja tulla. Kui see hõlmab endas karjumist, koerte jõuga teineteise küljest lahti rebimist, osapooltele haiget tegemist, et saada nende lõuad korraks lahti, osapoolte ehmatamist külmavee duššiga, siis midagi ei ole teha. Reaalselt probleemkäitumisega koera ümber õpetamisel tehakse aga kõik selleks, et selliseid olukordi ei juhtuks (topelt rihmad, suured vahemaad, piirded koerte vahel jne) ning seetõttu ei ole näide kaklevatest koertest üldse näide +r koolkonna treeneri koolitusmeetodist. See on näide hädaolukorra lahendamisest.

c) B. F. Skinneri teooria kohaselt õpivad kõik liigid neljal eri moel. Siin artiklis on mul välja toodud täpsemalt kuidas. Samas on teadlased leidnud tõendusmaterjali selle kohta, et ilma ebameeldivaid aistinguid kasutamata õpivad kõik liigid kiiremalt, mõtlevad aktiivsemalt kaasa ja neil kujuneb läbi usalduse välja tugev side oma õpetajaga. Need on kolm peamist asja, mille kaotamisega ei taha selle koolkonna treenerid riskida. Seega ei tähenda „kõigi tööriistakastis olevate tööriistade“ kasutamine alati sugugi seda, et töömees on rumal- müüri ehitades on kellu asjakohasem tööriist kui haamer.

d) Positiivne ei tähenda lubav. Ka +r treenerid seavad oma koertele piire ning kontrollivad nende elu läbi ressursside kontrollimise. Täpselt nagu kõik teisedki koeraomanikud, treenivad nad oma koeri käituma nii nagu neile endale mugavam on. Kui inimene ei soovi, et koer käiks mööblil, varastaks laualt toitu või hüppaks inimesele peale või tiriks rihmas siis vastavate probleemidega ka tegeletakse. Samas on mõlemas koolkonnas inimesi, kes ei viitsi neid igapäevaseid asju õpetada ning eelistavadki kasutada haldamist. See on iga inimese oma valik ning selle põhjal ei saa teha järeldusi ühegi koolkonna metoodika kohta.

2) Olgu, toome näite vastaspoolest ka, et asi oleks aus.
„Karistust kasutavad ainult erilised julmad kiviaja inimesed. Esiteks koerad õpivad kõik samamoodi ja kogu see domineerimisteooria jutt on täielik möga. Teiseks kõik ju teavad, et karistus ei tööta!“
Uskumatu, et selliseid sadiste on olemas? Ka siin on fakte kõvasti moonutatud ning antud väited ei vasta tõele.

a) Karistust kasutavad koertega suhtlemisel kõik inimesed. Mõned ainult kogemata, mõned teadmatusest ja mõned täiesti teadlikult. Kui sa kogemata reflektoorselt tõmbad oma koera jalutades rihmast, oledki sa juba tahtmatult kasutanud karistusest. Kui sa paned oma koera treeningul tema jaoks raskesse olukorda ja ootad, et ta harjuks olukorraga ja saaks sellest üle, oled sa teadmatusest kasutanud karistust. Pagan, kui sa ei suuda oma treeningplaani tehniliselt puhtalt ellu viia ja koer ei saa aru mida sa temast tahad, siis see tekitab koera jaoks tohutult frustratsiooni ja on oma olemuselt väga vastik karistus.  Mõnikord suisa nii vastik, et koera jaoks oleks isegi humaansem, kui talle tehakse ühe kiire ja hästi ajastatud negatiivse mõjutusega selgeks, mida temast oodatakse (samas kindlasti ei ole see esimene treener võimeline seda teist meetodit kasutades oma eesmärki täitma, sest tal napib selleks vajalikke mehaanilisi oskuseid). Lisaks veel, et vahel arvavad inimesed, kes kasutavad koera koolitamisel karistust, et teisiti ei saagi ning karistuse kasutamine on vältimatult vajalik. Seega ei saa öelda, et karistust kasutavad vaid mingid erilised jõhkardid.

b) Inimesed, kes kasutavad karistust koolituse juures teadlikult ja omavad selleks vajalikke mehaanilisi oskuseid, saavutavad sedasi väga kõrgeid eesmärke. Esindavad riike erinevate alade maailmameistrivõistlustel ja treenivad usaldusväärseid töökoeri. Ei tasu unustada, et õppimine toimub kõigil elusolenditel neljal erineval moel (Skinneri teooria kohaselt) ja karistusel on seal oma osa. Seega ei saa keegi väita, et karistus kui selline ei tööta.

c) Kõik koerad õpivad küll samade reeglite järgi, kuid koerad on siiski erinevad. On koeri, kelle haldamine on keerulisem ja kes  teavad, mida nad tahavad ning julgevad enda tahtmist läbi suruda. Ma ei väida siinkohal, et selliseid koeri kasvatades peab tingimata karistust kasutama või et ma pooldaks domineerimisteooriat kogu tema hiilguses. Aga ei maksa unustada, et koerad tulevad erinevate indiviididena ja on vaks vahet, kas sul on tegemist suure ja enesekindla kaitseinstinktidega koeraga või sul on tegemist pisema, allaheitliku ja ilma kaitseinstinktita koeraga. Seega ei saa väita, et domineerimisteoorias ei ole terakestki tõtt ja et kõik koerad õpivad täpselt ühtemoodi. Iga koer vajab individuaalset lähenemist.

d) Selle vastu ma loodan, et keegi isegi ei vaidle, et KÕIK inimesed, kes viitsivad oma koeraga mingilgi määral trenni teha, armastavad oma koera. Kes rohkem, kes vähem, aga kõigi jaoks on see koer oluline pereliige. Oma koera armastab tegelikult piiritult nii inimene, kes veedab igapäevaselt tunde temaga trenniplatsil ja metsades, kui ka inimene kes on söötnud oma taksikese mõnusaks rasvarulliks ning mingeid täiendavaid hobisid temaga ei harrasta. Pole olemas kiiremat viisi konflikti tekkeks, kui väita et keegi ei hooli oma koerast.

Nii. Kumma poole peal mina siis nüüd olen? Kõigepealt ma kaitsen ninnunännutajaid ja siis kaitsen kolepahasid julmureid?

Mina olen valinud selle esimese poole ja ilmselt kumab see ka mu jutust läbi. Samas pooldan ma alati intelligentseid ja argumenteeritud väitlusi. Ma olen näinud vaeva, et teha endale selgeks, miks ikkagi inimesed on teinud minu meelest kummalisi valikuid ja miks nad kaitsevad kohati nii vihaselt enda vaateid. Ma olen surunud maha enda emotsioonid ja lugenud rahulikult kaasa mõeldes sadu artikleid, kuidas traditsioonilisi võtteid kasutavad treenerid saavutavad tulemusi ja miks nad peavad karistuse kasutamist teatud olukordades ainuõigeks. Ja seetõttu eeldan ma oma väitluspartneritelt samasugust austust. Ära vali lapsikut lihtsat väljapääsu moonutades minu argumente nii, nagu sulle mugavam on. Võta parem minu reaalsed seisukohad ja lükka need ümber. Ja mitte oletustega, vaid ikka päris reaalsete argumentidega. Eriti lahe, kui suudad sinna taha panna ka mõned viited teistele allikatele, kust su mõtted pärinevad või mis su mõtteid toetavad. Kes teab, äkki õpime nii mõlemad midagi uut?

Selliseid kummalisi ühele või teisele poole kaldus vaidluseid nagu need kaks näidet eespool, on täis terve internet. Olgu teemaks koerte koolitus, aretus, hooldus, toitmine või mis iganes, mis parasjagu kirgi kütab. Inimesed ei ole viitsinud teha kodutööd ja lihtsalt lahmivad oletuste baasilt. Tavapäraselt lisatakse sinna juurde ka solvangud ja mõnitused, et vestluskaaslane sellega eemale hirmutada. Kohati on seda piinlik lugeda ja see on tegelikult üks peamisi põhjuseid, miks ma hoian eemale erinevatest laiemale sihtgrupile suunatud fb gruppidest ja foorumitest. Sellisel tasemel vaidlused ei tekita minus pinget, vaid lihtsalt masendust. Seega on mul ainult üks palve: Tee endale selgeks faktid ja taust ja tule siis ütle mulle selle baasilt, et ma olen loll! Vastasel korral jätad endast ise päris rumala mulje...

Osalesin pühapäeval seminaril Tants koos huntidega ja esimest korda selle blogi ajaloos tahaksin ma kirjutada Eestis korraldatud seminarist. Sest see oli lihtsalt nii äge! Ma ei hakka peatuma pikemalt sellel, kuidas osalejaid poputati korralduse poole pealt- üritus toimus Kosmose moodsas imax saalis, külalistele pakuti pauside ajal väga maitsvat söögi-ja joogipoolist ning lõpetuseks pakuti ka toredat 3d filmielamust Veealuse maailma näol. Saal oli ruumikas, istmed mugavad ja hiigelsuurelt ekraanilt oli väga mõnus slaide vaadata. Külastajatele anti kaasa väike meenekotike, kus lisaks muule nännile sisaldusid loengus käsitletud teemad ilusti lahti seletatuna ja koos viidetega (esmasel sirvimisel märkasin isegi veidi infot, mida loengus käsitleda ei jõutud). See oli kõik super aga veel lahedam oli seminar ise.

Seminaril olid lektoriteks Norra päritolu hundiuurija Runar Næss ja Eesti neiu Laura Kiiroja, kes tema käe all õppinud on. Laura rääkis huntide ökoloogiast, käitumisest ja inimeste arusaamast huntide osas ning pärast pausi huntide ja koerte sotsialiseerimise erinevustest ja sarnasustest. Runar käsitles koerte ja huntide käitumise erinevusi ja sarnasusi, agressiooni põhjuseid ning seda, kuidas inimesed saavad koertele või huntidele jaoks asju lihtsamaks teha. Mõlema loengupaari lõpus oli lisaks küsimuste-vastuste voor, mis jäi küll soovitust lühemaks aga sisaldas väga põnevaid küsimusi ja vastuseid.

Mulle oli küll üldjoontes loengus käsitletud teemad tuttavad varasemast, kuid mulle avaldas muljet kui hästi suutsid need kaks lektorit võtta keerulised kontseptsioonid kokku mõne lausega. Tänu sellele suutsid nad ühepäevase seminariga väga palju maad katta (tavaliselt ma alati muretsen nende ühepäevaste loengute pärast, et lektorid ei jõua piisavalt süvitsi minna). Lisaks oli nende vaatenurk niivõrd teistsugune, kuna nende lähtepunktiks olid hundid ja mitte koerad. Tänu sellele suutsid nad pakkuda päris palju mõtteainet ka järgmisteks päevadeks, mil käsitletud mõtted olid saanud veidi settida.

Lühidalt kokku võttes olid käsitletud teemad ja mõtted sellised:

1) Hundid on ühed vääritimõistetumad loomad looduses, kelle rolli inimesed tajuvad läbi oma loodud kõverpeeglite ning kellest on tehtud levinud müütide abil lihtne märklaud. Seoses sellega on huntide arvukus aja jooksul vähenenud ning looduses ökosüsteemid tasakaalust väljas. Kui kuulsin huntide hinnangulist arvukust nt Eestis läbi selle võtme, mis oleks efektiivne arvukus geenibaasi seisukohalt ja milline on tegelikkus, lõi see mind veidi pahviks. Tõukoerte aretusega kokku puutununa oman ma ettekujutust sellest, mis juhtub, kui aretuseks sobilikke isendeid on ühel Eesti suurusel alal ca 50 isendit ja populatsioon kuskil 150-200 isendit. Koeratõugudes, kus me räägime sarnastest suhtarvudest, on suur probleem geneetilise variatsiooni näol, sest aretusbaas on laias laastus lõpuks omavahel tihedas suguluses. Tõuaretuses saame me aga seda probleemi leevendada läbi uute verede importimise ja teadliku aretustöö. Huntide puhul me sellest kahjuks rääkida ei saa ning selline olukord võib seada populatsiooni väga haavatavasse olukorda.

2) Rohelise maailma hüpotees pakkus väga huvitavat mõtteainet. Nimelt hundid aitavad kaudselt säilitada looduslikke ökosüsteeme muutes saaklooma käitumist. Näiteks huntide populatsiooni olemasolu korral ei söö herbivoorid taimestikku veekogude ääres, kus oleks neid lihtsam jahtida ning tänu sellele saavad veekogu kaldale kasvada puit-taimed, mis aitavad ära hoida erosiooni. See omakorda loob võimalused elutegevuseks teistele kalda-alal elunevatele liikidele.

3) Loomulikult räägiti sellest, et huntide käitumismudelit ei saa kohaldada koertele nii nagu seda on varasemalt tehtud ning ka sellest, et varasemad arusaamad huntide käitumisest ja sotsiaalsetest struktuuridest mida koerakoolituse maailmas aluseks on võetud, ei ole päris paikapidavad. See tähendab, et toona tehti järeldused suguluses mitteolevate ja vangistuses elavate huntide baasilt, kus liigiomased käitumised ei saanud loomulikul moel avalduda. Näiteks eemaldati juba 1999 aastal hundikarjast rääkimisel mõisted alfa ja oomega, kuna need loeti hundipere iseloomustamiseks ebasobilikuks. Domineerimisest huntide puhul räägitakse peamiselt seksuaalkäitumise võtmes ning karja ehk perekonna liikmed ei tunne muul ajal lakkamatult vajadust teistele karjaliikmetele oma positsiooni tõestada. Aga sellel ma pikemalt ei peatuks, sest see peaks olema juba tuttav jutt paljudele.

4) Juttu oli ka täiendava enesekehtestamise ebavajalikkusest koerte suhtes. Inimesed muretsevad tihti sellepärast, kuidas saada oma koera endale alluma ja tõestada talle, et inimene on nö boss. Samas kui kogu koera elu sõltub inimesest- kas ja millal ta süüa saab, jalutama minna saab, kus ja kui palju ta magab, kas ja kui palju ta saan lõbutseda jne. Kui meil on oma koerte üle selline võim, siis milleks on vaja üldse seda veel rõhutada. Koerad ei ole rumalad, inimesed vahel aga selle koha pealt küll...

5) Juttu tuli ka sellest, et kiskjakäitumine ei ole agressiivsus. See tähendab, et agressiivsus kui selline on distantsi kasvatamise eesmärgil kasutatav käitumine, et peletada ohuallikas endast eemale. Sinna juurde kuuluvad hoiatused ja rünnak võib olla vastavalt vajadusele erineva tugevusega. Jahtiv loom aga ei karda oma saaki, ei tunne vajadust teda ette hoiatada (sest see on ebapraktiline) ning ründab eesmärgiga saakloom murda.

6) Sotsialiseerimisest rääkides eristatakse mõisteid sotsialiseerimine ja harjumine (habituation). Huntide sotsialiseerimine on inimhirmu vähendamine nii palju kui võimalik (inimese ja looma vahelise partnerlussuhte loomine) selleks, et loomal oleks vangistuses (inimkeskkonnas) parem elada. Põhimõtteliselt on tegu looma muutmisega inimkeskkonnas elamiseks sobivamaks. Seda saab korralikult teha VAID alustades enne hundikutsika käitumises hirmuvastuse algust (19. päev) ja piisavalt vara, et ta veel kergesti piimapudelile üle läheks ehk u. 10 päeva vanuselt (parandatud*). Harjumine on miski mis toimub ise- hunt elab inimeste läheduses ja harjub nende juuresolekuga. Harjumise puhul on probleemiks, et hundid ei õpi tundma erinevat tüüpi olukordi ning kui olukord muutub, siis nad võivad ootamatuse tõttu rünnata. Näiteks kui hunt on harjunud nägema inimesi alati teiselpool puurivõret ja suhtub neisse sõbralikult või ükskõikselt, siis puuri sisse astuv inimene on hundi jaoks midagi täiesti uut ja võõrast ning seetõttu võib ta rünnata. Harjumist hinnatakse üheks ohtlikumaks asjaks metsloomade puhul, samas kui sotsialiseerimine teeb vangistuses elavate metsloomade käsitlemise ohutumaks (parandasin*).

7) Väga huvitav teema oli minu jaoks vermimine (inglise keelne sõna imprinting kõlas tuttavamalt, kuid tähenduse üle ma ei olnudki niimoodi mõelnud). Eristatakse mõisteid sotsiaalne vermimine ja seksuaalne vermimine. Sotsiaalne vermimine toimub siis, kui loomalaps puutub varasest vanusest tihedalt kokku oma liigikaaslaste või teiste liikidega ning loomalaps õpib, et need olevused kuuluvad tema sotsiaalsesse gruppi . Sotsiaalse vermimise käigus arenevad loomalastel sotsiaalsed oskused ja käitumine. Seksuaalne vermimine toimub aga üldiselt liigikaaslastega ning aitab loomalapsel kujundada nö minapilti (milline ma olen ja millised on minu liigikaaslased). Kui loomalaps eraldada liigikaaslastest ja lasta tal kasvada üksipäini inimeste seltsis, teise liigi seltsis või isegi mingi esemega koos, võib loomalaps vermida hoopis neisse ning pidadagi ennast sellesse liiki kuuluvaks. Selliselt ei arene välja liigiomased sotsiaalsed oskused. Eriti radikaalne näide sellest oli kuskilt aasiamaadest, kus pardi või mingi muu põllumajanduslinnu pojad vermitakse mingisuguse pulga peale ning siis on neid hiljem lihtne pulka nähtaval hoides põllule toituma viia, sest nad peavad pulka enda emaks.

8) Huntide sotsialiseerimisel peetakse ka oluliseks, et neid eraldatakse enne hirmuvastuse arenemist alla 10 päeva vanusena (parandatud*) oma emast ning kasvatatakse koos inimeste ja oma pesakonnakaaslastega. Teised hundid käivad neil külas. See on oluline, sest huntide puhul on hirm inimese ees  niivõrd tugevalt kaasasündinud omadus, et kui hundikutsikad kasvavad ka pidevalt inimestega koos, õpivad nad siiski oma vanematega koos kasvades inimese suhtes ettevaatlikkust üles näitama. Koerte puhul sellist probleemi üldiselt ei esine (kuigi mind pani mõtlema, et kas mõningatel juhtudel võiks sellisest asjast abi olla? Näiteks kui tegu on poolmetsiku tänavakoeraga, kes toob varjupaigas kutsikad ilmale. Aga see on ainult uitmõte).

9) Metsloomade puhul räägitakse ka taltsutamisest, kuid kuna seda tehes ei määratleta metoodikat kuidas seda tehakse, võib sellega kaasneda palju probleeme. Taltsutamiseks nimetatakse põgenemisdistantsi vähendamist nullini. Kuna tihti kasutatakse loomade taltsutamiseks palju füüsilist vägivalda ja looma enda tahtele allutamist, on tagajärjed vahel päris hullud- võimaluse avanedes loomad ründavad oma vaenlast, kelleks inimene ennast teinud on. Tagajärjed on tihti inimesele surmavad. Turvalisem on teha loomast enda sõber, mitte vaenlane.

10) Desensitiseerimine ehk tundetustamine on oluline osa sotsialiseerimise protsessist. Mida neofoobsema loomaga tegemist on, seda laiapõhjalisem peab olema tema tutvustamine oluliste asjadega- uued keskkonnad, käsitlemine, varustus jne. Hundid on väga neofoobsed ja nendega on see eriti oluline. Samas on ka primitiivsed tõud tihti sarnaselt pelglikud uute asjade suhtes. Mul oli hea meel, et sellest juttu tuli, sest mul on kahju et tihti inimesed ei mõista et nt huskyd, laikad, malamuudid, shibad, basenjid ja paljud teised lemmikloomana levinud koeratõud võivad kohati just sama probleemiga silmitsi seista. Lektori näide kaana koerast, kes keeldus vett joomast varju paigutatud kausist, sest see oli uues ja imelikus kohas, kõlas kuidagi väga tuttavalt :).

11) Ükskõik kui hoolikalt hunti sotsialiseerida, vermida või taltsutada, ei saa hundist kunagi koera. Kodustamine on põlvkondade ülene protsess ning isegi paari põlvega ei muutu hundi sisemine kodeering karta inimest.

12) Agressiivsusest koerte puhul rääkides, räägime me valdavalt järgmistest agressiooni põhjustest:

• Sookaaslaste vaheline agressiivsus
  
• Toidu või ressursside kaitsmine
  
• Emainstinktist ajendatud agressioon
• Vastus valule
  
• Hirmust tingitud agressiivsus (parandatud*)
  

Agressiooniga kokkupuutel on kõige olulisem mõelda MIKS koer nii käitub, sest ainult nii saab probleemi lahendada. Suureks probleemiks maailmas on, et inimesed korrigeerivad koeri sümptomi ehk agressiivse käitumise eest ning probleemi tegelik põhjus jääb lahendamata. Kui seda teha, võib koer jätta vahele loomuliku hoiatusmehhanismi nagu urisemine või hammaste näitamine ning asuda otse rünnakule. Selline lähenemine loob plahvatusohtliku olukorra.

13) Kui probleemi põhjus on teada, on kõige lihtsam viis majandamine (management), mille käigus eemaldatakse koer olukordadest kus agressioon võib tekkida. See ei hõlma treenimist ega palju tööd.

14) Mõned asjad mida veel saab agressiooni korral ette võtta:

• Koostöös veterinaariga saab välistada haigused ja valu
• Muuta looma õpitud seos ärritiga ebameeldivast meeldivaks
• Õpeta koerale käitumine, mida tehes ei saa ta samal ajal agressiivselt käituda (nt istu ja vaata otsa)
• Premeeri järk-järgult väiksemat reaktsiooni ärritile
• Kasuta negatiivset preemiat eemaldades hirmuobjekti, kui koer on vähem agressiivne

15) Kindlasti ei tohiks aga karistada koera agressiivse käitmise eest ega panna teda pidevalt olukorda kus ta nii käitub. Samuti ei tohiks uskuda, et koer on domineeriv, sest domineeriv koer ei pea käituma agressiivselt (ta on nagunii teisest üle, miks ta peaks närvi minema?).

Väga palju näidati mõtlemisainet pakkuvaid pilte ja videoid huntidest ja ka koertest. Kuna ma olen väikestviisi narkomaan selliste asjade suhtes, siis olin väga rõõmus ja oleksin tahtnud, et neid oleks isegi rohkem olnud või et neil oleks pikemalt peatutud (idee järgmiseks koolituseks!).

Vaadates pilte ja videoid huntidest omavahel suhtlemas tabasin ennast paratamatult ka mõttelt, et meie kodukoertest isegi need, kel kõik füsioloogilised võimalused suhtluseks on alles jäetud (ei ole aretatud pikka karva mida ei saa turritada või kortsulist nägu mille tagant ilme ei paista välja), jäävad paljuski suhtlusoskustelt huntidele alla. Koerte sõnavara ei ole nii lai ning millegipärast ei oska koerad ka konflikte nii edukalt vältida. Paljudel juhtudel jäi silma, et hundid rõhutavad oma lepitus-signaale tunduvalt rohkem kui koerad. Näiteks koerad tüüpiliselt annavad teisele märku, et nad tulevad rahus sellega, et keeravad pilgu ära ja nuusutavad maad, mõni lisab sinna juurde veel mingeid nüansse. Hundid aga panid sarnastes olukordades justkui kõik mängu- peaaegu roomates, kõrvu tagasi tõmmates, keelt paljastatud hammaste vahelt limpsates (viimane on küll nö viimane hoiatus enne hammustamast ja viitab suurele hirmule) (parandatud*) jne. Nendevahelised suhtlused võisid esmapilgul jätta videotelt julma või jõhkra mulje, kuid minu meelest kui koerad pooltki nii palju informatsiooni suudaksid teisele osapoolele edasi anda ilma päris kaklusele üleminekuta, oleks koerte vahelisi konflikte palju vähem.

Ühesõnaga selline üliäge loeng oligi. Mõtteid oli sellega seoses kindlasti rohkem aga tahtsin kokkuvõtte ikka nädala jooksul pärast loengut üles saada, seega pidin suure osa mõtteid kahjuks välja jätma :). Igal juhul olen väga tänulik korraldajatele, lektoritele ja loomulikult ka lahkele võõrustajale. Väga professionaalselt korraldatud ja läbi viidud sisukas üritus oli :).

edit: parandasin äsja mõned kohad ja märkisin need sulgudesse sõna "parandatud" lisades, sest lektor Laura Kiiroja oli nii lahke ja andis mulle teada, kus ma olin eksinud. Ümberjutustust mälu järgi ei olegi nii kerge teha kui esmapilgul paista võib ;).