Kui koeral on välja kujunenud või olemas eelsoodumus mingiks käitumisprobleemiks nagu reaktiivsus (mina pean selle mõiste all siinkohal silmas koeri, kes agressiivselt reageerivad teistele loomadele, inimestele või esemetele) või pelglikkus (argus, tundlikkus, ebakindlus jne) millegi suhtes, soovitatakse alati töötada allpool koera taluvusläve. Sama kehtib ka siis, kui koer on lihtsalt liiga impulsiivne ega suuda ennast mingite segajatega keskkonnas piisavalt valitseda. Mis on taluvuslävi? Kuidas tuvastada, kas koer asub allpool taluvusläve? Kuidas planeerida harjutusi selliselt, et need kannaksid oma eesmärki?
Alustuseks, tuleb õppida lugema koera kehakeelt, sest koera enesetunde erapooletuks hindamiseks peab inimene oskama näha pisikesi muutuseid koera kehakeeles. Olen tõlkinud ära ühe ülimalt lihtsustatud illustratiivse materjali koerte stressisignaalidest, et anda ette üldsuunised. Tegelikult on koerte kehakeel äärmiselt nüansirikas ja kõigi märkide lugema õppimiseks kulub aastaid. Hea nõu, kuidas algust teha, on vaadata järgnevalt skeemilt viidatud signaale, jätta need meelde ja minna www.youtube.com või www.google.com ning panna otsingusse sõnad „stress signals in dogs“ või otsida tegelikult ükskõik milliseid videoid koertest ja lihtsalt vaadata. Keerake hääl maha, et inimeste jutt teid ei segaks, ja jälgige hoolega. Pange pausi peale ja vaadake uuesti. Lugege kokku mitu korda mitut signaali te nägite. Mida rohkem te seda harjutate, seda suurem vilumus tekib ja lõpuks ei saa need enam jääda märkamata.
Alustuseks, tuleb õppida lugema koera kehakeelt, sest koera enesetunde erapooletuks hindamiseks peab inimene oskama näha pisikesi muutuseid koera kehakeeles. Olen tõlkinud ära ühe ülimalt lihtsustatud illustratiivse materjali koerte stressisignaalidest, et anda ette üldsuunised. Tegelikult on koerte kehakeel äärmiselt nüansirikas ja kõigi märkide lugema õppimiseks kulub aastaid. Hea nõu, kuidas algust teha, on vaadata järgnevalt skeemilt viidatud signaale, jätta need meelde ja minna www.youtube.com või www.google.com ning panna otsingusse sõnad „stress signals in dogs“ või otsida tegelikult ükskõik milliseid videoid koertest ja lihtsalt vaadata. Keerake hääl maha, et inimeste jutt teid ei segaks, ja jälgige hoolega. Pange pausi peale ja vaadake uuesti. Lugege kokku mitu korda mitut signaali te nägite. Mida rohkem te seda harjutate, seda suurem vilumus tekib ja lõpuks ei saa need enam jääda märkamata.
Tihti käsitletakse probleemkäitumistega tegeledes koera taluvusläve kui on/off süsteemi- koer on kas ületanud taluvusläve või allpool seda. Tegelikult on seal vahepeal tükk tühja maad, mis määrab päris palju. Seetõttu vaatlen mina oma õpetaja Amy Cook'i eeskujul taluvusläve pigem kui skaalat punasest roheliseni, kus punane tähistab täielikult taluvusläve ületanud koera (reaktiivsushoo esinemine ehk ärritumisläve ületamine) ja roheline veel täiesti muretut koera:
Üle taluvusläve olevad seisundid:
Punane: Nö võitle või põgene seisund, kus koer on täielikult lukus, ei suuda adekvaatselt mõelda, ei kuule ega näe enda ümber muud toimuvat ja lihtsalt reageerib. Koer võib nurka surutuna rünnata selles seisundis automaatse reaktsioonina ka täiesti suvalist ettejuhtuvat olevust või eset (see sõltub konkreetse isendi geneetilistest eeldustest ja hetke seisundist).
Tumeoranž: Koer, kes on põgene või võitle seisundi lävendil ja hakkab juba reageerima ärritile, aga suudab veel läbi hägu informatsiooni vastu võtta ja töödelda, kui see talle väga-väga lihtsaks teha. Ka aplamad koerad hakkavad kaotama huvi toidu vastu ning nende juhtimine on väga raske.
Oranž: Koer näitab ohtralt stressisignaale aga veel ei reageeri haukumise või põgenemiskatsetega. Koer on üldiselt väga hajevil ega suuda keskenduda inimesega töötamisele. Aplamad koerad on huvitatud toidust, kuid haaravad toitu inimesele haiget tehes.
Allpool taluvusläve olevad seisundid:
Kollane: Koer peatub vahel, et jälgida ärritit aga suudab veel süüa, mängida ja omanikuga suhelda. Koer on suhteliselt lõdva kehakeelega. Esinevad üksikud stressimärgid. Koeraga kontakti saamine võib olla tavalisest veidi raskem.
Roheline: Koer on täiesti lõdva kehakeelega, mängib või sööb rõõmuga ja ei pea vajalikuks pärast esmast ärriti ülevaatamist sellele rohkem tähelepanu pöörata.
See on väga üldistatud skeem- tegelikus elus on seal kindlasti veel tuhandeid vahepealseid alasid ning mõlemas äärmises otsas võib esineda rohkem või vähem äärmuslikke käitumisi. Koerad on ka väga erinevad ja seetõttu võivad nende stressisignaalid päris palju varieeruda. Aga laias laastus peaks see suuniseks sobima.
Koera hirmuprobleemidega tegelemisel on kaks laiemat suunda- läbi sunni või läbi enesekindluse kasvatamise. Läbi sunni õpetamist nimetatakse ülekoormamiseks või üleujutamiseks (inglise keeles flooding). Koer pannakse teda häiriva ärritiga keskkonda ja sunnitakse teda seal olema ärritit taludes, kuni koer loobub võitlemast ja lepib olukorraga. Inimesed, kes antud meetodit kasutavad, ütlevad selle kohta, et nad õpetavad koerale et nende hirmuobjekt ei ole hirmus ja paanitseda ei ole vaja. Eesmärk on, et koer "saaks üle" oma hirmust. Inimesed, kes tahavad välistada koertele ebameeldivate aistingute kasutamist treeningul, ei poolda seda meetodit, kuna tegemist on ebavajaliku jõuvõttega ning on suur oht, et koer viiakse lihtsalt õpitud abituse seisundisse, millest väljudes on ta endiselt ohtlik ja aldis reageerima.
Kui tahta tegeleda koera käitumisprobleemi lahendamisega ilma planeeritud positiivset karistust või negatiivset preemiat kasutamata, siis tuleb jälgida väga hoolikalt, et töö toimuks valdavalt taluvusläve hindamise skaala nö rohelises ja kollases alas. Sellel territooriumil toimub õppimine kõige efektiivsemalt, koer on emotsionaalselt heas seisundis ning luuakse head alused uue arvamuse kujundamiseks. Kolme ülejäänud ala tuleks vältida iga hinna eest nii treeningute ajal, kui ka vahepealsel ajal vähemalt kolmel põhjusel: et koer ei saaks praktiseerida ja seeläbi kinnistada juba tuttavat ja automaatset käitumismustrit, et koer tunneks end turvaliselt ning et koer oleks õppimiseks sobilikus meeleolus (võitle või põgene režiimil või ka madalamas distressi seisundis koera õppimisvõime langeb hüppeliselt).
Probleemide lahendamiseks on levinuimad meetodid vastutingimine (counter conditioning – soovimatu käitumise või reaktsiooni muutmine stiimuli suhtes, seostades seda positiivsete tegevuste või stiimulitega.) ja tundetustamine (desensibiliseerimine, desensitization – negatiivse või ebameeldiva stiimuli suhtes emotsionaalse vaste vähendamine läbi korduva neutraalse kokkupuute loomise selle stiimuliga). Nende alusel on loodud erinevaid tundetustamise või desensibiliseerimise protokolle nagu BAT (behaviour adjustment training), LAT (Look at that), CARE (Counterconditioning and Positive Reinforcement (R+) are Essential for reactive dogs) jne. Kõigi nende protokollide eelduseks on töö allpool taluvusläve koos eelnimetatud metoodikaga. BAT tugineb veel lisaks nn elu preemiatele (Premacki printsiip – tõenäolisemad käitumised tingivad vähem tõenäolisi käitumisi) nagu pinge mahalaadimine läbi ärritist eemaldumisele, mistõttu mõned süüdistavad seda meetodit negatiivse preemia kasutamises. Samas lugedes hoolikalt protokolli sisu, on seal kõikjal rõhutatud, et tuleb jälgida pidevalt koera taluvusläve ja mitte seda ületada. Seega õige aplikatsiooni korral ei tohiks siiski olla tegemist negatiivse preemia protokolliga. Sarnaselt võiks ka neid teist kahte protokolli süüdistada hirmu maskeerimises toiduga, kuid ka nendega on tegelikult nii, et kui siiski valida sobilik raskusaste harjutusele, ei teki koeral hirmu, mida maskeerida. Nii tulebki välja, et taluvuslävi on positiivse preemia põhisel käitumise muutmise treeningul kõige A & O, mis tuleks alati esimesena üle vaadata, kui tekib mingi probleem või tagasilöök (kas taluvuslävi oli millegipärast ületatud?).
Kuidas siis valida harjutuste raskusastet ilma taluvusläve ületamata?
Kaugus – Ärriti kaugus peaks olema alguses maksimaalne võimalik (juhul, kui tegemist on ärritiga, mille kaugust saab reguleerida). Kui koer saavutab edu, võib tasapisi tibusammudena ärriti kaugust vähendada. NB! Sobilik kaugus on üldiselt palju kaugemal, kui sa arvad. Seega, kui sa arvad, et koera taluvuslävi saab ületatud näiteks 30 meetri kaugusel oleva ärritiga, alusta parem tööd 100 või 200 meetri kauguselt ja sa säästad aega.
Intensiivsus – Ärriti intensiivsus võib olla väga erinev. Näiteks kui koerale ei meeldi teised koerad, saab intensiivsust reguleerida muutes abilise koera suurust, asendit, liikumisaktiivsust, lärmakust jne. Alustatakse maksimaalselt väikse intensiivsusega ärritist (mängukoer näiteks) ja liigutakse tibusammudena intensiivsema poole. Koerad tajuvad ärriteid väga erineval moel ja siinkohal peab kindlasti koera arvamusega arvestama (kui su koer kardab pööraselt vaikseid chihuahuasid aga ei muretse üldse suurte lärmakate hundikoerte pärast, siis kuula oma koera. See ei ole alati inimesele loogiline. Sellisel juhul peaks alustama töötamist suure musta hundikoera, ehk madalaima intensiivsusega ärriti juurest ja seadma töö chihuahuadega lõppeesmärgiks.)
Kestus – Mida pikemalt koer ärritiga keskkonnas püsib, seda väiksemaks ta taluvus muutub. Kogenud koer suudab taluda pikemaid sessioone, kuid päris alguses tuleks piirduda väga lühikeste sessioonidega. Alguses on sobilik pikkus paar minutit ja koera taluvuse suurenedes saab seda mõistlikkuse piires pikendada. Loomulikult mida madalamal taluvusläve spektril koer paikneb, seda pikemat treeningut ta talub ning koera väsimine viitab tegelikult kergemale või raskemale üle taluvusläve olekule. Seega, kui koer ei kesta treeningul, tuleks vaadata üle treeningkeskkond ja püüda leida vaiksem ja turvalisem koht, kust uuesti alustada.
Keskkond – Esialgseks tööks ärritiga, tuleks valida maksimaalselt segajatevaba keskkond. Keskkonda valides tuleb arvestada millised lisaärritid on seal visuaalselt tajutavad, kuuldavad, kompimismeelega tajutavad ja haistetavad. Paljudel koertel on raskem töötada kärarikkas keskkonnas, keskkondades kus on maas teiste loomade lõhnu, pimedas, tuulise või vihmase ilmaga looduses, kajavas ruumis jne. Ka ärritite ootamatus mängib suurt rolli ja alguses tuleks valida töötamiseks keskkond, kus ükski ärriti ei saaks koera ehmatada oma ootamatu ilmumisega.
Meeleolu, tervis, väsimus jm – Taluvusläve ületamine on tunduvalt lihtsam, kui koer või koerajuht on väsinud, halvas tujus või tunneb ennast muul põhjusel halvasti (valud, iiveldus jm). Sellistes olukordades tuleks ärrititega kokkupuuteid võimalusel vältida ja trennid ära jätta.
Kriteeriumeid ehk raskusastet tuleks tõsta alati ükshaaval (nagu ka muu treeningu puhul). Vähendades kaugust, tuleks paralleelselt oluliselt vähendada ärriti intensiivsust ja trenni kestust jne. Treeninguid planeerides tuleks mängida nö turvatsoonis, ehk planeerida trenn alati selliselt, et oled a) 100% kindel, et koer saab hästi hakkama b) sul on olemas põgenemistee juhuks, kui midagi läheb viltu. Iga tagasilöögi korral liigu tagasi vähemalt eelmise kriteeriumi juurde või parem oleks, kui liigud tagasi isegi mitu sammu - ära mingil juhul pane koera mitu korda järjest ebaõnnestuma. Ja mitte kunagi trenni tehes ära mängi pokkerit tõstes panuseid stiilis „äkki ta suudab veel rohkem“, nii katsetades võid kogemata taluvusläve ületada. Jää alati oma algse plaani juurde või muuda kriteeriumit lihtsamaks kohe, kui näed, et ka planeeritud kriteeriumit täita on liiga raske. Kui koera jaoks ärriti ei ole häiriv, on tegemist lihtsalt toreda sessiooniga, mille käigus koer ei õpi ärriti talumise kohta uut juurde. Kui aga koer läheb üle oma taluvusläve, langete te treeningus mitu astet tagasi.
Kahjuks on vahel ka nii, et koera probleem on juba nii sügavale juurdunud, et teda on väga raske üldse saada allapoole taluvusläve (Ka kilomeetri kaugusel paistev väike täpp, tühi põllulapp, tühi tuba ja imevaikne heli võivad talle näida nagu maailma lõpp). Eriti levinud on see just helitundlikkuse puhul. Sellisel juhul ei saa nii puhast ja steriilset teed valida, nagu vaja oleks ja tuleb võtta, mis antakse. Seega tuleb anda endast maksimum punasesse alasse mittesattumiseks ja kasutada tugevate positiivsete stiimulitega vastutingimist paralleelselt haldamisega. Abiks võivad olla sellises olukorras ka mitmed arstlikud preparaadid, mille manustamist tuleks kindlasti vastava valdkonna eriarstiga eelnevalt kokku leppida.
Sellise sügavusega probleemide ärahoidmiseks on ennetamine ülioluline. Ärge laske probleemidel juurduda, lugege oma koera, pange teda talle jõukohastesse olukordadesse ja tõstke raskusastmeid järk-järgult. Ja jumala eest- ärge ometi süvendage probleeme omaenda teadmatusest. Kui mingi probleem paistab teie suurest tööst hoolimata siiski süvenevat, laske kõigepealt veterinaaril oma koer üle vaadata, sest paljude käitumisprobleemide algpõhjus on hoopis tervises (äkki teevad teie koerale haiget liigesed, katkised hambad või miski muu ja see teeb ta pahuraks?). Kui arstil käidud, lugege raamatuid, googeldage, osalege kursustel ja/või võtke ühendust treeneriga, kes saaks teid aidata probleemi kaardistamisel, plaani koostamisel ja elluviimisel. Mida rohkemate allikatega te ennast kurssi viite, seda teadlikumat valikut te enda koera heaks tegema olete võimelised.
Raamatud, mida julgen soovitada ebakindluse või agressiooniprobleemide korral, on järgmised:
Leslie McDewitt - Control Unleashed: Creating a Focused and Confident Dog
Jean Donaldson - Fight!: A Practical Guide to the Treatment of Dog-dog Aggression
Jean Donaldson - Mine!: A Practical Guide to Resource Guarding in Dogs
Patricia McConnell - Cautious Canine: How to Help Dogs Conquer Their Fears
James O'Heare - The dog aggression workbook
Grisha Stewart - Behavior Adjustment Training: BAT for Fear, Frustration, and Aggression in Dogs
Emma Parsons - Click To Calm
Punane: Nö võitle või põgene seisund, kus koer on täielikult lukus, ei suuda adekvaatselt mõelda, ei kuule ega näe enda ümber muud toimuvat ja lihtsalt reageerib. Koer võib nurka surutuna rünnata selles seisundis automaatse reaktsioonina ka täiesti suvalist ettejuhtuvat olevust või eset (see sõltub konkreetse isendi geneetilistest eeldustest ja hetke seisundist).
Tumeoranž: Koer, kes on põgene või võitle seisundi lävendil ja hakkab juba reageerima ärritile, aga suudab veel läbi hägu informatsiooni vastu võtta ja töödelda, kui see talle väga-väga lihtsaks teha. Ka aplamad koerad hakkavad kaotama huvi toidu vastu ning nende juhtimine on väga raske.
Oranž: Koer näitab ohtralt stressisignaale aga veel ei reageeri haukumise või põgenemiskatsetega. Koer on üldiselt väga hajevil ega suuda keskenduda inimesega töötamisele. Aplamad koerad on huvitatud toidust, kuid haaravad toitu inimesele haiget tehes.
Allpool taluvusläve olevad seisundid:
Kollane: Koer peatub vahel, et jälgida ärritit aga suudab veel süüa, mängida ja omanikuga suhelda. Koer on suhteliselt lõdva kehakeelega. Esinevad üksikud stressimärgid. Koeraga kontakti saamine võib olla tavalisest veidi raskem.
Roheline: Koer on täiesti lõdva kehakeelega, mängib või sööb rõõmuga ja ei pea vajalikuks pärast esmast ärriti ülevaatamist sellele rohkem tähelepanu pöörata.
See on väga üldistatud skeem- tegelikus elus on seal kindlasti veel tuhandeid vahepealseid alasid ning mõlemas äärmises otsas võib esineda rohkem või vähem äärmuslikke käitumisi. Koerad on ka väga erinevad ja seetõttu võivad nende stressisignaalid päris palju varieeruda. Aga laias laastus peaks see suuniseks sobima.
Koera hirmuprobleemidega tegelemisel on kaks laiemat suunda- läbi sunni või läbi enesekindluse kasvatamise. Läbi sunni õpetamist nimetatakse ülekoormamiseks või üleujutamiseks (inglise keeles flooding). Koer pannakse teda häiriva ärritiga keskkonda ja sunnitakse teda seal olema ärritit taludes, kuni koer loobub võitlemast ja lepib olukorraga. Inimesed, kes antud meetodit kasutavad, ütlevad selle kohta, et nad õpetavad koerale et nende hirmuobjekt ei ole hirmus ja paanitseda ei ole vaja. Eesmärk on, et koer "saaks üle" oma hirmust. Inimesed, kes tahavad välistada koertele ebameeldivate aistingute kasutamist treeningul, ei poolda seda meetodit, kuna tegemist on ebavajaliku jõuvõttega ning on suur oht, et koer viiakse lihtsalt õpitud abituse seisundisse, millest väljudes on ta endiselt ohtlik ja aldis reageerima.
Kui tahta tegeleda koera käitumisprobleemi lahendamisega ilma planeeritud positiivset karistust või negatiivset preemiat kasutamata, siis tuleb jälgida väga hoolikalt, et töö toimuks valdavalt taluvusläve hindamise skaala nö rohelises ja kollases alas. Sellel territooriumil toimub õppimine kõige efektiivsemalt, koer on emotsionaalselt heas seisundis ning luuakse head alused uue arvamuse kujundamiseks. Kolme ülejäänud ala tuleks vältida iga hinna eest nii treeningute ajal, kui ka vahepealsel ajal vähemalt kolmel põhjusel: et koer ei saaks praktiseerida ja seeläbi kinnistada juba tuttavat ja automaatset käitumismustrit, et koer tunneks end turvaliselt ning et koer oleks õppimiseks sobilikus meeleolus (võitle või põgene režiimil või ka madalamas distressi seisundis koera õppimisvõime langeb hüppeliselt).
Probleemide lahendamiseks on levinuimad meetodid vastutingimine (counter conditioning – soovimatu käitumise või reaktsiooni muutmine stiimuli suhtes, seostades seda positiivsete tegevuste või stiimulitega.) ja tundetustamine (desensibiliseerimine, desensitization – negatiivse või ebameeldiva stiimuli suhtes emotsionaalse vaste vähendamine läbi korduva neutraalse kokkupuute loomise selle stiimuliga). Nende alusel on loodud erinevaid tundetustamise või desensibiliseerimise protokolle nagu BAT (behaviour adjustment training), LAT (Look at that), CARE (Counterconditioning and Positive Reinforcement (R+) are Essential for reactive dogs) jne. Kõigi nende protokollide eelduseks on töö allpool taluvusläve koos eelnimetatud metoodikaga. BAT tugineb veel lisaks nn elu preemiatele (Premacki printsiip – tõenäolisemad käitumised tingivad vähem tõenäolisi käitumisi) nagu pinge mahalaadimine läbi ärritist eemaldumisele, mistõttu mõned süüdistavad seda meetodit negatiivse preemia kasutamises. Samas lugedes hoolikalt protokolli sisu, on seal kõikjal rõhutatud, et tuleb jälgida pidevalt koera taluvusläve ja mitte seda ületada. Seega õige aplikatsiooni korral ei tohiks siiski olla tegemist negatiivse preemia protokolliga. Sarnaselt võiks ka neid teist kahte protokolli süüdistada hirmu maskeerimises toiduga, kuid ka nendega on tegelikult nii, et kui siiski valida sobilik raskusaste harjutusele, ei teki koeral hirmu, mida maskeerida. Nii tulebki välja, et taluvuslävi on positiivse preemia põhisel käitumise muutmise treeningul kõige A & O, mis tuleks alati esimesena üle vaadata, kui tekib mingi probleem või tagasilöök (kas taluvuslävi oli millegipärast ületatud?).
Kuidas siis valida harjutuste raskusastet ilma taluvusläve ületamata?
Kaugus – Ärriti kaugus peaks olema alguses maksimaalne võimalik (juhul, kui tegemist on ärritiga, mille kaugust saab reguleerida). Kui koer saavutab edu, võib tasapisi tibusammudena ärriti kaugust vähendada. NB! Sobilik kaugus on üldiselt palju kaugemal, kui sa arvad. Seega, kui sa arvad, et koera taluvuslävi saab ületatud näiteks 30 meetri kaugusel oleva ärritiga, alusta parem tööd 100 või 200 meetri kauguselt ja sa säästad aega.
Intensiivsus – Ärriti intensiivsus võib olla väga erinev. Näiteks kui koerale ei meeldi teised koerad, saab intensiivsust reguleerida muutes abilise koera suurust, asendit, liikumisaktiivsust, lärmakust jne. Alustatakse maksimaalselt väikse intensiivsusega ärritist (mängukoer näiteks) ja liigutakse tibusammudena intensiivsema poole. Koerad tajuvad ärriteid väga erineval moel ja siinkohal peab kindlasti koera arvamusega arvestama (kui su koer kardab pööraselt vaikseid chihuahuasid aga ei muretse üldse suurte lärmakate hundikoerte pärast, siis kuula oma koera. See ei ole alati inimesele loogiline. Sellisel juhul peaks alustama töötamist suure musta hundikoera, ehk madalaima intensiivsusega ärriti juurest ja seadma töö chihuahuadega lõppeesmärgiks.)
Kestus – Mida pikemalt koer ärritiga keskkonnas püsib, seda väiksemaks ta taluvus muutub. Kogenud koer suudab taluda pikemaid sessioone, kuid päris alguses tuleks piirduda väga lühikeste sessioonidega. Alguses on sobilik pikkus paar minutit ja koera taluvuse suurenedes saab seda mõistlikkuse piires pikendada. Loomulikult mida madalamal taluvusläve spektril koer paikneb, seda pikemat treeningut ta talub ning koera väsimine viitab tegelikult kergemale või raskemale üle taluvusläve olekule. Seega, kui koer ei kesta treeningul, tuleks vaadata üle treeningkeskkond ja püüda leida vaiksem ja turvalisem koht, kust uuesti alustada.
Keskkond – Esialgseks tööks ärritiga, tuleks valida maksimaalselt segajatevaba keskkond. Keskkonda valides tuleb arvestada millised lisaärritid on seal visuaalselt tajutavad, kuuldavad, kompimismeelega tajutavad ja haistetavad. Paljudel koertel on raskem töötada kärarikkas keskkonnas, keskkondades kus on maas teiste loomade lõhnu, pimedas, tuulise või vihmase ilmaga looduses, kajavas ruumis jne. Ka ärritite ootamatus mängib suurt rolli ja alguses tuleks valida töötamiseks keskkond, kus ükski ärriti ei saaks koera ehmatada oma ootamatu ilmumisega.
Meeleolu, tervis, väsimus jm – Taluvusläve ületamine on tunduvalt lihtsam, kui koer või koerajuht on väsinud, halvas tujus või tunneb ennast muul põhjusel halvasti (valud, iiveldus jm). Sellistes olukordades tuleks ärrititega kokkupuuteid võimalusel vältida ja trennid ära jätta.
Kriteeriumeid ehk raskusastet tuleks tõsta alati ükshaaval (nagu ka muu treeningu puhul). Vähendades kaugust, tuleks paralleelselt oluliselt vähendada ärriti intensiivsust ja trenni kestust jne. Treeninguid planeerides tuleks mängida nö turvatsoonis, ehk planeerida trenn alati selliselt, et oled a) 100% kindel, et koer saab hästi hakkama b) sul on olemas põgenemistee juhuks, kui midagi läheb viltu. Iga tagasilöögi korral liigu tagasi vähemalt eelmise kriteeriumi juurde või parem oleks, kui liigud tagasi isegi mitu sammu - ära mingil juhul pane koera mitu korda järjest ebaõnnestuma. Ja mitte kunagi trenni tehes ära mängi pokkerit tõstes panuseid stiilis „äkki ta suudab veel rohkem“, nii katsetades võid kogemata taluvusläve ületada. Jää alati oma algse plaani juurde või muuda kriteeriumit lihtsamaks kohe, kui näed, et ka planeeritud kriteeriumit täita on liiga raske. Kui koera jaoks ärriti ei ole häiriv, on tegemist lihtsalt toreda sessiooniga, mille käigus koer ei õpi ärriti talumise kohta uut juurde. Kui aga koer läheb üle oma taluvusläve, langete te treeningus mitu astet tagasi.
Kahjuks on vahel ka nii, et koera probleem on juba nii sügavale juurdunud, et teda on väga raske üldse saada allapoole taluvusläve (Ka kilomeetri kaugusel paistev väike täpp, tühi põllulapp, tühi tuba ja imevaikne heli võivad talle näida nagu maailma lõpp). Eriti levinud on see just helitundlikkuse puhul. Sellisel juhul ei saa nii puhast ja steriilset teed valida, nagu vaja oleks ja tuleb võtta, mis antakse. Seega tuleb anda endast maksimum punasesse alasse mittesattumiseks ja kasutada tugevate positiivsete stiimulitega vastutingimist paralleelselt haldamisega. Abiks võivad olla sellises olukorras ka mitmed arstlikud preparaadid, mille manustamist tuleks kindlasti vastava valdkonna eriarstiga eelnevalt kokku leppida.
Sellise sügavusega probleemide ärahoidmiseks on ennetamine ülioluline. Ärge laske probleemidel juurduda, lugege oma koera, pange teda talle jõukohastesse olukordadesse ja tõstke raskusastmeid järk-järgult. Ja jumala eest- ärge ometi süvendage probleeme omaenda teadmatusest. Kui mingi probleem paistab teie suurest tööst hoolimata siiski süvenevat, laske kõigepealt veterinaaril oma koer üle vaadata, sest paljude käitumisprobleemide algpõhjus on hoopis tervises (äkki teevad teie koerale haiget liigesed, katkised hambad või miski muu ja see teeb ta pahuraks?). Kui arstil käidud, lugege raamatuid, googeldage, osalege kursustel ja/või võtke ühendust treeneriga, kes saaks teid aidata probleemi kaardistamisel, plaani koostamisel ja elluviimisel. Mida rohkemate allikatega te ennast kurssi viite, seda teadlikumat valikut te enda koera heaks tegema olete võimelised.
Raamatud, mida julgen soovitada ebakindluse või agressiooniprobleemide korral, on järgmised:
Leslie McDewitt - Control Unleashed: Creating a Focused and Confident Dog
Jean Donaldson - Fight!: A Practical Guide to the Treatment of Dog-dog Aggression
Jean Donaldson - Mine!: A Practical Guide to Resource Guarding in Dogs
Patricia McConnell - Cautious Canine: How to Help Dogs Conquer Their Fears
James O'Heare - The dog aggression workbook
Grisha Stewart - Behavior Adjustment Training: BAT for Fear, Frustration, and Aggression in Dogs
Emma Parsons - Click To Calm
RSS Feed