Kuna mul on viimasel ajal tunne, et mul oleks nagu kaks koera ühe koera kehas, siis mõtlesin et kirjutan veidi mida huvitavat Meera mulle on õpetanud toidumotivatsioonist. Teadagi kui inimestelt küsida, milline on nende koera toidutahe, siis osatakse ikka vastata. See on kas madal, kõrge, keskmine, koer eelistab teatud asju või sööb hullumiseni kõike. Räägitakse ka koertest, kes pirtsutavad toiduga, et saada paremaid palukesi, kuid kelle isu muidu oleks hea. Milline on Meera toidutahe? Meera toidutahe on nullist sajani sõltuvalt tema enesetundest.
Kui Meera tunneb ennast halvasti, põeb ebatiinust, on haige, tunneb end ebaturvaliselt või muud sellist, siis Meera ei söö kuigi isukalt. Hiljuti olnud ebatiinuse ajal võttis ta pika hambaga vastu lihalist kraami, kui see oli parajalt pisike. Krõbinaid ta vahel harva võttis suhu, et sülitada need kohe välja või minna matta maha. Eriti kui krõbinat anda lihtsalt käest. Suuremat lihakraami nakitses ta vähese entusiasmiga nagu piinapingis ning lõpuks üritas jäägid maha matta. Söötsin teda kõige hullemal nädalal toortoiduga, sest ta üritas krõbinaid kutsikateks võtta, tassides nad endale pessa ja valvates neid meie kojutulekuni.
Kuidas saada selline koer sööma?
Üks esmasemaid nõuandeid on näljutamine. Minu jaoks ei ole see variant paraku põhimõtteliselt laual. Toit, vesi, õhk, turvatunne, liikumine ja sotsiaalne suhtlus oma perega on koera põhivajadused, mida ära võtta ilma otsese vastunäidustuseta ei ole eetiline. Mitte kunagi ei jää minu koertel söömata sellepärast, et trenn ei laabu (koer ei teinud mida ma tahtsin) ja ammugi ei jää neil siis söömata, kui neil on midagi viga. Seda sellepärast, et tegemist ei ole ju koera valikuga mitte süüa, vaid tegemist on tema enesetundega või sellega, et ta aju mängib talle vingerpussi. Eriti veel haige koer, olgu siis vaimselt või füüsiliselt, peab sööma, et ta immuunsüsteem püsiks tugev.
Näljutamise variandi kahjuks räägib minu jaoks ka see, et kui toidust teha defitsiitne ressurss, siis koera tahe süüa ületab tihtipeale tema muud vajadused ning seoses sellega kasvab oht, et ma ei hinda enam oma koera seisundit adekvaatselt. Hetkel nagu eespool mainitud sai, oli toidu tahte langus mulle informatsiooniks, et mu koeral on midagi viga. Ta tunneb ennast halvasti ühel või teisel põhjusel. Kui aga koera paar päeva näljas hoida, siis tal mitte ainult ei kasva isu, vaid ta kasutab ka muidu vähem stressisignaale oma ebamugavustunde väljendamiseks, sest ta on siis liiga fokusseeritud toidule. Kui vähegi võimalik, üritan ma sellist ebamugavustunde maskeerimist ära hoida, sest ma tahan näha ja hinnata, kuidas mu koer ennast parasjagu tunneb. Kuidas ma muidu saaksin tema heaolust lähtuvaid otsuseid teha?
Teine variant mida pakutakse, on lisada toidule midagi head. Seda ma ei tee põhimõtteliselt, sest üsna tihti õpib koer siis selgeks mustri- jätan toidu järgi, lisatakse sinna midagi paremat juurde. Ootan veel, tuleb veel paremaid asju. Kunagi palju aastaid tagasi ma tegin selle vea oma esimese koeraga ja efekt on minu meelest sama, mis näljutamisel. Ma ei saa sellisel juhul adekvaatselt hinnata oma koera enesetunnet. Lisaks ei saa ma teda ka sööma, nii et see on veel libedam jää, kui näljutamine.
Kasutan juba aastaid kolmandat varianti, ehk käitumisjada abil koera ülekavaldamist. Kuna mu koertel on väga tugevalt välja kujunenud rutiin teha enne toidu saamist veidi trenni, siis ma kasutasingi seda ära.
Kergematel juhtudel sain ma koera huvi söögi vastu tõsta läbi tema lemmikute harjutuste läbitegemist ja seejärel maiusega mängimisega premeerides. Suures harjutuse tegemise ja maiustuse tagaajamise hasardis neiu lihtsalt varem või hiljem unustas ära, et see mis ma pakkusin on s*tt ja neelas krõbina alla. Pärast mõnda kordust otsis ta üles ka eelmised maha jäänud krõbinad.
Teise variandina kasutasin ma vastandamisrefleksi, ehk pannes kausi maha, tegin ma näo, et see on midagi ekstra ekstra erilist, kütsin ta üles, hoidsin teda kaelarihmast või rinna eest käega õrnalt tagasi, näitasin ooo niii hea asi on seal ja siis kui äks oli suurim, lasin ta sööma ja kiitsin samal ajal vaimustunult. Kerget pettumust oli küll ilmest näha aga kui ta nii palju pingutas, siis pidi ju ära sööma. See variant ei töötanud muidugi alati..
Kolmanda variandina kasutasin kuskilt Karen Pryori raamatust loetut, ehk tegime mingi väga lihtsa ja tuttava asja peale trenni ja ma iga kliki järel viskasin maiustuse maha. Jätkasin trenni hoolimata sellest, et ta otsustas oma preemiat mitte võtta. Esimesed 5-6 krõbinat kukkusid niisama, sealt edasi paar tükki püüdis ta õhust ja sõi ära... ja lõpuks kuskil kümnenda krõbina järel läks ta korjas kiiresti maast ka esimesed krõbinad üles ja nõudis lisa.
On hea küsimus, kas teda motiveeris nende võtetega sööma teada tuntud käitumisjada või hoopis soov jätkata trenniga. Või toimis siin hoopis trennidega seonduv positiivne tingitud emotsionaalne vaste (haha üritasin tõlkida positive CER ja välja kukkus nii kohmakas :D), kus trennimäng kutsus koeras esile helgema enesetunde ja ta lõpuks seeläbi tundis taas huvi toidu vastu? Usun, et kõik need asjad kokku mängisid rolli. Suureks abiks oli ka Ronni eeskuju, kellega me enne tegime kogu tseremoonia läbi. Kadeduse jõudu ei tasu kunagi alahinnata :p.
Sama lähenemisega ei saanud ma Meerat mitte ainult sööma, aga ka õue pissile minema, puurist „kutsikate“ juurest väljuma ja muud, mida ta parasjagu oma seisundi tõttu väga teha ei soovinud.
Selline oli meie elu 2-3 kuud. Tänu sellele „mängimisele“ iga päev, oli mul pidev ülevaade oma koera enesetundest. Mõni päev ta keeldus siiski toidust. Võtsin seda kui informatsiooni, et see päev oli halvem, kui teised. Päevadel, kus ta isu oli kehvem, kraadisin ja jälgisin teda hoolikamalt ning vajadusel konsulteerisin arstiga. Päev päevalt nägin ma lõpuks muutust. Alguses kasvas ta entusiasm lihalist kraami süüa, siis hakkas ta vargsi sööma kohe alguses käest pakutud krõbinat ja järk-järgult hakkas ta üha enam nõudma oma hommikusööki. Ma ei ole sugugi kindel, kas need muutused oleksid nii selgelt välja joonistunud, kui oleksin teda näljutanud või toiduvahetusega mänginud.
Täna on mul kodus kaks „labradori“, kes varastavad korda mööda aias õunu ja toas kartuleid (jah neid samu kartuleid, mida Meera alles paar nädalat tagasi adopteerida üritas, ahmib ta nüüd sisse kahe suu poolega) nagu oleks viimne näljahäda kätte jõudnud. Iga krõbin on arvel, iga lõhna peale võidakse tundide kaupa kapiäärt käpaga kratsida jne.
Sellega seoses on Meeral tekkinud hoopis tohutu suured impulsikontrolli probleemid. Ta varastab toitu laualt, põrandalt nagunii ja eile üritas mul käest ära krahmata veise mao tükki. Kui ma selle tagasi võtsin ja ütlesin, et teeme veidi kõrvalkõndi enne seda, jooksis ta igal pöördel paaniliselt ümber minu ja inises pingsas ootuses, kui me keerasime valesse suunda ehk toidust eemale (ma oleksin pidanud tegema lühemalt, sest ilmselgelt läks ta veidi stressi...aga mul on ka natuke raskusi ümber harjumisega).
Ja nii mul ongi kaks koera ühe koera nahas. Eelmine oli ülitundlik, rahulik, madala toidu ja mängumotiga kassilaadne koer ja teine on ülienergiline, entusiastlik, kõrge toidu ja mängumotiga hullukene. Eelmise koeraga ma tegin mitu kuud tööd, et meelitada teda ennast vabaks laskma, sööma, mängima ja elust rõõmu tundma. Teisega pean nüüd hakkama tööd tegema enesevalitsuse, impulsikontrolli, täpsuse ja keskendumisega. Iga kord, kui saan koera „ära remonditud“ ja hakkab taas innatsükkel ning kõik algab taas otsast (Tähendab hakkas, minevikus. Ilmselt järgmist innatsüklit see koer ei koge). Järgmiseks soikeperioodiks on ipulsikontrolli harjutused unustuste hõlma kadunud ja taas on mul vaja õpetada talle, et enne millegi alla kugistamist tuleb küsida luba. Ma armastan väga mõlemat koera aga ma olen ütlemata rõõmus, et mu koer tunneb end taas hästi ning seetõttu tervitan ma eriliselt oma uut vana Meerat.
Muide lisaks söögiisule on taastunud ta huvi Ronni vastu. Nädalavahetusel leidsid aset taas esimesed ettevaatlikud mängukesed ja eile hommikul limpsis Meera tuppa tulnud Ronni nägu. Ja nagu ma oletasin paar blogi tagasi, olid ilmselt ka lamamine ja istumine talle ebamugavad, sest nüüd ilma mingite vahepealsete trennideta tegi ta neid eile üle tüki aja üheosaliselt ja kiirelt :). Tundub et mu koer on tagasi...
Kui Meera tunneb ennast halvasti, põeb ebatiinust, on haige, tunneb end ebaturvaliselt või muud sellist, siis Meera ei söö kuigi isukalt. Hiljuti olnud ebatiinuse ajal võttis ta pika hambaga vastu lihalist kraami, kui see oli parajalt pisike. Krõbinaid ta vahel harva võttis suhu, et sülitada need kohe välja või minna matta maha. Eriti kui krõbinat anda lihtsalt käest. Suuremat lihakraami nakitses ta vähese entusiasmiga nagu piinapingis ning lõpuks üritas jäägid maha matta. Söötsin teda kõige hullemal nädalal toortoiduga, sest ta üritas krõbinaid kutsikateks võtta, tassides nad endale pessa ja valvates neid meie kojutulekuni.
Kuidas saada selline koer sööma?
Üks esmasemaid nõuandeid on näljutamine. Minu jaoks ei ole see variant paraku põhimõtteliselt laual. Toit, vesi, õhk, turvatunne, liikumine ja sotsiaalne suhtlus oma perega on koera põhivajadused, mida ära võtta ilma otsese vastunäidustuseta ei ole eetiline. Mitte kunagi ei jää minu koertel söömata sellepärast, et trenn ei laabu (koer ei teinud mida ma tahtsin) ja ammugi ei jää neil siis söömata, kui neil on midagi viga. Seda sellepärast, et tegemist ei ole ju koera valikuga mitte süüa, vaid tegemist on tema enesetundega või sellega, et ta aju mängib talle vingerpussi. Eriti veel haige koer, olgu siis vaimselt või füüsiliselt, peab sööma, et ta immuunsüsteem püsiks tugev.
Näljutamise variandi kahjuks räägib minu jaoks ka see, et kui toidust teha defitsiitne ressurss, siis koera tahe süüa ületab tihtipeale tema muud vajadused ning seoses sellega kasvab oht, et ma ei hinda enam oma koera seisundit adekvaatselt. Hetkel nagu eespool mainitud sai, oli toidu tahte langus mulle informatsiooniks, et mu koeral on midagi viga. Ta tunneb ennast halvasti ühel või teisel põhjusel. Kui aga koera paar päeva näljas hoida, siis tal mitte ainult ei kasva isu, vaid ta kasutab ka muidu vähem stressisignaale oma ebamugavustunde väljendamiseks, sest ta on siis liiga fokusseeritud toidule. Kui vähegi võimalik, üritan ma sellist ebamugavustunde maskeerimist ära hoida, sest ma tahan näha ja hinnata, kuidas mu koer ennast parasjagu tunneb. Kuidas ma muidu saaksin tema heaolust lähtuvaid otsuseid teha?
Teine variant mida pakutakse, on lisada toidule midagi head. Seda ma ei tee põhimõtteliselt, sest üsna tihti õpib koer siis selgeks mustri- jätan toidu järgi, lisatakse sinna midagi paremat juurde. Ootan veel, tuleb veel paremaid asju. Kunagi palju aastaid tagasi ma tegin selle vea oma esimese koeraga ja efekt on minu meelest sama, mis näljutamisel. Ma ei saa sellisel juhul adekvaatselt hinnata oma koera enesetunnet. Lisaks ei saa ma teda ka sööma, nii et see on veel libedam jää, kui näljutamine.
Kasutan juba aastaid kolmandat varianti, ehk käitumisjada abil koera ülekavaldamist. Kuna mu koertel on väga tugevalt välja kujunenud rutiin teha enne toidu saamist veidi trenni, siis ma kasutasingi seda ära.
Kergematel juhtudel sain ma koera huvi söögi vastu tõsta läbi tema lemmikute harjutuste läbitegemist ja seejärel maiusega mängimisega premeerides. Suures harjutuse tegemise ja maiustuse tagaajamise hasardis neiu lihtsalt varem või hiljem unustas ära, et see mis ma pakkusin on s*tt ja neelas krõbina alla. Pärast mõnda kordust otsis ta üles ka eelmised maha jäänud krõbinad.
Teise variandina kasutasin ma vastandamisrefleksi, ehk pannes kausi maha, tegin ma näo, et see on midagi ekstra ekstra erilist, kütsin ta üles, hoidsin teda kaelarihmast või rinna eest käega õrnalt tagasi, näitasin ooo niii hea asi on seal ja siis kui äks oli suurim, lasin ta sööma ja kiitsin samal ajal vaimustunult. Kerget pettumust oli küll ilmest näha aga kui ta nii palju pingutas, siis pidi ju ära sööma. See variant ei töötanud muidugi alati..
Kolmanda variandina kasutasin kuskilt Karen Pryori raamatust loetut, ehk tegime mingi väga lihtsa ja tuttava asja peale trenni ja ma iga kliki järel viskasin maiustuse maha. Jätkasin trenni hoolimata sellest, et ta otsustas oma preemiat mitte võtta. Esimesed 5-6 krõbinat kukkusid niisama, sealt edasi paar tükki püüdis ta õhust ja sõi ära... ja lõpuks kuskil kümnenda krõbina järel läks ta korjas kiiresti maast ka esimesed krõbinad üles ja nõudis lisa.
On hea küsimus, kas teda motiveeris nende võtetega sööma teada tuntud käitumisjada või hoopis soov jätkata trenniga. Või toimis siin hoopis trennidega seonduv positiivne tingitud emotsionaalne vaste (haha üritasin tõlkida positive CER ja välja kukkus nii kohmakas :D), kus trennimäng kutsus koeras esile helgema enesetunde ja ta lõpuks seeläbi tundis taas huvi toidu vastu? Usun, et kõik need asjad kokku mängisid rolli. Suureks abiks oli ka Ronni eeskuju, kellega me enne tegime kogu tseremoonia läbi. Kadeduse jõudu ei tasu kunagi alahinnata :p.
Sama lähenemisega ei saanud ma Meerat mitte ainult sööma, aga ka õue pissile minema, puurist „kutsikate“ juurest väljuma ja muud, mida ta parasjagu oma seisundi tõttu väga teha ei soovinud.
Selline oli meie elu 2-3 kuud. Tänu sellele „mängimisele“ iga päev, oli mul pidev ülevaade oma koera enesetundest. Mõni päev ta keeldus siiski toidust. Võtsin seda kui informatsiooni, et see päev oli halvem, kui teised. Päevadel, kus ta isu oli kehvem, kraadisin ja jälgisin teda hoolikamalt ning vajadusel konsulteerisin arstiga. Päev päevalt nägin ma lõpuks muutust. Alguses kasvas ta entusiasm lihalist kraami süüa, siis hakkas ta vargsi sööma kohe alguses käest pakutud krõbinat ja järk-järgult hakkas ta üha enam nõudma oma hommikusööki. Ma ei ole sugugi kindel, kas need muutused oleksid nii selgelt välja joonistunud, kui oleksin teda näljutanud või toiduvahetusega mänginud.
Täna on mul kodus kaks „labradori“, kes varastavad korda mööda aias õunu ja toas kartuleid (jah neid samu kartuleid, mida Meera alles paar nädalat tagasi adopteerida üritas, ahmib ta nüüd sisse kahe suu poolega) nagu oleks viimne näljahäda kätte jõudnud. Iga krõbin on arvel, iga lõhna peale võidakse tundide kaupa kapiäärt käpaga kratsida jne.
Sellega seoses on Meeral tekkinud hoopis tohutu suured impulsikontrolli probleemid. Ta varastab toitu laualt, põrandalt nagunii ja eile üritas mul käest ära krahmata veise mao tükki. Kui ma selle tagasi võtsin ja ütlesin, et teeme veidi kõrvalkõndi enne seda, jooksis ta igal pöördel paaniliselt ümber minu ja inises pingsas ootuses, kui me keerasime valesse suunda ehk toidust eemale (ma oleksin pidanud tegema lühemalt, sest ilmselgelt läks ta veidi stressi...aga mul on ka natuke raskusi ümber harjumisega).
Ja nii mul ongi kaks koera ühe koera nahas. Eelmine oli ülitundlik, rahulik, madala toidu ja mängumotiga kassilaadne koer ja teine on ülienergiline, entusiastlik, kõrge toidu ja mängumotiga hullukene. Eelmise koeraga ma tegin mitu kuud tööd, et meelitada teda ennast vabaks laskma, sööma, mängima ja elust rõõmu tundma. Teisega pean nüüd hakkama tööd tegema enesevalitsuse, impulsikontrolli, täpsuse ja keskendumisega. Iga kord, kui saan koera „ära remonditud“ ja hakkab taas innatsükkel ning kõik algab taas otsast (Tähendab hakkas, minevikus. Ilmselt järgmist innatsüklit see koer ei koge). Järgmiseks soikeperioodiks on ipulsikontrolli harjutused unustuste hõlma kadunud ja taas on mul vaja õpetada talle, et enne millegi alla kugistamist tuleb küsida luba. Ma armastan väga mõlemat koera aga ma olen ütlemata rõõmus, et mu koer tunneb end taas hästi ning seetõttu tervitan ma eriliselt oma uut vana Meerat.
Muide lisaks söögiisule on taastunud ta huvi Ronni vastu. Nädalavahetusel leidsid aset taas esimesed ettevaatlikud mängukesed ja eile hommikul limpsis Meera tuppa tulnud Ronni nägu. Ja nagu ma oletasin paar blogi tagasi, olid ilmselt ka lamamine ja istumine talle ebamugavad, sest nüüd ilma mingite vahepealsete trennideta tegi ta neid eile üle tüki aja üheosaliselt ja kiirelt :). Tundub et mu koer on tagasi...
RSS Feed
