Tuletasime meelde vanu asju ja harjutasime uusi asju. Näiteks ei olnud me ammu-ammu enam asendivahetustele trenni teinud ja lamama mineku tehnika oli viimasel ajal "püsi" kinnistamisega natukene taandarenenud. Nüüd õpime uuesti neil kahel liigutusel ja asendil vahet tegema. Samas on positiivne, et kahejalgne Meera kõrval on kah õppimisvõimeline- lõpuks ometi on ta õppinud kõndima, nii et koer ka aru saab kuhu minek ega jää enam talla alla! See on suur saavutus, nii et ärme võtame punkte maha imelike kukesammude eest kõige alguses :D.
Käisime maal ja saime üle pika aja natuke meie trenni ka videole, mis sest et hääleta. Ja mis sest, et poolest trennist sai mälukaart täis :) Tuletasime meelde vanu asju ja harjutasime uusi asju. Näiteks ei olnud me ammu-ammu enam asendivahetustele trenni teinud ja lamama mineku tehnika oli viimasel ajal "püsi" kinnistamisega natukene taandarenenud. Nüüd õpime uuesti neil kahel liigutusel ja asendil vahet tegema. Samas on positiivne, et kahejalgne Meera kõrval on kah õppimisvõimeline- lõpuks ometi on ta õppinud kõndima, nii et koer ka aru saab kuhu minek ega jää enam talla alla! See on suur saavutus, nii et ärme võtame punkte maha imelike kukesammude eest kõige alguses :D. Pärast videosalvestuse lõppu kordasime natuke asendeid liikumiselt (ka jooksmiselt), tegime lühikest püsivust segajatega (peotäis maiust ja pall kukkusid "kogemata" koerale nina alla) ning harjutasime aportiga asendisse tulekut. Esimesed kaks asja ei ole midagi uut, ehkki mõlemad teevad mulle oma jätkuva kvaliteediga heameelt, aga selle aporti asjaga olen küll super-rahul. Hakkasin aportiga asendisse tulekut tegelikult õpetama alles see laupäev...ja juba esimese päeva lõpus ta tuli aport suus rõõmsalt kalpsates mulle kõrvale. Nüüd vahepeal oleme ka istumise sinna juurde pookinud, kuid uute tegevuste jada on motivatsiooni säilitamiseks natukene liiga pikk ja vaja on taaskord hakata rakendama eriväärtusega preemiat, nagu päris alguses hantli haaramist õpetadeski. Krõbin iga aporti eest, vorst iga asendisse tuleku eest ja jackpot, kui aport ei jõua lõpus kukkuda. Aga kes see on? See on meie maakassike härra Joosep, kes õpetas mulle kasside klikkerkoolituse alustalasid. Sain teada, et kass ei olegi koer...aga on sellegipoolest kiire õppija. Natuke kordamisi ja juba see kassikene seostas klikkeri heli ja toidu. Ta küll ei hakanud seda otsima minu käest ega vahtinud mulle otsa, nagu üks endast lugupidav koer teha oskaks, kuid sellegipoolest hakkas ta kohe kui kuulis "klikk", otsima kuhu tema nina alla maha nüüd see vorstitükk siis tekib :D. Pärast mängureeglite selgeks saamist oli ta valmis minuga isegi mitmeid kordi kaasa mängima "mina sitsin sinu käeliigutuse peale ja sina annad mulle vorsti" nimelist mängu. Kontakti, nagu koertega, temaga muidugi ei olnud...aga üllatavalt koostööaldis oli ta sellegipoolest. Oli väga tore esimene kogemus igal juhul. Ehk saab kunagi korrata :).
0 Comments
Leave a Reply. |
Me ei saa alati seda koera, keda me tahame. Kategooriad
All
ArHIIV
July 2018
|