Olen oma koertega vahepeal käinud kord nädalas hallis trenni tegemas ning keskendunud vahelduseks veidi rohkem ka erinevate sk harjutuste lihvimisele kodus.
Meeraga on hallis läinud lõviosa aega aklimatiseerumisele ja mängimisele, kuna tema jaoks on endiselt väga raske keskenduda tööle keskkonnas, kus on palju erinevate koerte ja inimeste lõhnu maas. Kui esimene trenn läks hästi, sest andsin talle õues aklimatiseerumiseks ca 7-10 minutit ja hallis sees ca 3-4 minutit, siis järgmistes trennides olin ma ise allapoole oma võimeid hilise kellaaja tõttu ning panin mitu trenni järjest oma plaanidest veidi mööda (siiamaani olen pahane enda peale aga mis teha - kell 22:00-23:00 on mul ammu uneaeg ja aju ilmselt lülis ennast välja). Teises trennis tahtsin kasutada teda abikoerana reaktiivse koera trennis ning lühendasin seetõttu kiirustades oluliselt tema õues aklimatiseerumise aega. Seetõttu suutis ta tavapärase töörütmini jõuda alles 6-7 minutil, kui hakkasime juba lõpetama. Kolmandas trennis otsustasin lasta tal aklimatiseeruda väljas pikemalt, kuid paraku halli rendi aeg hakkas lõppema ja ma siiski kiirustasin ega jäänud oma plaani juude - aklimatiseerumisaeg oli vajaliku 7-10 minuti asemel vist ainult 2 minutit. Hallis sees tahtsin lasta tal vabalt aklimatiseeruda, kuid paraku oli seda tema jaoks liiga palju. Lõpetasime trenni aja täitumise tõttu veel enne, kui ta jõudis täielikult sisse elada. Neljandas trennis suutsin lõpuks jääda oma plaani juurde. Aklimatiseerusime kõigepealt õues ca 3-4 minutit, vahepeal panin ta autosse tagasi. Siis pärast pausi lasin tal seda korrata veel ca 5 minutit (st kokku tegime seda õues umbes 7-8 minutit) ning jätkasime siis hallis sees rihma otsas ca 5x10 m alal umbes 5 minutit. Seekord oli mul üle tüki aja palju rohkem koera ning me mängisime mitmel korral juba päris agaralt. Selle suurepärase emotsiooniga lõpetasime trenni.
Kodus oleme teinud tööd kõrvalkõnni entusiasmi ja enesekindluse tõstmisega ning eriti just vasakpööretel tekkiva stressiga. Meera jaoks on vasakpöörded alati olnud nõrk koht ja ta põeb ise väga nende pärast. Nüüd lõpuks näen, et meie töö on hakanud vilja kandma, sest ta paiknemine ja keha kontroll pööretel on kõvasti paranenud ning ka meeleolu kõrvalkõnni ajal on juba päris hea. Vasakpööretel ta küll limpsab keelt, kuid see on muutunud kiiremaks ja pinnapealsemaks ning samas on juurde tulnud sabaliputused ja muud märgid, mis viitavad meeleolu tõusule. Tegin eelmine nädal meie trennist ka väikse video, kust on seda hästi näha. Kuigi kõrvalkõnni osa oli tore, siis ma ei ole rahul sellega, et ma taaskord suutsin ta vältimisele lükata seoses koonuse ümber saatmisega. Kuna koonuse ümber jooksmine on nii lihtne võte, siis miskipärast ma olen koguaeg automaatselt eeldanud, et mu koerad oskavad seda ja ilma trenne tegemata neilt seda oodanud (kõlab hästi rumalalt, ma tean :D). Olen väga rahul, et see jäi mulle mõlema koeraga video peale, sest nüüd olen nädal aega tõsiselt pingutanud, et õpetada neile koonuse leidmist, fikseerimist ja erinevalt kauguselt selle ümber jooksmist. Tulemuseks üllatus üllatus... koerad on hakanud seda oskama :D.
Video on lõikamata, et saaksin hiljem vajadusel täiendavalt analüüsida erinevaid osi ja oma vigu parandada:
https://www.youtube.com/watch?v=SBYuzBxYUsI
Ronni võtsin esimesel korral halli kaasa lihtsalt selleks, et näha kuidas ta seal ennast tunneb (ta on vaid kord elus varem hallis käinud). Eesmärk oli lasta tal uues kohas lihtsalt veidi ringi vaadata. Kohe esimeses trennis hakkas Ronni pakkuma mulle hallist väljas juba 2 minuti järel aktiivset kontakti ning hallis sees 3 minuti järel. Seetõttu tegin temaga trenni lõpus veidi lihtsamaid kõrvalkõnni detaile, liikumiselt seisma jäämist ja mänguasjadega mängu. Trenni lõpus tegin vea ja peibutasin teda ka A peale, sest varasemalt a-koera hallis talle see takistus väga meeldis. Kahjuks seekord oli tal veidi hirmus (A tippu jõudes tekkis tõrge ning ta hüppas alla tagasi) ja peibutamine koos õrna kaelarihmast suunamisega oli tema jaoks liigne sund. Õnneks ma suutsin pärast esimest 2 katset taktikat muuta ning lõpetasin trenni kohe pärast sellele järgnenud õnnestunud sooritust (kuigi ma oleksin siiski võinud kohe loobuda). Jälle oli põhjust enda peale nädal aega pahane olla, kuigi ilmselt tegin ka selle vea väsimuse tõttu. Samas kuna Ronni aklimatiseerumisaeg oli nii palju lühem kui Meeral, otsustasin kasutada järgmistes trennides abikoerana hoopis Ronnit (kes on ka ise reaktiivne koer) ja sain mõlemal korral üllatuda selle koera kiire arengu üle. Viimases trennis oli vahemaa võõra koeraga vaid ca 18 meetrit ja trenni lõpuks tundis Ronni ennast nii mõnusalt, et aeles mõmisedes maas ja mängis rõõmuga. Nii huvitav kui erinevad nad Meeraga on.
Siin on lõikamata video ärritiga tööst viimases trennis pärast aklimatiseerumist. Video alguses oli Ronni veidi ärev ja ma suurendasin seetõttu vahemaad. Kuna selline paigal istumine ja töö ärritiga on tema jaoks veel täiesti uus asi, siis sisse elamine ja rahunemine võttis tal veel paar minutit aega (ka ilma ärrititeta hakkab Ronni nutma, kui me paigale istuma jääme). Panen selle hetkel vähese kogemuse arvele aga jälgin tähelepanelikult ka iga järgmist trenni ning hoian meeled avatud. Alates 1:48 nägi ta teist koera ning vajas aega, et tutvuda olukorraga- ta ei ole eriti saanud niimoodi rahulikult teist liigikaaslast ohutust kaugusest vaadata, sest enamasti on nad tabanud meid ootamatult ja liiga lähedal. Seega vajas ta selleks koos väikeste mängupausidega ca 3 minutit ning alates 4:45 muutus ta sabaliputuse viis ja olek mänguliseks. Sealt edasi ei pakkunud teine koer enam talle huvi ning lõpetasime sessi pärast mängimist (video katkes ca minut enne lõppu).
https://www.youtube.com/watch?v=arD_us1Et00
Kõrvalkõnni trennides tegeleme Ronniga hetkel asendi hoidmise kinnistamisega erinevates kohtades. Toas suudab ta juba ilma taskukäe abita teha lihtsamaid manöövreid (tema jaoks on lihtsamad just vasakpöörded, mille osas Meeraga me nii palju pusinud oleme ning pikemad sirged ja parempöörded on hetkel veel veidi raketiteadus). Toast väljaspool ma aitan teda veel nii palju kui võimalik/vajalik ja teen harjutused nii lihtsaks kui võimalik/vajalik, kuid samas keskendumise ja täpsuse osas eriti enam allahindlusi ei tee. Ka Ronni trennis joonistus välja sama koonuseprobleem, mis Meeraga – mõni ime muidugi, kui koerte treener on üks ja see sama tohman :D.
Ronni kõrvalkõnni trenni video:
https://www.youtube.com/watch?v=VPBkDqnV544
Muudest harjutustest on hetkel põhirõhk Meeraga enesekindluse tõstmisel ning temaga teeme me seetõttu hästi palju nö paha koera harjutusi. St igasugune nõudmine, räuskamine, millegi suunas rebimine jms saab järjekindlalt premeeritud. Tulemuseks on mul koju tekkinud üks parajalt ülbe ja ennast täis koeratirts, kellele peab juba vaikselt hakkama taas piire seadma. Samas pean ma sellega olema ettevaatlik, sest Meera võtab igasuguseid reegleid väga tõsiselt ning kaotab nendega kergesti enesekindlust- seda ma ei soovi põhjustada. Ronniga teeme vastupidi suurt tööd enesekontrolli ja rahunemisega. Premeeritud saavad kõik tema valikud jääda paigale ja märgid rahunemisest. Selle triumfiks tabas mind eile õhtul üllatus- olime kümmekond minutit Meeraga mänginud laua ääres „nuia mu sööki“ mängu, kui ma tõusin ja eemaldusin lauast ja alles siis nägin, et vaene Ronni lamas vaikselt lahtises puuris ilanired suunurgast tilkumas. Ta vaene hing ootas terve selle aja kannatlikult omal kohal, et maiused ise tema juurde tuleks... isegi kui mitmel korral viskasime meerale maiuse selliselt, et need lendasid risti puuri ukse eest läbi. Ja Ronni isegi ei liigutanud ennast. Loomulikult sai ta selle pingutuse eest hunniku pannkooke! :) Kui suvel šaslõkijärjekorras ootas Meera vaikselt ja viisakalt eemal ning Ronni üritas isegi lõkke pealt lihatükke varastada, siis tänaseks on rollid vahetunud- Meera on kasvatamatu ja paha koer ning Ronni tõeline härrasmees. Olen väga rahul, sest vastandlikud koerad vajavad vastandlikke harjutusi :).
Meeraga on hallis läinud lõviosa aega aklimatiseerumisele ja mängimisele, kuna tema jaoks on endiselt väga raske keskenduda tööle keskkonnas, kus on palju erinevate koerte ja inimeste lõhnu maas. Kui esimene trenn läks hästi, sest andsin talle õues aklimatiseerumiseks ca 7-10 minutit ja hallis sees ca 3-4 minutit, siis järgmistes trennides olin ma ise allapoole oma võimeid hilise kellaaja tõttu ning panin mitu trenni järjest oma plaanidest veidi mööda (siiamaani olen pahane enda peale aga mis teha - kell 22:00-23:00 on mul ammu uneaeg ja aju ilmselt lülis ennast välja). Teises trennis tahtsin kasutada teda abikoerana reaktiivse koera trennis ning lühendasin seetõttu kiirustades oluliselt tema õues aklimatiseerumise aega. Seetõttu suutis ta tavapärase töörütmini jõuda alles 6-7 minutil, kui hakkasime juba lõpetama. Kolmandas trennis otsustasin lasta tal aklimatiseeruda väljas pikemalt, kuid paraku halli rendi aeg hakkas lõppema ja ma siiski kiirustasin ega jäänud oma plaani juude - aklimatiseerumisaeg oli vajaliku 7-10 minuti asemel vist ainult 2 minutit. Hallis sees tahtsin lasta tal vabalt aklimatiseeruda, kuid paraku oli seda tema jaoks liiga palju. Lõpetasime trenni aja täitumise tõttu veel enne, kui ta jõudis täielikult sisse elada. Neljandas trennis suutsin lõpuks jääda oma plaani juurde. Aklimatiseerusime kõigepealt õues ca 3-4 minutit, vahepeal panin ta autosse tagasi. Siis pärast pausi lasin tal seda korrata veel ca 5 minutit (st kokku tegime seda õues umbes 7-8 minutit) ning jätkasime siis hallis sees rihma otsas ca 5x10 m alal umbes 5 minutit. Seekord oli mul üle tüki aja palju rohkem koera ning me mängisime mitmel korral juba päris agaralt. Selle suurepärase emotsiooniga lõpetasime trenni.
Kodus oleme teinud tööd kõrvalkõnni entusiasmi ja enesekindluse tõstmisega ning eriti just vasakpööretel tekkiva stressiga. Meera jaoks on vasakpöörded alati olnud nõrk koht ja ta põeb ise väga nende pärast. Nüüd lõpuks näen, et meie töö on hakanud vilja kandma, sest ta paiknemine ja keha kontroll pööretel on kõvasti paranenud ning ka meeleolu kõrvalkõnni ajal on juba päris hea. Vasakpööretel ta küll limpsab keelt, kuid see on muutunud kiiremaks ja pinnapealsemaks ning samas on juurde tulnud sabaliputused ja muud märgid, mis viitavad meeleolu tõusule. Tegin eelmine nädal meie trennist ka väikse video, kust on seda hästi näha. Kuigi kõrvalkõnni osa oli tore, siis ma ei ole rahul sellega, et ma taaskord suutsin ta vältimisele lükata seoses koonuse ümber saatmisega. Kuna koonuse ümber jooksmine on nii lihtne võte, siis miskipärast ma olen koguaeg automaatselt eeldanud, et mu koerad oskavad seda ja ilma trenne tegemata neilt seda oodanud (kõlab hästi rumalalt, ma tean :D). Olen väga rahul, et see jäi mulle mõlema koeraga video peale, sest nüüd olen nädal aega tõsiselt pingutanud, et õpetada neile koonuse leidmist, fikseerimist ja erinevalt kauguselt selle ümber jooksmist. Tulemuseks üllatus üllatus... koerad on hakanud seda oskama :D.
Video on lõikamata, et saaksin hiljem vajadusel täiendavalt analüüsida erinevaid osi ja oma vigu parandada:
https://www.youtube.com/watch?v=SBYuzBxYUsI
Ronni võtsin esimesel korral halli kaasa lihtsalt selleks, et näha kuidas ta seal ennast tunneb (ta on vaid kord elus varem hallis käinud). Eesmärk oli lasta tal uues kohas lihtsalt veidi ringi vaadata. Kohe esimeses trennis hakkas Ronni pakkuma mulle hallist väljas juba 2 minuti järel aktiivset kontakti ning hallis sees 3 minuti järel. Seetõttu tegin temaga trenni lõpus veidi lihtsamaid kõrvalkõnni detaile, liikumiselt seisma jäämist ja mänguasjadega mängu. Trenni lõpus tegin vea ja peibutasin teda ka A peale, sest varasemalt a-koera hallis talle see takistus väga meeldis. Kahjuks seekord oli tal veidi hirmus (A tippu jõudes tekkis tõrge ning ta hüppas alla tagasi) ja peibutamine koos õrna kaelarihmast suunamisega oli tema jaoks liigne sund. Õnneks ma suutsin pärast esimest 2 katset taktikat muuta ning lõpetasin trenni kohe pärast sellele järgnenud õnnestunud sooritust (kuigi ma oleksin siiski võinud kohe loobuda). Jälle oli põhjust enda peale nädal aega pahane olla, kuigi ilmselt tegin ka selle vea väsimuse tõttu. Samas kuna Ronni aklimatiseerumisaeg oli nii palju lühem kui Meeral, otsustasin kasutada järgmistes trennides abikoerana hoopis Ronnit (kes on ka ise reaktiivne koer) ja sain mõlemal korral üllatuda selle koera kiire arengu üle. Viimases trennis oli vahemaa võõra koeraga vaid ca 18 meetrit ja trenni lõpuks tundis Ronni ennast nii mõnusalt, et aeles mõmisedes maas ja mängis rõõmuga. Nii huvitav kui erinevad nad Meeraga on.
Siin on lõikamata video ärritiga tööst viimases trennis pärast aklimatiseerumist. Video alguses oli Ronni veidi ärev ja ma suurendasin seetõttu vahemaad. Kuna selline paigal istumine ja töö ärritiga on tema jaoks veel täiesti uus asi, siis sisse elamine ja rahunemine võttis tal veel paar minutit aega (ka ilma ärrititeta hakkab Ronni nutma, kui me paigale istuma jääme). Panen selle hetkel vähese kogemuse arvele aga jälgin tähelepanelikult ka iga järgmist trenni ning hoian meeled avatud. Alates 1:48 nägi ta teist koera ning vajas aega, et tutvuda olukorraga- ta ei ole eriti saanud niimoodi rahulikult teist liigikaaslast ohutust kaugusest vaadata, sest enamasti on nad tabanud meid ootamatult ja liiga lähedal. Seega vajas ta selleks koos väikeste mängupausidega ca 3 minutit ning alates 4:45 muutus ta sabaliputuse viis ja olek mänguliseks. Sealt edasi ei pakkunud teine koer enam talle huvi ning lõpetasime sessi pärast mängimist (video katkes ca minut enne lõppu).
https://www.youtube.com/watch?v=arD_us1Et00
Kõrvalkõnni trennides tegeleme Ronniga hetkel asendi hoidmise kinnistamisega erinevates kohtades. Toas suudab ta juba ilma taskukäe abita teha lihtsamaid manöövreid (tema jaoks on lihtsamad just vasakpöörded, mille osas Meeraga me nii palju pusinud oleme ning pikemad sirged ja parempöörded on hetkel veel veidi raketiteadus). Toast väljaspool ma aitan teda veel nii palju kui võimalik/vajalik ja teen harjutused nii lihtsaks kui võimalik/vajalik, kuid samas keskendumise ja täpsuse osas eriti enam allahindlusi ei tee. Ka Ronni trennis joonistus välja sama koonuseprobleem, mis Meeraga – mõni ime muidugi, kui koerte treener on üks ja see sama tohman :D.
Ronni kõrvalkõnni trenni video:
https://www.youtube.com/watch?v=VPBkDqnV544
Muudest harjutustest on hetkel põhirõhk Meeraga enesekindluse tõstmisel ning temaga teeme me seetõttu hästi palju nö paha koera harjutusi. St igasugune nõudmine, räuskamine, millegi suunas rebimine jms saab järjekindlalt premeeritud. Tulemuseks on mul koju tekkinud üks parajalt ülbe ja ennast täis koeratirts, kellele peab juba vaikselt hakkama taas piire seadma. Samas pean ma sellega olema ettevaatlik, sest Meera võtab igasuguseid reegleid väga tõsiselt ning kaotab nendega kergesti enesekindlust- seda ma ei soovi põhjustada. Ronniga teeme vastupidi suurt tööd enesekontrolli ja rahunemisega. Premeeritud saavad kõik tema valikud jääda paigale ja märgid rahunemisest. Selle triumfiks tabas mind eile õhtul üllatus- olime kümmekond minutit Meeraga mänginud laua ääres „nuia mu sööki“ mängu, kui ma tõusin ja eemaldusin lauast ja alles siis nägin, et vaene Ronni lamas vaikselt lahtises puuris ilanired suunurgast tilkumas. Ta vaene hing ootas terve selle aja kannatlikult omal kohal, et maiused ise tema juurde tuleks... isegi kui mitmel korral viskasime meerale maiuse selliselt, et need lendasid risti puuri ukse eest läbi. Ja Ronni isegi ei liigutanud ennast. Loomulikult sai ta selle pingutuse eest hunniku pannkooke! :) Kui suvel šaslõkijärjekorras ootas Meera vaikselt ja viisakalt eemal ning Ronni üritas isegi lõkke pealt lihatükke varastada, siis tänaseks on rollid vahetunud- Meera on kasvatamatu ja paha koer ning Ronni tõeline härrasmees. Olen väga rahul, sest vastandlikud koerad vajavad vastandlikke harjutusi :).
RSS Feed
