Reisida otsustasime viieses seltskonnas- keskpikamaa kelguveo ja rakmete valmistamise praktik Ülle Aaslav-Kaasik, võimlemise ja koerte füüsise arendamise entusiast Mari Valgma, siberi huskyde kasvataja Inna Tali ja musheritena veel päris algajad Andri Bode ja mina. Reis sinna ja tagasi oli tänu teile kohutavalt lõbus ja palju õpitud asju sai kohe ka omavahel läbi arutatud- mitu pead on ikka mitu pead- aitäh teile!
Esimene seminari päev oli mõeldud veterinaaridele, seal meie ei osalenud. Meie osalesime kahel järgneval päeval. Laupäevased teemad olid massaaz ja venitamine, produktiivne silitamine, ettevalmistus ja taastumine, enamlevinud vigastused kelgukoertel ja nende ravi ning käed-külge praktika. Pühapäevased teemad olid dehüdratsioon ja ülekuumenemine kelgukoertel, rakmete valik ja erinevused ning praktika koertele rakmete valikul. Mind jahmatas, et neil kahel päeval oli saalis kokku vaid 26 inimest, neist 5 eestlast ja 2 leedukat ning päris arvestatav hulk inimesi ei olnud isegi parktiseerivad kelgukoerasportlased... aga no seda enam jäi osalejatele võimalust lektorit oma küsimustega pommida ja seda võimalust me ka kasutasime.
Panen suvalises järjekorras kirja mõned mõtted, mis mulle eriti meelde jäid (materjal oli väga põhjalik ja selle seedimine võttis mitu päeva aega) või meeldisid (neist mõndagi oli tore kuulda kinnitusena, et olen mõelnud õiges suunas):
- Iga endast lugu pidav musher (ja ka muud koerasporti harrastav inimene!), peaks vähemalt korra päevas leidma paar minutit, et iga oma koer üksikasjalikult läbi kompida.Lektor viskas nalja, et kui tema peaks meie koeri läbi katsuma ja leidma mõne kühmukese lihastes, siis meie EI TOHI seepeale küsida „mis kühm?“. Koera omanik peab teadma millise pehmusega on tema koera lihased tavaolekus, märkama kui lihased on kõvemad, kui koera nahk õrnalt võbeleb mõne koha puudutamisel, mõni koht on soojem-külmem, paistes, valulik jne. Soovitus oli, et asendage see aeg, mis te muidu veedate koera sügades ja silitades nö produktiivse silitamisega, mille käigus te saate ülevaate koera seisundist.
- Sportkoera lihaste jaoks on väga oluline regulaarne massaaz ja venitamine (sarnaneb väga paljuski võimlemisega, mida me viimasel ajal harrastame). Tutvustati palju erinevaid võtteid ja nippe, kuidas neid asju teha aga seda on kirja teel raske edasi anda, nii et ma ei hakka vääriti mõistmise ohu tõttu seda tegema. Igatahes sain ma aru, et tema meelest peaks iga musher suutma oma suures karjas regulaarselt neid asju teha, et säästa koeri vigastustest ja hoida nende lihaseid elastsete ja tugevatena.
- Võistlemine ei tohiks kunagi olla eesmärk omaette- igapäevane elu on eesmärk. Võistlemine on eksam- taseme hindamine. Me ei võistle selleks, et võita- me võistleme selleks, et testida oma meetodite sobivust võitmiseks. Sedasi ei saa me kunagi ka kaotada- kui me ebaõnnestume, siis me analüüsime, mida on meil vaja veel treenida ja asume uuesti tööle.
- Vanasti oli levinuim treeningtsükkel nö ülekoormamine. Iga järgmine trenn oli alati raskem, kui eelmine. Selle tsükli miinus on, et ühel hetkel koer tunneb, et alati läheb ainult raskemaks ja ta väsib ära- seega mõne aja pärast järgneb pidevalte tõusule pidev langus. Parem viis treenimiseks on tõsta näiteks raskusastet vähehaaval kolm trenni ja siis võtta teise trenni ja kolmanda trenni tasemete vahepeale jääv tase järgmise bloki alguspunktiks. Sedasi 3 sammu edasi, 2 sammu tagasi rütmiga saab koer kohaneda oma uue tasemega ja areng liigub pikemalt tõusvas joones. Kui võimete tipp on käes, siis trennide raskusaste on ühtlasem, kuid siiski veidi erinev. Kuigi raskusastme langetamine on selle meetodi juures omamoodi puhkus, ei tohi unustada ka päris puhkuse päevi. Puhkus on vajalik selleks, et edasine areng oleks võimalik.
- Treeni nagu sa võistled, võistle nagu sa treenid. Varieeri trennide intensiivsust, kestust, tüüpi, tingimusi, aega. Treeningtüübid jagunevad kaheks- pikk aeglane distants allpool piimhappe tekke lävendit ning lühikesed intensiivsed pingutused, mille tagajärjel tekib veidi piimhapet lihastesse. Rohkem aega soovitas ta pühendada esimesele treeningtüübile.
- Treeningperiood jaguneb: vundamendi loomise faas, ülemineku faas (ettevalmistus), võistlusfaas (spetsialiseerumine), ülemineku faas (taastumine). Võistluseesmärgid tuleb seada nendest faasidest lähtuvalt- st mitte planeerida hooaja raskeimat võistlust esimestesse või viimasesse faasi ja vastupidi. Soovitav on võtta aastas üks võistlus nö eesmärgiks, mitte üritada igal nädalavahetusel olla parim.
- Puhkeperioodil tuleb võimaldada füüsilist puhkust ja vähendada stressi. Sellel perioodil võiks õpetada koera ja pakkuda talle ajutööd, korrata tuttavaid asju, lõbutseda ja ehitada suhet. Meeles tuleb pidada, et tegelikult ei ole hooaegade vahel pausi- kõik on üks osa tsüklist ja puhata tuleb eesmärgipäraselt.
- Füüsiline puhkus ei ole uni, uni on aju puhkus. Puhkus kehale on üleminek galopilt aeglasele galopile, aeglaselt galopilt traavile, traavilt küliskäiku, küliskäigult kõnnile jne.
- Kõige levinum probleem veepuuduse ennetamisel on see, et treenerid arvavad, et koeral peab vesi olema pidevalt nina all. Nina all olevast veest ei ole koera hüdreerimisel mingit kasu- vesi peab jõudma koera sisse! Seega leidke viis kuidas teha vesi koerale apetiitseks ja jälgige, et ta jooks vajaliku koguse vett paar tundi enne sooritust endale sisse. Koer väljutab vett kehast pidevalt (hingamine, auramine, higistamine, süljevool, okse, veritsemine, urineerimine, ekskremeerimine), seega on sportkoera puhul äärmiselt oluline, et ta lihastes oleks piisavalt vett.
- Kuidas aru saada, et koeral on vedelikupuudus? Puudub ühene lihtne test ja tuleb hinnata mitme asja koosmõju: meeleolu, silmad, igemed, nahk, uriini värv ja kogus, südametegevus (sellepärast ongi oluline produktiivne katsumine, et märkaksid muutuseid rutem). Kõige raskem on avastada 5% ja väiksemat vedelikupuudust, mis ei ole eluohtlik aga mõjutab oluliselt sooritusvõimet. Vett saab tagasi koera kehasse läbi jootmise, läbi suure vedelikusisaldusega asjade söötmise (liha jms), tilguti all.
- Ülekuumenemine on alates 39,4 kraadist. Kui koer saavutab sellise temperatuuri pärast jooksu, peab see tunni aja jooksul langema (ja langema kiiresti kui ta alla minema hakkab, minutitega). Üle 42 kraadi on juba surmav, seega tuleb koera aidata ülekuumenemise kahtluse korral kiiresti. Ülekuumenemise märgid raskusastme järgi kasvavalt: väsinud, „igavlev“, „ei ole tema ise“, kuumakrambid (suured lihaskrambid), nõrkus, oksendamine, rabandus. Esmased märgid: kiire ja pinnapealne hingamine, kurgutila paistmine, suur väljaulatuv keel ja laialt avatud suu, kiire pulss, punased igemed ja keel. Põhjuseks võivad olla ilmastikutingimused, halb vorm, vanus jms aga sagedasim põhjus on veepuudus.
- Mida teha? Lõpeta koera jooksutamine! leia vari, leia tuulisem koht, leia jahe pind lamamiseks (vaheta seda kohe kui see koera all soojeneb). Jahuta niiskete lappidega kaenlaaluseid, käppasid ja kõhualust. Ära viska koera üleni vette!- sellega kaasneb alajahtumise oht. Lõpeta jahutamine veidi enne koera tavalise temperatuuri saabumist, et ennetada alajahtumist.
- Rakmete valiku osas sai selgeks, et väga suur vahe on rakmetüüpidel ja isegi sama tüüpi rakmete disainil. Ideaalne on teada, milline on su koer, mida sa temaga harrastada soovid ja lasta mõõtude järgi talle rakmed teha (aastas kulub 4 paari, sest sportkoera mõõdud pidevalt muutuvad!). Rakmete valik ja disain on tõeline insenerteadus ja sellel ma samuti pikemalt ei peatu seetõttu.
- Vigastuste osas selgus, et ehkki levinuimad vigastused on kelgukoertel erinevad käpavigastused, on kõige ohtlikumad õla või selgroo vigastused. Kuna käpavigastused paistavad kergesti silma ja on dramaatilised, siis neid nähakse ruttu ja ravitakse kiiresti. Õla ja selgroo vigastused ei karju niimoodi silma ja neid tihti ei märgata õigel ajal. Ravi võtab aga terve hooaja. Nende vigastuste ravil ei tohi mingil juhul kiirustada, sest need näevad paremad välja kui need tegelikult on. Küsisime ka väga levinud sportkoerte probleemi- ristatisideme rebendi kohta kelgukoertel ja lektor vaatas meid suurte silmadega ja ütles umbes nii: pole iial kuulnud, et kelgukoertel seda olnud oleks seoses nende spordiga...aga kindlasti mõni koer kuskil on- lihtsalt ükski kelgukoerte vet ei ole veel ühtegi juhust kohanud. Jee, üks mure seega vähem meil! :)
- Ükski vigastus ei teki üleöö ja ootamatult. Eeldused vigastuseks tekivad pika aja jooksul enne akuutse vigastuse teket. Lektor kordas pidevalt, et see on nagu hüpe lennukist: langemine on krooniline ja kukkumine on akuutne, kuid probleem algab sellest hetkest, mil sa langema hakkasid. Ma ütleks, et see kehtib ühtmoodi nii füsioloogiliste kui vaimsete probleemidega. Igal juhul on siin abiks oma koera üksikasjalik tundmine ja igapäevane jälgimine, produktiivne katsumine ja korralik ettevalmistus ning taastumine.
Selleks, et olla edukas kelgukoera juht, on teil vaja kahte asja: korralikku töötavat koeraveo masinat ja abikaasat, kes teenib väga hästi :D.
Toredat treenimist!