Kui on üks küsimus, millele iga koeraomanik oskab kindlalt vastata, siis see on- Mis on sinu koera lemmik preemia?
Või nii ma vähemalt arvasin...
Meil on detsember, jaanuar ja veebruar olnud rohkem nagu ameerika mäed:
1 nädal- maius on elu mõte, muud preemiad ei kõlba üldse kuhugi
2 nädal- piuksuvad asjad on elu mõte ja muud preemiad unusta ära
3 nädal- ei taha süüa, ei taha mängida...tee mulle lihtsalt pai ja ma teen kõik mis sa tahad
4 nädal- pall! pall on elu mõte!
5 nädal- kui ma saan kaevata, nuuskida või vaadata midagi, siis selle eest annaksin kõik.
6 nädal- sikutame! mis krdi maius, mis krdi pall?? Anna ma sikutan!
7 nädal- mängime niiama omavahel, pane ometi ära see söök ja mänguasi. 
8 nädal- jookseme! sina võid seista ka ja mina jooksen..
9 nädal- mängime suvaliste okste ja käbidega- need on kõik nii ägedad :)

Nende 1-9 nädalaga ma harjusin juba ära, et ma pean käigu pealt plaane muutma ja mõtlesin, et rohkem uusi tõlgendusi preemiale enam juurde ei tule ning saan hakata selle nimekirja asju tasapisi võrdsemaks tegema väärtuse poolest. Ja siis tuleb:

10 nädal- anna mulle maius või mänguasi ja ma lähen peidan selle hoolikalt kuskile ära kehvemateks päevadeks...

Hmm...huvitav...kuidas ma saan oma treeningplaani järgida, kui ma saan ühe treeningseanssi jooksul teha 10 korduse asemel 3, sest neiu veedab enamus treeningu ajast auku kraapides, saadud preemiat sinna sisse sättides ja seejärel hoolikalt auku kinni mätsides?

Nii võib võtta kokku meie jaanuari alguse :).
Ma võtan igat suhtlust oma koeraga, kui investeeringut- mida rohkem ma positiivseid seoseid loon, seda rohkem koguneb mul nn arvele raha. Kui aga võtta kätte ja raha mitte juurde laadida ning samal ajal käia ja šopata omale igasuguseid ägedaid ja kalleid asju...siis juhtubki varsti piinlik seik, et poemüüja ütleb "Vabandage, teie arvel ei ole piisavalt raha". Parem on muidugi, kui ise avastad...aga mõnikord ei avasta ja esimese hooga isegi palud mitu korda üle kontrollida.

Ma olen alati olnud väga uhke Meera kontakti üle. Ta on olnud koer, kes reageerib juhuslikule oma nime kuulmisele õhus ümber hüppamise ja pingsa silmakontaktiga. Selline koer, kes kutsumise peale tuleb alati tuhatnelja kutsuja juurde. Ma harjusin sellega ära ja hakkasin seda pidama iseenesest mõistetavaks, ega premeerinud seda enam sihipäraselt ja regulaarselt mõnda aega. Ehk siis ma ei ole laadinud panga-arvele piisavalt tihti piisavalt suuri summasid.

Mis puudutab aga kulutusi, siis neid olen ma teinud korralikult. Ma olen andnud Meerale tema arengutaseme jaoks pidevalt natuke liiga suuri pähkleid läbi närimiseks. Ja endalegi märkamatult ma olen kasutanud temaga suhtlemisel koolituslikus tähenduses positiivset karistust. Loomulikult mitte meelega ja loomulikult ei ole olnud tegemist klassikalise karistusega, nagu koera tuuseldamine või löömine, mille tegemine mulle kahe silma vahele kindlasti ei jääks. Probleem on hoopis selles, et Meeral oli tekkinud hambakivi ja hakkasin kasutama selle lagundamiseks ühte vängelõhnalist spetsiaalset hambapuhastusgeeli, mis osutus üllatavalt effektiivseks. Meera jaoks kahjuks on see protseduur hirmus ning kuna ma ei ole tahtnud ka teda sundida ega vägisi paigal hoida, siis ma olen teda protseduuri jaoks enda juurde meelitanud ja pärast preemiat jaganud. Paraku liikusin tulemuste ootuses edasi liiga kiiresti ning kukkusin seetõttu läbi positiivse seose tekitamises. Koera vastumeelsust on lihtne märgata, kui koer ei lase sind endale ligi või muul moel justkui karjub, et ta ei taha- Meera aga kannatab vaikselt vastu vaidlemata...kahjuks (loomulikult olid ta kehakeeles märgid olemas aga ma ise ei osanud neile paraku õigel hetkel õiget kaalu omistada). Tulemuseks sain koera, kes mingis suvalises olukorras kutsumisel tahtis tegelikult tulla minu juurde aga samas tundis ennast minu suhtes ebamugavalt ning pidas vajalikuks enne tulekut kõhelda :(.

Loo moraal on, et ka planeerimata karistus on karistus ning karistuse kasutamine mõjutab paratamatult koera-inimese suhet. Mil määral, see sõltub juba konkreetselt koerast ja sellest kui ränk tema jaoks see karistus on. Äratundmiseni, et meil Meeraga on vaja nüüd mõnda aega suhte-panka positiivseid emotsioone juurde laadida jõudsin ma juba tegelikult varem aga 3 nädalat tagasi hakkasin alles selles osas süstemaatiliselt tööd tegema. Mured Kassuga kahjuks mõjutasid ka meie mõlema emotsioone ning seetõttu on kuu alguse trennid olnud vähese efektiivsusega. Eelmisel nädalal suutsin trennidesse sisse pigistada kuskilt siiski veidi rohkem positiivsemaid emotsioone ning selle nädala alguseks olen peaaegu juba saanud oma vana koera tagasi. Salvestan saadud õppetunni oma püsimällu ja kavatsen jätkata samas mahus kontakti ja usalduse harjutustega edaspidi igapäevaselt kuni elu lõpuni. See on lubadus.

Väga võimalik, et selle analüüsi põhjus-tagajärg seos on mul olnud ekslik, kuid fakt on see et usaldav suhe koera ja omaniku vahel on kõige tähtsam. Samuti on selge, et selle suhte toetamine erinevate harjutustega on alati kasulik ning karistused mõjuvad paraku usaldusele õõnestavalt. Kõige krooniks tundub mulle, et kõige raskem on näha igapäevaelu tervik-pilti, koos kõigi nende nüanssidega mida me kinnistame või kinnistamata jätame ametlike trennikordade vahepeal, ehk 90% ajast. Isegi trennis sees võib juhtuda nii, et meie poolt preemiaks peetud asi ei ole tegelikult preemia, meie meelest premeerimata jäänud asi on tegelikult saanud premeeritud ja koer õpib meie kaunitest plaanidest sõltumata ikkagi midagi valesti tegema. Kui see ei oleks tõsi, oleks meil kõigil koerad kes teevad kõike ideaalselt :).