Küünelõikuse trennide kokkuvõte

Kirjutasin mõni aeg tagasi blogipostituse Küünelõikus vol 1 (siin), kus rääkisin kuidas mul koerte küünelõikuse taluvus ühe sisselõike pärast mõlemal korraga nullist allapoole langes Meerale sisse lõikamise tõttu, ning lubasin hakata regulaarselt filmima ja postitama meie küünelõikuste videoid. Kahjuks pean nüüd tunnistama, et nii tubli ma siiski olla ei suutnud, et oleksin kõiki trenne filminud. Areng võttis minu jaoks ootamatult veidi kauem aega ning selgeks sai ka, et korduseid on vaja teha päris tihedalt. Seetõttu muutus kaamera igakordne üles seadmine lihtsalt kohutavalt tüütuks. Mõned trennid ma siiski filmisin ja nüüd on aeg jagada meie tänaseks saavutatud tulemust ja seda, kuidas me selleni jõudsime.

Esimesed trennid läksid veidi pahasti selles  mõttes, et ma jäin oma kõrgete ootuste tõttu pidevalt premeerimisega hiljaks ja koerad said preemiat alles siis, kui nad olid juba käpad ära tõmmanud. Seda nimetatakse inglise keeles lumpinguks, ehk liiga keerulise kriteeriumi seadmiseks. Samas pean ma ära märkima, et kuigi selline variant ei ole ideaalne, ei maksa sellest heitudam kui nii juhtub ja koera premeerimata jätta. Iga korraga, kus mul koerad käpa ära tõmbamist praktiseerides preemiat said, tulid nad ikkagi järjest innukamalt minu juurde tagasi uuele katsele. Ühtlasi vähenes käpa äratõmbamise käitumine. Ehk, et väike kinnitus taaskord teada tuntud ütlustele „Hirmu ei saa premeerida“ (erinevaid allikaid leiab siit) ja „Kui kahtled, viska maiuseid“.

Siin on meie trennid Enne ja Pärast:

Panen järgnevalt kirja mõned asjad, mis minu meelest tulemuse saavutamisele kaasa aitasid.

Asjad, mida ma jälgisin kohe alguses:

• Kriteerium jagunes- tangide näitamine=preemia, käpa haaramine=preemia, käpa hoidmine=preemia, minu ruumi sisse tulemine=preemia, küünekoputus tangidega=preemia, tangide küüne ümber sulgumine=preemia ja küüne lõikus=preemia.
• Premeerisin rõõmsa emotsiooni ja rohke maiusega iga katset sõltumata tulemusest.
• Nõjatusin seljaga vastu seina, et mitte kogemata sotsiaalset survet lisada niigi raskesse olukorda.
• Ootasin koera poolset algatust või vähemalt koostöö tahet (vägisi käppa maast ei võtnud).
• Kui koer läks minema, siis ma ei kutsunud teda tagasi, vaid ootasin ta naasmist/lõpetasin trenni.

Kui areng oli minu ootustest aeglasem, lisasin juurde veel järgmised täiendused:

• Ostsin korralikud teravad küünetangid, et küünega kokkupuutel saaks kiiresti lõike tehtud ja koer ei jõuaks käppa ära tõmmata.
• Lõin konkurentsi olukorra sellega, et jätsin mõlemad koerad lahti (ära kunagi alahinda kadeduse jõudu!) (Denise Fenzilt saadud idee). Seda soovitan proovida muidugi AINULT siis, kui oled harjutanud koeri eelnevalt toidu läheduses üksteise konkurentsi taluma – eelneva kogemuseta koertel võib selline lahendus põhjustada agressiooni.
• Muutsin oma suhtumist, ega oodanud enam koertelt midagi. Istusin ja vaatasin telekat ning kui keegi tuli minu juurde, siis kiitsin ja jagasin maiuseid ohtralt. Sekka näppisin veidi käppasid. Eesmärk oli pigem näidata teisele koerale, et vaata kui äge sellel koeral siin on, kui lõigata juures oleva koera küüsi.
• Hakkasin kasutama ohtralt produktiivset silitamist (Jerry Vaneki seminarilt saadud idee) ja käppade näppimist, kuni koerad sellega rohkem harjunud olid.

Ronniga läks pärast tehnika muutmist kiiremini ja tema hakkas pidevalt minu juures hängima. Meera tuli tihti kõrvale vaatama, aga nii kui ma oma pilgu talle pöörasin, ütles ta „Tänan väga aga ei“ ja lippas puuri ära. Seega hakkasin tema kohalolu pikemalt ignoreerima ja tegelesin rohkem Ronniga. Lõpuks neiu pahandas, et mis mõttes ma tema küüsi ei lõikagi ning kui ma tema poole pöördusin, ulatas ta vapralt mulle oma käpa ega tõmmanud seda enam ära.

Tänaseks on meil seis selline, et koerad võistlevad selle nimel, kelle käpp minu kätte saab ja küünelõikusest on saanud meie peres tüütu kohustuse asemel tsirkuse-etendus. Ja mis kõige lahedam- tegelikult olin ma nende trennidega äärmiselt laisk ja kokku tegime ca 20 korralikumat sessi ning mõned minisessid siin-seal päevaste toimetuste vahel. Loomulikult on näha veel mõningaid stressisignaale ja nendest me niipea ka lahti ei saa, sest emotsiooni muutumine võtab aega. Viimaseid trenne vaadates näen ma ka, et pean lähitulevikus seadma siin juba ka väiksed piirid, et koerad päris tülli ei läheks. Aga laias laastus olen rahul :). 

Lisan siia ka lingid meie viimase trenni täispikale versioonile ja paarile videole päris alguse trennidest. Need on küll pikad, aga ehk siiski kellelegi huvitavad vaadata: