Mille järgi aru saada, et su koer võib olla keskkonnatundlik? Need koerad on endale sobivas keskkonnas rõõmsameelsed, avatud, uudishimulikud ja julged aga nö vales keskkonnas lähevad nad katki. Avalduvad klassikalised stressisignaalid nagu haigutamine, aeglased liigutused, hüpertähelepanelikkus, haigustused, keelelimpsatused jne. Tihti nad justkui unustavad ennast midagi vaatama või mõnda pinda nuuskima ning jätkavad sellega, kuni nad on füüsiliselt ja vaimselt täiesti kurnatud. Võimekus reageerida välistele stiimulitele kahaneb, ükskõik kui head maiused kaotavad oma väärtuse ja koer näeb välja, justkui ta oleks haige. Kõrvaltvaataja ei pruugi midagi isegi märgata, aga omanik tunneb, et ta koer ei ole justkui tema ise.
Minu koertest Meera on keskkonnatundlik koer ja kahjuks olen ma omal nahal tunda saanud, kui raske on sellisel juhul aru saada, mis su koeraga toimub ja kuidas teda aidata. Mitme aasta jooksul sihipäraselt otsides, olen ma ainult paaril korral sellel teemal kirjutatud materjalide peale sattunud... aga ometi näen ma sarnase probleemiga koeri päris tihti. Tõsi, need koerad ei väljenda oma muret nii dramaatiliselt, kui ehk reaktiivsed või aktiivset vältimiskäitumist kasutavad koerad...aga see ei tee ju nende muret vähem tähtsaks.
Toongi siia näite Meerast ja tema probleemist ning sellest, kuidas ma seda lahendanud olen. Loodetavasti on sellest abi kellelegi oma koera probleemi märkamisel, sellest aru saamisel või lahenduse leidmisel.
Kui Meera oli õppinud tundma, kes on ta kaasõpilased ja kus see tore asi toimub sõnakuulelikkuse grupitrennis oli Meera seal tõeline superstaar. Talle kohutavalt meeldib õppida ja trikke teha, ükskõik kas maiuse eest või mitte. Looduses jalutades on ta ka alati tundnud ennast väga hästi. Kelgukoeraspordi üritustel tunneb ta ennast nagu kala vees. Võõraste inimeste ja koertega oleme alati koos jalutamas käinud ja ta ei armasta küll väga pealetükkivaid isendeid, aga viisaka tutvumisrituaali järel on ta üldiselt muretu.
| |
- Ta kaotab hetkega huvi toidu vastu (sh isegi väga kõrge väärtusega asjad nagu looma magu, süda, maks jms),
- tema südametegevus kiireneb ja hingamine muutub kiireks ja pinnapealseks (seda saab hinnata hoolikalt rinnakorvi vaadates või katsudes, aga videolt ei tule see nii hästi välja),
- ta jääb ennastunustavalt maad nuusutama ega pruugi selle käigus reageerida isegi valjule taustamürale,
- ta liikumismaneer on ebamäärane ja ta võib kergesti komistada,
- kui ta on väga tugevalt üle taluvusläve siis lähevad ta suunurgad vahuseks ja ta käpad hakkavad higistama.
- Esineb ohtralt keelelimpsatusi, haigutamist ja muid klassikalisi stressisignaale.
| |
| |
Meera kolmandal eluaastal otsustasin ma võtta aja maha, sest ma tundsin, et midagi on väga valesti ja ma ei tea, kuidas olukorrast välja tulla. Kirjutasin oma murest ühes välismaises FB foorumis ja leidsin omale abiväge. Esimese asjana hakkasin tegelema meie suhtega, mis oli parajalt ära mürgitatud. Õppisime mängima, õppisin Meerat lugema ja õppisime lihtsalt koos olema. Ilma mingite lisatingimusteta. Selle käigus sain ma aru, et mu sisetunne oli olnud alati õige ja Meeral oli stressiprobleem ning lõpuks sain ma ka teada, milles see probleem täpsemalt seisneb- et tegemist on keskkonnatundlikkusega. Läks veel jupp maad aega, kuni sain aru, et Meerat häirib uutes keskkondades ennekõike lõhnade rohkus ning sealt omakorda veel kõvasti aega, et aru saada kuidas teda aidata saaks.
Suurimad küsimused olid:
- Kuidas reguleerida lõhnade hulka ja intensiivsust, et valida sobiv ja jõukohane raskusaste? Sellele küsimusele ma vastust ei tea, kuid koostasin enda jaoks tabeli, kuhu märkisin kirjelduse põhjal keskkonnad, kus stressireaktsioone esineb rohkem ja kus vähem (1 on kõige raskem, 10 kõige lihtsam):
- Kuidas tuvastada, kas keskkond lõhnab nii nagu ta paistab? Näiteks võib juhtuda, et muidu vaikses kohas, on eelnevalt käinud mingi suurem inimeste ja koertega grupp ning lõhnade virrvarr on meeletu. Või vastupidi, tavaliselt suure kasutuskoormuse all olevas pargis ei ole keegi mõnda aega käinud ja lõhnasid on tunduvalt vähem. Ükskord ma testisin oma teooriat kui nägin, et asfaltplatsil, kus me muidu alati olime muretult käinud, toimus päeval laat. Õhtul läksin huvi pärast sinna asfaltplatsile ja vaatasin, mis saab. Meera nuusutas tookord 45 minutit järjest millimeeterhaaval seda asfaltpinda ja väljendas mõõdukalt ärevust, kuni ta oli täiesti kurnatud ja pidin ta tagasi autosse panema. Poleks ma teadnud, mis seal oli olnud, poleks ma aru saanudki, miks ta järsku nii käitub. Kui sain pandud paika raskusastmete tabeli, siis hakkasingi kõige alumisest otsast tööga pihta:
Olen õpetanud Meerale turvalistes keskkondades tema algatuslikku pikendatud kontakti ja isiklikku mängu (lühemalt kasutan selle kohta sõna „pühendumine“). Mida pikemalt ta suudab kontakti hoida, mida intensiivsemalt ta minult suhtlust ja mängu nõuab, mida rohkem powerit tal mängimisel taga on, seda turvalisemalt ta ennast järelikult tunneb. Kui ta tunneb end ebakindlalt, siis ta kontakt kestab vaid viivu ja hüpped on jõuetud. Kui ta tunneb end väga kindlalt, siis ta lükkab mind peaaegu tasakaalust välja ja räuskab rõõmsalt mu peale. Seda meetodit kasutan ma selleks, et hinnata, kuidas ta ennast tunneb ja märgata juba eos, kui asi hakkab hapuks minema. See meetod on hea ka selleks, et anda ebakindla koera kätte võim ja seeläbi muuta teda tugevamaks.
Näiteks siit videost on näha, et Meera ei suuda endast 100% anda ja tema kontakt on lühike ja hüpetes vähem jõudu ja veendumust:
Kuna Meerat häirivad kõige rohkem lõhnad, siis tema puhul on oluline teha rasketes kohtades jalutuskäikudel aeg-ajalt niinimetatud pikniku peatuseid, kus me valime välja ühe vaiksema nurga platsi äärealal ning pargime ennast paigale ja mängime ning vaatame, kuidas maailm möödub. Põhimõtteliselt jalutan ma edasi temaga senikaua, kuni ta suudab pistelist kontakti pakkuda ja süüa ning kui need asjad kaovad, siis teen pikniku, kuni ta taastub. Seda seetõttu, et ma olen õppinud, et mida rohkem ma raskes keskkonnas temaga edasi jalutan, seda rohkem ta stressi läheb. Tuldud teed tagasi jalutamine on küll ka üks viis teha asja talle veidi kergemaks, kuid piknikud on selleks tarbeks lihtsalt kiirema toimega ja efektiivsemad.
Siin on mõned näited piknikust:
| |
| |
Kokkuvõtteks võib öelda, et väga palju tööd on tehtud ja see on vilja kandnud aga väga palju tööd on veel teha ning raske on hinnata, millal me jõuame nende tulemusteni, millest ma unistan. Õnneks iga tagasilöögiga õpin ma oma koera paremini tundma ja mida paremini ma teda tunnen, seda paremini ma suudan järgmisi tagasilööke vältida. Seega ma arvan, et selle kohta sobib hästi selline vanasõna: „Visadus viib sihile.“ Ja pole vast vaja lisada, et ma olen sigaõnnelik, et mu teele on sattunud selline koer nagu Meera :).