Keskkonnatundlikkuse mõiste on minu blogidest ennegi läbi käinud, aga täna mõtlesin ma sellel pikemalt peatuda. Mida ma mõtlen keskkonnatundlikkuse all? Keskkonnatundlikkus on ebakindlus täpselt määratlemata ärritite suhtes mõnes kindlas keskkonnas. Tavaliselt kui koerad reageerivad millelegi hirmuvastega (võitle, tardu või põgene), on see midagi konkreetset- inimesed, loomad, objektid või näiteks helid. Keskkonnatundlik koer ei pruugi reageerida selliselt ühelegi kindlale objektile või subjektile, kuid teatud keskkondades nende tundlikkus järsult suureneb ja nad muutuvad ärevaks. Keskkonnatundlikkus suureneb loomulikult ka koertel, kellel on konkreetne hirm olemas ja nad haistavad oma hirmuobjekti lõhna või kardavad selle ilmumist teatud keskkondades rohkem kui mujal.
​
Mille järgi aru saada, et su koer võib olla keskkonnatundlik? Need koerad on endale sobivas keskkonnas rõõmsameelsed, avatud, uudishimulikud ja julged aga nö vales keskkonnas lähevad nad katki. Avalduvad klassikalised stressisignaalid nagu haigutamine, aeglased liigutused, hüpertähelepanelikkus, haigustused, keelelimpsatused jne. Tihti nad justkui unustavad ennast midagi vaatama või mõnda pinda nuuskima ning jätkavad sellega, kuni nad on füüsiliselt ja vaimselt täiesti kurnatud. Võimekus reageerida välistele stiimulitele kahaneb, ükskõik kui head maiused kaotavad oma väärtuse ja koer näeb välja, justkui ta oleks haige. Kõrvaltvaataja ei pruugi midagi isegi märgata, aga omanik tunneb, et ta koer ei ole justkui tema ise.

Minu koertest Meera on keskkonnatundlik koer ja kahjuks olen ma omal nahal tunda saanud, kui raske on sellisel juhul aru saada, mis su koeraga toimub ja kuidas teda aidata. Mitme aasta jooksul sihipäraselt otsides, olen ma ainult paaril korral sellel teemal kirjutatud materjalide peale sattunud... aga ometi näen ma sarnase probleemiga koeri päris tihti. Tõsi, need koerad ei väljenda oma muret nii dramaatiliselt, kui ehk reaktiivsed või aktiivset vältimiskäitumist kasutavad koerad...aga see ei tee ju nende muret vähem tähtsaks.

Toongi siia näite Meerast ja tema probleemist ning sellest, kuidas ma seda lahendanud olen. Loodetavasti on sellest abi kellelegi oma koera probleemi märkamisel, sellest aru saamisel või lahenduse leidmisel.

Kui Meera oli õppinud tundma, kes on ta kaasõpilased ja kus see tore asi toimub sõnakuulelikkuse grupitrennis oli Meera  seal tõeline superstaar. Talle kohutavalt meeldib õppida ja trikke teha, ükskõik kas maiuse eest või mitte. Looduses jalutades on ta ka alati tundnud ennast väga hästi. Kelgukoeraspordi üritustel tunneb ta ennast nagu kala vees. Võõraste inimeste ja koertega oleme alati koos jalutamas käinud ja ta ei armasta küll väga pealetükkivaid isendeid, aga viisaka tutvumisrituaali järel on ta üldiselt muretu.

​Kui me aga läheme temaga uude kohta, kus on tavapäraselt tihe inimeste ja koerte voog tipptunni ajal, siis juhtuvad järgmised asjad (muide, ka siis, kui me läheme sellesse kohta öösel või varahommikul ja oleme ainsad hingelised seal):

• Ta kaotab hetkega huvi toidu vastu (sh isegi väga kõrge väärtusega asjad nagu looma magu, süda, maks jms),
• tema südametegevus kiireneb ja hingamine muutub kiireks ja pinnapealseks (seda saab hinnata hoolikalt rinnakorvi vaadates või katsudes, aga videolt ei tule see nii hästi välja),
• ta jääb ennastunustavalt maad nuusutama ega pruugi selle käigus reageerida isegi valjule taustamürale,
• ta liikumismaneer on ebamäärane ja ta võib kergesti komistada,
• kui ta on väga tugevalt üle taluvusläve siis lähevad ta suunurgad vahuseks ja ta käpad hakkavad higistama.
• Esineb ohtralt keelelimpsatusi, haigutamist ja muid klassikalisi stressisignaale.

Ei ole vist vaja lisadagi, et sellises seisundis on ta kontaktivõimetu ega suuda ka olukorrast iseseisvalt välja tulla- seega vajab ta välist abi, kuid seda pakkuda on keeruline.

Meera kaks esimest eluaastat haukusin ma nö vale puu all. Kuna tema mure eskaleerus esimesena sõnakuulelikkuse võistlustel ja ei avaldunud mujal, siis esmapilgul tundus, et meil on lihtsalt kontaktiga probleem (Tuttavatel jalutustrajektooridel ta oli tema ise ning võõrastes kohtades kui me käisime, siis me lihtsalt jalutasime ning ma ei osanud seejuures eristada huvi pärast nuuskimist stressinuuskimisest). Seega tegin ma temaga OHTRALT kontakti harjutusi igal pool, kuhu me sattusime. Ta oli selles väga hea, ega lasknud mind enam praktiliselt kunagi silmist...kuni me läksime taas võistlusele või võõrasse lõhnarohkesse kohta ja ta äkitselt uuesti ära sulas (autost väljudes kaotas ta juba huvi toidu vastu). Nendes situatsioonides ei suutnud ta hakkama saada ka kõige lihtsama taseme kontaktiharjutustega ning kui ta ka suutis hetkeks minu suunas vaadata, siis ei olnud mul võimalik teda millegagi premeerida- toit ega mäng seal kaubaks ei läinud.

Meera kolmandal eluaastal otsustasin ma võtta aja maha, sest ma tundsin, et midagi on väga valesti ja ma ei tea, kuidas olukorrast välja tulla. Kirjutasin oma murest ühes välismaises FB foorumis ja leidsin omale abiväge. Esimese asjana hakkasin tegelema meie suhtega, mis oli parajalt ära mürgitatud. Õppisime mängima, õppisin Meerat lugema ja õppisime lihtsalt koos olema. Ilma mingite lisatingimusteta. Selle käigus sain ma aru, et mu sisetunne oli olnud alati õige ja Meeral oli stressiprobleem ning lõpuks sain ma ka teada, milles see probleem täpsemalt seisneb- et tegemist on keskkonnatundlikkusega. Läks veel jupp maad aega, kuni sain aru, et Meerat häirib uutes keskkondades ennekõike lõhnade rohkus ning sealt omakorda veel kõvasti aega, et aru saada kuidas teda aidata saaks.
​
Suurimad küsimused olid:

• Kuidas reguleerida lõhnade hulka ja intensiivsust, et valida sobiv ja jõukohane raskusaste? Sellele küsimusele ma vastust ei tea, kuid koostasin enda jaoks tabeli, kuhu märkisin kirjelduse põhjal keskkonnad, kus stressireaktsioone esineb rohkem ja kus vähem (1 on kõige raskem, 10 kõige lihtsam):

• Kuidas tuvastada, kas keskkond lõhnab nii nagu ta paistab? Näiteks võib juhtuda, et muidu vaikses kohas, on eelnevalt käinud mingi suurem inimeste ja koertega grupp ning lõhnade virrvarr on meeletu. Või vastupidi, tavaliselt suure kasutuskoormuse all olevas pargis ei ole keegi mõnda aega käinud ja lõhnasid on tunduvalt vähem. Ükskord ma testisin oma teooriat kui nägin, et asfaltplatsil, kus me muidu alati olime muretult käinud, toimus päeval laat. Õhtul läksin huvi pärast sinna asfaltplatsile ja vaatasin, mis saab. Meera nuusutas tookord 45 minutit järjest millimeeterhaaval seda asfaltpinda ja väljendas mõõdukalt ärevust, kuni ta oli täiesti kurnatud ja pidin ta tagasi autosse panema. Poleks ma teadnud, mis seal oli olnud, poleks ma aru saanudki, miks ta järsku nii käitub. Kui sain pandud paika raskusastmete tabeli, siis hakkasingi kõige alumisest otsast tööga pihta:

Olen õpetanud Meerale turvalistes keskkondades tema algatuslikku pikendatud kontakti ja isiklikku mängu (lühemalt kasutan selle kohta sõna „pühendumine“). Mida pikemalt ta suudab kontakti hoida, mida intensiivsemalt ta minult suhtlust ja mängu nõuab, mida rohkem powerit tal mängimisel taga on, seda turvalisemalt ta ennast järelikult tunneb. Kui ta tunneb end ebakindlalt, siis ta kontakt kestab vaid viivu ja hüpped on jõuetud. Kui ta tunneb end väga kindlalt, siis ta lükkab mind peaaegu tasakaalust välja ja räuskab rõõmsalt mu peale. Seda meetodit kasutan ma selleks, et hinnata, kuidas ta ennast tunneb ja märgata juba eos, kui asi hakkab hapuks minema. See meetod on hea ka selleks, et anda ebakindla koera kätte võim ja seeläbi muuta teda tugevamaks.
​
Näiteks siit videost on näha, et Meera ei suuda endast 100% anda ja tema kontakt on lühike ja hüpetes vähem jõudu ja veendumust: 

Otsisin treeningute alguses kõigepealt välja 10 palli keskkonnad ja töötasin seal sellisele tasemele, kus Meera suutis minu peale häält tõsta. Siis hakkasime harjutama väiksemate asulate tänavatel (9 palli) seni, kuni ta suutis suvaliselt valitud seda tüüpi keskkondades mõne minuti järel pakkuda intensiivset pühendumist. Pärast kuudepikkust tööd oleme me jõudnud nimistus tiheda liiklusega linnaparkideni välja ja töötame seal. Kuna see tasand on veidi keerukam ja varieeruvus suurem, siis veedame me selles etapis ilmselt ka kõige kauem aega. Sekka käime harjutamas ka lihtsamates keskkondades, et koer ei tunneks et raskusaste pidevalt ainult kasvab.

Kuna Meerat häirivad kõige rohkem lõhnad, siis tema puhul on oluline teha rasketes kohtades jalutuskäikudel aeg-ajalt niinimetatud pikniku peatuseid, kus me valime välja ühe vaiksema nurga platsi äärealal ning pargime ennast paigale ja mängime ning vaatame, kuidas maailm möödub. Põhimõtteliselt jalutan ma edasi temaga senikaua, kuni ta suudab pistelist kontakti pakkuda ja süüa ning kui need asjad kaovad, siis teen pikniku, kuni ta taastub. Seda seetõttu, et ma olen õppinud, et mida rohkem ma raskes keskkonnas temaga edasi jalutan, seda rohkem ta stressi läheb. Tuldud teed tagasi jalutamine on küll ka üks viis teha asja talle veidi kergemaks, kuid piknikud on selleks tarbeks lihtsalt kiirema toimega ja efektiivsemad.
​
Siin on mõned näited piknikust:

​Siin videotes on näha linnatänavate leveli lõppstaadium, mille saavutasime Kiilis (vaja on üldistamise eesmärgil käia ka teistes kohtades):

Praegu töötame me juba neljandat nädalat peamiselt oma kodukliiniku ümbrusega, mis oma tüübilt on Meera jaoks eriti raske. Kliiniku ümber on palju lõhnasid ja lisaks on seal ka palju liikumist, mille suhtes ta samuti muutub tundlikumaks rasketes keskkondades (nn trigger stacking). Kuna meil on vaja vaktsiin ära teha, siis kahjuks olin sunnitud sedasi raskusastet ajutiselt tõstma. Töö seal on läinud loomulikult vaevalisemalt, kui jõukohase raskusastmega keskkondades, kuid pidev areng on siiski olemas. Täna sain ta juba päris heas meeleolus kliiniku esikusse sisse ning kliiniku ukse ees õues toiduga mängima.
​
Kokkuvõtteks võib öelda, et väga palju tööd on tehtud ja see on vilja kandnud aga väga palju tööd on veel teha ning raske on hinnata, millal me jõuame nende tulemusteni, millest ma unistan. Õnneks iga tagasilöögiga õpin ma oma koera paremini tundma ja mida paremini ma teda tunnen, seda paremini ma suudan järgmisi tagasilööke vältida. Seega ma arvan, et selle kohta sobib hästi selline vanasõna: „Visadus viib sihile.“ Ja pole vast vaja lisada, et ma olen sigaõnnelik, et mu teele on sattunud selline koer nagu Meera :).

Käisime kuu alguses väikse seltskonnaga Lätis dr Jerry Vaneki seminaril kelgukoerajuhtidele. Info koolituse kohta jõudis meieni kõigest kaks nädalat enne ja kuigi päevakava ilmus ka suure hilinemisega, otsustasime me ära väga kiiresti- sellise spetsialisti nägemist ei pruugi elus teist korda enam ette tulla...ja kahepäevase seminari hind oli jaburalt väike (kõigest 25 eurot KOKKU!). Kes veel ei tea, siis teiseltpoolt ookeani pärit Jerry Vanek on üks ca 80st kelgukoertele spetsialiseerunud veterinaarist maailmas ning lisaks on ta ka praktik, kellel on otsene kogemus pikamaa võistlustel kelgukoertega osalemises. Eakas mees on pühendanud peaaegu terve oma elu just kelgukoerte probleemidele, kuid õppida oleks temalt olnud nii mõndagi ka kõigilt teistel, kes puutuvad kokku koeraspordiga.

Reisida otsustasime viieses seltskonnas- keskpikamaa kelguveo ja rakmete valmistamise praktik Ülle Aaslav-Kaasik, võimlemise ja koerte füüsise arendamise entusiast Mari Valgma, siberi huskyde kasvataja Inna Tali ja musheritena veel päris algajad Andri Bode ja mina. Reis sinna ja tagasi oli tänu teile kohutavalt lõbus ja palju õpitud asju sai kohe ka omavahel läbi arutatud- mitu pead on ikka mitu pead- aitäh teile!

Esimene seminari päev oli mõeldud veterinaaridele, seal meie ei osalenud. Meie osalesime kahel järgneval päeval. Laupäevased teemad olid massaaz ja venitamine, produktiivne silitamine, ettevalmistus ja taastumine, enamlevinud vigastused kelgukoertel ja nende ravi ning käed-külge praktika. Pühapäevased teemad olid dehüdratsioon ja ülekuumenemine kelgukoertel, rakmete valik ja erinevused ning praktika koertele rakmete valikul. Mind jahmatas, et neil kahel päeval oli saalis kokku vaid 26 inimest, neist 5 eestlast ja 2 leedukat ning päris arvestatav hulk inimesi ei olnud isegi parktiseerivad kelgukoerasportlased... aga no seda enam jäi osalejatele võimalust lektorit oma küsimustega pommida ja seda võimalust me ka kasutasime.

Panen suvalises järjekorras kirja mõned mõtted, mis mulle eriti meelde jäid (materjal oli väga põhjalik ja selle seedimine võttis mitu päeva aega) või meeldisid (neist mõndagi oli tore kuulda kinnitusena, et olen mõelnud õiges suunas):

• Iga endast lugu pidav musher (ja ka muud koerasporti harrastav inimene!), peaks vähemalt korra päevas leidma paar minutit, et iga oma koer üksikasjalikult läbi kompida.Lektor viskas nalja, et kui tema peaks meie koeri läbi katsuma ja leidma mõne kühmukese lihastes, siis meie EI TOHI seepeale küsida „mis kühm?“. Koera omanik peab teadma millise pehmusega on tema koera lihased tavaolekus, märkama kui lihased on kõvemad, kui koera nahk õrnalt võbeleb mõne koha puudutamisel, mõni koht on soojem-külmem, paistes, valulik jne. Soovitus oli, et asendage see aeg, mis te muidu veedate koera sügades ja silitades nö produktiivse silitamisega, mille käigus te saate ülevaate koera seisundist.
• Sportkoera lihaste jaoks on väga oluline regulaarne massaaz ja venitamine (sarnaneb väga paljuski võimlemisega, mida me viimasel ajal harrastame). Tutvustati palju erinevaid võtteid ja nippe, kuidas neid asju teha aga seda on kirja teel raske edasi anda, nii et ma ei hakka vääriti mõistmise ohu tõttu seda tegema. Igatahes sain ma aru, et tema meelest peaks iga musher suutma oma suures karjas regulaarselt neid asju teha, et säästa koeri vigastustest ja hoida nende lihaseid elastsete ja tugevatena.
• Võistlemine ei tohiks kunagi olla eesmärk omaette- igapäevane elu on eesmärk. Võistlemine on eksam- taseme hindamine. Me ei võistle selleks, et võita- me võistleme selleks, et testida oma meetodite sobivust võitmiseks. Sedasi ei saa me kunagi ka kaotada- kui me ebaõnnestume, siis me analüüsime, mida on meil vaja veel treenida ja asume uuesti tööle.
• Vanasti oli levinuim treeningtsükkel nö ülekoormamine. Iga järgmine trenn oli alati raskem, kui eelmine. Selle tsükli miinus on, et ühel hetkel koer tunneb, et alati läheb ainult raskemaks ja ta väsib ära- seega mõne aja pärast järgneb pidevalte tõusule pidev langus. Parem viis treenimiseks on tõsta näiteks raskusastet vähehaaval kolm trenni ja siis võtta teise trenni ja kolmanda trenni tasemete vahepeale jääv tase järgmise bloki alguspunktiks. Sedasi 3 sammu edasi, 2 sammu tagasi rütmiga saab koer kohaneda oma uue tasemega ja areng liigub pikemalt tõusvas joones. Kui võimete tipp on käes, siis trennide raskusaste on ühtlasem, kuid siiski veidi erinev. Kuigi raskusastme langetamine on selle meetodi juures omamoodi puhkus, ei tohi unustada ka päris puhkuse päevi. Puhkus on vajalik selleks, et edasine areng oleks võimalik.
• Treeni nagu sa võistled, võistle nagu sa treenid. Varieeri trennide intensiivsust, kestust, tüüpi, tingimusi, aega. Treeningtüübid jagunevad kaheks- pikk aeglane distants allpool piimhappe tekke lävendit ning lühikesed intensiivsed pingutused, mille tagajärjel tekib veidi piimhapet lihastesse. Rohkem aega soovitas ta pühendada esimesele treeningtüübile.
• Treeningperiood jaguneb: vundamendi loomise faas, ülemineku faas (ettevalmistus), võistlusfaas (spetsialiseerumine), ülemineku faas (taastumine). Võistluseesmärgid tuleb seada nendest faasidest lähtuvalt- st mitte planeerida hooaja raskeimat võistlust esimestesse või viimasesse faasi ja vastupidi. Soovitav on võtta aastas üks võistlus nö eesmärgiks, mitte üritada igal nädalavahetusel olla parim.
• Puhkeperioodil tuleb võimaldada füüsilist puhkust ja vähendada stressi. Sellel perioodil võiks õpetada koera ja pakkuda talle ajutööd, korrata tuttavaid asju, lõbutseda ja ehitada suhet. Meeles tuleb pidada, et tegelikult ei ole hooaegade vahel pausi- kõik on üks osa tsüklist ja puhata tuleb eesmärgipäraselt.
• Füüsiline puhkus ei ole uni, uni on aju puhkus. Puhkus kehale on üleminek galopilt aeglasele galopile, aeglaselt galopilt traavile, traavilt küliskäiku, küliskäigult kõnnile jne.
• Kõige levinum probleem veepuuduse ennetamisel on see, et treenerid arvavad, et koeral peab vesi olema pidevalt nina all. Nina all olevast veest ei ole koera hüdreerimisel mingit kasu- vesi peab jõudma koera sisse! Seega leidke viis kuidas teha vesi koerale apetiitseks ja jälgige, et ta jooks vajaliku koguse vett paar tundi enne sooritust endale sisse. Koer väljutab vett kehast pidevalt (hingamine, auramine, higistamine, süljevool, okse, veritsemine, urineerimine, ekskremeerimine), seega on sportkoera puhul äärmiselt oluline, et ta lihastes oleks piisavalt vett.
• Kuidas aru saada, et koeral on vedelikupuudus? Puudub ühene lihtne test ja tuleb hinnata mitme asja koosmõju: meeleolu, silmad, igemed, nahk, uriini värv ja kogus, südametegevus (sellepärast ongi oluline produktiivne katsumine, et märkaksid muutuseid rutem). Kõige raskem on avastada 5% ja väiksemat vedelikupuudust, mis ei ole eluohtlik aga mõjutab oluliselt sooritusvõimet. Vett saab tagasi koera kehasse läbi jootmise, läbi suure vedelikusisaldusega asjade söötmise (liha jms), tilguti all.
• Ülekuumenemine on alates 39,4 kraadist. Kui koer saavutab sellise temperatuuri pärast jooksu, peab see tunni aja jooksul langema (ja langema kiiresti kui ta alla minema hakkab, minutitega). Üle 42 kraadi on juba surmav, seega tuleb koera aidata ülekuumenemise kahtluse korral kiiresti. Ülekuumenemise märgid raskusastme järgi kasvavalt: väsinud, „igavlev“, „ei ole tema ise“, kuumakrambid (suured lihaskrambid), nõrkus, oksendamine, rabandus. Esmased märgid: kiire ja pinnapealne hingamine, kurgutila paistmine, suur väljaulatuv keel ja laialt avatud suu, kiire pulss, punased igemed ja keel. Põhjuseks võivad olla ilmastikutingimused, halb vorm, vanus jms aga sagedasim põhjus on veepuudus.
• Mida teha? Lõpeta koera jooksutamine! leia vari, leia tuulisem koht, leia jahe pind lamamiseks (vaheta seda kohe kui see koera all soojeneb). Jahuta niiskete lappidega kaenlaaluseid, käppasid ja kõhualust. Ära viska koera üleni vette!- sellega kaasneb alajahtumise oht. Lõpeta jahutamine veidi enne koera tavalise temperatuuri saabumist, et ennetada alajahtumist.
• Rakmete valiku osas sai selgeks, et väga suur vahe on rakmetüüpidel ja isegi sama tüüpi rakmete disainil. Ideaalne on teada, milline on su koer, mida sa temaga harrastada soovid ja lasta mõõtude järgi talle rakmed teha (aastas kulub 4 paari, sest sportkoera mõõdud pidevalt muutuvad!). Rakmete valik ja disain on tõeline insenerteadus ja sellel ma samuti pikemalt ei peatu seetõttu.
• Vigastuste osas selgus, et ehkki levinuimad vigastused on kelgukoertel erinevad käpavigastused, on kõige ohtlikumad õla või selgroo vigastused. Kuna käpavigastused paistavad kergesti silma ja on dramaatilised, siis neid nähakse ruttu ja ravitakse kiiresti. Õla ja selgroo vigastused ei karju niimoodi silma ja neid tihti ei märgata õigel ajal. Ravi võtab aga terve hooaja. Nende vigastuste ravil ei tohi mingil juhul kiirustada, sest need näevad paremad välja kui need tegelikult on. Küsisime ka väga levinud sportkoerte probleemi- ristatisideme rebendi kohta kelgukoertel ja lektor vaatas meid suurte silmadega ja ütles umbes nii: pole iial kuulnud, et kelgukoertel seda olnud oleks seoses nende spordiga...aga kindlasti mõni koer kuskil on- lihtsalt ükski kelgukoerte vet ei ole veel ühtegi juhust kohanud. Jee, üks mure seega vähem meil! :)
• Ükski vigastus ei teki üleöö ja ootamatult. Eeldused vigastuseks tekivad pika aja jooksul enne akuutse vigastuse teket. Lektor kordas pidevalt, et see on nagu hüpe lennukist: langemine on krooniline ja kukkumine on akuutne, kuid probleem algab sellest hetkest, mil sa langema hakkasid. Ma ütleks, et see kehtib ühtmoodi nii füsioloogiliste kui vaimsete probleemidega. Igal juhul on siin abiks oma koera üksikasjalik tundmine ja igapäevane jälgimine, produktiivne katsumine ja korralik ettevalmistus ning taastumine.

Nonii...aitab vast küll. Tegelikult suutis lektor nende kahe päevaga tohutult maad katta ja suurepärase esinemisoskusega ka meid pidevalt naerma ajada. Kui näete seda nime veel kuskil esinejate nimekirjas, siis soovitan soojalt võimalust kasutada! Seniks aga üks väike nali ka, mis meelde jäi:
​
Selleks, et olla edukas kelgukoera juht, on teil vaja kahte asja: korralikku töötavat koeraveo masinat ja abikaasat, kes teenib väga hästi :D.

Toredat treenimist!
 

Pikk paus on blogimisel jälle märkamatult sisse tulnud. Lihtsalt ei ole olnud aega siin kirjutada, sest nii palju muid asju on käsil- õppimine, tulevase Murelike koerte kursuse materjalide kirjutamine ja filmimine, õpilaste käekäigu pärast muretsemine ja loomulikult oma enda koerte trennid. Olen püüdnud oma koertega kummagagi teha iga nädal vähemalt 3 võimlemistrenni, 3 veotrenni, 3 teraapia-trenni, kõrvalkõnni kursusega seotud trenne ja kui aega üle jääb siis ka muid sk trenne. Hetkel tundub see täitsa tehtav ja tore on näha, et pidev areng toimub igal rindel tänu sellele. 

Nalja saab loomulikult ka, nii et mõtlesin et jagan kahte lõbusat seika meie igapäevast.

Võimlemine:
Eile õhtul tegime Ronniga pärast kahte puhkepäeva võimlemistrenni. Ronni oli väga elevil ja nagu paljud sõbrad teavad, siis see tähendab tema puhul hirrrrmsat rapsimist. Suutsin ta siiski kuidagi ära hallata ja trenn ise laabus täitsa kenasti. Küll aga sain ma aru, et asi kisub jamaks, kui ma andsin pärast siilide sheipimist (pehmed ümarad padjakesed, millele koer esijalgadega peale peab astuma võimlemise trennis) käest ära viimase maiuse ENNE, kui olin siilid maast võtnud. Ronnile väga meeldisid need siilid, seega oli mul võimatu püsti tõusta või neid ära võtta, sellel ajal kui Ronni kargles mööda tuba ringi, peksis neid käppadega ja püüdis haarata hambusse (õnneks väga ei mahu). Iga kord kui see hakkas mul peaaegu õnnestuma, tõmbas ta mind oma tagumikuga lükates uuesti istukile. Loomulikult läbi naermise ei aidanud ka ükski ümber suunav käsklus ja nii ma mässasin vist mitu minutit, enne kui oma eesmärgi saavutatud sain. Seejärel naersime veel Ronni peremehega mitu minutit juhtunu üle nii, et pisarad silmas. Kahju et ei saanud filmida!

Rattavedu:
Plaanisin täna hommikul teha koertega 8 km ringi põlluteel ja asusime teele. Esimese kilomeetri lõpus nägin, kuidas me veeresime üle värsketest kanasulgedest ja vb ka raipest, nägin kuidas koerad hoo pealt vilksamisi seda vaatasid, ninaga õhku tõmbasid...ja teate küll seda tunnet, kus sa tead et kohe sa kukud ja saad surma aga kõik käib justkui aegluubis ja sa ei saa mitte midagi teha, et jada katkestada. Täpselt selle tundega maandusin ma ratta ja koerapusaga põlvest saati jäist vett täis kraavi! Ja ega siis koerad seal jahti veel ei lõpetanud- tükk aega pidin seal rabelema, et saada püsti, saada ratas välja, saada ennast välja, saada koerad välja, saada uuesti ise välja, saada koerad välja jne. Mul on kindlasti olnud elus graatsilisemaid hetki...ja kindlasti kohe, ei ole ma ammu koerte peale niimoodi karjunud ega neid niimoodi karvupidi ühest kohast teise tõstnud. Õnneks oli neil adrenaliin nii laes, et nad ei pannud tähelegi. Lõpuks kuidagi sain nad siiski kaldale ja sõit võis jätkuda. Ja pole vist tarvis mainidagi, et ülejäänud sõit oli super tore ja koerad olid väga väga tublid. Selle rebasega peab lihtsalt kokku leppima millal tema tahab meie raja peal einestada või leida mõlemale sobivad ajad, et ilma rattata treenida koeri temast mitte välja tegema. Ma selle peale lootma väga küll ei jää...