Meera
Meeraga olen võtnud sk ja ag trennidega aja täielikult maha. Neid me rutiinselt ei harjuta ja kui need teemaks on, siis keskendun peamiselt heale tujule ja kontaktile. Meera peamine trenn on viimased nädalad olnud hoopis autosõidu trenn. Nimelt avastasin mõni aeg tagasi, et taga pagasiruumis sõites jäi mulle märkamatuks, kuidas ta autosõite üle elas. Enam ta ei ilastanud ega oksenanud nagu kutsikana, kuid ta läks lukku ja värises vaikselt seal terve sõidu aja südame pekseldes. Ei reageerinud nimele ega ühelegi maiusele. Mõni ime siis, et mõne pikema või keerulisema sõidu järel ta mul emotsionaalselt täiesti katki oli!
Oleme nüüd hakanud täiesti otsast peale autosõitu õppima, igaks juhuks feromoonirihma ka abiks võttes. Alustasime seisva auto lähedal targeti puudutamisest. Sealt liikusime edasi töötava mootoriga autoni, auto peale hüppamise, uste kinni-lahti liigutamise, kohapeal gaasi andmise, lühikeste jõnksudega liikumiseni. Kaks nädalat iga päev oleme seda trenni teinud. Täna on seis selline, et väravate poole minnes Meera reaalselt rõõmustab autode ümber, mitte enam ei enneta samamoodi palavalt armastatud jalutuskäigule minekuid. Eile sõitsime esimest korda kahekesi 300 meetrit koos tagasipöördega. Meera istus terve sõidu aja kõrvalistmel, oli lõdvestunud ja heas tujus. Suurim saavutus oli minu meelest see, et ta nägi aknast kassi ja mõtles sellest terve tee. See on vist esimene kord, kus ta on vaadanud sõidu ajal auto aknast välja ja märganud, kui põnev see on. Elu väikesed rõõmud... :)
Meeraga teeme igapäevaselt veel erinevaid händlingu ja tasakaalu harjutusi, õpime jalutuskäikudel rahulik olemist (tema probleemi sümptom on tirimine, põhjus on üle erutumine lõhnamaailma ärrititest), kassi juuresolekul rahunemist ning käime koos canicrossi õppimas.

Ronni
Ronnil on veel väga palju õppida, seetõttu on meil iga toidukord ja muu tema jaoks tore asi arvel- püüame jälgida, et ta neid saades õpiks enamasti kasulikke asju. Igapäevaselt õpib Ronni järgmisi asju:

• Toas kinni olla ja oma järge oodata, ei ole nõme. 
• Auto pagasiruumis saab süüa ja see on kasulik koht, kuhu minna. 
• Igasuguseid omanikuta ahvatlevaid asju saab töenäolisemalt siis, kui neid märgates ruttu-ruttu pea teisele poole pöörata ja teha nägu, et ei märganud.
• Kui Meera saab süüa, siis see on eriti lahe, sest Ronni saab ka kohe mingit ekstra head nänni.
• Sikutusmängu käikus sõna "lahti" kuuldes, tuleb kohe kuskilt maius ja tasub sellele ümber lülituda.
• Väga kasulik on visata ennast külili ja lasta inimestel oma varbaküüsi näppida.
• Üldse igasugustest imelikest kohtadest puutumisele (näiteks nina, taganurgad, saba) järgneb nämm.
• Iga kord kui midagi saada tahad, on kõige kuulikindlam istuda või lamada- kargelmine üldiselt ei vii sihile.

Sekka satub ka mõni mitte nii kasulik õppetund- näiteks prügikastis tuhnimist on seal leiduvate hüvedega juba mitmel korral heldelt premeeritud.

Täna hommikul rõõmustas mind eriliselt esimene tõsiselt lahe trikk, mille Ronni selgeks sai. Nimelt alguses kui ta meile tuli oli tal kombeks hüpata inimeste kõrval ja näksata õrnalt neid näiteks õlast. Tema hüppevõime on nagu austraalia karjakoertel- kõigi nelja jalaga on ta võimeline hüppama nii kõrgele, et meie 1,70 m kõrgusest väravast ulatub ta suur peakolu vabalt üle :D. Käitumine, millest kujuneks suur probleem, kui külla tulevad lapsed, vanainimesed või lihtsalt normaalsed inimesed, kes ei taha mudaseks ja ilaseks saada.
Märkasin kohe alguses, et kui tal on mingi puupulk suus, siis ta enam ei hüppa, vaid tantsib sellega rõõmsalt meie ümber. Hakkasin seda kohe ise innustama ja pakkuma talle väravast sisenedes esimese asjana midagi hammaste vahele. Täna hommikul väravast sisenedes oli noormehel juba pulgake suus - Ronni esimene päris trikk hakkab selgeks saama :).

Kavatsen mõlema koera puhul keskendudagi esmajärjekorras eluks vajalike oskuste õpetamisele ja erinevate koerte jaoks ebaloomulike asjade juurde positiivse seose tekitamisega, sest see on iga koera elus kõige olulisem oskus. Usun, et kui midagi juhtub, siis mõlemad meie koerad lasevad ennast ilusasti käsitleda, kuid ma kahtlen, kas nad igat sellist tegevust ka naudkisid. Meerale õpetasin ma kunagi klikkeriga, et küünelõikamine ja kammimine on nauditavad asjad ning neid asju on nüüd väga meeldiv teha meie mõlema jaoks. Tahan, et kõigi muude igapäeva elus vajalike asjadega oleks mu koertel samasugused emotsioonid ja kogemused. Kuidas teie koertel eluks vajalike oskustega lood on?

Käisime eile Ronniga esimest korda grupitrennis.
Uut oli tema jaoks palju- nägime erinevas suuruses ja vanuses võõraid koeri, võõraid inimesi. Harjutasime nimele reageerimist, pika nööri otsas jalutamisel kutsumise peale tulekut, istumist, lamamist ja silmakontakti.
Kui huskydega on esimene trenn mulle meelde jäänud alati suhteliselt keerulise ettevõtmisena, siis ma isegi ei oodanud eriti midagi Ronniga minnes. Uus koht ja vähene sotsialiseerimine...hea kui saan ta kasvõi natukeseks endale keskenudma. Aga siiski-siiski, tuleb välja et Ronni on üks raudsete närvidega tubli nohik-koer :).
Jube mõnus oli trennis täielikult lõõgastuda ja avastada, et ilma igasuguse pingutuseta püsib koer lihtsalt kontaktis ja rõõmustab iga tühiasja üle maksmaalselt. Põhimõtteliselt oleks ta olnud motiveeritav ka lihtsalt hea sõna ja paidega...aga toidu eest on ta valmis andma kõik. Saba käis terve aja nagu propeller taga.
Temaga pean vist hakkama tegelema rahunemise õpetamisega hoopis teises võtmes kui huskydel. Kui huskysid on vaja õpetada rahulikult võtma väliseid ärriteid, siis Ronnile oleks vaja õpetada, et igasugune inimkontakt ei ole nii suur ilmaime, et sellepärast oleks vaja sabapropelleriga lendu tõusta :).
Kokkuvõtteks võib öelda, Ronni on üks tubli poiss :).

Kui on üks küsimus, millele iga koeraomanik oskab kindlalt vastata, siis see on- Mis on sinu koera lemmik preemia?
Või nii ma vähemalt arvasin...
Meil on detsember, jaanuar ja veebruar olnud rohkem nagu ameerika mäed:
1 nädal- maius on elu mõte, muud preemiad ei kõlba üldse kuhugi
2 nädal- piuksuvad asjad on elu mõte ja muud preemiad unusta ära
3 nädal- ei taha süüa, ei taha mängida...tee mulle lihtsalt pai ja ma teen kõik mis sa tahad
4 nädal- pall! pall on elu mõte!
5 nädal- kui ma saan kaevata, nuuskida või vaadata midagi, siis selle eest annaksin kõik.
6 nädal- sikutame! mis krdi maius, mis krdi pall?? Anna ma sikutan!
7 nädal- mängime niiama omavahel, pane ometi ära see söök ja mänguasi. 
8 nädal- jookseme! sina võid seista ka ja mina jooksen..
9 nädal- mängime suvaliste okste ja käbidega- need on kõik nii ägedad :)

Nende 1-9 nädalaga ma harjusin juba ära, et ma pean käigu pealt plaane muutma ja mõtlesin, et rohkem uusi tõlgendusi preemiale enam juurde ei tule ning saan hakata selle nimekirja asju tasapisi võrdsemaks tegema väärtuse poolest. Ja siis tuleb:

10 nädal- anna mulle maius või mänguasi ja ma lähen peidan selle hoolikalt kuskile ära kehvemateks päevadeks...

Hmm...huvitav...kuidas ma saan oma treeningplaani järgida, kui ma saan ühe treeningseanssi jooksul teha 10 korduse asemel 3, sest neiu veedab enamus treeningu ajast auku kraapides, saadud preemiat sinna sisse sättides ja seejärel hoolikalt auku kinni mätsides?