Esmaspäev, teisipäev ei viitsinud-tahtnud Meera suureks pettumuseks suurt midagi teha. Kolmapäeva hommikul õnnestus tal pressida välja üks sk trenn. Kolmapäeva õhtul ja neljapäeva õhtul käisime Riisipere taga metsas rattavedu tegemas ja mõlemal korral tegime tagasiteel võõras-koht-on-fun trenni.
Kolmapäeval sõitsime 3 km rada õiget pidi ja panime endast kõik välja, arvan et tuli päris hea aeg aga kahjuks unustasin vaadata. Eile oli meil mõlemal kolmapäevast piimhape veel lihastes ja läbisime raja tagurpidi 12 minutiga. Uksumatu, et rada tagurpidi tundub nii lühike, ainult sellepärast et tõuse on vähem kui languseid. Nii kahju, et me kihutada ei jaksanud- peab puhanud peast proovima uuesti.
Põhapäeval on Baltospordi sügistreening- ootame seda suure põnevusega ja loodame seal palju õppida :).

Olen pikalt edasi lükanud Riisipere metsa rattavedu tegema minekut, sest puur ja ratas ei mahu korraga autosse ära. Eile õhtul katsetasin seda taas ja veendudes uuesti, et mõlemad ei mahu ära, ma vihastasin ja viskasin puuri tuppa :D. Ja otsustasin, et proovin kas Meera saab hakkama ees lahtisena sõites. Uskumatu, aga probleemi polnud. Tüdruk oli lausa nii ülbe, et varastas ise autosõidul jagamiseks mõeldud maiuseid niimoodi, et pool teed ei olnud mul talle enam midagi anda :p.
Kui jõudsime metsaraja algusesse, arvasin et seekord ei tule vedamisest siiski midagi välja, sest parklas siblisid ringi õnnelikud vabapidamise kanad (wtf??). Otsustasin siiski proovida ja vinnasin kõigepealt ratta paarikümne meetri kaugusele rajale välja. Seejärel meelitasin sinna erutusest väriseva Meera. Kõndisime niimoodi tagurpidi veel paarkümmend meetrit aga üks hetk sai neiu aru, mis suunas me siiski liigume ja pani pedaali põhja.
Meie metsarada on selles suhtes omapärane, et see koosnebki valdavalt tõusudest ja langustest. Valida saab 3 km ja 1,5 km vahel aga plaanin tulevikus hakata neid ka kokku 8-teks mixima, et saada pikemat distantsi. Joostes mõtlesin ma alati unistades, et ohh kui tore oleks rattaga neid mägesid läbida. Aga tuli välja, et see teeb umbes sama välja- rattaga 3 km läbides oli tempo suurem ja mäkketõusudel tahtsin koera igati toetada...ja lõpuks autoni jõudes olin ise küll täitsa kutu.
Meera jooksis enamus ajast galoppi, vahepeal kiirele traavile üle minnes. Ainult mõnel pikal tõusul lasi ta küll liini lõdvaks ja tänasin õnne, et ta rääkida ei oska. Tema mürgisest pilgust järeldades arvan, et sealt oleks tulnud midagi stiilis "noh paks kas sa väntad ka või niisama mängid pommi seal taga??" :D. Viimase laugema poole km pikkuse sirge jooksis taas ilusat galoppi ja auto juurde jõudes vaatas ta mulle oma naaskli-näoga otsa justkui pilgates ja küsides, et millal me siis nüüd ka midagi tegema hakkame. Nii tore on näha, et tõuomane tegevus koerale meeldib ja ta seda tehes ära ei väsi...paneb isegi mõtlema naljakaid mõtteid, et mis saaks siis kui jätaks selle sk tagaplaanile ja keskendukski rohkem veole? :p
Pildid tegin koduhoovis tagantjärgi, sest olen nii vaimustuses Ülle õmmeldud ilusatest poolrakmetest (Sookriimude e-pood), koerale mugavad ja endal ka silm puhkab peal :).

Pühade ajal on mul olnud aega järele mõelda ja analüüsida meie 2013 aasta tööd. Pidin 31. detsembril langetama keerulise otsuse – kas registreerida Meera järgmisele tulevale ametlikult võistlusele või mitte. Loodan, et tehtud otsus iseloomustab meie 2014 aasta valikuid ja tuleb pikas perspektiivis kasuks. Otsustasin võistlusest loobuda ja võtta järgmised 4-6 kuud selleks, et lahendada eos ära minu vigadest tingitud väikesed puudujäägid sooritustes, enne kui neist kasvavad suured probleemid.

 Seega on meie järgnevate kuude prioriteedid järgmised:
 1) Parandada kontrolli keskkonna üle. Paljud meie probleemid on tingitud sellest, et Meera on  saanud kontaktist lahkumist järjepidevalt ise premeerida nuuskimise, kaevamise, jooksmise vmt-ga. Samuti ei ole ma alati märganud, kui keskkond on veel õppimiseks natuke liiga raske ja ma olen korraldanud harjutuskorra kriteeriumite osas liiga keeruliselt. Edaspidistes treeningutes kavatsen korraldada harjutuskoha selliselt, et õige valiku tegemine oleks koera jaoks lihtsaim ja vale valiku tegemine vastupidi võimalikult keeruline.

2) Õppida kasutama erinevaid preemiaid. Olen liiga kauaks jäänud toetuma valdavalt maiustele, kasutades mängu preemiana ainult kodus ja üldse oskamata kasutada muid alternatiivseid preemiaid. Mängu osas on minu jaoks suurimaks katsumuseks saada Meera tahtma mängida ka kodust väljaspool. Oleme selles vallas ka natukene tegutsenud ja mõned korrad hakkama saanud. Alternatiivsete preemiate maailm on minu enda jaoks kindlasti raske aga samas tasub juba praegu kuhjaga ära. Näiteks tehes põllul trenni, kasutan ma nüüd peamiselt preemiana nuuskimist ja mullas tuhnimist ning olen lõpuks saavutanud selle, et koer töötab põllul ka sama keskendunult kui mujal treenides (Põld on tema jaoks vaieldamatult raskeim  treeningu koht, kus minul on ühtlasi kõige raskem ära hoida ka igasugust isepremeerimist).

 3) Jälgida rohkem treeningute ülesehitust. Tõsta korraga ainult ühte kriteeriumit (kaugus, kestvus või segajad) ja alles siis kui koer suudab eelmisel tasemel teha üle 80%  kordadest õigesti. Täna tähendab see meie jaoks mitmes sk elemendis mitu etappi  tagasiminekut.

 4) Treenida rohkem võõrastes kohtades võõraste trennikaaslastega.

 5) Tekitada rutiinid. Õpetada koerale võistluste jaoks vajalikud märgid selgeks, et tema ka teaks millal temalt mida oodatakse ja mis üldse toimub.

Kavatseme 2014 aastal pühenduda peamiselt sõnakuulelikkuse treeningutele selliselt, et saaksime esimesel võimalusel taas võistlemisele mõtlema hakata. Samas kavatseme hakata tegema hoolega tööd ka agility
baasteadmiste omandamisega ja veos ilusa motiveeritud soorituse saavutamisega. Nendel kahel alal püüan omaenda vigadest õppides ennetada liigset kiirustamist :).  

Meera aasta 2013

Meeraga oli 2013 meil väga tegutsemise ja õppimiserohke aasta. Selle aasta jooksul tegime debüüdi sõnakuulelikkuses ja näitusel. Tulemuseks oli kolmel mitteametlikul sõnakuulelikkuse võistlusel saadud I järk ning ametlikelt võistlustelt saadud I ja II järk. 

Ka trenni tegime ohtralt. Oleme käinud üksikute eranditega iganädalaselt kolmel erineval treeningplatsil sõnakuulelikkuse trennis (suvel lausa 2-3 korda nädalas). Alustasime kevadel ka agilityga, kus tuli pärast  mõningasi tagasilööke meile vahele küll ligi pooleaastane paus, kuid tänaseks oleme seal taas käinud regulaarselt 2 kuud ja teinud hulga edusamme. Samuti oleme hakanud tegema regulaarselt veotrenni jalgrattaga, mida saame tänu kehvale suusailmale jätkata veel mõnda aega. Aasta olulisim veotrenn oli meie jaoks Soomes Jämijärvi laagris tehtud trenn, kuna see andis meile mõlemale vajalikku enesekindlust juurde :).

Kassu aasta 2013

Kui Meeral on meil 2013 toimunud suur areng ja pidev õppimine, siis Kassukesega on lood täpselt vastupidised. Uusi asju ei ole ta omandanud juba peaaegu aasta ning vanadki asjad on järjest meelest läinud. Viimane trikk  mida ta õppis, oli palli äratoomine ja see oli esimene asi, mis tal tihedast kordamisest hoolimata uuesti meelest läks. Hoolimata minu pingutusest elus hoida  kõiki lihtsaid õpitud harjutusi, on tal häälkäskluste ja žestide äratundmine  tänaseks täielikult hääbunud. Viimasena unustas ta millalgi sügise alguses, kuidas anda käppa. Ka tema jaoks alati nauditavad mehaanilised oskused on tänaseks suuremalt jaolt kadunud. Enam ta ei oska tulla diivanile ega mängida maiuseid jagava palliga. Isegi selline lihtne asi nagu pilgukontakt on meie jaoks ammu juba ilus mäletus- täna ta ei oska vaadata enam inimestele otsa. 

Sellega seoses on naljakas, kuidas näiliselt lihtsad asjad muutuvad suurteks asjadeks. Näiteks naeratan ma sisimas, kui kuulen et ta piuksutab kuskil oma piuksupalli, püüab ja sööb isukalt talle visatud õunu või püüab meiega mängida. Vahel harva juhtub, et ta tõmbab veel kellelgi keelega üle näo ja see on väga-väga suur asi :). Söögiisu on tal jätkuvalt suurepärane, päeva jooksul magab ja liigub ta ühtemoodi palju ja entusiastlikult, tuppa hädade tegemise probleemi veel ei ole ja liigesed ei tee juba pool aastat enam silmnähtavalt liiga. Elame ühe päeva korraga ja naudime koosveedetud aega. Mul on hea meel, et ilusa ja pika elu lõpusirge kulgeb mu parimale sõbrale vähemalt valudeta ja muredeta :). Raske on ainult meil, kes me mäletame milline koer Kassu alati olnud on ja tunnistame, et täna on ta lihtsalt väga teistmoodi...


Selline on siis kokkuvõtvalt olnud meie 2013 aasta.
Soovime kõigile ilusat ja edukat uut aastat ja, et teie sõbrad ei jääks kunagi vanaks! :)

Käisime 12-13 oktoobril sõprade huskyinimestega Soomes Jämijärvi kelgukoerte treeninglaagris, kuhu Meera kasvataja meid juba teist aastat järjest kutsus.
Kogu reis oli ääretult tore kogemus ja kuidas saakski teisiti olla, kui reisikaaslased ja laagrilised kõik on nii toredad inimesed.
Samal ajal kui Ülle võistles, saime meie Stinaga proovida enda koeri 10ses rakendis ATV taga ja ammutada nii palju teadmisi kõige kohta, mis seda harrastust puudutab, kui vähegi võimalik. Ja seda infot oli tõesti palju!
Meera oli minu jaoks seekord tõeline üllataja. Kõigepealt pidas ta terve pika tööpäeva minuga koos ilusti stressamata vastu, siis elas laevasõidu ilusti üle ja kui laevalt maha saime selgus, et tema jaoks oli ka koerteboksidega järelhaagises sõitmine käkitegu. Mina muidugi tegelikult enne reisi kartsin neid kõiki kolme ja olin mõelnud igasuguseid alternatiivseid lahendusi välja.
Edasi otsustas ta mind üllatada oma avatud suhtumisega võõrastesse inimestesse ja koertesse laagriplatsil, stakeoutis rahulikult olemisega isegi siis kui mina läksin eemale ja 10ses rakendis võõraste koerte kambas sai ta ka hakkama...Alguses ehmatas pisut ära aga kui liikuma saime, siis jooksis kohe mõnuga. Eks ma ise oma mula ja muretsemisega teda alguses ka tegelikult segasin. Rahu säilitamiseks olid tal muidugi head eeskujud Woddy, Missy, Enidi, Esme ja Hiluxi näol ka olemas kes on minu diivanihuskyga võrreldes ikkagi vanad ja kogenud karmid kelgukoerad juba :).
Ühesõnaga tuleb nii välja, et minu väike kutsikas on sirgunud suureks, tasakaalukaks ja tubliks kelgukoeratirtsuks :).
Kohapeal sai näha ka Meera õdesid-vendi, emmet-issit ja muid lähisugulasi. Hästi tore oli näha kui sarnased nad ikka on. Samuti oli eriti lahe oma silmaga tunnistada, et Meera isa, ema ja tädid endiselt aktiivselt kordamööda juhtkoeratööd teevad ja kui tubli juhtkoerahakatis Meera õde juba on. Meil on vaja kõvasti tööd tegema hakata, et perekonna lippu kõrgel hoida :).
Eriliselt rõõmustas ka, et Üllel läks võistlusel nii hästi nagu tal läks- esimese katsega kohe REK2 kätte saada on ikka super tulemus ju!
Igatahes tänud kõigile tänu kellele see suurepärane reis võimalikuks sai- on kohe mida meenutada ja mida tahaks kunagi jälle korrata :).