Olin plaaninud alustada Meeraga selle aasta sk võistlusperioodi märtsikuust ja osaleda ka selletalvistel veovõistlustel. Sk osas on saanud teha pool aastat intensiivset tööd ja arvan, et oleme paremas vormis, kui kunagi varem. Aga paraku plaane tehes tuleb ette ootamatusi ja meil selgus, et mõnda aega jääb kodust eemal koerte treenimine ning ka igasugune võistlemine ära. Trenni teeme kodus ikka edasi vanas rütmis aga on üsna tõenäoline, et mõnda aega meid kuskil väljas ei näe. Aga pole hullu- kõige rohkem naudimegi me neid kõige tavalisemaid argiseid trenne, nii et millestki puudust me ilmselt ei tunne :).
Vahepeal oleme keskendunud Meeraga enesekindluse tõstmise erinevatele harjutustele, mida õppisime ühel veebikursusel ning sekka oleme päris palju timminud ruutu, kõrvalkõndi ja pulkasid. Kõrvalkõnni ja pulkadega on täpsus kasvanud kõvasti ja ta töötab ühtlaselt väga erinevates tingimustes. Ruuduga on tekkinud väike impulsikontrolli probleem, mis tähendab et saan tüdrukule tavalisest rohkem täpsuse osas survet avaldada, sest tema jaoks on ruut ise ka motiveeriv. Meera on muidu seda tüüpi koer, kes ebaõnnestumisi hästi ei talu ja kui nende protsent on suur, siis ta võib harjutusele ja mulle kergesti ka käega lüüa. Selle ennetamiseks ma tihtipeale lasen tal tekkida suuremal impulsiivsusel ning kasutan kahte eri väärtusega preemiat (krõbin iga katse eest ja parem preemia, kui teeb midagi mida ma tegelikult sihin). See aitab teda hoida mängus sees- probleem, mis on tuttav ebatraditsiooniliste tõugudega tegelejatele ja vähem tuttav neile, kes töötavad kõrge karjainstinkti ja meeldimistahtega koertega.
Ronniga oleme harjutanud kõrvalkõnni esimesi samme ja pöördeid, liikumiselt asendeid ja hantli maast haaramise sheipimist. Vasakpöörded kõrvalkõnnil on talle veel rasked, sest ta ei kontrolli piisavalt oma keha, muidu kõrvalkõnd tuleb tal üsna loomulikult välja. Hantliga oli naljakas asi- muidu see koer kohutavalt tahab maast asju haarata ja tassida, aga nii kui kasvõi madala väärtusega toit on pildil, muutuvad kõik maas olevad asjad teisejärguliseks. Käest haaras ja hoidis hantlit probleemideta aga maast ei võtnud. Samas pikalt ma oodata ei saa ka pakkumisi, sest Ronni ei ole veel harjunud vabavormimisega kaasneva stressiga ja võib pärast paari ühesugust katset lihtsalt lukku minna ja haukuma hakata frustratsioonist. Selle vältimiseks olen püüdnud välistada tema jaoks eksimised ja klikkinud hoopis minu käest järjest madalamalt hantli haaramist. Nii saime ühe trenniga tegelikult nii kaugele, et ta haaras hantlit ka maast :). Aga seda on vaja nüüd kinnistama hakata. Hea harjutus, sest lisaks hantli haaramise õppimisele, on sama harjutuse käigus Ronni õppinud ka ise aktiivsemalt kaasa mõtlema - kaks kärbest ühe hoobiga.
Vedu oleme ilmastikuolusid trotsides aeg-ajalt ka teinud aga mingit korralikku rütmi nendel trennidel ei ole tekkinud, sest mõni nädal on lume asemel jää ja midagi pole parata. Püüan selle ebamäärase aja ära kasutada siis parem selleks, et õpetada mõlemale koerale korralik line-out selgeks. Praegu kipuvad nad enne liikuma asumist kahekesi koos ees sõlme minema ja iga start on paras peavalu. Eile tegin Meerale esimese line-out shapingu sessiooni ja püüan Ronniga lähipäevil sama teha. Meeral igatahes paistab, et paarist korrast piisabki- tema jaoks oli see väga lihtne harjutus.
Vahepeal kui haigus maha murdis, tegime veidi ka trikitrenni. Meera õpib 4 jalaga järjest väiksematesse kaussidesse ronimist ja Ronni õpib vabavormimise mängu „101 asja, mida teha kastiga“. Niimoodi me vaikselt omaette kodus nokitseme muude toimetuste kõrvalt :).
Vahepeal oleme keskendunud Meeraga enesekindluse tõstmise erinevatele harjutustele, mida õppisime ühel veebikursusel ning sekka oleme päris palju timminud ruutu, kõrvalkõndi ja pulkasid. Kõrvalkõnni ja pulkadega on täpsus kasvanud kõvasti ja ta töötab ühtlaselt väga erinevates tingimustes. Ruuduga on tekkinud väike impulsikontrolli probleem, mis tähendab et saan tüdrukule tavalisest rohkem täpsuse osas survet avaldada, sest tema jaoks on ruut ise ka motiveeriv. Meera on muidu seda tüüpi koer, kes ebaõnnestumisi hästi ei talu ja kui nende protsent on suur, siis ta võib harjutusele ja mulle kergesti ka käega lüüa. Selle ennetamiseks ma tihtipeale lasen tal tekkida suuremal impulsiivsusel ning kasutan kahte eri väärtusega preemiat (krõbin iga katse eest ja parem preemia, kui teeb midagi mida ma tegelikult sihin). See aitab teda hoida mängus sees- probleem, mis on tuttav ebatraditsiooniliste tõugudega tegelejatele ja vähem tuttav neile, kes töötavad kõrge karjainstinkti ja meeldimistahtega koertega.
Ronniga oleme harjutanud kõrvalkõnni esimesi samme ja pöördeid, liikumiselt asendeid ja hantli maast haaramise sheipimist. Vasakpöörded kõrvalkõnnil on talle veel rasked, sest ta ei kontrolli piisavalt oma keha, muidu kõrvalkõnd tuleb tal üsna loomulikult välja. Hantliga oli naljakas asi- muidu see koer kohutavalt tahab maast asju haarata ja tassida, aga nii kui kasvõi madala väärtusega toit on pildil, muutuvad kõik maas olevad asjad teisejärguliseks. Käest haaras ja hoidis hantlit probleemideta aga maast ei võtnud. Samas pikalt ma oodata ei saa ka pakkumisi, sest Ronni ei ole veel harjunud vabavormimisega kaasneva stressiga ja võib pärast paari ühesugust katset lihtsalt lukku minna ja haukuma hakata frustratsioonist. Selle vältimiseks olen püüdnud välistada tema jaoks eksimised ja klikkinud hoopis minu käest järjest madalamalt hantli haaramist. Nii saime ühe trenniga tegelikult nii kaugele, et ta haaras hantlit ka maast :). Aga seda on vaja nüüd kinnistama hakata. Hea harjutus, sest lisaks hantli haaramise õppimisele, on sama harjutuse käigus Ronni õppinud ka ise aktiivsemalt kaasa mõtlema - kaks kärbest ühe hoobiga.
Vedu oleme ilmastikuolusid trotsides aeg-ajalt ka teinud aga mingit korralikku rütmi nendel trennidel ei ole tekkinud, sest mõni nädal on lume asemel jää ja midagi pole parata. Püüan selle ebamäärase aja ära kasutada siis parem selleks, et õpetada mõlemale koerale korralik line-out selgeks. Praegu kipuvad nad enne liikuma asumist kahekesi koos ees sõlme minema ja iga start on paras peavalu. Eile tegin Meerale esimese line-out shapingu sessiooni ja püüan Ronniga lähipäevil sama teha. Meeral igatahes paistab, et paarist korrast piisabki- tema jaoks oli see väga lihtne harjutus.
Vahepeal kui haigus maha murdis, tegime veidi ka trikitrenni. Meera õpib 4 jalaga järjest väiksematesse kaussidesse ronimist ja Ronni õpib vabavormimise mängu „101 asja, mida teha kastiga“. Niimoodi me vaikselt omaette kodus nokitseme muude toimetuste kõrvalt :).
RSS Feed
