Diivanihuskyd
Siberi huskyd ja muud krantsid
  • Uudised
  • Koertekool
  • Koerad
  • mina
  • siberi husky
  • Lemmikud lingid
  • Lemmikud raamatud
  • Kontakt

Kaks aastat Meeraga

25/6/2014

0 Comments

 
Jaanilaupäeval kukub kaks aastat sellest päevast, kui väikene värisev ja jala vastu kleepuv kutsikas Meera meie perega liitus. Kohe esimestel päevadel andis ta mõista, et väikeses pakendis on VÄGA suur hing. Mäletan kuidas ta Kassule nende esmakohtumisel peksa andis, võimatu järjepidevusega loata voodisse ronis või mu venna sokke varastas. Seda kuidas iga kord kasvõi teise tuppa minnes kostis etteheitev kisa isegi õue ära. Kuidas me muudkui püüdsime luua talle turvalist piiratud ala toas, milles ei leiduks midagi sobimatut või ohtlikku, mida lõhkuda ja kuidas ta sellest hoolimata rebis seinalt tapeeti, sõi augu seina (!) või rebis tükkideks 1,5 m kõrgusel riiulil lebava raamatukogu raamatu. Mäletan ka meie esimest sk grupitrenni, kus ta võttis vastu ja sülitas laia kaarega välja Kassu lemmikmaiused praemaksa ja verikäki. Üsna ruttu jõudsime arusaamisele, et meie elu oli selle lühikese Soomeskäiguga täielikult pea peale pööratud.
Meera puhul on huvitav see, et tal on juba päris pisikesest saati OMA elu. Ükskõik kas toas või õues, aga tal on pidevalt mingeid tähtsaid toimetusi teha. Enamasti koosnevad tema päevad aukude kaevamisest, okste ja muude esemete ümberorganiseerimisest ning põhjalikest paikvaatlustest. Tal ei jää mitte ükski detail mitte kunagi märkamata. Ja ta ei väsi mitte kunagi. Ta on ka koer, kes võib võtta mingi suvalise eseme ja mängida sellega üksipäini minuteid nii innustunult, et pakub päris huvitavat vaatemängu - olen näinud paljusid koeri omaette mänguasjadega mängimas, aga keegi neist ei tee seda nii ennastunustavalt ja teatraalselt, nagu meie Meera. See on midagi sarnast metslooma kutsikate esimeste mängudega, kus nad õpivad saaki luurama, kinni püüdma ja tapma.
Seda väikest kutsikahakatist koju tuues ei oleks ma iial arvanud, et temast saab mulle selline ninatark ja väärtuslik õpetaja. Aga ometi olen ma sellelt koerahakatiselt õppinud selle lühikese 2 aasta jooksul rohkem, kui üle 10 aasta jooksul kümnetelt koertelt, kellega mu elutee ristunud on.
Meera erinevus teistest koertest (nt Kassust ja Ronnist) seisneb selles, et tal ei ole meid VAJA. Ta armastab meid, ta suhtleb meiega...aga kui inimkonda homsest päevast enam olemas ei oleks, tean ma et Meera mitte ei jääks lihtsalt ellu, vaid ta saaks ilmselt ka väga edukalt hakkama. Sellepärast on ka nii, et tema armastus inimese vastu ei ole tingimusteta armastus. Kui tema usaldust kuritarvitada või teha talle kogemata muudmoodi liiga, siis võib vabalt juhtuda, et mitu kuud tuleb tagajärgi klaarida. Ja sellised apsud tulevad varjuna kaasa igale poole- trennidesse, võistlustele, jalutuskäikudele jne. Enne, kui ma ei tegele probleemi tuumaga, ei ole mingist rõõmsameelsest vastastikusest koostööst juttugi...
Samas on ta ka väga heasoovlik ja järeleandlik õpetaja, sest kui ma ikka tunnen juba täiesti lootusetuse tunnet ja enam edasi minna ei oska, annab ta veidi järgi ja nö kingib mulle soovitud käitumise. Järgmine kord pean ma lihtsalt olema targem ja paremini asju planeerima. Teist korda ta sama asja enam ei kingi.
Mõnikord ma vaatan lihtsalt teda ja mõtlen, et kui palju on temas üldse seda nn kodukoera. Ta näeb välja nagu metsloom, ta käitub nagu metsloom ja kõik temaga seotud mured on sarnased nendega, mis tekivad kui tuuagi omale koju päris metsloom. Tema jaoks ei ole inimeste maailma tehislikes asjades mitte midagi loomulikku ja talle ei mahu vist kuidagi pähe, miks inimesed ja paljud koerad ei pea pühaks kehakeelt ja koeramaailma viisakusreegleid (näiteks miks nii paljud inimesed ja koerad arvavad et võõrastel on okei tormata teise olendi isiklikku ruumi sisse ja saavutada füüsiline kontakt- tema jaoks on see sama ehmatav kui meie jaoks oleks situatsioon, kus võõras inimene tänavalt ootamatult jookseb meid kallistama).
Aga kui lasta Meera rihmast lahti loodusesse, siis on tegemist hoopis teise loomaga- ta liigub nii et teda ei ole kuulda ega näha. Ja ta teab täpselt kuhu poole jooksis orav, kust on möödunud mõni ohtlik loom ja kus paiknen mina. Ta ei tee metsas lollusi ja mõtleb alati olukorrapõhiselt ja kiiresti välja õiged lahendused. Päris mitmel korral on ta mulle potentsiaalselt ohtlikest kohtumistest  kehakeelega eelhoiatuse andnud ja ohutusse suunda juhatanud.
Alguses mind ajas hulluks, et lahtiselt jalutades ei toiminud tavalised võtted nagu enda ära peitmine jms- tal ei ole põhjust muretseda minu kadumise pärast, sest ta teab täpselt kuidas mind jälgi ajades leida. Nüüd ma olen sellega kohanenud ja hakanud isegi mõtlema, et võib-olla nii ongi õige- kui mina toetan teda tema teel läbi inimeste maailma, siis mulle tundub et loomade maailmast teab tema minust palju-palju rohkem ja seal ongi ehk õigem, et tema juhatab mulle teed.

Huvitav, et kõige selle kõrvalt on tal endiselt aega ka olla lihtsalt üks väikene armas kutsikas :). Ootan huviga milliseid õppetunde on sellel armsal kutsikal mulle anda järgnevate aastate möödudes. Siiamaani on see olnud igal juhul üks vapustavalt hariv ja põnev teekond :).
Picture
Meera jaanipäeval 3 kuusena ja Meera jaanipäeval 2 aasta ja 3 kuusena :)
Peagi kirjutan siia ka ühe teise jaanilaupäeva koera loo :)
0 Comments

PIDUUU!! :)

24/6/2014

1 Comment

 
PictureMeera enda valitud puhkekoht :)
Sel nädalavahetusel sõitis SuperMeera ca 450 km. Ilma lukku minemata, ilma järjepideva söömiseta. Nelja peatusega minnes, 1 peatusega tulles. Nagu tavaline koer. Nagu proff :)

Alustasime autosõidu osas emotsionaalse seose muutmist 20. märtsil. Tänase tulemuse saavutamiseks on kulunud 3 kuud, ca 1000 km, ca 50 treening-korda ja ca 25 kilo veisesüdant. Kahju, et emotsionaalset pinget kuidagi numbritega kokku võtta ei saa, sest seda on kulunud kõige rohkem.

Kindlasti ei ole me veel oma teekonna lõpus ja võimalik, et peame Meera elu lõpuni sellel asjal kätt pulsil hoidma. Aga eile tõmbasime me joone alla ühele suurimale ja olulisimale etapile. Ja see tunne, mida võib tekitada üks lihtsalt rahulikult tagaistmel oma puuris lebav rahuloleva näoga koer- see tunne ei mahu sõnadesse :). Kes teavad, need teavad :).

1 Comment

Meera võistlus ja meie nädalavahetus

18/6/2014

0 Comments

 
Picture
Püsilamamise teine katse
PictureMeera on kõige kaamerapoolsem pannkook :)
Võistlus:  14.06.2014 ametlik võistlus 
Koht:  Vahiküla plats
Klass: ALG
Kohtunik:  Svetlana Zolotnikova
Tulemus:  130 punkti, III järk ja III koht 4 koeraga  klassis

Ligipääsetavus:  10x1=10
Püsilama: 10 x 3 = 30 Esimesel katsel lamas ilusti aga mõni sekund enne harjutuse lõppu hakkasid osad koerad ringi trallima ja meile anti uus võimalus. Eriti uhke olin, et enne trallimist ta ignoreeris platsile lennanud pabereid ja kiuslikku  linavästrikut. Teisel katsel lamas samuti ilusti pea maas ära kogu aja.
Kõrvalkõnd: 6 x 3 = 18 
Lamama minek liikumiselt: 7,5 x 3 = 22,5 
Juurdetulek: 9 x 3 = 27 
Seisma jäämine liikumiselt: 0 x 3 = 0 
Tõkke ületus: 5 x 3 = 15 Korduskäsuga tuli üle tõkke aga algasendisse tulekule eelnes
segaduses tiirlemine minu ees.
Üldmulje:  7,5 x 1 = 7,5
 
14.06 toimus sellel suvel üks ainuke ametlik sk võistlus Harjumaal, järgmine võimalus on alles augusti lõpus (Autosõidu tõttu ma ei julge see suvi Harjumaalt kaugemal toimuvaid võistlusi planeerida). Ma teadsin tegelikult, et me ei ole kindlasti 100% valmis selleks, kuid samas kuna ammu ei olnud võistelnud ja tööd on kodus kõvasti tehtud, siis ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna ja regasin Meera ALG klassi. Punktiskoori poolest meil ei läinud seekord sugugi hästi, kuid kõiki mõjutavaid tegureid arvesse võttes
ma sain kinnitust, et me liigume täiesti õiges suunas.

 Võistlusplatsil toimuv on vaid jäämäe tipp- heaks võistlussoorituseks on vaja palju enamat, kui koera kes tunneb elemente. See on pigem nagu kaardimaja- kui tõmbad alt liiga järsku või liiga palju kaarte ära, laguneb kokku ka kõik muu. Seda kõike arvesse võttes ma tegelikult teadsin, mis saab siis kui tingimused ei ole meie jaoks ideaalsed. Ja teadsin ka seda, et me ei ole veel päris selles etapis, et võistelda - ainult tsut-tsut jääb veel puudu. Aga ma lootsin tegelikult, et meile saab osaks veidi parem õnn ja et puudujääk ei ole enam nii suur. Kahjuks ma ei ole ennustaja ega võlur ja lootus jäi seekord lolli lohutuseks :D.

 Pika jutu kokkuvõtteks said saatuslikuks 3 peamist tegurit:
Sotsialiseerimise puudujäägid:  Meera on 3 kuud olnud kodusel režiimil ja õppinud autosõitu- me ei ole saanud kuskil  kodust eemal trenni tegemas või  sotsialiseerimas käia. Meera iseloomu eripärade tõttu on tal aga vaja  regulaarselt avalikes kohtades liikuda ja selle puudumine on jätnud oma jälje- võõrad koerad, kohad ja inimesed ajavad teda veidi hajevile.
Täis kõht: Autosõit läks meil super hästi- nii hästi et väike nagamann pressis terve tee mult maiuseid välja. Kuna selline enesekindel ja tiba ülbe suhtumine on autoga sõites minu poolt igati soovitav käitumine, premeerisin ma seda ohtralt  kaasavõetud praemaksaga ja alles kohale jõudes sain aru, et olen oma koeral
võistluse eel kõhu täis söötnud. Võistlemiseks on meil tegelikult vara senikaua, kuni nii tihe premeerimine autosõidul on veel vajalik. See on  väike mure, ma arvan :).
Pärast topelt-püsilamamist otsustasin ma suures vaimustuses Meerat premeerida korralikult ja ma usun, et see oli täpselt see viimane ports toitu, mis tal täis kõhust veel puudu oli. Pärast selle  kättesaamist lülitus koer leiva luusse laskmise režiimile ja muutus enda kohta loiuks ja kontaktituks. Kuna praegu ma laias laastus motiveerin teda veel peamiselt toiduga, siis ka motiveerimisvõimalustega tekkis meil väikene probleem- toit teda enam ei huvitanud.
Väsimus: Autosõit on Meera jaoks kindlasti psühholoogilises mõttes kurnav. Vanasti ei suutnud ta negatiivse stressi tõttu pärast autosõitu tööle  keskenduda. Nüüd oli negatiivse stressi asemel positiivne stress aga ka see väsitab koera. Sotsialiseerimispuudujääkide tõttu väsitas teda kindlasti tavalisest rohkem ka võõraste koerte, inimeste jms seltskond. Püsilamamise lõpus oli näha, et ta on väsinud. Kindlasti mõjutas teda ka minu enda väsimus- väsinud  koer ja väsinud koerajuht ei ole kunagi hea  kooslus.

Muud tegurid, mis konkreetselt sooritust mõjutasid olid treenimise puudujäägid- tugev tuul, platsi ääres möllavad koerad ja mõned teised nipet-näpet asjad. Kui me nüüd taas kodust väljas käia saame, siis paneme igasuguste analoogsete tingimustega kohanemisele edaspidi rohkem  rõhku.

 Elis tegi meist väikse video ka :):
 https://www.youtube.com/watch?v=HnFkfbbPyuo 

Pärast võistlust viisime Meera koju ja läksime Ronniga meie esimesele pikemale sõidule. Ronni pidas 200 km + 200 km ilusti vastu ja sai ka  toakoera eluga väga hästi hakkama. Sellel koeral käib kohanemine ja sotsialiseerimine tema eelkäijatega võrreldes ikka väga kergesti ja üle põlve :). Vahelduseks päris mõnus küll...


0 Comments

Tatipritsi seiklused ja muud uudised

13/6/2014

0 Comments

 
Ronni on ehtne Pavlovi koer, ehk koduselt kutsun teda tatipritsiks :D. Juba varsti saab pool aastat temaga koos elamist, aga ikka veel ma ei ole harjunud tema ülevoolava entusiasmiga elu suhtes. Toidu instinkt on tal nii kõrge, et juba ainuüksi tühja kausi katsumise või koertetuppa sisenemisega vallandub tal meetrine süljenire. Saagiinstinkt on tal selline, et ilma selle ülevõlli toiduinstinktita ma vist ei saaks ühtegi mänguasja tema haardest kätte. Kui liita sinna juurde veel täitumatu vajadus inimeste seltskonna järele, täielik ükskõiksus enda ja ümbritsevate terveksjäämise suhtes, kõrge energiatase, karjatamiskäitumine ja konflikti olukorras kaitseinstinktile üleminek., korrutada see 40 kg koerailuga...siis on käes selline ports koera, millega esimese hooga ei teagi, mida peale hakata :D.
Esmaspäeval tõmbas ta oma kaelarihma jämeda keevitatud kinnitusrõnga pooleks, nagu see oleks niidist- puhtalt sellepärast et ta oli hetkeks rihmaga seotud kinni ja ei saanud järgneda mulle ja toidule. Mul on tunne, et see oli küll esimene, aga mitte kindlasti viimane kord. Eks näis... Toiduga treenides pean ma nähtavasti hakkama kasutama vihmakeepi ja mänguasjaga treenides kaitseturvist :D.

Meeraga oleme vahepeal 3 korral sõitmas käinud- 1 kord Vahikülas, 2 korda ca 10 km ringil. Kõik kolm korda on oluliselt paremad olnud, kui see millest viimases postituses kirjutasin. Ja tegelikult tuleb tõdeda, et ka too kord ei olnud nii hull, kui treeningute alustamise perioodil. Vahe on ikka sees kas saab sõita 1-3 meetrit või 5-10 km enne kui koer reageerima hakkab. Ja taastumiskiirusel on ka vahe sees. Tundub, et tunneli lõpus siiski paistab valgus ja me oleme sellele juba täitsa lähedal :).
0 Comments

Tagasilangused mis murravad südame

2/6/2014

0 Comments

 
Kaks nädalat tagasi ma rõõmustasin siin samas blogis meie 2 kuu suurima saavutuse üle- Meera sõitis ühe päeva jooksul autoga kokku 80 km ja oli terve selle tee rahulik ja heas tujus. Kui mõnele inimesele valmistab rõõmu esimene iseseisev slaalom või lõpuni viimistletud aport... siis mina olin konkreetselt õnnejoovastuses, sest meie jaoks tähendas see näiliselt nii väikene asi, et me saame minna trennidesse ja võimaluse õppida neid asju koos oma sõpradega. Et me saame minna linna, maale, sõpradele külla...  Autosõit- meile tähendab see vabadust. 
 
Kahjuks on aga nii, et elu annab-elu võtab ja nii ka meiega. Ma praegu ei tea isegi täpselt miks see nii läks, aga pärast seda sõitu on Meera autosõidu taluvus kukkunud tagasi algusesse. Ma tean, et ainuke võimalus seda muuta, on võtta ennast kokku ja alustada otsast peale. Sellest  džunglist on korra juba tee läbi raiutud ja teist korda uuesti sama teed minnes peaks see olema kergem. Ma tean seda... aga see ei tähenda, et see ei teeks  haiget... et ei oleks tunnet et see kestab igavesti... et meil jääb selle pärast  ära palju toredaid seiklusi väljaspool kodu.

Me oleme koos nii kaugele jõudnud – See Meera, kes oli eile minuga koos trennis, see Meera oli SuperMeera. Juba ainuüksi see fakt, et me käisime trennis teeb ta SuperMeeraks. Aga lisaboonusena ta suutis keskenduda kõigile ülesannetele suurepäraselt põllu peal (!), ta oli motiveeritav toiduga (!), ta mängis (!), ta ei rebinud rihma otsas (!), ta ei põigelnud võõraste inimeste paide eest eemale (!!!), ta justkui ei märganudki teisi koeri (!), ta tegi ka harjutused väga hea motivatsiooni ja täpsusega ära. Ja seda kõike pärast tavalisest raskemat autosõitu (!!!).  

Mõnikord ma mõtlen, et küll oleks vahva, kui meil Meeraga oleks täiesti tavalised muretud mured. Et meie suurimaks mureks täna oleks see, et ta istub algasendis vahel natuke viltu, et ta tirib vahel rihmaga  jalutades, et ta ei tule iga kord esimese kutsumise peale. Jumala eest, ma lausa sooviks, et me peaksime lahendama kasvõi keerulisi motivatsioonimüsteeriume, mis paljudel ööund röövivad. Need mured on super mured. Sest need mured ei valmista muret.

 Täna ma olen löödud ja kurb. Homme me alustame algusest ja kõik on jälle võimalik.

0 Comments

    Me ei saa alati seda koera, keda me tahame.

    Aga me saame alati selle koera, keda me vajame :)

    Kategooriad

    All
    Aasta Kokkuvõtted
    Agility
    Kassi Koolitamine
    Kassu Seiklused
    Kassu Trenn
    Meera Näitus
    Meera Seiklused
    Meera Trenn
    Meera Võistlus
    Mõtisklused
    Motivatsioon
    Raamat
    Ronni Seiklused
    Ronni Trenn
    Siberi Husky Imeline Koeratõug
    Sk Video
    Sõnakuulelikkus
    Treeningplaanid
    Vedu

    ArHIIV

    July 2018
    April 2018
    March 2018
    January 2018
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    October 2016
    September 2016
    July 2016
    April 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    August 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    July 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013

    RSS Feed

Powered by Create your own unique website with customizable templates.