Jaanilaupäeval kukub kaks aastat sellest päevast, kui väikene värisev ja jala vastu kleepuv kutsikas Meera meie perega liitus. Kohe esimestel päevadel andis ta mõista, et väikeses pakendis on VÄGA suur hing. Mäletan kuidas ta Kassule nende esmakohtumisel peksa andis, võimatu järjepidevusega loata voodisse ronis või mu venna sokke varastas. Seda kuidas iga kord kasvõi teise tuppa minnes kostis etteheitev kisa isegi õue ära. Kuidas me muudkui püüdsime luua talle turvalist piiratud ala toas, milles ei leiduks midagi sobimatut või ohtlikku, mida lõhkuda ja kuidas ta sellest hoolimata rebis seinalt tapeeti, sõi augu seina (!) või rebis tükkideks 1,5 m kõrgusel riiulil lebava raamatukogu raamatu. Mäletan ka meie esimest sk grupitrenni, kus ta võttis vastu ja sülitas laia kaarega välja Kassu lemmikmaiused praemaksa ja verikäki. Üsna ruttu jõudsime arusaamisele, et meie elu oli selle lühikese Soomeskäiguga täielikult pea peale pööratud.
Meera puhul on huvitav see, et tal on juba päris pisikesest saati OMA elu. Ükskõik kas toas või õues, aga tal on pidevalt mingeid tähtsaid toimetusi teha. Enamasti koosnevad tema päevad aukude kaevamisest, okste ja muude esemete ümberorganiseerimisest ning põhjalikest paikvaatlustest. Tal ei jää mitte ükski detail mitte kunagi märkamata. Ja ta ei väsi mitte kunagi. Ta on ka koer, kes võib võtta mingi suvalise eseme ja mängida sellega üksipäini minuteid nii innustunult, et pakub päris huvitavat vaatemängu - olen näinud paljusid koeri omaette mänguasjadega mängimas, aga keegi neist ei tee seda nii ennastunustavalt ja teatraalselt, nagu meie Meera. See on midagi sarnast metslooma kutsikate esimeste mängudega, kus nad õpivad saaki luurama, kinni püüdma ja tapma.
Seda väikest kutsikahakatist koju tuues ei oleks ma iial arvanud, et temast saab mulle selline ninatark ja väärtuslik õpetaja. Aga ometi olen ma sellelt koerahakatiselt õppinud selle lühikese 2 aasta jooksul rohkem, kui üle 10 aasta jooksul kümnetelt koertelt, kellega mu elutee ristunud on.
Meera erinevus teistest koertest (nt Kassust ja Ronnist) seisneb selles, et tal ei ole meid VAJA. Ta armastab meid, ta suhtleb meiega...aga kui inimkonda homsest päevast enam olemas ei oleks, tean ma et Meera mitte ei jääks lihtsalt ellu, vaid ta saaks ilmselt ka väga edukalt hakkama. Sellepärast on ka nii, et tema armastus inimese vastu ei ole tingimusteta armastus. Kui tema usaldust kuritarvitada või teha talle kogemata muudmoodi liiga, siis võib vabalt juhtuda, et mitu kuud tuleb tagajärgi klaarida. Ja sellised apsud tulevad varjuna kaasa igale poole- trennidesse, võistlustele, jalutuskäikudele jne. Enne, kui ma ei tegele probleemi tuumaga, ei ole mingist rõõmsameelsest vastastikusest koostööst juttugi...
Samas on ta ka väga heasoovlik ja järeleandlik õpetaja, sest kui ma ikka tunnen juba täiesti lootusetuse tunnet ja enam edasi minna ei oska, annab ta veidi järgi ja nö kingib mulle soovitud käitumise. Järgmine kord pean ma lihtsalt olema targem ja paremini asju planeerima. Teist korda ta sama asja enam ei kingi.
Mõnikord ma vaatan lihtsalt teda ja mõtlen, et kui palju on temas üldse seda nn kodukoera. Ta näeb välja nagu metsloom, ta käitub nagu metsloom ja kõik temaga seotud mured on sarnased nendega, mis tekivad kui tuuagi omale koju päris metsloom. Tema jaoks ei ole inimeste maailma tehislikes asjades mitte midagi loomulikku ja talle ei mahu vist kuidagi pähe, miks inimesed ja paljud koerad ei pea pühaks kehakeelt ja koeramaailma viisakusreegleid (näiteks miks nii paljud inimesed ja koerad arvavad et võõrastel on okei tormata teise olendi isiklikku ruumi sisse ja saavutada füüsiline kontakt- tema jaoks on see sama ehmatav kui meie jaoks oleks situatsioon, kus võõras inimene tänavalt ootamatult jookseb meid kallistama).
Aga kui lasta Meera rihmast lahti loodusesse, siis on tegemist hoopis teise loomaga- ta liigub nii et teda ei ole kuulda ega näha. Ja ta teab täpselt kuhu poole jooksis orav, kust on möödunud mõni ohtlik loom ja kus paiknen mina. Ta ei tee metsas lollusi ja mõtleb alati olukorrapõhiselt ja kiiresti välja õiged lahendused. Päris mitmel korral on ta mulle potentsiaalselt ohtlikest kohtumistest kehakeelega eelhoiatuse andnud ja ohutusse suunda juhatanud.
Alguses mind ajas hulluks, et lahtiselt jalutades ei toiminud tavalised võtted nagu enda ära peitmine jms- tal ei ole põhjust muretseda minu kadumise pärast, sest ta teab täpselt kuidas mind jälgi ajades leida. Nüüd ma olen sellega kohanenud ja hakanud isegi mõtlema, et võib-olla nii ongi õige- kui mina toetan teda tema teel läbi inimeste maailma, siis mulle tundub et loomade maailmast teab tema minust palju-palju rohkem ja seal ongi ehk õigem, et tema juhatab mulle teed.
Huvitav, et kõige selle kõrvalt on tal endiselt aega ka olla lihtsalt üks väikene armas kutsikas :). Ootan huviga milliseid õppetunde on sellel armsal kutsikal mulle anda järgnevate aastate möödudes. Siiamaani on see olnud igal juhul üks vapustavalt hariv ja põnev teekond :).
Meera puhul on huvitav see, et tal on juba päris pisikesest saati OMA elu. Ükskõik kas toas või õues, aga tal on pidevalt mingeid tähtsaid toimetusi teha. Enamasti koosnevad tema päevad aukude kaevamisest, okste ja muude esemete ümberorganiseerimisest ning põhjalikest paikvaatlustest. Tal ei jää mitte ükski detail mitte kunagi märkamata. Ja ta ei väsi mitte kunagi. Ta on ka koer, kes võib võtta mingi suvalise eseme ja mängida sellega üksipäini minuteid nii innustunult, et pakub päris huvitavat vaatemängu - olen näinud paljusid koeri omaette mänguasjadega mängimas, aga keegi neist ei tee seda nii ennastunustavalt ja teatraalselt, nagu meie Meera. See on midagi sarnast metslooma kutsikate esimeste mängudega, kus nad õpivad saaki luurama, kinni püüdma ja tapma.
Seda väikest kutsikahakatist koju tuues ei oleks ma iial arvanud, et temast saab mulle selline ninatark ja väärtuslik õpetaja. Aga ometi olen ma sellelt koerahakatiselt õppinud selle lühikese 2 aasta jooksul rohkem, kui üle 10 aasta jooksul kümnetelt koertelt, kellega mu elutee ristunud on.
Meera erinevus teistest koertest (nt Kassust ja Ronnist) seisneb selles, et tal ei ole meid VAJA. Ta armastab meid, ta suhtleb meiega...aga kui inimkonda homsest päevast enam olemas ei oleks, tean ma et Meera mitte ei jääks lihtsalt ellu, vaid ta saaks ilmselt ka väga edukalt hakkama. Sellepärast on ka nii, et tema armastus inimese vastu ei ole tingimusteta armastus. Kui tema usaldust kuritarvitada või teha talle kogemata muudmoodi liiga, siis võib vabalt juhtuda, et mitu kuud tuleb tagajärgi klaarida. Ja sellised apsud tulevad varjuna kaasa igale poole- trennidesse, võistlustele, jalutuskäikudele jne. Enne, kui ma ei tegele probleemi tuumaga, ei ole mingist rõõmsameelsest vastastikusest koostööst juttugi...
Samas on ta ka väga heasoovlik ja järeleandlik õpetaja, sest kui ma ikka tunnen juba täiesti lootusetuse tunnet ja enam edasi minna ei oska, annab ta veidi järgi ja nö kingib mulle soovitud käitumise. Järgmine kord pean ma lihtsalt olema targem ja paremini asju planeerima. Teist korda ta sama asja enam ei kingi.
Mõnikord ma vaatan lihtsalt teda ja mõtlen, et kui palju on temas üldse seda nn kodukoera. Ta näeb välja nagu metsloom, ta käitub nagu metsloom ja kõik temaga seotud mured on sarnased nendega, mis tekivad kui tuuagi omale koju päris metsloom. Tema jaoks ei ole inimeste maailma tehislikes asjades mitte midagi loomulikku ja talle ei mahu vist kuidagi pähe, miks inimesed ja paljud koerad ei pea pühaks kehakeelt ja koeramaailma viisakusreegleid (näiteks miks nii paljud inimesed ja koerad arvavad et võõrastel on okei tormata teise olendi isiklikku ruumi sisse ja saavutada füüsiline kontakt- tema jaoks on see sama ehmatav kui meie jaoks oleks situatsioon, kus võõras inimene tänavalt ootamatult jookseb meid kallistama).
Aga kui lasta Meera rihmast lahti loodusesse, siis on tegemist hoopis teise loomaga- ta liigub nii et teda ei ole kuulda ega näha. Ja ta teab täpselt kuhu poole jooksis orav, kust on möödunud mõni ohtlik loom ja kus paiknen mina. Ta ei tee metsas lollusi ja mõtleb alati olukorrapõhiselt ja kiiresti välja õiged lahendused. Päris mitmel korral on ta mulle potentsiaalselt ohtlikest kohtumistest kehakeelega eelhoiatuse andnud ja ohutusse suunda juhatanud.
Alguses mind ajas hulluks, et lahtiselt jalutades ei toiminud tavalised võtted nagu enda ära peitmine jms- tal ei ole põhjust muretseda minu kadumise pärast, sest ta teab täpselt kuidas mind jälgi ajades leida. Nüüd ma olen sellega kohanenud ja hakanud isegi mõtlema, et võib-olla nii ongi õige- kui mina toetan teda tema teel läbi inimeste maailma, siis mulle tundub et loomade maailmast teab tema minust palju-palju rohkem ja seal ongi ehk õigem, et tema juhatab mulle teed.
Huvitav, et kõige selle kõrvalt on tal endiselt aega ka olla lihtsalt üks väikene armas kutsikas :). Ootan huviga milliseid õppetunde on sellel armsal kutsikal mulle anda järgnevate aastate möödudes. Siiamaani on see olnud igal juhul üks vapustavalt hariv ja põnev teekond :).
Meera jaanipäeval 3 kuusena ja Meera jaanipäeval 2 aasta ja 3 kuusena :)
Peagi kirjutan siia ka ühe teise jaanilaupäeva koera loo :)
RSS Feed
