Kellele on vaja probleemkoeri?
Probleemkoera all mõtlen ma koeri, kellel on geneetiline eelsoodumus olemas ja välja on kujunenud mõni käitumisprobleem. Probleemiks võib olla madal ärritite taluvuslävi (reaktiivsus, argus), väikene stressitaluvuslävi (koer läheb kergesti endast välja), selge pea puudumine (koer ei suuda ärritunud seisundis vahet teha sõbral ja vaenlasel), ebakindlus (koer on ebakindel uutes olukordades), sundkäitumised, oskamatus rahuneda või puudulik elukogemus. Eks probleemne võib olla ka tegelikult igasugune muu koer, kelle juures mingi omadus teeb temaga koos elamise tülikaks (pimedus, kurtus ja muud erivajadused näiteks, või ka lihtsalt kasvatamatus). Need viimased ei ole otseselt probleemkoerad, aga ka nendega kooselu võib olla väga raske.

Tõstke käsi, kes tahab endale sellist koera!

Umm... ma ei näe käte merd.  Tõstan siis ise vargsi käe, sest mulle pakub sügavat huvi koerte psühholoogia ja probleemkäitumiste lahendamine. Ma olen valmis õppima ja parim viis õppimiseks on otsene kogemus. Ja veel - mu lemmik tõug (siberi husky) tuleb tavaliselt sissekodeeritud probleemidega nagu kõrge jahiinstinkt, madal karjainstinkt inimese suhtes, tohutu energia ja suurepärane probleemilahendamise võime. Nad on lärmakad, nad jooksevad ära, nad murravad teisi loomi, neid ei pea kinni ükski aed... ja ometi on nad täiesti vapustavad koerad, kui neile pakkuda seda mida nad vajavad. Aga mitte igaühe jaoks. Ma näen kuidas kuskil eemal paar inimest veel tõstavad vargsi käe. See on tore.

Nüüd tõstke käed, kellel teist on kodus ruumi kasvõi ühele sellisele koerale veel?  

Mina kätt ei tõsta, mul on kohad täis. Raske on aru saada, kas keegi seal tagapool tõesti tõstis käe, või niheles lihtsalt.

Jah, mis siin salata- Ei ole just palju inimesi, kes tahavad oma igapäevaellu ca kümneks aastaks mingit sellist koera, kellega peab iga päev intensiivselt tegelema, et hoida teda kaine mõistuse juures. Veel vähem on inimesi, kes tahavad endale koera, kellel on juba väljakujunenud käitumisprobleemid. Mida raskemini on koer integreeritav ühiskonda, seda väiksem on ta võimalus leida endale kodu. Kui see koer on lisaks ilma paberiteta, näeb välja mittemidagiütlev, on hiigelsuur ja tugev, ei ole oma esimeses nooruses ja ei võimalda harrastada mõnda spordiala oma füüsiliste või vaimsete eelduste tõttu... siis sellisele koerale tahtjat leida ei olegi kohati võimalik.

Kes on potentsiaalsed omanikud sellistele koertele?
Tavalise inimese jaoks, kel puudub arusaam koerte psühholoogiast, kes ei oska lugeda koera kehakeelt ja kes ei ole iial edukalt õpetanud koerale lihtsamaidki käskluseid, on selline koer väga raskesti hallatav. Selleks, et tavaline inimene sellise koeraga hakkama saaks, on vaja väga head õnne- see inimene peab koera saama siis, kui tal on palju vaba aega, valmidus õppida ja kui tal on tõsiselt pühendunud treener abiks võtta. Samas ei tea see tavaline inimene enamasti nendest kriteeriumitest midagi ja on ülimalt tõenäoline, et pärast esimest ehmatust pannakse see koerake elu lõpuni keti otsa elama või hakatakse talle otsima uut kodu. Terve internet on täis koeri, kelle pidamisega on mingi probleem, millega inimene toime ei tule ja kes seetõttu otsivad uut kodu. See on väga ebameeldiv pool koeramaailmast, sest ühelt poolt on see tohutult ebaõiglane koera suhtes aga samas on see ka tohutult raske koeraomanikule. Lisaks suurele igapäevasele murele kodus, materdatakse selliseid koeraomanikke igal pool, kuigi enamasti on tegemist inimestega, kes ei teinud oma otsust teadlikult ega saanud riske adekvaatselt hinnata. Surnud hobuse peksmine on see rahvakeeli, sest keegi ju ei küsi, kuidas need inimesed üldse said sellise koera (keegi pidi ta ju neile anda otsustama).

Parim võimalus probleemkoera jaoks on kogemustega koolitaja, sest neil on teadmised ja oskused sellise koera käsitlemiseks. Jess, meil on suurepärane lahendus olemas! ...aga kas ikka on? Reaalses elus on ülimalt ebatõenäoline, et kasvõi ühele eelkirjeldatud tingimusele vastav probleemkoer satuks kogenud koolitaja kätte. Mõni paberitega katkine bordercollie, saksa lambakoer, labrador või malinois ehk veel, kui koolitaja viitsib raisata sportkoera koolitamiseks kuluvat väärtuslikku aega täiskasvanud koera eelnevaks remondiks. Krantsidel, vanadel koertel ja füüsiliste või vaimsete puudujääkidega koertel on lootus sellisesse koju saada aga suhteliselt olematu. Põhjus väga lihtne- koolitajaid motiveerivad tulemused. Nad tahavad sportkoera, kellega saavutada kõrgeid tulemusi kiiremini, kui teised koolitajad. See on võistlus, kus aeg on määrava tähtsusega. Valides parima võimaliku geneetika ja varase kasvatusega kutsika, alustades tema treenimist sportkoera suunal juba 7 nädalaselt ja arendades teda iga päev, on pidevalt oht, et keegi ikkagi on kiirem ja parem. Kui aga võtta täiskasvanud koer või probleemkäitumistega koer, on see sisuliselt endale jalga tulistamine kohe teekonna alguses.

Teine probleem on veel. Nimelt seavad erinevad koeraspordialad koeramaterjalile päris korralikud piirid. Mitte ainult, et paberiteta koeraga ei saa MM tasemel võistelda ega CH tiitleid saavutada. Lisaks eeldavad kõik spordialad koeralt ka teatud vaimseid ja füüsilisi võimeid. Sportkoeral peab enamasti olema väga tugev stressitaluvusvõime, keskendumisvõime, kontakt inimesega,  kõrge motivatsioon toidu või mängu suhtes (eelistatavalt mõlemad), suurepärane koordinatsioon, kehaehitus mis võimaldab arendada suuri kiiruseid ja kiireid peatuseid, selge pea, enesekindlus, tolerantsus ja pommikindlus võõraste koerte ja inimeste suhtes jne. Palun lugege uuesti mu kirjutise esimesi lõike, kus on kirjeldatud millised omadused iseloomustavad probleemkoera ja milliste omadustega koertele on kõige raskem kodu leida. Mis te arvate, milline on tõenäosus et üks tavaline varjupaiga koer leiab omale kodu koolitaja juures? Ma ütleks, et tuhandeid kordi väiksem, kui tõenäosus, et nad jõuavad tavainimese kätte, kes nendega midagi peale ei oska hakata.

Kust need koerad tulevad?
Varjupaika jõuavad need koerad, kellele uut kodu ei suudeta/taheta/osata otsida. Enamasti segaverelised koerad, kellel ei ole olnud eelmist omanikku või eelmine omanik oli jobu. Segaverelisi koeri sünnib iga päev ja me ei saa sinna midagi eriti teha. Me saame reklaamida kastreerimise/steriliseerimise võimalusi (aga ka riske!), selgitada inimestele kui raske on leida sellistele koertele sobivaid kodusid, tõsta ühiskonna teadlikkust koerakasvatusest jne. Aga sellegipoolest jääb alati inimesi, kellel „lihtsalt juhtus“, et tulid kutsikad.

Siin on veel teine pool. Nimelt tõukoerte maailmas on samade juurtega probleem väga laialdane. Inimestel on kodus tõukoer, naabril või sõbral on juhtumisi sama tõugu koer ja kutsikad on ju nii armsad. Mõeldud-tehtud ja sünnibki üks pesakond hetkeemotsiooni ajel. Vahel ei ole tegemist isegi omaniku valikuga, sest koerad said kogemata kokku ja pesakond on tulemas (Mõnikord muidugi on nii sündinud ka vapustavalt häid pesakondi). Minu meelest on selline mõtlematult sündiv tõukoerte mass tohutult suur probleem. Miks?
Tõukoerad, olgu nad siis paberitega või ilma, näevad atraktiivsed välja. Nende suhtes on teatud ootused ja neil on teatud maine. Kui inimesed hakkavad mõtlema koeravõtu peale, ongi nende esimene mõte- mis tõugu koer valida? Ruttu hakkavad nad googeldama ja raamatuid lappama, et leida see tõug, mis tundub neile kõige nunnum. Enamasti ei järgne sellele analüüsi, mis iseloomuga see koer on, või mismoodi valida korralikku kasvatajat. Vastupidi, inimesed tahavad ruttu-ruttu saada just SELLISE välimikuga koera ja võimalikult ODAVALT.

Teiselt poolt on pikalt planeerimata kutsikate kasvatajatel peenike pihus- kutsikad söövad, tahavad tegelemist ja kasvavad-kasvavad-kasvavad. Mida pikemalt nad kätte jäävad, seda halvem on. Kuna kutsikad sündisid ilma pikema planeerimiseta, ei ole neile järjekorda ukse taga. Telefon heliseb sada korda päevas. Küsitakse rumalaid küsimusi, tehakse nõmedaid ettepanekuid. See kõik on väga väsitav. Lõpuks, kui ilmub inimene, kes on enam-vähem tõsiselt võetav (st suuteline maksma ja kindel kutsikaostu soovis), antakse talle pikema jututa kutsikas kaenlasse ja jess, ongi üks mure vähem. Viis murelast veel ja saabki jälle hingata. Lõpuks saavad kõik kutsikad kodudesse ja elu on lill. Kasvataja on õnnelik ja kutsikaostja on õnnelik. Probleemi nagu ei olekski.

Aga probleeme on, ja suisa kaks. Esiteks niimoodi kiirustades ja läbimõtlemata kutsikat ostes, satub omanik tavaliselt supi sisse. Ta avastab, et kutsikas käitub tõuomaselt (jahikoer jahib, valvekoer valvab, karjakoer karjatab) või veel hullem, üllatab mõne käitumisprobleemiga, sest kutsika vanemate valikul ei tehtud mingit korralikku selektsiooni. Inimene on paanikas, otsib väljapääsu ja kui ta ei oska probleemi kuidagi lahendada, lähebki koer teisele ringile. Nüüd sõltub kõik sellest, kui kiire on omanikul uue omaniku otsimisega ja kui suur on probleem. Kui omanikul on väga kiire ja probleem on väga suur, on ülimalt tõenäoline, et koer läheb taas teisele ringile. Ja kolmandale. Ja neljandale...

Teine probleem on, et sellised kutsikad võtavad tegelikult reaalselt ära võimaluse varjupaigakoertel kodu leida. Kui turul on ületootlus, siis inimesed muutuvad valivaks. Nad tahavad ju ometi parimat, mis saada on võimalik. Ilusat koera. Tarka koera. Naabri koerast paremat. Miks peaksid nad leppima mingi second hand koeraga varjupaigast? Ja nii ei eksi need inimesed kunagi isegi varjupaiga kodulehele ära. Samas kui sealsed toredad koerad ootavad oma õiget inimest kuude kaupa. Sellised koerad, kellest võiks saada suurepärane kaaslane kõrgemate koolitusambitsioonideta inimesele, kui ta viitsib natukene näha vaeva koera
kasvatusega. Mõned täiesti normaalsed aga tavalise välimusega koerad ootavad oma kodu varjupaigas isegi aastaid.

Ehk siis kallid kasvatajad, jõuame punkti juurde, mida ma tahan panna teile südamele. Kui te ei planeeri pesakonda- hoidke palun oma isased ja emased koerad eraldi. Kui see ei ole aga mitte mingil moel võimalik, siis püüdke leida lahendus rendilepingute näol selliselt, et eri soost koerad ei ela samas kodus või kaaluge kastreerimise/steriliseemise varianti koerte osas, keda ei ole kavas aretuses kasutada. Ka uue kodu otsimine aretusperspektiivita koertele on hea lahendus, eriti kui pühenduda tõeliselt hea pere leidmisse.

Kui te plaanite pesakonda teha, mõelge väga hoolega läbi ja vastake järgmistele küsimustele:

Kes on teie kutsikate sihtgrupp?
Mis on teie pesakonna tegemise eesmärk?
Kui palju inimesi te teate, kes saaks nende kutsikatega hakkama ja kellel on võimalus neid ka võtta?

Ärge vastake neile küsimustele kiirustades, võtke aega et mõelda. Argumenteerige oma peas korralikult. Kirjutage need vastused paberi peale välja ja hinnake neid kriitiliselt. Veel parem, kui panete need vastused kirja ka näiteks oma kodulehele, sest kutsikaostjale on see ülioluline informatsioon. Kui te olete kõike seda teinud, vaadake palun järgmistele lehtedele:

http://www.pets.ee/hoiupaik/koerad/
http://www.loomadevarjupaik.eu/loomad-varjupaigas/koerad-varjupaigas/koerad-kodu-ootel
http://www.greydogs.ee/index.php?option=com_zoo&task=category&category_id=207&Itemid=212&lang=et
http://valga.varjupaik.ee/view_album.php?set_albumName=album05
http://parnu.varjupaik.ee/view_album.php?set_albumName=koerad_koduootel

Ja nüüd küsige endalt- kas teie planeeritav pesakond on ikka nii kuradi hea, et väärib kodu rohkem, kui need koerad seal varjupaikades? Kui saate vastata ausalt JAH, tehke see pesakond. Toetan teid kahel käel ja kallistan ka, sest selliseid häid kasvatajaid on nii vähe :). Kui teie hääl väriseb ja te peate hakkama enda kaitseks põhjendusi välja mõtlema - palun-palun-palun, jätke see pesakond parem tegemata. Ärge koormake meie niigi ülekoormatud varjupaiku uute koertega.

Lisan siia lõppu ka veidi statistikat (tuginen 2014 aasta andmetele, sest 2015 kokkuvõtteid ei ole veel tehtud).

Varjupaikadest käis läbi 687 (Varjupaikade MTÜ) + 419 (Tartu Koduta Loomade Varjupaik) + ca 700 (Tallinna Loomade Hoiupaiga kohta statistikat ei leidnud ja suurusjärgu arvutasin välja 2015 ligikaudsest koerte arvust) = ca 1800 koera.
Eesti Kennelliit registreeris 4349 koera. Populaarseim tõug oli kuldne retriiver, keda registreeriti 271 koera.

Fun fact: Minu lemmik tõugu, siberi huskysid, sündis 71 koera (Tuletame meelde, kui „kerged“ koerad  nad tüüpiliselt nad on. Kas Eestis tekib tõesti igal aastal 71 peret, kes tulevad sellise koeraga toime?)
Mis te arvate kui paljud neist Kennelliidus registreeritud pesakondadest olid põhjalikult läbi mõeldud ja planeeritud?

Korrutame Kennelliidu andmed vähemalt kahega, sest umbes teist sama palju sünnib Eestis paberiteta tõukoeri. Seega sünnib Eestis keskeltläbi igal aastal ca 8700 koera, kelle hulgast ca 1800 muutuvad üleliigseks.

Kas Eestis on vaja nii palju koeri?
Mis teie arvate, mis saaks siis, kui igal aastal jääks sündimata ca 2000 koera? Kas siis võiks äkki juhtuda, et varjupaikades oma kodu otsivate koerte arv väheneks (praegu käib sealt aastas läbi veidi alla 2000 koera)? Kas mõtlematu koeravõtu statistika oleks väiksem? Äkki tekiks probleemkoeri tekiks vähem?

Kindlasti ei laheneks nii kõik probleemid. Kindlasti sünniks veel palju planeerimata pesakondi ja kindlasti võtaksid osad inimesed mõtlematult koeri, kelle haldamine käib neil üle jõu. Aga ma arvan, et kui iga kasvataja mõtleks väga tõsiselt eeltoodud kolmele küsimusele ja eitavate vastuste korral jätaks mõne pesakonna tegemata, oleks see päris hea algus. Ja mis veel parem - iga kasvataja saab aidata kaasa sellele muutusele!

*Kiefer, Ronni ja Hilux on kodudes, kus neid armastatakse ja nende mured on tänaseks enamuses minevikuks saanud. Jassu elutee lõppes ebaõiglaselt varakult, kui ta ühel oma rännakul auto alla jäi.

Täna ma pikalt ei kirjuta. Sombused ilmad ja pimedus ei tekita eriti tuju trenni teha ja nii ei ole eriti uudiseid kirjutadagi.
Nii palju oleme teinud, et oleme hakanud jälle rattavedu tegema ja püüdnud sammu pidada kursustel. Ronni on õppinud tänu Denise Fenzi metoodikale väga oskuslikult oma keha kontrollima kõrval asendis ning ka Meera on üht-teist selles osas juurde õppinud (tasku-käsi ja platvormid). Meeraga olen ka Skillbuildingu metoodika abil jõudnud asendivahetused väga ilusaks ja veatuks lihvida, pulkade harjutuses on veel distantsid väiksed aga pulki juba palju valida ning lisaks oleme teinud sealseid vahvaid impulsikonrolli ja impulsiivsuse kasvatamise mänge kordamööda. Ronniga rõhk peamiselt esimesel, Meeraga rõhk peamiselt teisel.
Pühendumist ja mängu harjutame ka Meeraga jätkuvalt ja siin tulevad kasuks koerte vaatlusoskused. Ronnit ja Meerat mängimas vaadates, olen saanud õppida päris palju sellest, mismoodi Meeraga pingevabalt mängida. Alljärgnevas näites demonstreerin muuhulgas Ronni lemmikvõtet "tagumik näkku". Inimeste meelest ehk kummaline, aga koerte meelest väga hea võte. Miks? Sest see on üheaegselt mängu energiat juurdetoov manööver ja teiseltpoolt ilma igasuguse sotsiaalse surveta (nägu, õlad ja liikumine on mängukaaslasest eemale suunatud). Meerasuguse pehmiku jaoks on selline mäng väga tore :).
Koeri jälgides võib neilt nii mõndagi huvitavat õppida :).

Kuulutus ei ole enam aktiivne

Täna läks Grannu oma uute inimestega oma uude koju Lääne-Virumaal. Selle tõenäosus on kaduv-väike (peaaegu olematu!), et Grannu sugune koer leiab ühe heasoovliku inimesele kaastunde ja satub tänu sellele surmasüstla asemel hoopis Eestisse. Veel väiksem on tõenäosus, et ta leiab Eestis peatuspaiga inimeste juures kes teda armastavad ja aidata soovivad, isegi kui nad ei olnud koeravõttu üldse planeerinud ega selleks valmis. Hulkurielu käigus oli tõenäosus autoteedel liikudes ellu jääda ääretult väike. Ja kõigest sellest veel kõige väiksem on tõenäosus, et selline koer lõpuks leiab endale ideaalilähedase kodu peres, kus on suur kõrge aiaga piiratud hoov, aedikud õues ja toas ning omanikuks inimesed, kellele on just keerulise mineviku ja iseloomuga teise ringi koerad südamelähedased ning kes omavad ka vastavat kogemust. Grannu ilmselt ei tea tõenäosusteooriatest mitte midagi ja pole vajagi, sest Grannu on koer, kellel on siin elus hullupööra vedanud.

Täna olin tunnistajaks ilusale momendile, kus võõraste suhtes kahtlustav koer ise läks tutvust tegema võõra inimesega, sõi ta peost kotlette, palus tal ennast sügada ja lõpuks kutsus mängulegi. Selline mulje jäi, et Grannu sai kohe aru, kellega tegemist on, sest selliselt ei ole ta iial võõra inimesega käitunud. Vaimustus oli vastastikune ja nii saidki vormistatud paberid ja veidi hiljem saime me väheke tühja mõru-magusa tundega vaadata, kuidas meile nii kalliks saanud koerake oma uue pere autoga silmapiirilt kadus...

Minu sügav kummardus ja tänud kõigile, kes mängisid oma osa selles muinasjutulises loos!

Üle taluvusläve olevad seisundid:
Punane: Nö võitle või põgene seisund, kus koer on täielikult lukus, ei suuda adekvaatselt mõelda, ei kuule ega näe enda ümber muud toimuvat ja lihtsalt reageerib. Koer võib nurka surutuna rünnata selles seisundis automaatse reaktsioonina ka täiesti suvalist ettejuhtuvat olevust või eset (see sõltub konkreetse isendi geneetilistest eeldustest ja hetke seisundist).

Tumeoranž: Koer, kes on põgene või võitle seisundi lävendil ja hakkab juba reageerima ärritile, aga suudab veel läbi hägu informatsiooni vastu võtta ja töödelda, kui see talle väga-väga lihtsaks teha. Ka aplamad koerad hakkavad kaotama huvi toidu vastu ning nende juhtimine on väga raske.

Oranž: Koer näitab ohtralt stressisignaale aga veel ei reageeri haukumise või põgenemiskatsetega. Koer on üldiselt väga hajevil ega suuda keskenduda inimesega töötamisele. Aplamad koerad on huvitatud toidust, kuid haaravad toitu inimesele haiget tehes.

Allpool taluvusläve olevad seisundid:
Kollane: Koer peatub vahel, et jälgida ärritit aga suudab veel süüa, mängida ja omanikuga suhelda. Koer on suhteliselt lõdva kehakeelega. Esinevad üksikud stressimärgid. Koeraga kontakti saamine võib olla tavalisest veidi raskem.

Roheline: Koer on täiesti lõdva kehakeelega, mängib või sööb rõõmuga ja ei pea vajalikuks pärast esmast ärriti ülevaatamist sellele rohkem tähelepanu pöörata.

See on väga üldistatud skeem- tegelikus elus on seal kindlasti veel tuhandeid vahepealseid alasid ning mõlemas äärmises otsas võib esineda rohkem või vähem äärmuslikke käitumisi. Koerad on ka väga erinevad ja seetõttu võivad nende stressisignaalid päris palju varieeruda. Aga laias laastus peaks see suuniseks sobima.

Koera hirmuprobleemidega tegelemisel on kaks laiemat suunda- läbi sunni või läbi enesekindluse kasvatamise. Läbi sunni õpetamist nimetatakse ülekoormamiseks või üleujutamiseks (inglise keeles flooding). Koer pannakse teda häiriva ärritiga keskkonda ja sunnitakse teda seal olema ärritit taludes, kuni koer loobub võitlemast ja lepib olukorraga. Inimesed, kes antud meetodit kasutavad, ütlevad selle kohta, et nad õpetavad koerale et nende hirmuobjekt ei ole hirmus ja paanitseda ei ole vaja. Eesmärk on, et koer "saaks üle" oma hirmust. Inimesed, kes tahavad välistada koertele ebameeldivate aistingute kasutamist treeningul, ei poolda seda meetodit, kuna tegemist on ebavajaliku jõuvõttega ning on suur oht, et koer viiakse lihtsalt õpitud abituse seisundisse, millest väljudes on ta endiselt ohtlik ja aldis reageerima.

Kui tahta tegeleda koera käitumisprobleemi lahendamisega ilma planeeritud positiivset karistust või negatiivset preemiat kasutamata, siis tuleb jälgida väga hoolikalt, et töö toimuks valdavalt taluvusläve hindamise skaala nö rohelises ja kollases alas. Sellel territooriumil toimub õppimine kõige efektiivsemalt, koer on emotsionaalselt heas seisundis ning luuakse head alused uue arvamuse kujundamiseks. Kolme ülejäänud ala tuleks vältida iga hinna eest nii treeningute ajal, kui ka vahepealsel ajal vähemalt kolmel põhjusel: et koer ei saaks praktiseerida ja seeläbi kinnistada juba tuttavat ja automaatset käitumismustrit, et koer tunneks end turvaliselt ning et koer oleks õppimiseks sobilikus meeleolus (võitle või põgene režiimil või ka madalamas distressi seisundis koera õppimisvõime langeb hüppeliselt).

Probleemide lahendamiseks on levinuimad meetodid vastutingimine (counter conditioning – soovimatu käitumise või reaktsiooni muutmine stiimuli suhtes, seostades seda positiivsete tegevuste või stiimulitega.) ja tundetustamine (desensibiliseerimine, desensitization – negatiivse või ebameeldiva stiimuli suhtes emotsionaalse vaste vähendamine läbi korduva neutraalse kokkupuute loomise selle stiimuliga). Nende alusel on loodud erinevaid tundetustamise või desensibiliseerimise protokolle nagu BAT (behaviour adjustment training), LAT (Look at that), CARE (Counterconditioning and Positive Reinforcement (R+) are Essential for reactive dogs) jne. Kõigi nende protokollide eelduseks on töö allpool taluvusläve koos eelnimetatud metoodikaga. BAT tugineb veel lisaks nn elu preemiatele (Premacki printsiip – tõenäolisemad käitumised tingivad vähem tõenäolisi käitumisi) nagu pinge mahalaadimine läbi ärritist eemaldumisele, mistõttu mõned süüdistavad seda meetodit negatiivse preemia kasutamises. Samas lugedes hoolikalt protokolli sisu, on seal kõikjal rõhutatud, et tuleb jälgida pidevalt koera taluvusläve ja mitte seda ületada. Seega õige aplikatsiooni korral ei tohiks siiski olla tegemist negatiivse preemia protokolliga. Sarnaselt võiks ka neid teist kahte protokolli süüdistada hirmu maskeerimises toiduga, kuid ka nendega on tegelikult nii, et kui siiski valida sobilik raskusaste harjutusele, ei teki koeral hirmu, mida maskeerida. Nii tulebki välja, et taluvuslävi on positiivse preemia põhisel käitumise muutmise treeningul kõige A & O, mis  tuleks alati esimesena üle vaadata, kui tekib mingi probleem või tagasilöök (kas taluvuslävi oli millegipärast ületatud?).

Kuidas siis valida harjutuste raskusastet ilma taluvusläve ületamata?

Kaugus – Ärriti kaugus peaks olema alguses maksimaalne võimalik (juhul, kui tegemist on ärritiga, mille kaugust saab reguleerida). Kui koer saavutab edu, võib tasapisi tibusammudena ärriti kaugust vähendada. NB! Sobilik kaugus on üldiselt palju kaugemal, kui sa arvad. Seega, kui sa arvad, et koera taluvuslävi saab ületatud näiteks 30 meetri kaugusel oleva ärritiga, alusta parem tööd 100 või 200 meetri kauguselt ja sa säästad aega.

Intensiivsus – Ärriti intensiivsus võib olla väga erinev. Näiteks kui koerale ei meeldi teised koerad, saab intensiivsust reguleerida muutes abilise koera suurust, asendit, liikumisaktiivsust, lärmakust jne. Alustatakse maksimaalselt väikse intensiivsusega ärritist (mängukoer näiteks) ja liigutakse tibusammudena intensiivsema poole. Koerad tajuvad ärriteid väga erineval moel ja siinkohal peab kindlasti koera arvamusega arvestama (kui su koer kardab pööraselt vaikseid chihuahuasid aga ei muretse üldse suurte lärmakate hundikoerte pärast, siis kuula oma koera. See ei ole alati inimesele loogiline. Sellisel juhul peaks alustama töötamist suure musta hundikoera, ehk madalaima intensiivsusega ärriti juurest ja seadma töö chihuahuadega lõppeesmärgiks.)

Kestus – Mida pikemalt koer ärritiga keskkonnas püsib, seda väiksemaks ta taluvus muutub. Kogenud koer suudab taluda pikemaid sessioone, kuid päris alguses tuleks piirduda väga lühikeste sessioonidega. Alguses on sobilik pikkus paar minutit ja koera taluvuse suurenedes saab seda mõistlikkuse piires pikendada. Loomulikult mida madalamal taluvusläve spektril koer paikneb, seda pikemat treeningut ta talub ning koera väsimine viitab tegelikult kergemale või raskemale üle taluvusläve olekule. Seega, kui koer ei kesta treeningul, tuleks vaadata üle treeningkeskkond ja püüda leida vaiksem ja turvalisem koht, kust uuesti alustada.

Keskkond – Esialgseks tööks ärritiga, tuleks valida maksimaalselt segajatevaba keskkond. Keskkonda valides tuleb arvestada millised lisaärritid on seal visuaalselt tajutavad, kuuldavad, kompimismeelega tajutavad ja haistetavad. Paljudel koertel on raskem töötada kärarikkas keskkonnas, keskkondades kus on maas teiste loomade lõhnu, pimedas, tuulise või vihmase ilmaga looduses, kajavas ruumis jne. Ka ärritite ootamatus mängib suurt rolli ja alguses tuleks valida töötamiseks keskkond, kus ükski ärriti ei saaks koera ehmatada oma ootamatu ilmumisega.

Meeleolu, tervis, väsimus jm – Taluvusläve ületamine on tunduvalt lihtsam, kui koer või koerajuht on väsinud, halvas tujus või tunneb ennast muul põhjusel halvasti (valud, iiveldus jm). Sellistes olukordades tuleks ärrititega kokkupuuteid võimalusel vältida ja trennid ära jätta.

Kriteeriumeid ehk raskusastet tuleks tõsta alati ükshaaval (nagu ka muu treeningu puhul). Vähendades kaugust, tuleks paralleelselt oluliselt vähendada ärriti intensiivsust ja trenni kestust jne. Treeninguid planeerides tuleks mängida nö turvatsoonis, ehk planeerida trenn alati selliselt, et oled a) 100% kindel, et koer saab hästi hakkama b) sul on olemas põgenemistee juhuks, kui midagi läheb viltu. Iga tagasilöögi korral liigu tagasi vähemalt eelmise kriteeriumi juurde või parem oleks, kui liigud tagasi isegi mitu sammu - ära mingil juhul pane koera mitu korda järjest ebaõnnestuma. Ja mitte kunagi trenni tehes ära mängi pokkerit tõstes panuseid stiilis „äkki ta suudab veel rohkem“, nii katsetades võid kogemata taluvusläve ületada. Jää alati oma algse plaani juurde või muuda kriteeriumit lihtsamaks kohe, kui näed, et ka planeeritud kriteeriumit täita on liiga raske. Kui koera jaoks ärriti ei ole häiriv, on tegemist lihtsalt toreda sessiooniga, mille käigus koer ei õpi ärriti talumise kohta uut juurde. Kui aga koer läheb üle oma taluvusläve, langete te treeningus mitu astet tagasi.

Kahjuks on vahel ka nii, et koera probleem on juba nii sügavale juurdunud, et teda on väga raske üldse saada allapoole taluvusläve (Ka kilomeetri kaugusel paistev väike täpp, tühi põllulapp, tühi tuba ja imevaikne heli võivad talle näida nagu maailma lõpp). Eriti levinud on see just helitundlikkuse puhul. Sellisel juhul ei saa nii puhast ja steriilset teed valida, nagu vaja oleks ja tuleb võtta, mis antakse. Seega tuleb anda endast maksimum punasesse alasse mittesattumiseks ja kasutada tugevate positiivsete stiimulitega vastutingimist paralleelselt haldamisega. Abiks võivad olla sellises olukorras ka mitmed arstlikud preparaadid, mille manustamist tuleks kindlasti vastava valdkonna eriarstiga eelnevalt kokku leppida.

Sellise sügavusega probleemide ärahoidmiseks on ennetamine ülioluline. Ärge laske probleemidel juurduda, lugege oma koera, pange teda talle jõukohastesse olukordadesse ja tõstke raskusastmeid järk-järgult. Ja jumala eest- ärge ometi süvendage probleeme omaenda teadmatusest. Kui mingi probleem paistab teie suurest tööst hoolimata siiski süvenevat, laske kõigepealt veterinaaril oma koer üle vaadata, sest paljude käitumisprobleemide algpõhjus on hoopis tervises (äkki teevad teie koerale haiget liigesed, katkised hambad või miski muu ja see teeb ta pahuraks?). Kui arstil käidud, lugege raamatuid, googeldage, osalege kursustel ja/või võtke ühendust treeneriga, kes saaks teid aidata probleemi kaardistamisel, plaani koostamisel ja elluviimisel. Mida rohkemate allikatega te ennast kurssi viite, seda teadlikumat valikut te enda koera heaks tegema olete võimelised.

Raamatud, mida julgen soovitada ebakindluse või agressiooniprobleemide korral, on järgmised:

Leslie McDewitt - Control Unleashed: Creating a Focused and Confident Dog
Jean Donaldson - Fight!: A Practical Guide to the Treatment of Dog-dog Aggression
Jean Donaldson - Mine!: A Practical Guide to Resource Guarding in Dogs
Patricia McConnell - Cautious Canine: How to Help Dogs Conquer Their Fears
James O'Heare - The dog aggression workbook
Grisha Stewart - Behavior Adjustment Training: BAT for Fear, Frustration, and Aggression in Dogs
Emma Parsons - Click To Calm

 Päris tihti puutun ma kokku sellise olukorraga, kus minu mõni sõber või tuttav küsib mult nõu mingis koera käitumisprobleemi küsimuses. Samamoodi näeb sarnaseid küsimusi pidevalt tõstatumas internetis koerateemalistes foorumites. Inimesi harva huvitab, kuidas õpetada koerale selgeks käsklus „istu“, aga väga tihti on inimestel varrukast võtta mõni selline küsimus:

Mida teha, kui mu koer tirib rihmas? Mida teha, kui mu koer haugub möödujate peale? Mida teha, kui mu koer ajab kassi taga? Koer lõhub asju, närib mööblit, ulub või haugub üksi koju jäädes, koer ei talu autosõitu, kardab loomaarsti, kardab meesterahvaid, kardab müristamist või ilutulestikku. Nimekiri jätkub ja jätkub, üks probleem raskem, kui teine. Tavaliselt on seal kompotis esindatud mitte üks, vaid mitu sellist probleemi. Ja kirsina tordil on tihti need probleemid lastud kasvada kaugelt üle pea.

Siis ma vaatan, kellega ma räägin. Keskmiselt näen ma pereema, kellel on vaja iga päev jõuda tegeleda oma 2 lapsega, hoida kodu korras, teha perele süüa, käia 10 tundi päevas tööl jne. Napib aega, napib raha, napib huvi... ja oi kuidas neil napib kannatlikku meelt ja rahulikku närvi! See inimene ei lähe koeraga trenni, ei loe internetist artikleid, ei osale kuskil seminaril ega osta kalleid abivahendeid treeninguks. Need inimesed ei ole halvad inimesed. Vastupidi, nad on enamasti väga tublid inimesed, kes on lihtsalt ennast kohustustega üle koormanud.

Võtan aega, et mõelda. Mis oleks lühim tee tulemuseni? Mis oleks lihtsaim tee tulemuseni? Pärast põhjalikku mõttetööd annan ma endast kõik, et panna paika mingi lihtne ja teostatav treeningplaan ja anda vastus küsimusele edasi võimalikult selgelt, arusaadavalt ja üheselt mõistetavalt.  Vajadusel tutvustan ka alternatiive, sest koolitustulemuse saavutamiseks võib olla erinevaid teid ja mingi meetod, mis tundub meeldiv ühele inimesele, jätab teise inimese külmaks. Samas piirdun ma alati meetoditega, mis ei hõlma endas koerale füüsiliselt või vaimselt liiga tegemist, kuna see läheks minu oma põhimõtetega vastuollu. Ja muide, ka karistusepõhise metoodika puhul kehtivad ikkagi samad reeglid. Ikka tuleb võtta aega, teha mitu kordust, planeerida, kasutada vahepealsel ajal haldamistehnikat jne. Mõlematpidi kulub püsiva tulemuseni jõudmiseks aega ja tuleb kokku panna korralik treeningplaan.

Järgneb vaikus. Ja siis ta tuleb: „Äkki on ikka mingi lihtsam variant?“
See küsimus murrab alati mu südame. Me elame ühiskonnas, kus on kiire-kiire-kiire. Me sööme tee peal hommikul võileibu, teeme päev otsa tööd, haarame kiirustades koduteel kaasa mõne paki kiirtoitu. Kõik tuleb meieni nii ruttu- kõik ostud ja teenused on mõne hiirekliki kaugusel. Kõike saab. Ja kiiresti.

Aga ühte asja elus ei saa me nii- me ei saa luua kvaliteetseid suhteid kiirustades. Me peame võtma aega, et kuulata ja õppida tundma oma kaaslasi, pereliikmeid, sõpru... ja mis seal salata, ka oma lemmikloomi. Ühelgi koeral ei ole olemas nuppu, millele lülitades teha talle restart või installeerida mingi lahe ja kasulik tarkvara. Meie koerad elavad meie enda loodud infosulus ja õpivad/kogevad ainult seda, mida meie neile pakume.

Aga mida siis teha, kui ikkagi ei ole aega?
a) Ära võta koera.
Okei, koer on siiski juba võetud. Mis variante veel on?

b) Kasuta kiiremal perioodil haldamistehnikat. Esiteks väsita koera vaimselt ja füüsiliselt. Teiseks välista probleem: Näiteks, kui koer närib sobimatuid asju, paku talle alternatiive. Kui koer haugub aiast mööduvaid koeri, hoia teda toas. Kui koer põgeneb aiast, ehita aia ümber kõrge müür, millest ei saa üle, alt ega läbi. Kui koer tirib rihmas, ära hoia teda rihmas. Kui koer jookseb ära, hoia teda rihmas...
Nagu näha, siis haldamistehnikal on omad puudused ja piirid ning kui probleeme on rohkem kui üks, siis nad hakkavad teineteist segama. Ja mõni haldamise abimees maksab lisaks liiga palju raha.

c) Harju probleemkäitumisega ja õpi sellega vähemalt leppima, kui armastada ei saa.
Ei kõla nagu plaan? Siis jõuamegi viimase valikuni:

d) Treeni oma koera. Kui sa jõudsid sellesse punkti pärast kahe eelneva punkti läbikolistamist, siis palju õnne- oled kulutanud väga palju enda väärtuslikku aega, mida oleksid võinud kasutada koera treenimiseks. See aeg ei ole lihtsalt surnud aeg, mida me kunagi tagasi ei saa. See on ühtlasi ka aeg, mille käigus koeral on välja kujunenud tugevad harjumused, palju erinevaid käitumisprobleeme ja mõni probleem võib olla süvenenud juba nii hullult, et väga raske on üldse midagi ära teha.

Treenimine tähendab korralikku planeerimist, sihipärast tööd iga päev ja kriteeriumite järk-järgulist tõstmist selliselt, et koer pidevalt õnnestuks ja käitumine tugevneks.

Tavaliselt, kui pakkuda välja mõni treeningplaan, läheb inimese kulm kipra ja ta avaldab arvamust, et kindlasti on ka mõni lihtsam tee. Näiteks, et naabritädi soovitas käratada koera peale, kui ta midagi närib. Sõber ütles, et pane koerale kaela ogarihm, siis ta ei tiri. Tuttava tuttav soovitas oodata enne koju naasmist, et koer jääks vait. Need on kõik vahvad mõtted ja kõik võivad teataval määral abiks olla. Aga mitte ükski neist ei õpeta ju tegelikult koerale, mida ta alternatiivina peaks tegema. Mitte ükski neist nõuannetest ei hõlma samm-sammulist juhist, kuidas koera ümber õpetada ja abivahendist järk-järgult võõrutada. Mitte ühegi nõuande juurde ei käi millegipärast kaasas hoiatust, et nende efektiivsus sõltub aplikatsioonist ja vajab palju korduseid.

Ilma treeningplaanita on selliste meetodite puhul tegemist haldamise, mitte treenimisega ja haldamine üksi ei lahenda enamasti püsivalt käitumisprobleeme. Kui jätta susse näriva koera peale käratamata, närib koer susse edasi. Kui jätta ogarihm koju, tirib koer jälle rihma otsas. Kui koera vaikimist mõnikord koju naastes oodata ei saa, taastub see käitumine kiiresti tugevamana, kui kunagi varem. Kõige hullem nende nõuannete järgimise juures ongi see, et ilma treeningplaanita need võtted oma olemuselt hoopis tugevdavad käitumist, sest kasvatavad koeras püsivust ja vastupidavust. Kui koer õpib, et ta saavutab tirides oma tahtmise ka valuaistingut eirates, hakkab ta rohkem tirima ja te peate suurendama valuaistingut. Kui koer õpib, et ta saab jätkata sussi närimist ka teie käratamise järel, siis te peate üha kõvemini karjuma või leidma uusi viise koera ehmatamiseks. Kui koer õpib, et te lõpuks ikka tulete tuppa, kui ta piisavalt kaua haugub, siis ta hakkab haukuma järjest pikemalt.

Seega mida pikemalt te toimetate ebamäärase plaani järgi ja loodate leida mõnda imetabast 5 minutiga saavutatavat lahendust, seda hullemaks te tahtmatult asju ajate. Targem on panna paika ikkagi korralik treeningplaan ja teha algusest peale mõtestatud tööd. Kui jääte treeningplaani koostamisel hätta, otsige abi treeneritelt või valige korralikku allikakriitikat kasutades (Allikakriitika on infoallika usaldusväärsuse ja olulisuse kriitiline hindamine) abivahendiks mõni raamat/artikkel/kursus. Kui mõni treeningmeetod tundub imetabaselt kiire ja lihtne (lõpliku tulemuse saavutamine 5 minutiga), siis otsige edasi. See on ilmselt haldamistehnika nõuanne, mitte treening.

Parim viis muidugi eelnimetatud probleemide vältimiseks on ennetamine, millega saate hoida tohutult kokku oma aega, energiat, raha ja närve. Ja ka koer on õnnelikum.  Ennetamistehnika jaguneb järgmiselt: koeravõtu hoolikas läbimõtlemine, koera tõu/tüübi hoolikas valik, kutsika ja kasvataja hoolikas valik, kutsika hoolikas ja läbimõeldud kasvatamine/treenimine vastuvõtlikumas eas ja haldamine hetkedel, kus treenimine pole võimalik.

Ükskõik, kas teil on kutsikas veel täiesti armas ja probleemivaba põngerjas, tekkinud on juba mingid tüütud käitumisprobleemid või on teil kodus koletis, kellega kooselu tundub kohati võimatu missioonina, on mul üks soovitus. Unustage ära, et kuude või aastate kestel sügavale juurdunud probleemi lahendus võiks tulla mõne minuti või isegi mõne päevaga. Arvestage, et selleks kulub mitu kuud või isegi aastaid, sõltuvalt sellest kui sügavale te olete lasknud probleemil juurduda. Seega:

Võtke aega oma koera tundmaõppimiseks ja treenimiseks juba täna ja julgege valida kohe alguses aeglaseim ja enim süüvimist nõudvaim koolitusplaan, sest korraliku koera kasvatusel on näiliselt aeglaseim tee kõige kiirem. Aeglane on uus kiire!

Otsisin eesti keeles mõnda head kokkuvõtvat artiklit operantsest tingimisest ehk õppimisteooriast ja leidsin ka (näiteks siin ja siin). Samas mõtlesin, et ehkki see on treenerite jaoks täiesti läbileierdatud teema, on see samas keskmisele koeraomanikule tavaliselt raskesti arusaadav ja hirmus kuiv teooria. Kuna ma ka ise kasutan pidevalt mõisteid positiivne preemia, positiivne karistus, +r jne siis ma tunnen, et peaksin ka siin selgitama, mida mingi mõiste tähendab.
Vastavalt B. F. Skinneri teadustööle, jagatakse kõik võimalikud õppimise viisid neljaks nö veerandiks (quadrants, kvadraadid), mis kehtivad kõigile elusolenditele (inimesed ja koerad õpivad samade põhimõtete alusel). Lihtsustatult on nad sellised:
   
Nagu näha juurdelisatud skeemilt, siis sõnu positiivne ja negatiivne kasutatakse selles kontekstis matemaatiliste terminitena, mitte nende sõnade emotsionaalses tähenduses. See tekitab tihti inimestes segadust, sest arvatakse, et positiivne karistus võiks olla midagi toredat ning negatiivne karistus midagi ülimalt ebameeldivat. Segaduse vähendamiseks toon allpool mõned näited igast veerandist.

Positiivne karistus, ehk ebameeldiva aistingu lisamine (ingl. k +r ehk positive punishment):

• Koer hüppab inimesele peale, inimene paneb põlve ette ja koer saab haiget. Pealehüppamise sagedus väheneb.

• Koer uriseb inimese peale, inimene sakutab koera. Urisemise sagedus väheneb.

• Koer üritab väljuda aiast ja saab spetsiaalse kaelarihma kaudu elektrilöögi. Aiast väljumise sagedus väheneb.

Koera tegevusele järgneb ebameeldiv tagajärg, mida ta hiljem püüab oma käitumist muutes edaspidi vältida. Kõigist neljast käitumise motiveerimise viisist (motiveerimine võib olla nii meeldiv kui ka ebameeldiv) on positiivne karistamine (ebameeldiva aistingu lisamine) üks riskantsemaid variante koera õpetamiseks, sest nõuab tohutult head tehnilist oskust, planeerimist ja järjepidevust. Selleks, et karistus toimiks efektiivselt, peab see olema:
a) Karistus peab olema täpselt õige intensiivsusega (liiga õrn karistus ei anna tulemust, vaid kasvatab resistentsust, liiga tugev karistus on väärkohtlemine).
b) Karistus peab olema täpselt ajastatud (sekundi murdosa vale ajastuse korral võib koer seostada karistuse hoopis teise käitumisega, kui meie ootasime/soovisime).
c) Karistusele peab eelnema selge hoiatus, et koer oskaks seda järgmisel korral vältida (vastasel korral ei ole tegemist õpetamise, vaid jällegi väärkohtlemisega- koer ei tea kuidas karistust vältida).
d) Karistust rakendades peab olema äärmiselt järjekindel- kui üks kord koer saab sama asja eest karistada ja teine kord mitte, siis ta ei õpi, et karistus ja tema käitumine on omavahel seoses.
e) Karistus ei näita koerale, milline on soovitud käitumine.
f) Kui karistust viib läbi koera omanik, võib kannatada usalduslik suhe koera ja omaniku vahel ja seeläbi koera tahe koostööd teha võib väheneda.
g) Koer võib seostada karistuse hoopis vale asjaga- näiteks karistades koera tuppa pissimise ajal pissimise eest, võib koer näha see moment tuppa astuvat teist koera ja seostada karistuse hoopis temaga. Tulemuseks on et koer pissib tuppa edasi aga hakkab kartma teist koera, eriti siis kui ta näeb seda teist koera kui ta ise parasjagu pissib.
h) Aeglane sooritus ja õpitud abitus- karistust kartev koer töötab aeglaselt, metoodiliselt ja ettevaatlikult, sest ta kardab eksida. Õpitud abituse seisundis koer kiilub nö kinni, kuna ta ei julge proovida iseseisvalt lahendust leida (kartuses, et äkki tema pakutav vastus on vale ja ta saab karistada). Kui koera karistatakse tema hirmude eest, siis ta hakkab rohkem kartma  oma hirmuobjekte ja see omakorda teeb tal ainult sooritusele keskendumise raskemaks.
i) Karistust rakendades peab olema õiglane- kui koer käitub valesti, sest ta ei oska või ei suuda õigesti käituda, siis ta ei saa karistust vältida ja jällegi on tegemist väärkohtlemisega. Näiteks selleks, et koer õpiks selgeks käskluse „istu“, tuleb seda järk-järgult kriteeriumeid tõstes õpetada. Kui ta saab toas istumise selgeks, tuleb õpetada teda istuma erinevates kohtades (tänaval, sõbra juures, autos, mere ääres jne). Kui koer saab selle selgeks, tuleb õpetada talle istumist siis, kui sa käsku andes istud, oled seljaga, oled 3 meetri kaugusel, plaksutad käsi jne. Kui see on selge, tuleb koerale õpetada, et käsklus istu kehtib ka siis, kui ta on elevil või hirmul. Alles siis on käsklus „istu“ selge ning juhul, kui selliselt ettevalmistatud koer ikkagi ei istu, tuleb enne karistamist kriitilise pilguga hinnata konteksti- äkki on maapind teistsugune, äkki oled sa ise närvis, äkki sa hääldasid käskluse valesti või äkki on kallil sõbrakesel hoopis mingi terviseprobleem? Kui koer eksib, sest inimene on teinud tema koolitusel või seisundi hindamisel mingi vea, siis ei ole koera karistamine õiglane.

Positiivne preemia/kinnistaja ehk meeldiva aistingu lisamine (ingl. k +r ehk positive reinforcement):

• Koer istus, inimene andis maiuse. Istumise esinemissagedus suureneb.

• Koer tiris rihmas, koer sai liikuda sinna kuhu soovis. Rihmas tirimise sagedus suureneb.

• Koer haukus, avastas seda tehes, et see on lahe ajaviide ja talle hakkas meeldima haukumine. Haukumine muutus isepremeerivaks tegevuseks. Haukumise sagedus suureneb.

Koera jaoks on preemiaks miski, mida tema parasjagu saada tahab. Positiivne preemia on enim kasutaud viis saamaks soovitud käitumisi. Positiivse preemia kasutamine võib tunduda kõige lihtsam, kuid ka siin on omad momendid mida jälgida. Preemia väärtus peab olema koera jaoks kõrgem alternatiivtegevuste väärtusest (kui koer maiustust eriti ei taha, aga tahab väga nuuskida, siis on nuuskimine suurem preemia, kui maiustus ning nuuskimine kinnistub). Preemia andmise ajastus peab olema väga hea- kui anda maius istumise eest koerale sekund pärast seda, kui ta on juba püsti tõusnud, kinnistub hoopis püsti kargamise käitumine, mitte istumine. Preemia andmise viis on samuti väga oluline, sest kui koer sööb maiustuse näiteks kõrvalkõnni õppimisel enamasti inimesest eemal või vales asendis, siis kinnistub see asend,  kus koer oli parasjagu maiuse saamise hetkel. Ka premeerimissagedus mängib olulist rolli, sest kui koer saab iga päev esineva käitumise eest preemiat ainult kord kvartalis, siis koer ei seosta preemiat selle kindla käitumisega ning uus käitumine ei kinnistu. Lisaks mõjutavad õppimise kvaliteeti planeerimine, kriteeriumite seadmine, markersignaalide kasutamine, preemia tüübi valik, käitumisjadade jälgimine ja lõhkumine/ehitamine, treeningu pikkus, pauside tihedus ja sisu, õpetamismetoodika, koera ja treeneri suhe, koera ja treeneri meeleolu ja tervislik seisund jne. Kui käitumine ei kinnistu soovitud moel, tuleb viga otsida eeltoodud nimekirjast. Tavaliselt on vigu rohkem, kui üks.

Negatiivne karistus, ehk meeldiva aistingu eemaldamine (ingl. k -r ehk negative punishment):

• Koer jookseb agilityrada. Eksimuse korral koer eemaldatakse rajalt. Kuna koerale väge meeldib rada joosta, siis koer püüab vältida tegevust, mis katkestas eelmisel korral agility mängimise.

• Koer mängib teise koeraga. Teisele koerale liiga tehes eemaldatakse koer mänguplatsilt või teine koer katkestab mängu. Koera mängustiil muutub ettevaatlikumaks, sest ta ei taha et mäng katkeks.

Koera jaoks on karistuseks millestki talle meeldivast ilma jäämine. Selle preemia viisi puhul on suurim oht selles, et käitumine mida meie peame koera jaoks preemiaks ei ole talle tegelikult preemia. Õnneks saab sellest kiiresti aru, kui on märgata et soovitud käitumine ei kinnistu, vaid hakkab hääbuma. Näiteks, kui koer saadetakse puuri iga kord, kui ta läheb kõrvalkõnnilt ära nuuskima või pealtvaatajaid tervitama ja koer tõttab järjest rutakamalt puuri ning eksib üha rohkem kõrvalkõnni kriteeriumite vastu, siis sellisel juhul ei ole koera jaoks omanikuga töötamine muude asjade konkurentsis piisav preemia. Sellises olukorras on abiks treeningplaani ülevaatamine ja vajalike korrektuuride tegemine (raskusastme muutmine, stressifaktorite vähendamine, töö väärtuse tõstmine jne).

Negatiivne preemia/kinnistaja ehk ebameeldiva aistingu eemaldamine (ingl. k -r ehk negative reinforcement):

• Koeraomanik nõuab koeralt liiga palju. Koer jookseb eemale ja avastab, et omanikul ei ole seal tema üle võimu ja koer saab vabalt maandada oma stressi. Inimese juures olemise soov väheneb.

• Koera kõrvalesta näpistatakse, kuni ta haarab suhu hantli. Hantli haarde järel valuaistingu lisamine lõpetatakse. Hantli mittevõtmise soov väheneb.

Koera hoitakse talle ebameeldiva aistinguga keskkonnas kuni koer püüab läbi oma käitumise muutmise lõpetada ära seda ebameeldivat tunnet. Ebameeldiva aistingu lõppemine on koera jaoks preemia. Siin on sarnased ohud, mis positiivse karistuse puhul, kuid piir selle vahel, mis on eetiline ja mis mitte, on tunduvalt õrnem. Samuti on seda karistuse tüüpi lihtne segi ajada millegi muuga ja seetõttu seda tahtmatult rakendada, kuna see ei ole nii must-valgelt mõistetav.


Käitumise hääbumine või kustumine
On veel ka neljas variant käitumiste muutmiseks, mida nimetatakse käitumise kustutamiseks. See leiab aset siis, kui koer mõnda käitumist enam praktiseerida ei saa ja see harjumus aja jooksul seetõttu koera mälust nö kustub.

• Kutsikas pissib tuppa. Kutsikas viiakse kiiresti peale ärkamist, söömist ja mängimist õue pissile pluss veel sada korda päevas muul ajal pissile. Kui kutsikat valvata ei saa, on kutsikas näiteks õues muru peal aedikus, kuhu ta võib pissida. Kutsikas ei pissi enam tuppa, sest ta harjub pissima ainult õues.

• Koer on harjunud hüppama külaliste peale. Koera ei lasta külalistega enne kokku, kui kõik on maha istunud ja koer on nad juba unustanud. Kui seda teha pikalt ja järjepidevalt, siis peale hüppamise käitumine väheneb, sest koer harjub olema külalistega kokkupuutel ise rahulik ning et külalised on samuti rahulikud ja see ei ole mingi sündmus.

• Koer on harjunud üksi kodus olles asju lõhkuma. Koerale jäetakse koju palju närimiseks sobilikke mänguasju ja tema liikumine piiratakse selliselt, et ta ei saa midagi lõhkuda. Sobimatute asjade lõhkumine väheneb, sest koer harjub närima sobilikke asju ja tunneb ennast piiratud alal turvalisemalt.

Käitumise kustutamist ei nimetata tavaliselt treeninguks, vaid haldamiseks (inglise keeles management). See on lihtsaim ja kiireim viis lahendada mõnda tüütut käitumisprobleemi. Samas võtab ainult hääbumisele tuginev õppimine väga kaua aega, kui seda ei kombineerita treeninguga. Eriti juhul, kui sekka juhtub nö õnnetusi, kus koer saab soovimatut käitumist praktiseerida (siis leiab aset tegelikult ebaregulaarne premeerimissagedus ingl k. differential reinforcement schedule, mis tugevdab soovimatut käitumist). Lisaks on kustutamistehnika rakendamine kohati päris tülikas ja nõuab omanikult pidevat tähelepanu (pidev jälgimine, kus koer on, kus ärriti või segaja on, võib-olla isegi ehitustööd või mingi kalli varustuse ostmine jne) ning see omakorda tingib ka neid nö õnnetusi tegelikult, sest kunagi ikka juhtub, et omanik või pereliige kaotab valvsuse. Sellegipoolest soovitatakse alati mingit käitumist õpetades anda endast parim, et välistada soovimatu käitumine. Mida vähem alternatiive koer teab, seda suurem on tema õnnestumisprotsent ja seda rutem soovitud käitumine kinnistub.

Tahtlik või tahtmatu?
Te olete väga tublid, kui suutsite kogu selle pika teoreetilise jutu siiani läbi lugeda. Kahjuks on see aga täpselt nagu ma ütlesin – kuiv teooria. Praktilises elus ei ole kunagi miski nii must-valge. Inimesel on väga raske aru saada, mis premeerib nende koera käitumisi ja mis toimib karistusena. Nimelt võib justkui ilmselge positiivne preemia maiuse näol olla mõne koera või konteksti puhul hoopis positiivne karistus (koera jaoks on maius mingil põhjusel ebameeldiv ja ta ei soovi parasjagu süüa). Või näiteks füüsiline tõuge võib olla hoopis positiivne preemia (mõnele koerale meeldib omanikuga maadelda ja mürada ning tema näeb seda mänguna). Hätta võivad jätta ka halvad tehnilised oskused, halb planeerimine, mõne olulise detaili mittemärkamine, ootamatud juhtumised ja motivaatori vale intensiivsus. Eriti kurb lugu ongi, kui inimene tahab enda jaoks välistada näiteks karistuse kasutamist koera õpetamisel aga kogemata ja tahtmatult siiski seda teeb. Mõnikord eelnimetatud põhjustel ja mõnikord puhtalt hetkeemotsioonist.

Mis kasu siis nendest veeranditest üldse on?
Me kõik oleme inimesed ja me kõik tihti eksime. Kui me näeme, et mingi õpetamise meetod ei anna tulemust, siis ongi aeg tuletada endale meelde need samad õppimise viisid. Kus oli viga? Leides üles vea, saate muuta treeningplaani ning saavutada soovitud tulemuse. Ja ärge siis unustage, et vigu teeb alati inimene, mitte koer. Koer õpib 24/7 kõike seda, mida meie tahtlikult või tahtmatult kinnistame :).

Koerad on vahepeal terveks saanud. Ronni sügelus on kadunud ja meeleolu üle tüki aja veidi rahulikum (tal oli seoses sügeluse ja ma ei tea millega viimasel ajal kombeks päris hektiliselt käituda. Energiline on ok, hektiline not okay). Meera haav paranes ilma komplikatsioonideta ja ta on rõõmsam ja mänguhimulisem, kui kunagi varem. Ja loomulikult pahandusi täis, nagu üks enesest lugupidav veidike väsitamata husky kratt olema peabki :).

Selle triumfiks otsustasid nad eelmisel nädalal koostöö projektina võtta lahendamiseks elu suuruses kong-mänguasja ehk üllatus-üllatus PRÜGIKONTEINERI. Pidu oli olnud suur ja õhtul koju jõudes nägi mu aed välja nagu mõni maja ümbrus kuskil Kopli liinidel. Vapustav!

Kuigi aed sai korda suht kiiresti, jõudis see uudis kulutulena ilmselt enne mind küla peal liikvele, sest paar päeva tagasi avastasime, et meie kodus on jälle üks tüütu elanik juures. Rott loomulikult. Kes rotte püüdnud on, teab kui targad loomad nad on ja kui raske neid kätte saada on. Panin minagi eile lõksu üles enne magama minekut. Õhtul enne uinumist kuulsin aga ikkagi koputamist seina tagant. Koputasin siis vastu, lootuses tüüpi  vähemalt natukene hirmutadagi. Tema koputas oma nahaalsuses selle peale aga vastu ja ilmselt pugistas käsi kokku hõõrudes rõõmsalt naerda (huvitav kas härra Panksepp sealt saigi oma idee uurida, mis paneb rotte naerma? :D).

1:0 minu kahjuks. Game on, rott!