Norra näriline nimega Piiga (autor Stas Mitskevichus) Oma loomade elust blogimine on jäänud mul viimasel ajal natuke soiku ja toimunud on ometi väga palju, seetõttu täidan nüüd väheke seda tühimikku, et lugejad ei peaks tulevastes postitustes mõistatama, kes on Piiga, kes Vova ja miks Ronnit vanameheks kutsutakse. Alustame siis algusest.
Vova
Eelmise aasta sügisel käisin ma tihtilugu varjupaigas ning ühel õhtupoolikul kohtusin rahuliku ja ilusa rohesilmse kassiga, kellele otsa vaadates teadsin kuidagi kohe, et tema on minu ja mina olen tema. Ma ei soovita kunagi loomi hetkeemotsiooni pealt võtta ja ega see hea idee ka meie puhul olnud, kuid mis tehtud, see tehtud. Järgmine päev pärast kohtumist sõitis Vova juba Paljassaarest hullumajja, mida meie nimetame koduks. Vova, hellitusnimega Boog (samanimelise naiivse multifilmitulnuka järgi), on väga tasakaalukas ja julge kass. Pisut ehk isegi elukauge, sest kipub endale aru andmata ronima kohtadesse, kus võiks kergesti surma saada.
Miks ma ütlen, et see ei olnud hea idee? Sest ma alahindasin probleeme, mis kaasnevad kassi lisamisega perre, kus on ees kassifoobik ja kiskja. Ma teadsin, et Ronni on kasside suhtes reaktiivne, kuid uskusin et saan treeninguga tema meelt muuta sarnaselt koerareaktiivusele. Kohepeal selgus aga, et kassihirm on niipalju sügavamale juurdunud, et Ronni üldine ärevustase kodus elava kolli olemasolu tajudes tõusis äärmiselt kõrgele. Paari nädalaga oli meil kodus igapäevasest treeningust hoolimata närvivapustuse äärel kõikuv koer, kes ei saanud kuskil rahu ja kiunus ning jooksis hirmunult ringi päeval ja öösel. Me ei pidanud neid samas ruumis, kuid ainuüksi kassi lõhn või kinnise ukse tagant kostuvad hääled mõjusid talle nii laastavalt, et võisid hetkeliselt kõhu lahti lüüa ja paanikahoo esile kutsuda.
Meeraga aga ei hakka ma kunagi kassi lahtiselt koos hoidma, sest kassi eluga ei ole mõtet riskida. Meera on kriiskavast maniakist muutunud läbi treeningute vaikseks ja süütu näoga ingliks kassi läheduses. Kuid paar õnneliku lõpuga äkksööstu andsid mulle teada, millised koledad mõtted tal tegelikult peas keerlevad. Koolitusega saab muuta koera käitumist, kuid ei saa ära võtta instinkte. Me saame õpetada hundile, et elektrikarjuse ja karjavalvekoertega aiast ei saa lambaid varastada, kuid tõstes lambad ümber tühjale kaitseta naabervälule, on varsti hundil pidusöök soolas. Koeraga, kes näeb väikeloomi saakloomana, on kahjuks sama lugu.
Kas ma kahetsen kassi võtmist? Ei. Tunnistan ausalt et, enda eksimuse tunnistamine oli valus. Ja jah, meie elu on nüüd nagu mõistatuses, kus vanamees peab paadiga üle jõe viima hundi, kapsa ja kitsekese ning võib korraga kaasa võtta vaid kaks. See on keeruline ja tüütu. Aga see peabki olema tüütu ja valus, sest iga päev tuletab siis meelde "Ära enam nii tee" ja "Ära soovita seda teistele" :D. Pluss...Vova on ise täiesti vaimustav olevus ja kuulub meie perre.
Ronni
Kassiprobleem oli vaid üks muredest Ronniga. Lisaks sellele kujunes tal eelmisel aastal väga kiiresti ja tugevalt välja helireaktiivsus. Paanikat, nuttu ja haukumist kutsuvad tal nüüd esile katusel liikuva lume hääled, imelikud toast kostuvad hääled, mootorratta hääled, müristamine, ilutulestik ja muud paugud. Lisaks hakkas juhtuma meil tänaval jalutades olukordi, kus ta koeri üldse justkui ei näinud ja siis ühtäkki tavapärselt jõukohasest kaugusest ehmunult järsku haukuma hakkas. Lisaks on ta muutunud natuke kohmakaks ning jalutuskäikudel lahtiselt olles ei suuda ta enam tuvastada ilma kutsungit kuulmata meie asukohta. Kõik see viitas nägemisprobleemile (helireaktiivsuse teke on üks nägemismeele hääbumise sümptomitest) ja nii me siirdusimegi silmaarsti juurde. Tulemus: Ronni nägemisulatus on väga väikene vanadusest tingitud läätse tuhmumise tõttu ja ta ei näe kuigi kaugele. Läätse seisukorra põhjal võib hinnata Ronni miinimumvanuseks 8-9 aastat. Nii saigi meie 6 aastane koer üleöö penskariks!
Helitundlikkuse ja kassifoobia osas käisime aga dr Anu Poopuu juures ja saime peale rahustid. Need aitasid Ronni üldise ärevustaseme niipalju alla tuua, et ta sai öösiti magada ning treeningul positiivseid seoseid luua. Kuu aja pärast olime juba tablettidelt maas ja edasi on elu läinud üpris vaikselt ja rahulikult. Koerareaktiivsusega tegi Ronni eriti suuri edusamme ja osales isegi grupitrennis, kus otsisime üles kõik tema käpad ja arendasime koordinatsiooni (kursus Kus mu käpad on?). Kassihirmu ja helitundlikkusega oleme me jõudu mööda tegelenud ja ka paremaks saanud, kuid ma ei hakka salgama, et 6 aastat järjest kahe murekoera sadat erinevat probleemi lahendada on võtnud oma lõivu ja viimasel ajal eelistan ma pigem tegeleda meile kõigile nauditavate tegevustega selle asemel, et lappida kleeplindiga lekkivat veetoru. Ronni on olnud minu suurepärane jooksupartner canikrossi trennides ning näidanud suuri edusamme kuulekuse treeningutel. Olen tema üle väga uhke ja loodan, et saame koos veel palju toredaid ja vähemurelikke aastaid veeta.
Meera
Meerast olen ma natuke ka kirjutanud aga kirjutan pisut veel. Meerat on vaevanud eelmisest suvest saadik mingi müstiline häda, millel diagnoosi täpselt vist ei olegi- või on see kombinatsioon mitmest asjast. Ühe asjana saime jälile, et tavatoit tekitas tal kõhuvalusid ja seeläbi tujutust. Toiduvahetus tundliku seedimisega koertele mõeldud toidu vastu on aidanud tal end paremini tunda. Teise asjana diagnoositi tal anomaalne lihastüüp, mille toonuses hoidmine on väga keeruline ja mis soodustab erinevate vigastuste teket. Talvel me võimlesime hoolega, et vabaneda õlaprobleemist ja sellest saime enam-vähem jagu, kuid nüüd on tal probleeme nõrkusega tagajalgades ja võimleme hoolega, et sellest jagu saada. Võimlemine ja lahtiselt jooksmine on Meera elus saanud elulise tähtsusega asjadeks ja nendega tegeleme me iga päev. Meera veospordi päevad on aga ilmselt loetud ning ka kuulekusega saame me tegeleda sõltuvalt päevast pisut rohkem või pisut vähem. Olemegi tegelenud headel päevadel enda jaoks uue ala Fenzi team titles'iga, kus saavutasime juba esimese astme tiitli Team1 ja töötame parasjagu team2 suunal. Ennekõike teeme seda, et Meeral lihtsalt igav ei oleks.
Piiga
Jaanipäeva eel liitus meie perega uus diivanihusky nimega Piiga. Ta on isabella-valget värvi ja pärineb tõsistest tööliinidest. Kuna mul ei ole elus olnud päris muretut koera, siis tahtsin lõpuks selle ka ära proovida ja valisin hoolikalt sugupuud, kust sellist koera leida saaks. Ootamine oli pikk ja tehtud kodutöö isegi minu kohta ebanormaalselt põhjalik, kuid see kõik tasus kuhjaga ära. Piiga on väga tüüpiline huskykutsikas oma huskykrutskite ja huskyle omase pehmusega, kuid mingeid suuri punaseid tulesid, mis mõnd käitumisprobleemi ennustaks ma veel ei näe. Tööd tuleb temaga teha kõvasti ja lihtne kindlasti olema see elu ei saa, kuid need probleemid mis temaga kaasnevad on mulle kõik jälle uued ja huvitavad ning loodetavasti ka arendavad- näiteks ülevoolav inim- ja koeralembus.
Piigaga on meil plaanis harrastada veosporti, võistluskuulekust ja miks mitte, käia isegi mõnel näitusel. Ennekõike aga panustame me probleemide ennetamisse, eluks vajalike oskuste õppimisse, sest ma tean liigagi täpselt hinda, mida see tegemata jäänud töö hiljem maksma läheks. Ühtlasi teebki väike Piiga praegu koos oma kutsikaealiste sõpradega väga tähtsat tööd ja aitab kokku panna kutsikate sotsialiseerimiskursust, kus saame aidata inimestel erinevaid probleeme selles vastuvõtlikus ja toredas vanuses ennetada. Loodame, et oktoobrist saavad esimesed huvilised Koertekool Kratt sotsialiseerimiskursusega liituda :)
Vova
Eelmise aasta sügisel käisin ma tihtilugu varjupaigas ning ühel õhtupoolikul kohtusin rahuliku ja ilusa rohesilmse kassiga, kellele otsa vaadates teadsin kuidagi kohe, et tema on minu ja mina olen tema. Ma ei soovita kunagi loomi hetkeemotsiooni pealt võtta ja ega see hea idee ka meie puhul olnud, kuid mis tehtud, see tehtud. Järgmine päev pärast kohtumist sõitis Vova juba Paljassaarest hullumajja, mida meie nimetame koduks. Vova, hellitusnimega Boog (samanimelise naiivse multifilmitulnuka järgi), on väga tasakaalukas ja julge kass. Pisut ehk isegi elukauge, sest kipub endale aru andmata ronima kohtadesse, kus võiks kergesti surma saada.
Miks ma ütlen, et see ei olnud hea idee? Sest ma alahindasin probleeme, mis kaasnevad kassi lisamisega perre, kus on ees kassifoobik ja kiskja. Ma teadsin, et Ronni on kasside suhtes reaktiivne, kuid uskusin et saan treeninguga tema meelt muuta sarnaselt koerareaktiivusele. Kohepeal selgus aga, et kassihirm on niipalju sügavamale juurdunud, et Ronni üldine ärevustase kodus elava kolli olemasolu tajudes tõusis äärmiselt kõrgele. Paari nädalaga oli meil kodus igapäevasest treeningust hoolimata närvivapustuse äärel kõikuv koer, kes ei saanud kuskil rahu ja kiunus ning jooksis hirmunult ringi päeval ja öösel. Me ei pidanud neid samas ruumis, kuid ainuüksi kassi lõhn või kinnise ukse tagant kostuvad hääled mõjusid talle nii laastavalt, et võisid hetkeliselt kõhu lahti lüüa ja paanikahoo esile kutsuda.
Meeraga aga ei hakka ma kunagi kassi lahtiselt koos hoidma, sest kassi eluga ei ole mõtet riskida. Meera on kriiskavast maniakist muutunud läbi treeningute vaikseks ja süütu näoga ingliks kassi läheduses. Kuid paar õnneliku lõpuga äkksööstu andsid mulle teada, millised koledad mõtted tal tegelikult peas keerlevad. Koolitusega saab muuta koera käitumist, kuid ei saa ära võtta instinkte. Me saame õpetada hundile, et elektrikarjuse ja karjavalvekoertega aiast ei saa lambaid varastada, kuid tõstes lambad ümber tühjale kaitseta naabervälule, on varsti hundil pidusöök soolas. Koeraga, kes näeb väikeloomi saakloomana, on kahjuks sama lugu.
Kas ma kahetsen kassi võtmist? Ei. Tunnistan ausalt et, enda eksimuse tunnistamine oli valus. Ja jah, meie elu on nüüd nagu mõistatuses, kus vanamees peab paadiga üle jõe viima hundi, kapsa ja kitsekese ning võib korraga kaasa võtta vaid kaks. See on keeruline ja tüütu. Aga see peabki olema tüütu ja valus, sest iga päev tuletab siis meelde "Ära enam nii tee" ja "Ära soovita seda teistele" :D. Pluss...Vova on ise täiesti vaimustav olevus ja kuulub meie perre.
Ronni
Kassiprobleem oli vaid üks muredest Ronniga. Lisaks sellele kujunes tal eelmisel aastal väga kiiresti ja tugevalt välja helireaktiivsus. Paanikat, nuttu ja haukumist kutsuvad tal nüüd esile katusel liikuva lume hääled, imelikud toast kostuvad hääled, mootorratta hääled, müristamine, ilutulestik ja muud paugud. Lisaks hakkas juhtuma meil tänaval jalutades olukordi, kus ta koeri üldse justkui ei näinud ja siis ühtäkki tavapärselt jõukohasest kaugusest ehmunult järsku haukuma hakkas. Lisaks on ta muutunud natuke kohmakaks ning jalutuskäikudel lahtiselt olles ei suuda ta enam tuvastada ilma kutsungit kuulmata meie asukohta. Kõik see viitas nägemisprobleemile (helireaktiivsuse teke on üks nägemismeele hääbumise sümptomitest) ja nii me siirdusimegi silmaarsti juurde. Tulemus: Ronni nägemisulatus on väga väikene vanadusest tingitud läätse tuhmumise tõttu ja ta ei näe kuigi kaugele. Läätse seisukorra põhjal võib hinnata Ronni miinimumvanuseks 8-9 aastat. Nii saigi meie 6 aastane koer üleöö penskariks!
Helitundlikkuse ja kassifoobia osas käisime aga dr Anu Poopuu juures ja saime peale rahustid. Need aitasid Ronni üldise ärevustaseme niipalju alla tuua, et ta sai öösiti magada ning treeningul positiivseid seoseid luua. Kuu aja pärast olime juba tablettidelt maas ja edasi on elu läinud üpris vaikselt ja rahulikult. Koerareaktiivsusega tegi Ronni eriti suuri edusamme ja osales isegi grupitrennis, kus otsisime üles kõik tema käpad ja arendasime koordinatsiooni (kursus Kus mu käpad on?). Kassihirmu ja helitundlikkusega oleme me jõudu mööda tegelenud ja ka paremaks saanud, kuid ma ei hakka salgama, et 6 aastat järjest kahe murekoera sadat erinevat probleemi lahendada on võtnud oma lõivu ja viimasel ajal eelistan ma pigem tegeleda meile kõigile nauditavate tegevustega selle asemel, et lappida kleeplindiga lekkivat veetoru. Ronni on olnud minu suurepärane jooksupartner canikrossi trennides ning näidanud suuri edusamme kuulekuse treeningutel. Olen tema üle väga uhke ja loodan, et saame koos veel palju toredaid ja vähemurelikke aastaid veeta.
Meera
Meerast olen ma natuke ka kirjutanud aga kirjutan pisut veel. Meerat on vaevanud eelmisest suvest saadik mingi müstiline häda, millel diagnoosi täpselt vist ei olegi- või on see kombinatsioon mitmest asjast. Ühe asjana saime jälile, et tavatoit tekitas tal kõhuvalusid ja seeläbi tujutust. Toiduvahetus tundliku seedimisega koertele mõeldud toidu vastu on aidanud tal end paremini tunda. Teise asjana diagnoositi tal anomaalne lihastüüp, mille toonuses hoidmine on väga keeruline ja mis soodustab erinevate vigastuste teket. Talvel me võimlesime hoolega, et vabaneda õlaprobleemist ja sellest saime enam-vähem jagu, kuid nüüd on tal probleeme nõrkusega tagajalgades ja võimleme hoolega, et sellest jagu saada. Võimlemine ja lahtiselt jooksmine on Meera elus saanud elulise tähtsusega asjadeks ja nendega tegeleme me iga päev. Meera veospordi päevad on aga ilmselt loetud ning ka kuulekusega saame me tegeleda sõltuvalt päevast pisut rohkem või pisut vähem. Olemegi tegelenud headel päevadel enda jaoks uue ala Fenzi team titles'iga, kus saavutasime juba esimese astme tiitli Team1 ja töötame parasjagu team2 suunal. Ennekõike teeme seda, et Meeral lihtsalt igav ei oleks.
Piiga
Jaanipäeva eel liitus meie perega uus diivanihusky nimega Piiga. Ta on isabella-valget värvi ja pärineb tõsistest tööliinidest. Kuna mul ei ole elus olnud päris muretut koera, siis tahtsin lõpuks selle ka ära proovida ja valisin hoolikalt sugupuud, kust sellist koera leida saaks. Ootamine oli pikk ja tehtud kodutöö isegi minu kohta ebanormaalselt põhjalik, kuid see kõik tasus kuhjaga ära. Piiga on väga tüüpiline huskykutsikas oma huskykrutskite ja huskyle omase pehmusega, kuid mingeid suuri punaseid tulesid, mis mõnd käitumisprobleemi ennustaks ma veel ei näe. Tööd tuleb temaga teha kõvasti ja lihtne kindlasti olema see elu ei saa, kuid need probleemid mis temaga kaasnevad on mulle kõik jälle uued ja huvitavad ning loodetavasti ka arendavad- näiteks ülevoolav inim- ja koeralembus.
Piigaga on meil plaanis harrastada veosporti, võistluskuulekust ja miks mitte, käia isegi mõnel näitusel. Ennekõike aga panustame me probleemide ennetamisse, eluks vajalike oskuste õppimisse, sest ma tean liigagi täpselt hinda, mida see tegemata jäänud töö hiljem maksma läheks. Ühtlasi teebki väike Piiga praegu koos oma kutsikaealiste sõpradega väga tähtsat tööd ja aitab kokku panna kutsikate sotsialiseerimiskursust, kus saame aidata inimestel erinevaid probleeme selles vastuvõtlikus ja toredas vanuses ennetada. Loodame, et oktoobrist saavad esimesed huvilised Koertekool Kratt sotsialiseerimiskursusega liituda :)
RSS Feed
