Tavaliselt kui tõug või koeratüüp on valitud, hakatakse esimese asjana vaagima hinna küsimust. Kõik näivad teadvat, et tõukoerad on kallid ja haiged ning seega seatakse oma sammud kindlameelselt mõne naaberriigi kutsikakuulutuse peale, kus hind näikse odav ja kutsikad on justkui täpselt samasugused. Lõpuks võetakse ju koer endale sõbraks ja ega see paber sahtlis koera paremaks ei tee. Kahjuks on see aga üsna lühinägelik taktika, sest täpselt nagu kõike muudki ostes, on hind ja kvaliteet tihedas seoses. Seda juhtub väga harva, kui väga odavalt saab väga kvaliteetse kauba. Enamasti tekitavad sellised pakkumised ostjas loomulikku skepsist. Sama kehtib ka koera ostul.

Ühtlasi tuleb märkida, et ainult kõrge hind ei anna veel kvaliteedigarantiid- ka kõrge hinnaga on võimalik müüa kehva kvaliteeti, kui leidub piisavalt naiivne ostja. Seepärast on äärmiselt oluline teada, millistele asjaoludele kutsika ja kasvataja valikul rõhku pöörata.

Ettevaatlik tuleb olla müüjate osas ka selles suhtes, et viimasel ajal on äärmiselt levinud ostjatele laus-valetamine. Valetatakse julmalt koera pärinemise, paberite olemasolu, terviseuuringute, koolitustulemuste, iseloomu ja palju muu kohta. Tihti võltsitakse ka dokumente ja kuna ostjad ei ole endale selgeks teinud, milline näeb välja korrektne dokumentatsioon, siis nad ei saagi enne pettusest aru, kui nad kutsikaga kodus on. Selleks ajaks on aga müüja telefoninumber kasutusest maas ning ostjal ei ole võimalik kuidagi müüjat vastutusele võtta.

Seetõttu on tõukoera võttes ülioluline teha endale selgeks millised dokumendid vajalikud on ja kuidas need välja näevad ning sõlmida lisaks ka korralik ostu-müügileping. FCIs registreeritud tõukoerad on näiteks ainukesed, keda saab Eesti Kennelliidu reeglite järgi aretuses kasutada ja kellega saab näitustel ja võistlustel tiitleid püüda. Kutsikavabrikupidajate loodud alternatiivorganisatsioonid IKU ja UCI paberitega koertega on võimalused üsna piiratud.

Aga mis vahet seal on? Vahe on selles, et Eesti Kennelliit ja teised FCI organisatsioonid on reguleerinud tõukoerte aretusreeglid selliselt, et kasvatajad, kes teevad oma aretustööd väga ebahumaansel moel, ei saaks oma koeri tõukoertena registreerida. See on ka peamine põhjus, miks on alternatiivsed organisatsioonid loodud- et saaks teha pesakondi liiga noortele koertele, ilma terviseuuringuteta, 10 aastat järjest 2 korda aastas (kujutage ette naist, kes kogu oma elu jooksul rasestuks iga kord pärast sünnitust juba mõne kuu jooksul uuesti) jne. Ostes kutsika sellisest kohast, toetad sa sellist tegevust oma rahaga ja annad sellistele inimestele võimaluse jätkata samas vaimus.

Siin on mõned näited sellest, millised on meil tunnustatud tõutunnistused. Kollase markeriga märgitud logod on need, mida peaks otsima hoolega tõutunnistuse pealt (FCI, rahvusliku kennelklubi või siis FCI poolt tunnustatud katusorganisatsiooni oma nagu AKC Ameerika koertel, RCF Venemaa koertel või The Kennel Club Suurbritannia koertel).

Tean ise liiga paljusid inimesi, kes on toonud endale „odavalt“ kuskilt paberteta või analoogorganisatsiooni paberitega „tõukoera“, kes võivad, aga ei pruugi olla ilusad...kuid kellel on tervise või iseloomuga nii kurvad lood, et inimesed maksavad selle koeraga elamisest lõpuks meeletut lõivu. Sellistel hetkedel on minu suurimaks südamesooviks kerida aega tagasi ja teha kuidagi nii, et see inimene ei satuks selle kutsika peale või veel parem, et seda pesakonda üldse ei sünniks! Tõuühingu juhatuses olles pöördus meie poole selliseid murelikke inimesi peaaegu igal kuul ning murelike koertega tegeldes olen ise näinud ja teistelt koolitajatelt kuulnud kohutavalt palju õuduslugusid, millise portsu otsa inimesed sattunud on (tuhandetesse küündivad arstiarved, enneaegne surm, meeletud arguse, agressiivsuse või hüperaktiivsuse probleemid ja palju muud). Seega ma paneks kohe väga kõvasti südamele koera otsijatele, et tehke oma kodutöö ja vajadusel ärge häbenege küsida abi enne kutsika ostu!
​
Tundub väga keeruline? Tõepoolest, kohati on aus krants isegi kindlam valik, kui tõukoer. Samas on ka sellevõrra raskem hinnata, milliseks kujuneb sinu valitud koer. Seetõttu on krantsi võtul tegelikult üks kindlamaid valikuid täiskasvanud krantsi võtmine varjupaigast. Ise oma koertele kodu otsivad inimesed moonutavad väga tihti tõde. Jäetakse mainimata ebameeldivad käitumisprobleemid või terviseprobleemid, mis hakkavad hiljem mõjutama sinu elu. Seetõttu on väga oluline leida usaldusväärne müüja ning ühtlasi on see ka põhjus, miks mina julgen soovitada võtta koer pigem varjupaigast. Varjupaiga töötajatel ei ole vajadust ilustada koera tegelikku olemust, sest selline koer satub muidu varsti nende juurde tagasi. Samuti on varjupaigatöötajatel palju kogemusi erinevate koerte nägemisel ning nad oskavad tihtipeale väga hästi hinnata oma hingekirjas pikemalt olnud koerte iseloomu ning nad on hinnangute andmisel erapooletumad kui koera omanikud, kellel on koeraga tugev emotsionaalne side. Lisaks on varjupaigakoertele tehtud alati enne loovutust ka veterinaarkontroll, mis välistab suuremate üllatuste väljatulemist.  

See, et enamus varjupaigakoerad on psüühiliselt haiged koerad, on samuti müüt. Käige jalutage veidi erinevaid varjupaigakoeri ja te näete ise. Kui mina võtsin varjupaigast koera, siis ma mäletan, kui hädas ma olin oma valiku tegemisel, sest kõik koerad, keda ma jalutasin, olid tohutult lahedad koerad- inimesele orienteeritud, kergesti motiveeritavad ja tänu sellele väga lihtsasti suunatavad. Lõpuks oli mul silme eest kirju ja ma helistasin varjupaika ning kirjeldasin lihtsalt tingimusi, mis mul koerale on (topelt karv, keskmine või suurem kasv, piisavalt energiat, et minu olemasoleva koera seltskonda nautida, soovitavalt isane). Koera koju tuues sain ma küll teada, et koertega läbisaamise osas tuleb mul tööd teha, kuid siis kui ma oleksin teda jalutamas käinud rohkem kordi ja veidi hoolikamalt tema käitumist jälginud, poleks see tohtinud tulla mulle üllatusena (alateadlikult ma pigistasin meelega silma kinni, sest sisimas ma otsisingi väljakutset). Pingestumine mänguasjade kohale ja teiste koerte peale haukumine olid olemas juba varjupaigas ning eskaleerusid koduvahetuse stressist. Samas sai temast siiski mõningase harjutamisega väga hea sõber minu teisele koerale ning mina sain tema näol rohkemgi, kui ma ootasin. Ma sain tohutult laheda harrastuskoera!
​
Nendest inimestest, kes on minu tutvusringkonnas varjupaigakoera võtnud, on absoluutselt kõik oma koeraga väga rahule jäänud ning paljud neist koertest on nii intelligentsed, entusiastlikud ja ilusad, et ma võitlen tihti endaga, et mitte neid kaenlasse krahmata ja ära joosta :D.

Igal juhul tuleks mõelda kutsika või koera eest raha välja käies ka sellele, kelle tegevust sa oma rahaga toetad ja kas sa soovid, et see inimene jätkaks samas vaimus. Ka segaverelised kutsikad võivad juhtuda kogemata perre, kus nende eest hoolitsetakse teadlikult ja oskuslikult, kuid kahjuks on karm reaalsus, et paljud inimesed on teinud sellest endale lihtsalt mugava elatusallika ja kutsikate kasvatusse ei investeerita vajalikku aega ja raha. Pea meeles, et vastutustundlik inimene teadlikult segaverelisi või paberiteta koerte pesakondi ei tee ja toeta oma rahaga inimesi, kes teevad asja südamega, teadlikult ja asjalikult.
​
Järgmises artiklis kirjutangi veidi põhjalikumalt kasvataja valiku teemal ja sellest, kui keeruline ja suur töö on pesakonna planeerimine ja kasvatamine. 

Kui te lugesite läbi eelmise artikli ja tunnete, et te siiski olete valmis koera lisamiseks enda ellu, siis liigume edasi. Millist koera siis ikkagi valida? Võib-olla teil on koera vaja kindla ülesande täitmiseks. Sellisel juhul on hästi- valige lihtsalt tõug, mida selle ülesande täitmisel enim kasutatakse ja oletegi n-ö või sees. Või kui te olete jäärapäine, siis valige täiesti vastandlik tõug ja teil on kindlasti väga lõbus kala lendama õpetada :D (osadele inimestele see muide väga meeldib!).

Kui te aga tahate lihtsalt lemmiklooma ja kindlaid eesmärke koera võtul muid ei olegi, siis lugege edasi. Kindlasti olete lugenud erinevaid tõu kirjeldusi ja omate ettekujutust õilsast pikakarvalisest kollist või targast saksa lambakoerast nimega Rex. Mul on kurb meel teatada, et koera valik ei ole nii lihtne. Tõukoerte kirjeldused on ideaalpilt sellest, milline mingit tõugu koer võiks olla. Paljud tõule iseloomulikud puudused on aga tõu kirjeldustes ridade vahele ära peidetud.

Seega juhul, kui te ei taha veeta järgmist dekaadi kirudes, et teie koer käitub nõmedalt, sest te ise valisite ilusa välimiku ja kuvandi järgi endale täiesti sobimatu tõu, siis peaksite te kohe alguses alustama hoopis sellest, millised halvad omadused teile meeldivad. Jah, te lugesite õigesti. Tõelisi entusiaste võib ära tunda sellest, et kirjeldades oma koera pahandusi või vingerpusse, inimene küll räägib koledaid lugusid aga samal ajal ta suu on kõrvuni ja silmad säravad justkui uhkusest. Jääb mulje, et nad on siiralt vaimustuses oma koera nõmeomadustest :D.

Toon siin all mõned näited erinevate koeratüüpide halbadest omadustest. Vaadake ise, millised neist teid šokeerivad ja millised kutsuvad esile siira reaktsiooni „Isssaand kui äge!“
​
1) Teenistuskoerad nagu saksa lambakoerad, dobermanid, belgia lambakoerad, hollandi lambakoerad jmt on suured ja jõulised koerad, kellel püütakse aretusvalikutega saavutada suurt saagiinstinkti (huvi mängimise vastu), toiduinstinkti (huvi toidu vastu), karjainstinkti (huvi inimesega koos töötamise vastu) ja enesekindlat iseloomu. Selliste koertega on kuulekuskoolituse, varruka ja/või jäljeajamise treeningud enam-vähem kohustuslikud. Samas võib nende omanikke pidevalt kuulda omavahel sinikaid või arme võrdlmas ning jutustamas lugusid, kuidas koer neid näiteks juurdetuleku harjutusel suurest entusiasmist pikali jooksis. Koerad, kes on entusiastlikud, suured ja enesekindlad, põhjustavad oma treeneritele pahatihti kannatusi nagu sinised silmad, lõhki rebitud riided või verised sõrmed. Teenistuskoerte omanikud tunduvad sellest omadusest väga vaimustunud olevat. Nagu ka sellest, et kiirus, jõud ja entusiasm on alused võrratuteks soorituseks valitud spordialal. Kui sulle see ei kõla väga ahvatlevana, ära neid tõuge vaata ;).

Järgnevas videos on näha omaniku siiras vaimustus teenistuskoera loomulikust mängutahtest, mida ei vähenda ka pisike valusähvatus kohe video alguses. Teenistuskoerte omanikud vaatavad ilmselt seda videot kergitatud kulmuga ja mõtlevad, et mis siis, see polnudki ju midagi... aga ometi paljud inimesed peavad haiget saades katkestama trenni, ega suuda sugugi rõõmsal häälel edasi möllata nagu midagi poleks juhtunud.

​2) Molossid ehk mastifi laadsed koerad, nagu rotveilerid, bokserid, erinevad mastifitõud, kaukaaslased, buldogid jne on sarnaselt teiste teenistuskoertega väga jõulised ja suured ning armastavad hambaid kasutada ja süüa. Samas on nad oma kogult suuremad ja raskemad ning käskluste registreerimiseks, kulub neil veidi rohkem aega. Kui olete autokoolis käinud, mäletate kindlasti peatumisteekonna mõistet. Peatumisteekond on juhi reaktsiooni kiirus + pidurite rakendumiskiirus x auto mass. Mida  suurem on auto mass, mida aeglasem on juhi reaktsioon ja mida aegasemalt rakenduvad pidurid, seda pikem on peatumisteekond. Koertega on samamoodi. Need koerad sobivad inimesele, kes on suuteline olla kannatlikum ja jäärpäisem kõige jonnakamast eeslist ning ühtlasi suuteline sellist koera motiveerima. Koeraga, kes kaalub rohkem, kui sa ise, ei ole kõige parem mõte rusikad püsti kaklema minna. Pigem tuleb ta kuidagi oskuslikult üle kavaldada. Milline on sinu plaan tulevikuks sellise koera kinni hoidmisel, kes kaalub sinust rohkem ja pidurdab aeglaselt? Kui vastasid „treenimine“ ja kujutlesid  juba vaimusilmas ennast jalutamas lihaseliste võimsate koerte seltskonnas, siis ilmselt on selline tõuvalik sulle igati asjakohane.

​3) Veekoerad ehk retriiverid, njuufad, veespanjelid jms on koerad, keda on aretatud armastama ujumist ning kes armastavad üldiselt väga ka inimesega füüsilist kontakti. Nende koerte omanikud peavad arvestama, et ühel päeval kindlasti jookseb nende koer soovimatus kohas vette, teeb ennast üleni ligaseks ja poriseks...ja jookseb siis samavõrd entusiastlikult oma perenaise juurde ja nühib ennast paide ootuses tema vastu. Ei, tegelikult mitte ühel päeval, vaid enam-vähem iga kord kui jalutate mööda mõnest veekogust, kraavist või isegi veelombist. Veekoerte fännide meelest on see naljakas ja nad postitavad rõõmuga sotsiaalmeedias pilte oma mudastest koertest, et oma vaimustust teistega jagada. Teised inimesed eelistaks vaadata neid koeri vaid piltidelt.

4) ​Erinevad ajujahiks aretatud koeratõud (üks populaarsemaid neist on nt beagle) ja põhjamaised püstkõrvad (huskyd, laikad, malamuudid) armastavad ajada metsloomade jälgi ja joosta. See tähendab, et neid koeri ei saa enamasti ilma väga teadliku ja järjekindla koolituseta rihmast lahtisena jalutada. Paljudele nende tõugude fännidele meeldib vaadata oma koera jälgi ajamas ja nad on valmis leppima sellega, et nende koer ei saa kunagi olema nö jala kõrval jalutaja. Kui sinu unistuseks on aga pikad jalutuskäigud looduses koos lahtiselt lippava koeraga ning samas sa ei viitsi pidevalt mõelda välja uusi mänge ja nippe, kuidas koera endaga koos hoida...siis võib selline koer osutuda parajaks nuhtluseks.

​5) Erinevad inimesega koostööle orienteeritud lambakoeratõud elavad töö ja inimkontakti nimel. Kõlab fantastiliselt? Sellistele koertele on vaja eraldi õpetada iseseisvat olemist ja puhkamist, sest nad tormavad ummisjalu tegutsemisootuses sinu juurde iga kord, kui sa tõused püsti ja eeldavad, et jalutuskäigud looduses on selleks, et konstantselt omavahel suhelda. Need koerad on suurepärane valik koeraspordiks või lammaste karjatamiseks, kuid inimesele, kes pidevalt koeraga suhelda ei taha, võib selline varjuna jälitamine muutuda üsna tüütuks.

Need olid mõned üksikud näited tõugudele omastest omadustest, mis peaksid koeratõu omanikule meeldima, selleks, et kooselu oleks mõlemale osapoolele tore ja stressivaba.

Samuti tuleb mõelda läbi, mida ikkagi koerast tahetakse. Kui sa näed ennast tulevikus veetmas koeraga palju sportlikku aega, siis võib sind hakata häirima, kui su flegmaatiline perekoer ei jaksa sinuga sammu pidada või kui su siidise karvaga koerake vajab iga 10 meetri tagant abi okste ja takjate eemaldamisel karvast. Sama kehtib siis, kui sina tahad rahulikult väikeseid jalutusringe teha ning koerasport sulle huvi ei paku, aga su kõrval on koer, kes tegevuse puudumisest enam vähem seinu mööda üles ronib.

Päris heaks indikaatoriks koeratõu energiataseme hindamisel on tegelikult nõuka-aegsest Koerast tuntud konstitutsioonitüübid. Millegipärast peab laias laastus paika see, et mida kuivem ja atleetlikum kehaehitus koeral on, seda rohkem on seal taga ka energiat ja tundlikkust, samas kui koheva kehaehituse, rippuvate mokkade, laia rinnakorvi ja lühemate jalgadega koerad kipuvad olema üldiselt veidi rahulikumad ja tasakaalukamad. Sarnaselt on üldplaanis tõugude siseselt lahknenud liinide puhul tööliinidest pärit koerad (koerad kelle aretusvalikute põhikriteeriumiks on olnud tööomadused) veidi energilisemad, kui näituseliini koerad (koerad, keda on aretatud valdavalt välimikuomadustest lähtuvalt). Loomulikult on need vaid üldsuunised ja äärmiselt oluline on viia end kurssi konkreetse tõu ja konkreetse perekonnaga ning ka siis võib juhtuda, et just teile satub pesakonna nö inetu pardipoeg, kes ei meenuta millegi poolest oma pereliikmeid.

Üks asi, millele veel tähelepanu pöörata, on tõule omane häälekus. Kas sulle meeldib kui koerad hauguvad? Aga kui nad uluvad? Paljudele väikestele tõugudele, ajukoeratõugudele ja lamba-ajajatele tõugudele on iseloomulik rohke haukumine. Paljud kelgukoerad armastavad aga hirmsasti ulguda ja kisada. Lisaks enda maitse-eelistustele, tasub mõelda ka naabritele.

Väga tihti küsivad inimesed aga koera võttes murelikult, et mis siis saab, kui koer ei hakka kodu valvama. Tihti on küsijateks inimesed, kellel puudub huvi koera põhjaliku koolitamise vastu ja tihti on ka koer ise teadmata päritoluga. Koera kasvades pöörduvad aga samad inimesed koolitaja poole hoopis vastupidise murega- mu koer haugub möödujate peale, mida teha? Selles probleemis kajastuvad tegelikult kõik koeravõtu alustõdede puudujäägid.

Kui sa soovid valvekoera, siis tasub investeerida koeravõtul aega taustauuringuteks. Vali endale tõug, mis on tuntud valveomaduste poolest ning vali oma kutsikas perekonnast, kus koerad on stabiilse närvikavaga ja tõestanud enda sobilikkust selleks tööks. Ühtlasi tuleb aga endalt küsida, mida sa õigupoolest tahad. Kas sa soovid, et su koer hoiataks sissetungijaid ja vajadusel kaitseks sinu kodu...või soovid sa, et sinu aeda saaksid suvaliselt sisse astuda su lapse sõbrad, naabri-Jüri ja postiljon? Kui sa soovid aga mõlemat, siis hinda kriitiliselt, kas sul on olemas aeg, oskused ja hea juhendaja, et koera treenida valvama vaid kindlates olukordades. Sellise koera saamisel on veel eriti tähtis koera geneetiline baas ja selliseid koeri otsivad ka väga aretusteadlikud inimesed tavaliselt tikutulega taga.
​
Järgmises artiklis kirjutangi veidi lähemalt geenibaasist ja sellest, kuidas valida oma koera päritolu järgi.

Koera võtmise otsusest ja sellega kaasnevatest teemadest on terve internet artikleid täis. Sellegipoolest tundub mulle, et kõige olulisemad punktid, millele fookus suunata, on siiski veel puudu. Kui inimestele tuleb pähe mõte võtta endale koer, siis tavaliselt algab nende analüüs elukohast ja sellest, milline tõug neile visuaalselt kõige rohkem sümpatiseerib. See loomulikult ei ole vale ja ka neile asjadele peab mõtlema, aga ma olen märganud, et tegelikult jäävad paljud inimesed ikkagi koera valikul hätta. Komistuskohtadeks võivad osutuda tõu valik, kasvataja valik, pesakonna valik ja isendi valik. Olengi pannud nüüd  kirja artiklite seeria, milles kirjutan  lahti kõik selle, mida minu arvates peaks inimene teadma enne, kui ta võtab koera.

Kellele ei meeldiks armsad kutsikad? Eriti nüüd enne kevadet, sest kevadel on ju kõige parem aeg kutsika võtuks. Lapsed niikuinii juba ammu manguvad, et võtame...ja naabril on nii äge sõnakuulelik koer...ja kas ma ütlesin, et kutsikad on niiiiiii armsad?
​
Paljudel inimestel kangastub neid mõtteid veeretades silme ette truu Lassie, komissaar Rex või maalt vanemate juurest mällu sööbinud õilis Muki, kes oli justkui maailma kõige targem koer. Tõepoolest, miks mitte võtta endale koer...

​STOPP!!!!

Need mõtted on küll väga südant soojendavad, aga kahjuks need ei ole kõige paremad põhjused uue pereliikme võtmiseks. Kõigepealt ma pean ütlema, et Lassie, Rex ja Muki on samasugused haruldused nagu lumeinimene Jeti. Paljud usuvad, et nad on olemas, kuid kõik peaksid teadma, kui raske on neid leida. Tark koer on enamasti omaniku suure töö vili. Koera võttes tuleb kaaluda paljusid plusse ja miinuseid ning väga kriitiliselt ja emotsioone tahaplaanile lükates analüüsida, kas olete selleks ikka valmis. Reaalsus, millega arvestada tuleb on järgmine:

1. Koerad elavad üldjoontes vähemalt 10 aastat. Kui sulle valmistab raskusi vastata oma tulevase tööandja küsimusele „Kus sa näed ennast 3 aasta pärast?“, siis kindlasti valmistab sulle raskusi terve dekaadi ette nägemine. Koera võtmine tähendab, et koristad järgmised 10 aastat toa nurgast ja mööblilt karvu, käid jalutamas hoolimata sellest, et väljas sajab pussnuge ning just siis, kui näpus on põhjas, tuleb koeraga minna arstile. Kui su sõber kutsub sind peole või väljasõidule, on su esimene küsimus mitte „Kes veel tulevad?“ või „Mis ma selga võiks panna?“, vaid „Kui kaua see kestab?“ ja „Kust ma leiaks kellegi, kes koera pissitaks?“. Koera omamine hakkab mõjutama kõiki su elumuutvaid otsuseid- elukoha valikut, vaba aja veetmise võimalusi ja palju muud. Liiga palju on inimesi, kes võtavad omale koera ainult selleks, et üüripinna vahetamisel hakata talle uut kodu otsima. Ära sina ole see inimene.
2. Koerad vajavad aega. Inimesed võivad sulle rääkida mida iganes ja sinu soovmõtlemine võib olla milline iganes, aga tegelikkus on see, et absoluutselt iga koer vajab tegelemist. Kõigi koertega peab nende vaimse tervise huvides käima regulaarselt jalutamas ja kõik koerad vajavad elementaarset kuulekust ning sotsialiseerimist, et olla ühiskonnale talutav liige. Vastasel korral teete te ise enda elu väga keeruliseks, sest ilma nendesse kolme valdkonda aega investeerimata, on teil aasta pärast kodus nunnu kutsika asemel tülikas nooruk, kes teeb pidevalt „pahandusi“ ja keda teie naabrid vihkavad.  Kas sul on iga päev umbes 2-3 tundi vaba aega, et jalutada, hooldada või kasvatada oma koera? Mõtle see hoolega läbi, sest kui keskmise inimese tööpäev on 8 tundi, siis töölt koju sõitmisele kulub mingi aeg, koju jõudes kulub enamasti ka tunnike perele toidu valmistamiseks ja söömiseks ning pärast kõike seda oleme me paljud nii väsinud, et tahame kasvõi hetkeks lihtsalt diivaniga ühte sulada. Kui sinna tegevuste hulka arvestada erinevad inimeste trennid, pereliikmetega suhtlemine, koristamine, poeskäigud jne siis venivad õhtud kohati väga pikaks. Aga pärast kõike seda tuleb koeraomanikul ikka leida veel tunnike või paar, et tegeleda oma koeraga.Sellest ei ole pääsu ka kõige intensiivsematel tööperioodidel.
3. Koerad vajavad raha. Tõukoera kutsikas ise maksab tavaliselt kena kopika ja seetõttu püüavad inimesed tihti kohe alguses kokku hoida ja leida võimalikult soodsat pakkumist. See tähendab aga paraku seda, et kohe alguses tehakse suur kompromiss kvaliteedi arvelt ja riskitakse suuremate kuludega ravile, trennidele ja muule. Lisaks koera soetamise kulule tuleb arvestada, et koerad söövad ja vajavad regulaarset hooldust. Trennid maksavad raha, varustus maksab raha ja arsti visiidid maksavad tavaliselt veel eriti palju raha. Mida suurem koer või mida tõbisemast perekonnast, seda suuremad kulud võivad olla. Paljud inimesed teevad oma koertele kindlustuse, sest nad ei jõuaks maksta tuhandetesse eurodesse küündivaid arstikulusid, mis on küll nagu Keno loto jackpot, aga mida siiski aeg-ajalt ette tuleb. Mida teeksid sina, kui kuu viimasel nädalal hakkab koer oksendama, saab autolt löögi või murrab maha naabri lamba? Koeraomaniku karm reaalsus on, et raha tuleb leida kuskilt ka neil hetkedel.
4. Pead õppima uue keele. Koer on teine liik, kui inimene (päriselt ka!). Ükski koer ei sünni siia maailma sisse installeeritud teadmisega, mida tähendab „siia“, „kõrval“ või „jää vait“, kuigi tänaval inimesi vaadates võib kergesti jääda mulje, et inimesed siiralt seda usuvad. Selleks, et koer teist aru saaks, tuleb talle õpetada ükshaaval ja kannatlikult, mida iga sõna tähendab. Ja isegi siis ei hakka teie koer kunagi nendest sõnadest moodustatud lauseid mõistma või teiega vestlema. Kuna suhtlus on kahesuunaline tee, peate te lisaks käskluste õpetamisele, õppima ka ise aru saama oma koera keelest. See keel on palju nüansirikkam kui „ta liputab saba, järelikult on sõbralik“ (Muide päriselt ei pruugi sabaliputus üldse seda tähendada). Hea koeralugemisoskus aitab ennetada konflikte, nõuda koeralt jõukohaseid asju ning  mõista oma koera.

Seega esimene küsimus koera võtmisel peaks olema:

Milline inimene ma olen?

Ja ei, mitte „Milline inimene ma tahaksin olla?“ mitte „Milline inimene ma enda meelest olen?“...vaid milline inimene ma siis päriselt olen. Kuidas seda analüüsida?

​Kõigepealt pane paberile kirja oma pere mudel ja mõtle sellele, kuidas need märksõnad võivad mõjutada sinu tulevase koera elu:

• Kas sa elad üksi? Kui pikad on su tööpäevad ja mitu tundi päevas on sul vaba aega? Kes hakkab hoidma koera, kui sind kodus ei ole? Kas sul on piisavalt vaba aega, mida pühendada koera laiendatud sotsialiseerimisele teiste inimestega? Mis saab sinu koerast siis, kui leiad endale kaaslase, kellele koerad ei sobi?
• Oled paari-inimene? Milline saab olema sinu kaaslase panus koera kasvatamisel? Millised on teie tulevikuplaanid? Mis saab siis, kui teie teed lähevad lahku- kellele jääb koer? Kas teil on piisavalt vaba aega, et sotsialiseerida kutsikat teie pereliikmetest erinevasse sotsiaalsesse gruppi kuuluvate inimestega?
• Oled pereinimene? Kelle vastutusalas hakkab koeraga tegelemine olema? Milline on teie pere igapäevarutiin? Kui palju on koera soovival pereliikmel igapäevaselt vaba aega ja kas see on piisav, et rahuldada koera vaimsed ja füüsilised vajadused?

Nendele küsimustele vastates ei selgu vaid see, kas teie pere on valmis koera võtmiseks. Siit selgub ka juba üht-teist selle kohta, milline võiks see koer olla. Suure ja lasterohke pere koer peab olema tugeva närvikavaga ning mõelda tuleks juba eos ka sellele, kuidas tagada koera üks põhivajadustest- rahu.  Üksi elaval inimesel lasub aga suur vastutus koera heaolu tagamisel, sest asendajaid endale tal võtta ei ole. See tähendab aga seda, et läbi tuleb mõelda koera temperament ja suurus. Väga energiline koer vajab palju tegelemist ja ühe inimesega peres võib see tähendada, et kogu vaba aeg kulubki edaspidi koerale. Samas on olemas tõugusid, keda saab hõlpsasti endaga kaasa võtta tööle või reisidele ja see aitab leevendada muret koera pärast siis, kui teid ei ole kodus.

Lisaküsimusena tuleks mõelda läbi, milline on sinu 10 aasta plaan (jepp, see õudne küsimus, mida kõik kardavad :D).
​
Järgmisena võiks mõelda sellele, milliste sõnadega saab sind iseloomustada. Tõin mõned näited järgnevas sõnapilves välja ka:

Mis on sellel pistmist koera võtmisega? Ma ütleks, et see on üks olulisemaid mõttekohti üldse!

Pole midagi hullemat, kui satuvad kokku Mr Monk ja karvu ajav, pidevalt mudane ja ennast rõõmsalt inimese vastu nühkiv njuufa. Või kui sõjaväelist distsipliini nõudev inimene võtab endale mõne hurda tõu. Või kui sina tahad vaadata õhtud läbi rahulikult diivanil telekast tulevat meelelahutusprogrammi ja sul on kodus bordercollie, kes on päev otsa puhanud ja just valmis tööks. Tõepoolest, mõlemad osapooled on sedasi väga õnnetud. Samas kui Mr Monk võiks nautida väga näiteks väärika ja vähesel määral karvu ajava hurdalise seltsi, distsipliini armastav inimene oma saksa lambakoera sama tõsist olemust ning telekafänni diivanil on kindlasti ruumi ühele soojale ja mõnusale mopsile, kelle poolest õues ulguvad sügistuuled võiksidki jääda kaugele seina taha.

Pärast iseenda süva-analüüsi, võiks mõelda veel sellele, kui palju oled sa valmis veetma aega koera karvahooldusele, kas oled valmis maksma regulaarselt salongikülastuste eest või eelistad koera, kelle puhastamiseks piisab korra-kaks paari kuu jooksul jooksul tolmulapiga ülekäimisest? Kui palju sul on igapäevaselt vaba aega? Kas sinna mahuksid ära paaritunnised matkad looduses, 10 minutilised trennisessioonid? Või huvitab sind koerasport ja oled valmis ärkama hommikul kell 5, et sõita kuskile põllule oma koeraga jälge tegema või veetma kõik oma vabad nädalavahetused võistlustel ja näitustel?

Kõige tähtsam moment on aga nende küsimuste esitamisel: kas üks koer oleks sinu juures õnnelik? Kas sa suudad rahuldada tema füüsilised, vaimsed ja elutegevuseks vajalikud põhivajadused? Kui sul on plaanis võtta koer ja jätta ta lihtsalt aeda üksi oma meelt lahutama, või arvad sa, et piisab 10 minutilisest jalutuskäigust päevas ning rohkem koeraga tegeleda ei ole vaja...siis tasub väga tõsiselt kaaluda koeravõtu lükkamist kuskile kaugemale tulevikku. Koer ja inimene on mõlemad oma olemuselt sotsiaalsed olendid, kellel on vaja igapäevaselt suhtlust, liikumist, elukeskkonna rikastamist ja turvatunnet. Koera unustamine aeda keti otsa võrdub seetõttu üksikvangistusega inim-maailmas. Millega on koer ära teeninud sellise julma karistuse? Fakt on igatahes see, et lõpuks on õnnetu nii koer, kui sa ise, sest õnnetud koerad hakkavad tegema häält, käima hulkumas, lõhkuma asju ja neile tekivad kergesti erinevad tüütud, ohtlikud ja raskesti lahendatavad käitumisprobleemid.

Loomulikult toob koera omamine endaga kaasa ka palju rõõmu- miks muidu me neid järjepanu endale kaaslaseks võtaksime. Aga kuna Eestis on väga suur probleem läbimõtlemata koeravõtmisega, siis tuleks igaühel enne koera võtmist siiski kriitiliselt läbi analüüsida kõik need potentsiaalselt ebameeldivad osad. Kui te siiski seda lugedes tunnete, et tahate omale koera ja olete selleks valmis, siis siit edasi tuleb teil teha mitu õiget valikut selleks, et te vale koera võtmisega ei teeks enda elu õudusunenäoks. Koera valides tuleb teil leida sobiv tõug (st teile peavad meeldima nii plussid kui ka miinused, mis antud tõuga kaasas käivad), hea kasvataja, õige pesakond JA õige kutsikas. Püüan järgnevates artiklites lahti kirjutada kuidas seda täpselt teha ja millega arvestada.
​
Olgu, sa oled teinud ära enda süva-analüüsi ja jõudnud järeldusele, et oled siiski koeravõtuks vägagi valmis. Mis edasi? Järgmises artiklis kirjutan natuke rohkem lahti koeratõu või tüübi valiku.

Kõigist asjadest, mis võivad saada määravaks koera käitumise muutmisel ja arendamisel, on minu meelest kõige-kõige hullem asi koeraomaniku usu puudumine. Ei, mitte religioosses mõttes :D. Pean silmas seda momenti, kus koera omanik ütleb: „Ta ongi selline“ (kelgukoeri ei saagi ilma rihmata jalutada, neurootilist koera ei saagi muuta, võistlusspordialasid ei saagi ilma sunnita õpetada, hurtasid ei saa üldse õpetada jne jne jne). Sellest momendist, kus koera omanik tunnistab, et ta koer ongi selline, toimub tavaliselt käegalöömine, kuna mingist omadusest on saanud koera pärisosa ja lihtsalt üks paratamatus, mida muuta lihtsalt ei saa. Miks inimesed teevad seda?
​
a) Neil puudub kogemus konkreetse probleemi lahendamisel ja seetõttu on raske edu visualiseerida.
b) Nad ei ole kuulnud edulugusid sama probleemi lahendamisest teiste koertega ning seetõttu võib näida, et probleem ongi lahendamatu.
c) Teised inimesed ütlevad, et seda konkreetset probleemi ei ole realistlik lahendada ja eriti, kui nii räägivad kogenumad inimesed, on inimesel väga raske seda mitte uskuda.

Mulle meenuvad siinkohal kahe tuntud koolitaja ütlused- Bob Bayley „It is just a behaviour“ (See on kõigest käitumine) ning Karen Pryori „All behaviours are changeble“ (Kõik käitumised on muudetavad). Nende inimeste koerakoolitamise kogemus on tohutu- nad annavad sadadele inimestele aastas seminare ja nende alt on käinud läbi tuhandeid loomi (sealhulgas kanad, kassid, loomaaialoomad ja mereelukad). Sestap ma usun, et nad ei käiks niisuguseid väiteid välja, kui nad ei teaks omast kogemusest, et vähemalt suuremal enamusel juhtudest see tõele vastab.

Ma ei väidagi, et kõik koerad oleksid sünnilt samasugused. Mõnel on loomupäraselt suurem kontakt inimesega, mõnel on kaasasündinud tahe mängida, mõni ongi õrnem ja ettevaatlikum oma olemuselt. Ja ka erinevatel probleemkäitumistel on üldiselt olemas geneetiline eelsoodumus. See aga ei tähenda, et kontaktisoovi, mängutahet või enesekindlust ei saaks arendada või käitumisprobleeme ei saaks lahendada. Tõepoolest olen ma ise oma silmaga näinud loomult ebakindlaid ja iseseisvamaid koeri tegemas silmi ette koertele, kellele on sünnipäraselt kaasa antud palju rohkem, kuid kelle omadusi ei ole sama pühendunult edasi arendatud.

Ma mäletan ühte oma esimest suuremat nö müüdimurdmise eksperimenti nii selgelt, nagu oleks see alles eile olnud. See oli Meera autosõiduhirmu lahendamine. Ma ei olnud mitte kunagi varem sellise probleemiga nii tõsiselt kokku puutunud. Mu esimene koer ka paanitses veidi esimestel autosõitudel, kuid õppis üsna ruttu, et autoga saab lahedatesse kohtadesse ja sõidu ajal saab nänni ning paari korraga ta muutis juba oma meelt. Probleem lahendes aja jooksul justkui iseenesest...

Meera probleem algas iivelduse ja oksendamise näol juba esimesel sõidul meie koju ja kuigi need sümptomid kadusid üsna pea, päädis tema hirm täieliku väljalülitumisega kohe, kui ta autosse sisenes. See nägi välja nii: avasin auto ukse, Meera hüppas ise hetkega autosse ja keeras seal kerra.  Autot käivitades surus ta oma nina tihedalt oma karvadesse ja jäi justkui magama. Alles mõni aeg hiljem, kui juhtusin tagaistmel istuma, nägin ma, kui krampis on ta lihased ning avastasin, et ta on täiesti kontaktivõimetu. Alati ei ole lihtne märgata oma koera muret!

Kohe, kui ma probleemi tuvastasin, lõpetasin ma tema sõidutamised ära ja hakkasin otsima abi. Ja teate mis? Internetis oli ka inglisekeeles sellel teemal artikleid väga vähe ning need vähesed olid liiga pinnapealsed, et neist treeningplaani koostamisel abi võinuks olla. Küsitledes inimesi, sain ma nõu proovida sõita lühikesi otsi ja sööta teda sõidu ajal. Head mõtted, aga need võtted kahjuks ei töötanud, sest autosse sisenedes oli Meera juba kaugelt üle taluvusläve ning ta ei olnud võimeline autos sööma ega uuest kohast rõõmu tundma. Ainus motivaator oleks olnud ilmselt nö põrgust pääsemine, aga kuna negatiivne karistus (ebameeldiva aistingu eemaldamine) ei ole uue emotsionaalse vaste tingimisel eriti hea lahendus, siis seda ma kasutada ei tahtnud.

Proovisin sööta Meerat siis enne autosse sisenemist, et jõuda ette tema taluvuslävendist...Tulemus oli kõike muud kui ootuspärane. Selle asemel, et oma lemmikmaiust autost 10 m kaugusel süües õppida, et auto läheduses on tore olla, õppis Meera hoopis, et tema lemmikmaiuse pakkumine tähendab koleda masina lähedust. Seega otsustas ta sellest päevast alates, et praemaksa ei tasu üldse süüa. Igaks juhuks. Kes teab kuhu olukorda see teda viia võib.

Küsisin veidi siis nõu ka välismaistest foorumitest ja sain soovituse kasutada DAP rihma (feromoonirihm), mis tõepoolest aitas meid selle esimese sasipuntra harutamisel ja võimaldas mul keerata harjutus taaskord õigetpidi nii, et koer sõi autost parajal kaugusel isukalt oma uut lemmikmaiust ja võimaldas mul vahemaad vähendama hakata.

Samas aga hakkasid tulema ka NEED nõuanded: „Kui koer ei talu autosõitu, siis seda muuta ei saa“, „Autosõidu hirm on geenibaasist tulenev probleem“, „Ma ei tunne mitte kedagi, kes oleks nii raskekujulise probleemi lahendada saanud“ jne. Neid mõtteid tuli ustest ja akendest. Välismaistest foorumitest, sõpradelt, teistelt koerakoolitajatelt...ja lõpuks ka mu enda peast kuskilt kukla tagant.

Ma teadsin, mida tähendaks käegalöömine. See tähendanuks seda, et ma ei saa selle koeraga enam kusagil käia. Ei sugulaste juures, ei matkadel, ei trennides. Mitte kuskil. Vähemalt mitte ilma väga kallist hinda maksmata, sest nii suur stress enne neid sündmusi mõjutas tema meeleolu ka nendes situatsioonides. See ei olnud lihtsalt variant! Ja nii ma treenisin teda iga päev. Kõigepealt me saime autosse, siis töötava mootoriga autosse, siis meeter haaval edasi-tagasi liikuvas autos olla jne.

Vahel kestis edasiminek mitu päeva, enne kui tagasilöök tuli. Aga iga mõne aja tagant tuli ikkagi tagasilöök. See tuli, sest vana käitumismuster oli nii tohutult tugev ja see tuli ka seepärast, et ma olin kärsitu ja proovisin iga trenniga raskusastet kasvõi veidikene tõsta. Ennekõike tulid tagasilöögid, sest ma kahtlesin kogu aeg selles mida ma teen. Selles kas tunneli lõpus on valgus, või on see vaid minu luul. Iga tagasilöök oli minu jaoks konkreetselt maailma lõpp, justkui kõrvakiil, mis tuletas meelde „See ei ole võimalik!!!“ . Neil hetkedel meenusid mulle kõik need ütlejad, kes kinnitasid, et meie eesmärk on utoopia. Ja iga kord kaasnes sellega ka süütunne selle ees, et ma üldse panin oma koera sellesse olukorda.

Aga sellest hullem veel oli see, et kui ma jagasin meie edusamme, siis ka nende osas rööviti mult (tahtmatult kindlasti!) minu usk. Tuletati meelde, kui pikk tee on meil veel minna, küsides, millal ma ometi grupitrennis taas käima võiks hakata. Meenutati eilset tagasilööki, mis oli ju ometi alles eile. Ja lõpetuseks räägiti lugusid koertest, kes jäidki selliseks. Tänu sellele oli mul väga raske tunda rõõmu ka meie väikestest õnnestumistest.

Kolme kuu pärast saime me Meeraga minna esimest korda tagasi grupitrenni, osaleda canikrossi võistlusel ja hakata taas matkama kodust eemal. Aasta pärast saime me sõita ka mitmesaja km pikkuseid otsi ilma peatusteta ja söötes teda tihedalt vaid sõidu alguses, pööretel ja lõpus. Täna, mil neist trennidest on möödas juba 2 aastat, vaatab Meera ka sõidu ajal põnevusega aknast välja ega vaja enam maiuseid. Mulle tundub, et ta mitte lihtsalt ei talu autosõitu, vaid ta lausa naudib seda!

Enne Meera autosõidu lugu olin ma tegelikult sarnastel tingimustel lahendanud muid lihtsamaid asju, olulisemad neist olid minu esimesele huskyle jahi katkestamise õpetamine maiuste abil, 9 aastasele koerale nullist võistluskuulekuse õpetamine ning Ronni ressursivalvamise probleemi lahendamine.  Hiljem olen ma sarnaseid edulugusid kogenud ise palju ning näinud neid ka kõrvalt: koerareaktiivsuse lahendamine, mängust mittehuvituvate koerte mängima õpetamine, üksindusahistuse lahendamine, kehva isuga koerte sööma saamine jne. Ka heli- või paugutundlikkusest, mida väidetakse olevat üks lahendamatumaid probleeme, olen ma kuulnud päris palju edulugusid päriselt olemasolevate koerte näol ning näinud tõestuseks juurde ka videoid (mis on analüüsimiseks minu meelest isegi parem lahendus, kui live).

Viimase aja suurimateks „imedeks“ pean mina isiklikult nt Ronni istumise totaalset muutumist. See kuidas koer istub, pidi olema anatoomiline iseärasus. Rohkem 100% geneetilist asja ei saakski nagu olemas olla eks? Think again!:

Kui ma kuulen lugusid, kuidas saksa pinšerid ja hurdalised teevad varrukat, kuidas kasside ja aafrika tänavailt päästetud metsikute koertega tehakse kuulekust või kuidas täielikult halvatud koerad hakkavad kõndima, siis paratamatult tekib mul küsimus, miks me seame endale ise piirid? Või veel hullem- miks me seame teistele piirid oma kahtluste ja kõhklustega? Kui su koeral on probleem, siis ära löö käega ja ära võta seda kui tema pärisosa, vaid proovi seda lahendada. Kui tuleb tagasilöök, modifitseeri oma plaani ja proovi uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja khm khm....kui sa ise seda teha ei suuda või ei saa, siis palun ära röövi oma sõbralt või tuttavalt tema viimast lootusekiirt! Vahel ei olegi muud vaja, kui öelda „Ma usun, et sa saad sellega hakkama!“ :).

Lisan siia lõppu mõned videod, mis võiksid pakkuda inspiratsiooni:

Kass, kes teeb trikke nagu koer:
https://youtu.be/zNiL9Hv2V5Q

Hüään, kellele on õpetatud vabatahtlik osalemine hooldusprotseduurides:
https://www.youtube.com/watch?v=Bs-tAHqGruY

Vereproovi võtmine lõvilt:
https://www.youtube.com/watch?v=LN71r8Q2Gb4

Mõlema ristatisideme opi läbi teinud ning hüpermobiilsusega koer (heledam) vs füüsiliselt terve sportkoer (tumedam) ebatasasel pinnal seismas (füüsiliselt väga raske harjutus koertele):
https://www.youtube.com/watch?v=n1GVGIxpcdQ
​
Koerareaktiivne koer enne ja pärast treeninguid:
https://youtu.be/_RUd62v_aws

Meie 2016 oli kuidagi väga põnev ja tegevusterohke. Oma koertega sai tegutsetud mõlemaga ohtralt mitmel rindel, iseenda õpingud jätkusid sarnaselt eelmiste aastatega, kirjutamisega sai kohe eriti palju tegeletud, teiste juhendamisega ka senisest rohkem ning lisaks said tehtud mitmed elu muutvad otsused. Eriti rõõmus olen ma aga mõne uue sõbra/trennikaaslase (tervitused dr Mari, Reet, Laura ja Andri!! :D)  tuleku üle minu ellu, ning kõigi vanade heade sõprade püsimise üle minu kõrval. Kui su ümber on selline hulk inspireerivaid, tublisid ja töökaid inimesi, siis midagi hakkab ju endalegi külge ;). Jagan veidi meie ahviaasta suuremaid saavutusi.
​
Sõnakuulelikkus
Sõnakuulelikkusega oleme me....trummipõrin...läinud taaskord paljude asjadega tagasi algusesse! :D Seekord oleme alustanud otsast muuhulgas ka maailma elementaarsemaid ja lihtsamaid harjutusi- istu, seisa ja lama. Miks? Sest ma olen vahepeal jälle õppinud, kuidas kriteeriume veel lammutada saab ja kui oluline on harjutuste tegemisel õige rüht, motoorika ja koordinatsioon.
Eriti rahulikus tempos liigun ma edasi Ronni kuulekuse harjutamisega, sest tema suure ja massiivse kere ning ülevoolava entusiasmi tõttu on tasakaal eriti kerge kaduma. Nii me õpimegi temaga sentimeeter haaval lähemale minema täiuslikule istumisele ja kõrvalkõnnile, mida oleks ka ilus vaadata.Oskustena omandas ta need asjad juba mõni aeg tagasi, kuid tehnilise poole pealt on tema istumine liiga palju maapinda haarav ning koormab liigselt ta lihaseid. Kõrvalkõnnis aga kaldub ta väsides tõmbama selgroo kõveraks, pead minu ette tooma ja hüplema või muul moel positisooni kaotama üsna kergesti. Pole mõtet vist lisada, et puudulik oskus sooritada korrektset fikseeritud esijalgadega tihedat istumist kõrvalasendis või eesasendis, võib hakata tulevikus kõvasti punkte röövima. Tänaseks on Ronni kehavalitsus juba kõvasti parem, aga harjutamist veel jagub.
Meeraga ei tegelenud me esimesel poolaastal sõnakuulelikkusega kuigi palju, kuna vaimne pool nõudis tohutult tööd ja selle kõrvalt ei jäänud lihtsalt aega üle. Detsembris oleme me temaga alustanud otsast oma ainsat konfliktset elementi, pulkasid, ning saanud selle meeleolu kõvasti paremaks. Meeraga olen saanud palju eksperimenteerida uutemeetoditega ning leiutada ise ka mõned vahvad mängud ja meetodid osade harjutuste õpetamiseks või tugevdamiseks. Hetkel keskendume mõnede kõrgema klassi elementide lõpuni viimistlemisega ning võistlusringiks ettevalmistavate harjutustega. Väga uhke olen ka selle üle, et oleme saanud kõrvalkõnni vasakpööretele lõpuks sellise kvaliteediga tagajalgade kontrolli, nagu ma tahtnud olen. Kuna see element on Meerale füüsiliselt üks raskemaid, siis peame muidugi asja elus hoidmiseks pidevalt seda praktiseerima.

Hingehädadega tegelemine
Eelmise aasta võtmesõnaks oli minu jaoks just see, ning tegelesin mõlema koera järelejäänud muredega väga pühendunult. Põhirõhk on olnud Meera enesekindluse kasvatamisel (nn paha koera trennid ja survetaluvuse kasvatamine), Meera keskkonnatundlikkuse lahendamisel (sh kliinikuhirm), Ronni stressitaluvuslävendi tõstmine ja Ronni koerareaktiivsuse lahendamine. Lisaks sellele olen lahendanud koerte hirmu küünelõikuse ees,  parandanud Ronni tolerantsi Meera läheduse suhtes magamisajal ning õpetanud koerad mõistlikumalt rihmas jalutama (erutuse probleem).
Ma olen väga rahul sellega, et mu mõlemad koerad on pakkunud mulle otsest kogemust selliste murede lahendamisel, kuna koerte koolitamine on praktiline oskus ning ilma oma katsejänesteta, ei oskaks ma tõenäoliselt neid asju, mida ma praegu oskan.

Vedu
Oleme selle aasta teisest poolest võtnud tõsisemalt käsile ka veospordi ning kasvatanud oma 3-5 km pikkuse keskmise treeningdistantsi 10-15 km-le. Suured tänusõnad siinkohal Andrile, kellest on saanud meile tore trennikaaslane ja kes ei lase meil kuidagi loorberitele puhkama jääda J. Ronni jaoks on see olnud esimene aasta töötada ratta ees, mitte selle kõrval, ning ta on saanud sellega üle ootuste hästi hakkama (koera jaoks, kes tahab imetleda konstantselt oma inimese silmade sära, oli ees jooksmine alguses väga raske ja ebaloomulik). Samuti on arenenud koerte tööeetika ning enam ei esine nii naljalt puntras liine, pööretel kusemist või muid looduse nautimise vorme. Liinid on pidevalt pingul ja koerad naudivad oma tööd. Ka kiirus ja võhm on arenenud, kuigi loomulikult tahaks rohkem ja paremini. Veospordi heal tasemel harrastamiseks ei piisa kohe kindlasti ainult koera ratta ette rakendamisest, nagu paljudele ehk esmapilgul tunduda võib. Selleks et olla edukas, on vaja osata trenne planeerida ja neid järjepidevalt ka ellu viia. Mina tunnen, et algajana on mul veel pikk tee selles osas minna, kuna teadmistest jääb puudu. Siinkohal tänusõnad Üllele, Andrile ja Marile, kes te olete aidanud mul keerulisi olukordi lahendada!

Võimlemine
Võimlemine on meie jaoks täiesti 100% uus harrastus, mida tutvustas meile Mari Valgma. Arvasin ekslikult, et mu koerad on täitsa okei vormis ka juba enne- käisime ju regulaarselt pikkadel jalutuskäikudel ja ka vedu tegime vahelduva eduga.  Tuli välja, et sellest kõigest absoluutselt ei piisagi! Süvalihased ei arene niimoodi vajalikul tasemel välja ning nende puudumisel hakkab keha kompenseerima ja jaotama oma raskust täiesti valedele kohtadele (üks koolitaja tõi siinkohal hea võrdluse sellega, kuidas me kasutame oma keha siis kui vinname hambad ristis suuri koeratoidukotte autost tuppa). Eriti andis see tunda Ronni puhul, kes kandis seistes kogu oma keharaskuse esiosale ning lükkas jalad istumisel konna moodi laiali, süvalihaste puuduliku arengu tõttu. Aga ka Meeral oli oma mure- temal  on oma tugeva tagaosa nurgitumise tõttu puusapiirkonnas ja põlvedel suur ülekoormus ning seetõttu oli tal raske pikalt ja korrektselt lamada ning ka veotrennis jäi tõukejõudu väheseks.
Võimlemisega alustasime me juuni alguses ning tänaseks on mõlema koera selgroo ümber tugevad lihased, tagajalad kannavad korrektselt oma koormust, istumine ja lamamine on muutunud tehniliselt ilusamaks, kannad on rohkem keha all ja paralleelsed, seljad on läinud sirgemaks, esijalad hoiavad rohkem keha alla ja mida kõike veel. Seda kõike ainult paari päevase vahega 5-10 min harjutuste abil. Ja muide, niisama jalutamas ma ei ole jõudnud nendega peaaegu üldse enam käia. Jalutamas käime me valdavalt funktsionaalsetel eesmärkidel nö BAT stiilis, mis hõlmab palju peatuseid ja mille tempo on üsna aeglane. Paneb mõtlema, kui suurt rolli siis pikad jalutuskäigud tegelikult koera füüsilise arengu juures mängivad? Igatahes aitäh Mari, et oled võtnud vaevaks meid juhendada! :)
Siin on mõned pildid arengust:

Õpingud
2016 aasta õpingute maht on eelmise aasta hullusega võrreldes natuke väiksem, aga see on vaid näiline, sest olen suures mahus õppinud koeravärgi kõrvalt inimeste värke lihtsalt. Kokku olen osalenud 13 seminaril, töötoas ja kursusel. Olulisimaks neist pean enda jaoks Jerry Vaneki musherite seminari, Grisha Stewarti BAT 101 ning Denise Fenzi Train the dog in Front of you kursust. Need kolm on aidanud mul viia meie trennid taas uuele tasemele. Samuti pean väga oluliseks võimlemise õppimist Mari juhendamise all, kuna see on pannud mind taas asju uute nurkade alt vaatama. Uusi raamatuid olen see aasta lugenud vähem, kui muidu- ainult 7. Aga see-eest olen lugenud uuesti läbi mõned vanad klassikad ja leidnud sealt jälle endale uut ja põnevat, mida ma toona hoomata ei suutnud.

Kirjutamine
Sellel aastal olen ma kirjutanud rohkem, kui ühelgi teisel aastal oma elus. Lisaks paljudele tuttavatele bogipostitustele ja artiklitele, on mul hetkel avaldamata ja tulevikus suuremalt jaolt avaldada planeeritud materjale valminud nii palju, et teinekord neid wordi faile vaadates ehmatan ausalt ise ka ära. Oletuslikult olen kirjutanud umbes 500 a4 jagu tekste. Huvitav kas 2017 trumpan selle üle?
​
Trennide andmine
Kui ma 2015 aastal oma reaktiivsete koerte eksperimentaalgrupiga alustasin, ei oleks ma uneski osanud näha, et see mulle nii meeldima hakkab. Ka 2016 aastal olen ma püüdnud aidata paljusid peresid nende koerte hingehädadega. Neli esimest linnukest on põhimõtteliselt nüüd pesast välja lennanud, ehk nelja koera reaktiivsusprobleemid on lahendatud sellises mahus, et vaja on teha vaid veel veidi peenviimistlust selleks, et nad lõpuni ühiskonda sulanduksid. Nendel neljal on tihedalt kannul veel 7 tubli edasijõudnud õpilast, kellega on areng tänu minu enda arengule olnud juba palju kiirem. Lisaks neile, olen see aasta saanud lühemaajaliselt kokku puutuda väga erinevate eesmärkide või probleemidega koertega ja õppida ka neilt tohutult palju. Mul on igaühe arengu üle tohutult hea meel ja ma olen saanud tohutult uhkust tunda kõigi enda õpilaste üle. Tänu neile kõigile, olen ma ka välja töötanud ja paika saanud korraliku õppekava reaktiivsusprobleemi lahendamiseks ning plaan on uuel aastal käivitada koertekool, kuhu saaks just selliste muredega pöörduda.
 
Niisiis võib kokkuvõtvalt vist öelda, kes teeb, see jõuab. Praegu tagasi vaadates, on mul veidi raske uskuda et kõik see mahtus ära ühte aastasse, aga paistab et nii on. Siin on üks tore video, kuhu on kokku koondatud minu koertega seotud helgeimad hetked aastal 2016 (ja otseloomulikult ei saa olla 2016 aasta kokkuvõtte video taustaks keegi muu kui Bowie!):