Kõigist asjadest, mis võivad saada määravaks koera käitumise muutmisel ja arendamisel, on minu meelest kõige-kõige hullem asi koeraomaniku usu puudumine. Ei, mitte religioosses mõttes :D. Pean silmas seda momenti, kus koera omanik ütleb: „Ta ongi selline“ (kelgukoeri ei saagi ilma rihmata jalutada, neurootilist koera ei saagi muuta, võistlusspordialasid ei saagi ilma sunnita õpetada, hurtasid ei saa üldse õpetada jne jne jne). Sellest momendist, kus koera omanik tunnistab, et ta koer ongi selline, toimub tavaliselt käegalöömine, kuna mingist omadusest on saanud koera pärisosa ja lihtsalt üks paratamatus, mida muuta lihtsalt ei saa. Miks inimesed teevad seda?
​
a) Neil puudub kogemus konkreetse probleemi lahendamisel ja seetõttu on raske edu visualiseerida.
b) Nad ei ole kuulnud edulugusid sama probleemi lahendamisest teiste koertega ning seetõttu võib näida, et probleem ongi lahendamatu.
c) Teised inimesed ütlevad, et seda konkreetset probleemi ei ole realistlik lahendada ja eriti, kui nii räägivad kogenumad inimesed, on inimesel väga raske seda mitte uskuda.

Mulle meenuvad siinkohal kahe tuntud koolitaja ütlused- Bob Bayley „It is just a behaviour“ (See on kõigest käitumine) ning Karen Pryori „All behaviours are changeble“ (Kõik käitumised on muudetavad). Nende inimeste koerakoolitamise kogemus on tohutu- nad annavad sadadele inimestele aastas seminare ja nende alt on käinud läbi tuhandeid loomi (sealhulgas kanad, kassid, loomaaialoomad ja mereelukad). Sestap ma usun, et nad ei käiks niisuguseid väiteid välja, kui nad ei teaks omast kogemusest, et vähemalt suuremal enamusel juhtudest see tõele vastab.

Ma ei väidagi, et kõik koerad oleksid sünnilt samasugused. Mõnel on loomupäraselt suurem kontakt inimesega, mõnel on kaasasündinud tahe mängida, mõni ongi õrnem ja ettevaatlikum oma olemuselt. Ja ka erinevatel probleemkäitumistel on üldiselt olemas geneetiline eelsoodumus. See aga ei tähenda, et kontaktisoovi, mängutahet või enesekindlust ei saaks arendada või käitumisprobleeme ei saaks lahendada. Tõepoolest olen ma ise oma silmaga näinud loomult ebakindlaid ja iseseisvamaid koeri tegemas silmi ette koertele, kellele on sünnipäraselt kaasa antud palju rohkem, kuid kelle omadusi ei ole sama pühendunult edasi arendatud.

Ma mäletan ühte oma esimest suuremat nö müüdimurdmise eksperimenti nii selgelt, nagu oleks see alles eile olnud. See oli Meera autosõiduhirmu lahendamine. Ma ei olnud mitte kunagi varem sellise probleemiga nii tõsiselt kokku puutunud. Mu esimene koer ka paanitses veidi esimestel autosõitudel, kuid õppis üsna ruttu, et autoga saab lahedatesse kohtadesse ja sõidu ajal saab nänni ning paari korraga ta muutis juba oma meelt. Probleem lahendes aja jooksul justkui iseenesest...

Meera probleem algas iivelduse ja oksendamise näol juba esimesel sõidul meie koju ja kuigi need sümptomid kadusid üsna pea, päädis tema hirm täieliku väljalülitumisega kohe, kui ta autosse sisenes. See nägi välja nii: avasin auto ukse, Meera hüppas ise hetkega autosse ja keeras seal kerra.  Autot käivitades surus ta oma nina tihedalt oma karvadesse ja jäi justkui magama. Alles mõni aeg hiljem, kui juhtusin tagaistmel istuma, nägin ma, kui krampis on ta lihased ning avastasin, et ta on täiesti kontaktivõimetu. Alati ei ole lihtne märgata oma koera muret!

Kohe, kui ma probleemi tuvastasin, lõpetasin ma tema sõidutamised ära ja hakkasin otsima abi. Ja teate mis? Internetis oli ka inglisekeeles sellel teemal artikleid väga vähe ning need vähesed olid liiga pinnapealsed, et neist treeningplaani koostamisel abi võinuks olla. Küsitledes inimesi, sain ma nõu proovida sõita lühikesi otsi ja sööta teda sõidu ajal. Head mõtted, aga need võtted kahjuks ei töötanud, sest autosse sisenedes oli Meera juba kaugelt üle taluvusläve ning ta ei olnud võimeline autos sööma ega uuest kohast rõõmu tundma. Ainus motivaator oleks olnud ilmselt nö põrgust pääsemine, aga kuna negatiivne karistus (ebameeldiva aistingu eemaldamine) ei ole uue emotsionaalse vaste tingimisel eriti hea lahendus, siis seda ma kasutada ei tahtnud.

Proovisin sööta Meerat siis enne autosse sisenemist, et jõuda ette tema taluvuslävendist...Tulemus oli kõike muud kui ootuspärane. Selle asemel, et oma lemmikmaiust autost 10 m kaugusel süües õppida, et auto läheduses on tore olla, õppis Meera hoopis, et tema lemmikmaiuse pakkumine tähendab koleda masina lähedust. Seega otsustas ta sellest päevast alates, et praemaksa ei tasu üldse süüa. Igaks juhuks. Kes teab kuhu olukorda see teda viia võib.

Küsisin veidi siis nõu ka välismaistest foorumitest ja sain soovituse kasutada DAP rihma (feromoonirihm), mis tõepoolest aitas meid selle esimese sasipuntra harutamisel ja võimaldas mul keerata harjutus taaskord õigetpidi nii, et koer sõi autost parajal kaugusel isukalt oma uut lemmikmaiust ja võimaldas mul vahemaad vähendama hakata.

Samas aga hakkasid tulema ka NEED nõuanded: „Kui koer ei talu autosõitu, siis seda muuta ei saa“, „Autosõidu hirm on geenibaasist tulenev probleem“, „Ma ei tunne mitte kedagi, kes oleks nii raskekujulise probleemi lahendada saanud“ jne. Neid mõtteid tuli ustest ja akendest. Välismaistest foorumitest, sõpradelt, teistelt koerakoolitajatelt...ja lõpuks ka mu enda peast kuskilt kukla tagant.

Ma teadsin, mida tähendaks käegalöömine. See tähendanuks seda, et ma ei saa selle koeraga enam kusagil käia. Ei sugulaste juures, ei matkadel, ei trennides. Mitte kuskil. Vähemalt mitte ilma väga kallist hinda maksmata, sest nii suur stress enne neid sündmusi mõjutas tema meeleolu ka nendes situatsioonides. See ei olnud lihtsalt variant! Ja nii ma treenisin teda iga päev. Kõigepealt me saime autosse, siis töötava mootoriga autosse, siis meeter haaval edasi-tagasi liikuvas autos olla jne.

Vahel kestis edasiminek mitu päeva, enne kui tagasilöök tuli. Aga iga mõne aja tagant tuli ikkagi tagasilöök. See tuli, sest vana käitumismuster oli nii tohutult tugev ja see tuli ka seepärast, et ma olin kärsitu ja proovisin iga trenniga raskusastet kasvõi veidikene tõsta. Ennekõike tulid tagasilöögid, sest ma kahtlesin kogu aeg selles mida ma teen. Selles kas tunneli lõpus on valgus, või on see vaid minu luul. Iga tagasilöök oli minu jaoks konkreetselt maailma lõpp, justkui kõrvakiil, mis tuletas meelde „See ei ole võimalik!!!“ . Neil hetkedel meenusid mulle kõik need ütlejad, kes kinnitasid, et meie eesmärk on utoopia. Ja iga kord kaasnes sellega ka süütunne selle ees, et ma üldse panin oma koera sellesse olukorda.

Aga sellest hullem veel oli see, et kui ma jagasin meie edusamme, siis ka nende osas rööviti mult (tahtmatult kindlasti!) minu usk. Tuletati meelde, kui pikk tee on meil veel minna, küsides, millal ma ometi grupitrennis taas käima võiks hakata. Meenutati eilset tagasilööki, mis oli ju ometi alles eile. Ja lõpetuseks räägiti lugusid koertest, kes jäidki selliseks. Tänu sellele oli mul väga raske tunda rõõmu ka meie väikestest õnnestumistest.

Kolme kuu pärast saime me Meeraga minna esimest korda tagasi grupitrenni, osaleda canikrossi võistlusel ja hakata taas matkama kodust eemal. Aasta pärast saime me sõita ka mitmesaja km pikkuseid otsi ilma peatusteta ja söötes teda tihedalt vaid sõidu alguses, pööretel ja lõpus. Täna, mil neist trennidest on möödas juba 2 aastat, vaatab Meera ka sõidu ajal põnevusega aknast välja ega vaja enam maiuseid. Mulle tundub, et ta mitte lihtsalt ei talu autosõitu, vaid ta lausa naudib seda!

Enne Meera autosõidu lugu olin ma tegelikult sarnastel tingimustel lahendanud muid lihtsamaid asju, olulisemad neist olid minu esimesele huskyle jahi katkestamise õpetamine maiuste abil, 9 aastasele koerale nullist võistluskuulekuse õpetamine ning Ronni ressursivalvamise probleemi lahendamine.  Hiljem olen ma sarnaseid edulugusid kogenud ise palju ning näinud neid ka kõrvalt: koerareaktiivsuse lahendamine, mängust mittehuvituvate koerte mängima õpetamine, üksindusahistuse lahendamine, kehva isuga koerte sööma saamine jne. Ka heli- või paugutundlikkusest, mida väidetakse olevat üks lahendamatumaid probleeme, olen ma kuulnud päris palju edulugusid päriselt olemasolevate koerte näol ning näinud tõestuseks juurde ka videoid (mis on analüüsimiseks minu meelest isegi parem lahendus, kui live).

Viimase aja suurimateks „imedeks“ pean mina isiklikult nt Ronni istumise totaalset muutumist. See kuidas koer istub, pidi olema anatoomiline iseärasus. Rohkem 100% geneetilist asja ei saakski nagu olemas olla eks? Think again!:

Kui ma kuulen lugusid, kuidas saksa pinšerid ja hurdalised teevad varrukat, kuidas kasside ja aafrika tänavailt päästetud metsikute koertega tehakse kuulekust või kuidas täielikult halvatud koerad hakkavad kõndima, siis paratamatult tekib mul küsimus, miks me seame endale ise piirid? Või veel hullem- miks me seame teistele piirid oma kahtluste ja kõhklustega? Kui su koeral on probleem, siis ära löö käega ja ära võta seda kui tema pärisosa, vaid proovi seda lahendada. Kui tuleb tagasilöök, modifitseeri oma plaani ja proovi uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja khm khm....kui sa ise seda teha ei suuda või ei saa, siis palun ära röövi oma sõbralt või tuttavalt tema viimast lootusekiirt! Vahel ei olegi muud vaja, kui öelda „Ma usun, et sa saad sellega hakkama!“ :).

Lisan siia lõppu mõned videod, mis võiksid pakkuda inspiratsiooni:

Kass, kes teeb trikke nagu koer:
https://youtu.be/zNiL9Hv2V5Q

Hüään, kellele on õpetatud vabatahtlik osalemine hooldusprotseduurides:
https://www.youtube.com/watch?v=Bs-tAHqGruY

Vereproovi võtmine lõvilt:
https://www.youtube.com/watch?v=LN71r8Q2Gb4

Mõlema ristatisideme opi läbi teinud ning hüpermobiilsusega koer (heledam) vs füüsiliselt terve sportkoer (tumedam) ebatasasel pinnal seismas (füüsiliselt väga raske harjutus koertele):
https://www.youtube.com/watch?v=n1GVGIxpcdQ
​
Koerareaktiivne koer enne ja pärast treeninguid:
https://youtu.be/_RUd62v_aws

Meie 2016 oli kuidagi väga põnev ja tegevusterohke. Oma koertega sai tegutsetud mõlemaga ohtralt mitmel rindel, iseenda õpingud jätkusid sarnaselt eelmiste aastatega, kirjutamisega sai kohe eriti palju tegeletud, teiste juhendamisega ka senisest rohkem ning lisaks said tehtud mitmed elu muutvad otsused. Eriti rõõmus olen ma aga mõne uue sõbra/trennikaaslase (tervitused dr Mari, Reet, Laura ja Andri!! :D)  tuleku üle minu ellu, ning kõigi vanade heade sõprade püsimise üle minu kõrval. Kui su ümber on selline hulk inspireerivaid, tublisid ja töökaid inimesi, siis midagi hakkab ju endalegi külge ;). Jagan veidi meie ahviaasta suuremaid saavutusi.
​
Sõnakuulelikkus
Sõnakuulelikkusega oleme me....trummipõrin...läinud taaskord paljude asjadega tagasi algusesse! :D Seekord oleme alustanud otsast muuhulgas ka maailma elementaarsemaid ja lihtsamaid harjutusi- istu, seisa ja lama. Miks? Sest ma olen vahepeal jälle õppinud, kuidas kriteeriume veel lammutada saab ja kui oluline on harjutuste tegemisel õige rüht, motoorika ja koordinatsioon.
Eriti rahulikus tempos liigun ma edasi Ronni kuulekuse harjutamisega, sest tema suure ja massiivse kere ning ülevoolava entusiasmi tõttu on tasakaal eriti kerge kaduma. Nii me õpimegi temaga sentimeeter haaval lähemale minema täiuslikule istumisele ja kõrvalkõnnile, mida oleks ka ilus vaadata.Oskustena omandas ta need asjad juba mõni aeg tagasi, kuid tehnilise poole pealt on tema istumine liiga palju maapinda haarav ning koormab liigselt ta lihaseid. Kõrvalkõnnis aga kaldub ta väsides tõmbama selgroo kõveraks, pead minu ette tooma ja hüplema või muul moel positisooni kaotama üsna kergesti. Pole mõtet vist lisada, et puudulik oskus sooritada korrektset fikseeritud esijalgadega tihedat istumist kõrvalasendis või eesasendis, võib hakata tulevikus kõvasti punkte röövima. Tänaseks on Ronni kehavalitsus juba kõvasti parem, aga harjutamist veel jagub.
Meeraga ei tegelenud me esimesel poolaastal sõnakuulelikkusega kuigi palju, kuna vaimne pool nõudis tohutult tööd ja selle kõrvalt ei jäänud lihtsalt aega üle. Detsembris oleme me temaga alustanud otsast oma ainsat konfliktset elementi, pulkasid, ning saanud selle meeleolu kõvasti paremaks. Meeraga olen saanud palju eksperimenteerida uutemeetoditega ning leiutada ise ka mõned vahvad mängud ja meetodid osade harjutuste õpetamiseks või tugevdamiseks. Hetkel keskendume mõnede kõrgema klassi elementide lõpuni viimistlemisega ning võistlusringiks ettevalmistavate harjutustega. Väga uhke olen ka selle üle, et oleme saanud kõrvalkõnni vasakpööretele lõpuks sellise kvaliteediga tagajalgade kontrolli, nagu ma tahtnud olen. Kuna see element on Meerale füüsiliselt üks raskemaid, siis peame muidugi asja elus hoidmiseks pidevalt seda praktiseerima.

Hingehädadega tegelemine
Eelmise aasta võtmesõnaks oli minu jaoks just see, ning tegelesin mõlema koera järelejäänud muredega väga pühendunult. Põhirõhk on olnud Meera enesekindluse kasvatamisel (nn paha koera trennid ja survetaluvuse kasvatamine), Meera keskkonnatundlikkuse lahendamisel (sh kliinikuhirm), Ronni stressitaluvuslävendi tõstmine ja Ronni koerareaktiivsuse lahendamine. Lisaks sellele olen lahendanud koerte hirmu küünelõikuse ees,  parandanud Ronni tolerantsi Meera läheduse suhtes magamisajal ning õpetanud koerad mõistlikumalt rihmas jalutama (erutuse probleem).
Ma olen väga rahul sellega, et mu mõlemad koerad on pakkunud mulle otsest kogemust selliste murede lahendamisel, kuna koerte koolitamine on praktiline oskus ning ilma oma katsejänesteta, ei oskaks ma tõenäoliselt neid asju, mida ma praegu oskan.

Vedu
Oleme selle aasta teisest poolest võtnud tõsisemalt käsile ka veospordi ning kasvatanud oma 3-5 km pikkuse keskmise treeningdistantsi 10-15 km-le. Suured tänusõnad siinkohal Andrile, kellest on saanud meile tore trennikaaslane ja kes ei lase meil kuidagi loorberitele puhkama jääda J. Ronni jaoks on see olnud esimene aasta töötada ratta ees, mitte selle kõrval, ning ta on saanud sellega üle ootuste hästi hakkama (koera jaoks, kes tahab imetleda konstantselt oma inimese silmade sära, oli ees jooksmine alguses väga raske ja ebaloomulik). Samuti on arenenud koerte tööeetika ning enam ei esine nii naljalt puntras liine, pööretel kusemist või muid looduse nautimise vorme. Liinid on pidevalt pingul ja koerad naudivad oma tööd. Ka kiirus ja võhm on arenenud, kuigi loomulikult tahaks rohkem ja paremini. Veospordi heal tasemel harrastamiseks ei piisa kohe kindlasti ainult koera ratta ette rakendamisest, nagu paljudele ehk esmapilgul tunduda võib. Selleks et olla edukas, on vaja osata trenne planeerida ja neid järjepidevalt ka ellu viia. Mina tunnen, et algajana on mul veel pikk tee selles osas minna, kuna teadmistest jääb puudu. Siinkohal tänusõnad Üllele, Andrile ja Marile, kes te olete aidanud mul keerulisi olukordi lahendada!

Võimlemine
Võimlemine on meie jaoks täiesti 100% uus harrastus, mida tutvustas meile Mari Valgma. Arvasin ekslikult, et mu koerad on täitsa okei vormis ka juba enne- käisime ju regulaarselt pikkadel jalutuskäikudel ja ka vedu tegime vahelduva eduga.  Tuli välja, et sellest kõigest absoluutselt ei piisagi! Süvalihased ei arene niimoodi vajalikul tasemel välja ning nende puudumisel hakkab keha kompenseerima ja jaotama oma raskust täiesti valedele kohtadele (üks koolitaja tõi siinkohal hea võrdluse sellega, kuidas me kasutame oma keha siis kui vinname hambad ristis suuri koeratoidukotte autost tuppa). Eriti andis see tunda Ronni puhul, kes kandis seistes kogu oma keharaskuse esiosale ning lükkas jalad istumisel konna moodi laiali, süvalihaste puuduliku arengu tõttu. Aga ka Meeral oli oma mure- temal  on oma tugeva tagaosa nurgitumise tõttu puusapiirkonnas ja põlvedel suur ülekoormus ning seetõttu oli tal raske pikalt ja korrektselt lamada ning ka veotrennis jäi tõukejõudu väheseks.
Võimlemisega alustasime me juuni alguses ning tänaseks on mõlema koera selgroo ümber tugevad lihased, tagajalad kannavad korrektselt oma koormust, istumine ja lamamine on muutunud tehniliselt ilusamaks, kannad on rohkem keha all ja paralleelsed, seljad on läinud sirgemaks, esijalad hoiavad rohkem keha alla ja mida kõike veel. Seda kõike ainult paari päevase vahega 5-10 min harjutuste abil. Ja muide, niisama jalutamas ma ei ole jõudnud nendega peaaegu üldse enam käia. Jalutamas käime me valdavalt funktsionaalsetel eesmärkidel nö BAT stiilis, mis hõlmab palju peatuseid ja mille tempo on üsna aeglane. Paneb mõtlema, kui suurt rolli siis pikad jalutuskäigud tegelikult koera füüsilise arengu juures mängivad? Igatahes aitäh Mari, et oled võtnud vaevaks meid juhendada! :)
Siin on mõned pildid arengust:

Õpingud
2016 aasta õpingute maht on eelmise aasta hullusega võrreldes natuke väiksem, aga see on vaid näiline, sest olen suures mahus õppinud koeravärgi kõrvalt inimeste värke lihtsalt. Kokku olen osalenud 13 seminaril, töötoas ja kursusel. Olulisimaks neist pean enda jaoks Jerry Vaneki musherite seminari, Grisha Stewarti BAT 101 ning Denise Fenzi Train the dog in Front of you kursust. Need kolm on aidanud mul viia meie trennid taas uuele tasemele. Samuti pean väga oluliseks võimlemise õppimist Mari juhendamise all, kuna see on pannud mind taas asju uute nurkade alt vaatama. Uusi raamatuid olen see aasta lugenud vähem, kui muidu- ainult 7. Aga see-eest olen lugenud uuesti läbi mõned vanad klassikad ja leidnud sealt jälle endale uut ja põnevat, mida ma toona hoomata ei suutnud.

Kirjutamine
Sellel aastal olen ma kirjutanud rohkem, kui ühelgi teisel aastal oma elus. Lisaks paljudele tuttavatele bogipostitustele ja artiklitele, on mul hetkel avaldamata ja tulevikus suuremalt jaolt avaldada planeeritud materjale valminud nii palju, et teinekord neid wordi faile vaadates ehmatan ausalt ise ka ära. Oletuslikult olen kirjutanud umbes 500 a4 jagu tekste. Huvitav kas 2017 trumpan selle üle?
​
Trennide andmine
Kui ma 2015 aastal oma reaktiivsete koerte eksperimentaalgrupiga alustasin, ei oleks ma uneski osanud näha, et see mulle nii meeldima hakkab. Ka 2016 aastal olen ma püüdnud aidata paljusid peresid nende koerte hingehädadega. Neli esimest linnukest on põhimõtteliselt nüüd pesast välja lennanud, ehk nelja koera reaktiivsusprobleemid on lahendatud sellises mahus, et vaja on teha vaid veel veidi peenviimistlust selleks, et nad lõpuni ühiskonda sulanduksid. Nendel neljal on tihedalt kannul veel 7 tubli edasijõudnud õpilast, kellega on areng tänu minu enda arengule olnud juba palju kiirem. Lisaks neile, olen see aasta saanud lühemaajaliselt kokku puutuda väga erinevate eesmärkide või probleemidega koertega ja õppida ka neilt tohutult palju. Mul on igaühe arengu üle tohutult hea meel ja ma olen saanud tohutult uhkust tunda kõigi enda õpilaste üle. Tänu neile kõigile, olen ma ka välja töötanud ja paika saanud korraliku õppekava reaktiivsusprobleemi lahendamiseks ning plaan on uuel aastal käivitada koertekool, kuhu saaks just selliste muredega pöörduda.
 
Niisiis võib kokkuvõtvalt vist öelda, kes teeb, see jõuab. Praegu tagasi vaadates, on mul veidi raske uskuda et kõik see mahtus ära ühte aastasse, aga paistab et nii on. Siin on üks tore video, kuhu on kokku koondatud minu koertega seotud helgeimad hetked aastal 2016 (ja otseloomulikult ei saa olla 2016 aasta kokkuvõtte video taustaks keegi muu kui Bowie!):