Suvel on palju tegemist olnud ja saan aru, et on tekkinud väikene postituste võlg. Püüan seda viga natukene parandada.
Vahepeal on Meeral autosõiduga läinud väga hästi ja tagasilööke olnud ei ole (ptuiptuiptui). Olen käinud mitu korda nädalas Meeraga kodust eemal trenni tegemas erinevates asukohtades ja 2 korda jõudis isegi Ronni grupitrennidesse. Autosõidu treeningute perioodil 3 kuud järjest kodus istumine on mõjunud halvasti Meera sotsialiseeritusele ja pidev linnaskäik on nüüd ülioluline, et saada ta selles osas ka tagasi normi.
Meera motivatsioon mängida ja süüa on olnud viimasel ajal kuidagi eriliselt kõikuv, kuid nüüd sellel nädalal on see taas normaliseerunud. See on tore, sest väga keeruline oli temaga igasugust trenni selliselt teha. Ma  tahaksin väga Meeraga osaleda järgmisel nädalal sk võistlusel, kuid tundub et tema ei ole sellest eriti huvitatud, sest veidi enne motivatsioonistreigi lõpetamist alustas ta ootamatult oma jooksuajaga :D. Arvatavasti saab jooksukas siiski võistluse ajaks läbi ja saame proovida, kas suvised trennid on ka vilja kandnud.
Ronni motivatsioon kõige jaoks on jätkuvalt äärmiselt äärmuslik, ehk siis läänerindel muutusteta :D. Väga harvadest trennidest hoolimata on Ronni uue oskusena omandanud võime kõrvale tulla, seista ja rahulikult hantlit hoida-loovutada. Naljakas kui aeglaseks teeb õppimisprotsessi see, kui koer on pidevalt nii ülemotiveeritud, et keskenduda ei suuda...
Laias laastus on meie suvi möödunud kiirelt ja seiklusterohkelt. Kuna olen laisk ja ise pilte teha ei viitsi, ehin siinkohal ennast võõraste sulgedega (pildil on Meera sõber ja trennikaaslane Leku koos oma sõbra Jutsiga):

Võistlus:  14.06.2014 ametlik võistlus 
Koht:  Vahiküla plats
Klass: ALG
Kohtunik:  Svetlana Zolotnikova
Tulemus:  130 punkti, III järk ja III koht 4 koeraga  klassis

Ligipääsetavus:  10x1=10
Püsilama: 10 x 3 = 30 Esimesel katsel lamas ilusti aga mõni sekund enne harjutuse lõppu hakkasid osad koerad ringi trallima ja meile anti uus võimalus. Eriti uhke olin, et enne trallimist ta ignoreeris platsile lennanud pabereid ja kiuslikku  linavästrikut. Teisel katsel lamas samuti ilusti pea maas ära kogu aja.
Kõrvalkõnd: 6 x 3 = 18 
Lamama minek liikumiselt: 7,5 x 3 = 22,5 
Juurdetulek: 9 x 3 = 27 
Seisma jäämine liikumiselt: 0 x 3 = 0 
Tõkke ületus: 5 x 3 = 15 Korduskäsuga tuli üle tõkke aga algasendisse tulekule eelnes
segaduses tiirlemine minu ees.
Üldmulje:  7,5 x 1 = 7,5
 
14.06 toimus sellel suvel üks ainuke ametlik sk võistlus Harjumaal, järgmine võimalus on alles augusti lõpus (Autosõidu tõttu ma ei julge see suvi Harjumaalt kaugemal toimuvaid võistlusi planeerida). Ma teadsin tegelikult, et me ei ole kindlasti 100% valmis selleks, kuid samas kuna ammu ei olnud võistelnud ja tööd on kodus kõvasti tehtud, siis ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna ja regasin Meera ALG klassi. Punktiskoori poolest meil ei läinud seekord sugugi hästi, kuid kõiki mõjutavaid tegureid arvesse võttes
ma sain kinnitust, et me liigume täiesti õiges suunas.

 Võistlusplatsil toimuv on vaid jäämäe tipp- heaks võistlussoorituseks on vaja palju enamat, kui koera kes tunneb elemente. See on pigem nagu kaardimaja- kui tõmbad alt liiga järsku või liiga palju kaarte ära, laguneb kokku ka kõik muu. Seda kõike arvesse võttes ma tegelikult teadsin, mis saab siis kui tingimused ei ole meie jaoks ideaalsed. Ja teadsin ka seda, et me ei ole veel päris selles etapis, et võistelda - ainult tsut-tsut jääb veel puudu. Aga ma lootsin tegelikult, et meile saab osaks veidi parem õnn ja et puudujääk ei ole enam nii suur. Kahjuks ma ei ole ennustaja ega võlur ja lootus jäi seekord lolli lohutuseks :D.

 Pika jutu kokkuvõtteks said saatuslikuks 3 peamist tegurit:
Sotsialiseerimise puudujäägid:  Meera on 3 kuud olnud kodusel režiimil ja õppinud autosõitu- me ei ole saanud kuskil  kodust eemal trenni tegemas või  sotsialiseerimas käia. Meera iseloomu eripärade tõttu on tal aga vaja  regulaarselt avalikes kohtades liikuda ja selle puudumine on jätnud oma jälje- võõrad koerad, kohad ja inimesed ajavad teda veidi hajevile.
Täis kõht: Autosõit läks meil super hästi- nii hästi et väike nagamann pressis terve tee mult maiuseid välja. Kuna selline enesekindel ja tiba ülbe suhtumine on autoga sõites minu poolt igati soovitav käitumine, premeerisin ma seda ohtralt  kaasavõetud praemaksaga ja alles kohale jõudes sain aru, et olen oma koeral
võistluse eel kõhu täis söötnud. Võistlemiseks on meil tegelikult vara senikaua, kuni nii tihe premeerimine autosõidul on veel vajalik. See on  väike mure, ma arvan :).
Pärast topelt-püsilamamist otsustasin ma suures vaimustuses Meerat premeerida korralikult ja ma usun, et see oli täpselt see viimane ports toitu, mis tal täis kõhust veel puudu oli. Pärast selle  kättesaamist lülitus koer leiva luusse laskmise režiimile ja muutus enda kohta loiuks ja kontaktituks. Kuna praegu ma laias laastus motiveerin teda veel peamiselt toiduga, siis ka motiveerimisvõimalustega tekkis meil väikene probleem- toit teda enam ei huvitanud.
Väsimus: Autosõit on Meera jaoks kindlasti psühholoogilises mõttes kurnav. Vanasti ei suutnud ta negatiivse stressi tõttu pärast autosõitu tööle  keskenduda. Nüüd oli negatiivse stressi asemel positiivne stress aga ka see väsitab koera. Sotsialiseerimispuudujääkide tõttu väsitas teda kindlasti tavalisest rohkem ka võõraste koerte, inimeste jms seltskond. Püsilamamise lõpus oli näha, et ta on väsinud. Kindlasti mõjutas teda ka minu enda väsimus- väsinud  koer ja väsinud koerajuht ei ole kunagi hea  kooslus.

Muud tegurid, mis konkreetselt sooritust mõjutasid olid treenimise puudujäägid- tugev tuul, platsi ääres möllavad koerad ja mõned teised nipet-näpet asjad. Kui me nüüd taas kodust väljas käia saame, siis paneme igasuguste analoogsete tingimustega kohanemisele edaspidi rohkem  rõhku.

 Elis tegi meist väikse video ka :):
 https://www.youtube.com/watch?v=HnFkfbbPyuo 

Pärast võistlust viisime Meera koju ja läksime Ronniga meie esimesele pikemale sõidule. Ronni pidas 200 km + 200 km ilusti vastu ja sai ka  toakoera eluga väga hästi hakkama. Sellel koeral käib kohanemine ja sotsialiseerimine tema eelkäijatega võrreldes ikka väga kergesti ja üle põlve :). Vahelduseks päris mõnus küll...

Meera
Meeraga olen võtnud sk ja ag trennidega aja täielikult maha. Neid me rutiinselt ei harjuta ja kui need teemaks on, siis keskendun peamiselt heale tujule ja kontaktile. Meera peamine trenn on viimased nädalad olnud hoopis autosõidu trenn. Nimelt avastasin mõni aeg tagasi, et taga pagasiruumis sõites jäi mulle märkamatuks, kuidas ta autosõite üle elas. Enam ta ei ilastanud ega oksenanud nagu kutsikana, kuid ta läks lukku ja värises vaikselt seal terve sõidu aja südame pekseldes. Ei reageerinud nimele ega ühelegi maiusele. Mõni ime siis, et mõne pikema või keerulisema sõidu järel ta mul emotsionaalselt täiesti katki oli!
Oleme nüüd hakanud täiesti otsast peale autosõitu õppima, igaks juhuks feromoonirihma ka abiks võttes. Alustasime seisva auto lähedal targeti puudutamisest. Sealt liikusime edasi töötava mootoriga autoni, auto peale hüppamise, uste kinni-lahti liigutamise, kohapeal gaasi andmise, lühikeste jõnksudega liikumiseni. Kaks nädalat iga päev oleme seda trenni teinud. Täna on seis selline, et väravate poole minnes Meera reaalselt rõõmustab autode ümber, mitte enam ei enneta samamoodi palavalt armastatud jalutuskäigule minekuid. Eile sõitsime esimest korda kahekesi 300 meetrit koos tagasipöördega. Meera istus terve sõidu aja kõrvalistmel, oli lõdvestunud ja heas tujus. Suurim saavutus oli minu meelest see, et ta nägi aknast kassi ja mõtles sellest terve tee. See on vist esimene kord, kus ta on vaadanud sõidu ajal auto aknast välja ja märganud, kui põnev see on. Elu väikesed rõõmud... :)
Meeraga teeme igapäevaselt veel erinevaid händlingu ja tasakaalu harjutusi, õpime jalutuskäikudel rahulik olemist (tema probleemi sümptom on tirimine, põhjus on üle erutumine lõhnamaailma ärrititest), kassi juuresolekul rahunemist ning käime koos canicrossi õppimas.

Ronni
Ronnil on veel väga palju õppida, seetõttu on meil iga toidukord ja muu tema jaoks tore asi arvel- püüame jälgida, et ta neid saades õpiks enamasti kasulikke asju. Igapäevaselt õpib Ronni järgmisi asju:

• Toas kinni olla ja oma järge oodata, ei ole nõme. 
• Auto pagasiruumis saab süüa ja see on kasulik koht, kuhu minna. 
• Igasuguseid omanikuta ahvatlevaid asju saab töenäolisemalt siis, kui neid märgates ruttu-ruttu pea teisele poole pöörata ja teha nägu, et ei märganud.
• Kui Meera saab süüa, siis see on eriti lahe, sest Ronni saab ka kohe mingit ekstra head nänni.
• Sikutusmängu käikus sõna "lahti" kuuldes, tuleb kohe kuskilt maius ja tasub sellele ümber lülituda.
• Väga kasulik on visata ennast külili ja lasta inimestel oma varbaküüsi näppida.
• Üldse igasugustest imelikest kohtadest puutumisele (näiteks nina, taganurgad, saba) järgneb nämm.
• Iga kord kui midagi saada tahad, on kõige kuulikindlam istuda või lamada- kargelmine üldiselt ei vii sihile.

Sekka satub ka mõni mitte nii kasulik õppetund- näiteks prügikastis tuhnimist on seal leiduvate hüvedega juba mitmel korral heldelt premeeritud.

Täna hommikul rõõmustas mind eriliselt esimene tõsiselt lahe trikk, mille Ronni selgeks sai. Nimelt alguses kui ta meile tuli oli tal kombeks hüpata inimeste kõrval ja näksata õrnalt neid näiteks õlast. Tema hüppevõime on nagu austraalia karjakoertel- kõigi nelja jalaga on ta võimeline hüppama nii kõrgele, et meie 1,70 m kõrgusest väravast ulatub ta suur peakolu vabalt üle :D. Käitumine, millest kujuneks suur probleem, kui külla tulevad lapsed, vanainimesed või lihtsalt normaalsed inimesed, kes ei taha mudaseks ja ilaseks saada.
Märkasin kohe alguses, et kui tal on mingi puupulk suus, siis ta enam ei hüppa, vaid tantsib sellega rõõmsalt meie ümber. Hakkasin seda kohe ise innustama ja pakkuma talle väravast sisenedes esimese asjana midagi hammaste vahele. Täna hommikul väravast sisenedes oli noormehel juba pulgake suus - Ronni esimene päris trikk hakkab selgeks saama :).

Kavatsen mõlema koera puhul keskendudagi esmajärjekorras eluks vajalike oskuste õpetamisele ja erinevate koerte jaoks ebaloomulike asjade juurde positiivse seose tekitamisega, sest see on iga koera elus kõige olulisem oskus. Usun, et kui midagi juhtub, siis mõlemad meie koerad lasevad ennast ilusasti käsitleda, kuid ma kahtlen, kas nad igat sellist tegevust ka naudkisid. Meerale õpetasin ma kunagi klikkeriga, et küünelõikamine ja kammimine on nauditavad asjad ning neid asju on nüüd väga meeldiv teha meie mõlema jaoks. Tahan, et kõigi muude igapäeva elus vajalike asjadega oleks mu koertel samasugused emotsioonid ja kogemused. Kuidas teie koertel eluks vajalike oskustega lood on?

Käisime eile Ronniga esimest korda grupitrennis.
Uut oli tema jaoks palju- nägime erinevas suuruses ja vanuses võõraid koeri, võõraid inimesi. Harjutasime nimele reageerimist, pika nööri otsas jalutamisel kutsumise peale tulekut, istumist, lamamist ja silmakontakti.
Kui huskydega on esimene trenn mulle meelde jäänud alati suhteliselt keerulise ettevõtmisena, siis ma isegi ei oodanud eriti midagi Ronniga minnes. Uus koht ja vähene sotsialiseerimine...hea kui saan ta kasvõi natukeseks endale keskenudma. Aga siiski-siiski, tuleb välja et Ronni on üks raudsete närvidega tubli nohik-koer :).
Jube mõnus oli trennis täielikult lõõgastuda ja avastada, et ilma igasuguse pingutuseta püsib koer lihtsalt kontaktis ja rõõmustab iga tühiasja üle maksmaalselt. Põhimõtteliselt oleks ta olnud motiveeritav ka lihtsalt hea sõna ja paidega...aga toidu eest on ta valmis andma kõik. Saba käis terve aja nagu propeller taga.
Temaga pean vist hakkama tegelema rahunemise õpetamisega hoopis teises võtmes kui huskydel. Kui huskysid on vaja õpetada rahulikult võtma väliseid ärriteid, siis Ronnile oleks vaja õpetada, et igasugune inimkontakt ei ole nii suur ilmaime, et sellepärast oleks vaja sabapropelleriga lendu tõusta :).
Kokkuvõtteks võib öelda, Ronni on üks tubli poiss :).

Lõbus lugu täna hommikust:
Kell on 5 minutit enne 7:00. Mul on aega täpselt 10 minutit ja siis pean olema autos ja sõitma.
Ilus plaan oli olnud teha Meeraga lühike kõrvalkõnni harjutus ja seisva mootoriga autosse mineku harjutus. Kõik oli peensusteni tegelikult läbi mõeldud- mida, kuidas ja kas premeerida.
Alustasime kõrvalkõndi maja eest väravani. Koer läks pärast pööret ette ja ma lasin tal uuesti proovida edasi liikudes. Sealt edasi ta loomulikult läks veel ette, kõndis laialt ja tegi igasugust muud pulli, kui seda mida mina tahtsin. Aga mina tahtsin tingimata jõuda väravani (Miks???), ehkki plaan oli premeerida ainult juhul, kui koer teeb esimesel katsel õigesti...või premeerida vähemalt tihedalt, et ta saaks aru mida tahan. Mina lihtsalt marssisin edasi. Viimased 5 meetrit ma sain siis mis ma tahtsin. Koerake oli väga tubli, asi hakkas lõppema perfektse sirge kõrvale istumisega...aga suures imetluses ei vaadanud ma mida ma teen ja ma astusin oma koerale hoopis varba peale :D.
Nii palju siis sellest. Suurest ehmatusest ja süümekatest andsin lohutuseks talle täiesti plaaniväliselt preemia ära ja hakkasin autovõtmeid otsima. Autovõtmed jäid tuppa. Ok plaan muutus, läksime lihtsalt auto juurde ja koer sai preemia kätte (mis see kasutegur oli, ma ei tea :D).
Seejärel läksime tuppa ja ma avastasin et meie armas 2 aastane teine kutsikas on samal ajal avanud koeratoidu tünni ja söönud sisse teadmata koguse krõbinaid ning oli väga õnnelik.
Trenni analüüs:
Mida õppis Meera? Mida õppis Ronni? Mida mina?
Esimesed kaks ei õppinud kindlasti seda, mida mina plaanisin õpetada. Enda kohta võin aga öelda, et õppisin et trenni teha ei tohi, kui on kiire (mida ma ju tean). Et trenni tehes tuleb püsida plaani juures (mida ma ju tean) ja et hommikuti on neid mõlemaid asjaolusid veel eriti-eriti oluline jälgida, sest aju ei pruugi olla veel ärganud :D. Vähemalt oli mul 10 lõbusat minutit oma koertega...

Kaks nädalat tagasi liitus meiega Ronni.
http://www.pets.ee/kodus/koerad/9422.htm#.Ux9crYVvA3w

Tuleb tunnistada, et kaks koera on ikka kaks koera. Kõigil on nüüd rohkem tegemist ja vähem aega norutada :).