Add the work to the play, not the play to the work.
|
Pärast korduvaid ebaõnnestunud katseid Meeraga võistelda ja nähes, kui palju ma temale tahtmatult seeläbi ebamugavust olen valmistanud, tundsin ma lõpuks jõuetult, et seisan teelahkmel. Ma kas ei võistle enam kunagi, või võtan täielikult aja maha ja otsin lahenduse meie probleemile. Ma ei leia, et oleks õiglane panna koer olukorda, mis valmistab talle sellist stressi, puhtalt meelelahutuslikel eesmärkidel (Koerasport on meelelahutus, mitte eluks vajalik ja vältimatu tegevus). Õnneks leidsin ka vastava veebikooli, kus väga sarnaste probleemidega tegeletakse ning olen nüüd aasta jooksul FDSA's õppides näinud tohutult palju sarnaste probleemidega paare ning muutnud täielikult oma trennide ülesehitust. Toon välja mõned olulisemad muutused meie põhimõtetes:
1) Koer vastutab kontakti hoidmise ja säilitamise eest ise. Koer ütleb mulle millal ta on valmis töötama ja veenab mind endaga töötama, mitte vastupidi. Kui koer muutub tuimaks ja hakkab nn multitaskima, katkestame mida iganes me parasjagu tegime ning ootan uuesti koera poolt ettepanekut töö alustamiseks. Aga seda ainult siis kui koer tõesti ei pinguta – kui on vähimgi kahtlus et tegemist on stressiga, siis katkestan trenni ja üritan tuvastada milles probleem. Kui koer ei suuda keskenduda, on probleem tavaliselt keskkonnas ja ma pean selles osas midagi muutma. 2) Harjutused on lõhutud nii pisikesteks juppideks kui vähegi võimalik, et koeral oleks võimalus õnnestuda. Ühtlasi üritan pidevalt harjutustesse sisse tuua koera jaoks lõbusaid mänge, et tõsta iga harjutuse väärtust eraldi. 3) Kui koera jaoks on mõni harjutus millegipärast raskem, otsin üles põhjuse ja üritan sellega mängides harjutust talle kergesti tehtavaks muuta. Aga samal ajal jälgin, et ma ei teeks ühtegi allahindlust käitumise kvaliteedile. Kui koer ei suuda hoida kõrvalkõnnis kontakti või asendit 3 meetrit, teeme 2 meetrit kõrvalkõndi, nii et ta silm ka ei võbele, selle asemel et proovida saada 3 meetrit kergelt tuima või hajevil koeraga. 4) Meeleolu on A&O. Katkestan ja mõtestan ümber trenni koheselt, kui näen koeralt esimesi stressisignaale (ükskõik kas koer muutub tavalisest aeglasemaks, närviliselt kiiremaks, häälekamaks, eksib rohkem või kasutab nn rahustavaid signaale). Ja kindlasti premeerin teda sellest hoolimata. Kui koer püsib minuga, siis see ise väärib premeerimist, isegi kui ta eksib harjutust sooritades. Pealegi kui koer eksib siis see on a) õppimisprotsessi loomulik osa (järelikult koer mõtleb aktiivselt kaasa ja väärib selle eest preemiat) või b) stressi märk (järelikult olen harjutuse teinud liiga raskeks ja kuna see on siis minu süü, väärib koer minu lolluse eest nagunii oma preemiat). 5) Rohkem kui igasuguste elementide lihvimisele, pühendame me aega koerale kõigi võistlusega seotud kontseptsioonide õpetamisele. Mitte ainult sellepärast, et see on olulisem osa tööst, vaid ka sellepärast et neid nüansse on nii kuradi palju rohkem. 6) Lasen koeral igat elementi teha võimalikult erinevates võtmetes nii, et võistlusplatsil esinev element pälviks koeral siirast üllatust „Kas ainult nii lihtsat asja tahadki või?“ 7) Kasutan rohkelt rõõmsat kehakeelt, mängu ja kiitmist koeraga suhtlemisel. Hmm... ma tegin seda enda meelest enne ka palju aga saab veel rohkem. Põhimõtteliselt igas trennis ma annan endast parima, et anda edasi infot „sa oled maailma kõige võrratum koer“. Ja kõige armsam on, et siin kehtib reegel „naerata ja sulle naeratatakse vastu“. 8) Enam ei ole valesid vastuseid. See on minu jaoks suurim ja keerulisem murrang, sest see tundus alguses kuidagi jabur aga põhimõtteliselt ma nüüd premeerin koera igat katset ja varieerin lihtsalt preemia väärtust. Kui koer ei tee ühtegi katset, siis ma ka üritan ta ruttu sellest välja tuua läbi premeerimise. Ma tahan, et mu koerad teaksid, et nad ei saa eksida, sest see tõstab neil enesekindlust ning annab julgust proovida üha rohkemaid asju. Ainus mida ma jälgin on käitumisjadad- kui näen mõnda tekkimas, siis üritan treeningu seada üles nii, et neid katkestada. ...and that’s about it :). Ühesõnaga kokku võtvalt võib öelda, et kui ma varasemalt arvasin, et hea tulemuse saab, kui viimistleda ja lihvida spordiala sisu, ehk elemente, siis nüüd teen ma tööd valdavalt meeleolu ja suhtega. Ma olen avastanud enda jaoks nii tohutult palju nüansse ja värve ning ühtlasi saanud nagu puuga pähe, kui vähe ma tegelikult üldse koerte koolitusest tean. Ma pole ammu millestki nii vaimustuses olnud :p. Õhtud on muutunud pikemaks, ilmad soojemaks ning on märgata ka meiepoolset aktiviseerumist. Teen lühikokkuvõtte meie viimasest kuust.
Ronni Ronni käis kahel korral grupitrennis. Üks kord Meeraga koos, teine kord omaette. Lisaks oleme käinud temaga paljudes talle uutes kohtades ja tutvunud uute koertega. Koertele reageerimisega tuleb meil teha veel kõvasti tööd, kuid paljuski on juba näha progressi. Seni kuni teised tema suhtes huvi üles ei näita või liiga aktiivselt ei mölla, saab ta nendega ilusti koos eksisteerida. Muutuseid on veel. Ronni on muutunud viimasel ajal kuidagi kergesti juhitavaks ja õpetatavaks. Näiteks on ta selgeks saanud oma esimese nullist kuni lõpuni 100% vabavormitud käitumisena platvormil tiirlemise, mis on väga hea koordinatsiooni ja tähelepanu harjutus. Koordinatsiooni harjutusi oleme teinud temaga teisigi, ning ta hakkab vaikselt aru saama mitu jalga tal on ja kus need asetsevad. Samuti on ta lõpuks õppinud ühtlaselt järgnema maiusele või käe targetile, mis oli alles mõni aeg tagasi tema jaoks tohutult raske. Tänu sellele on teda lihtsam suunata. Veel on tal tekkinud võime kuulata ja seetõttu eristada käsklusi. Enam ei ole seda, et kui välja minna ja suhtlust alustada, siis ta pakub hullunult kõik oma repertuaari läbi, ilma et suudaks hetkekski kuulatada, ning hakkab lõpuks frustratsioonist haukuma, sest ta ei saa aru miks ta maiuseid ei saa :D. Päris uute asjadena on ta õppinud lisaks platvormile selgeks näiteks puuri mineku ja seal püsimise (samal ajal kui Meera teeb trenni), eesasendi ja mänguasjade toomise koos loovutamisega. See viimane oli tema jaoks väga raske, sest ta on oma olemuselt seda tüüpi koer, kes tahab kõik oma varanduse omale hoida. Ja kuigi seda kõike on niigi juba päris palju, siis viimase kuu ajaga on Ronni hakanud ka lõdvas rihmas jalutama, oskab püsida meie juures lahtiselt jalutades, reageerides seejuures isegi vaiksetele vihjetele, ning ei nuta oma sööki oodates. Ahjaa ja mängima on ta ka õppinud nüüd mõistlikumalt, ilma mulle jalaga kõhtu hüppamata või kogemata kätt hammustamata ning samal ajal minuga kontaktis püsides. Nii et laias laastus on tunda, et koer hakkab küpseks saama :). Meera Ka Meeraga on toimunud viimase kuuga tohutud muutused. Oleme temaga vahelduva eduga redutanud Mustamäel ning samuti käinud grupitrennis, uutes kohtades jalutamas ning teinud sotsialiseerimisharjutusi. Meera stressitaluvusvõime ja taastumiskiirus on hüppeliselt kasvanud ning ta on viimasel ajal muutunud väga rõõmsameelseks ja muretuks koeraks. Näiteks on ta hakanud alati mind nähes saba liputama - isegi kui ma kõnnin tast mööda 5 minuti jooksul 10 korda. Teise kõrvalnähuna on ära kadunud näiteks rihmas tirimine. Kolmas ja suurim kõrvalnäht on, et ma saan Meera ainuüksi pisikese kehakeele muudatuse või pilguga endaga mängima. Seda enamasti ilma mänguasjata aga kui soov on, siis ka mänguasjaga (enamasti mul pole mänguasja käepärast ja me ei vaja ka seda, nii et puudust ei tunne). Ja mängimise ajal suudab ta püsida kontaktis ja aktiivne, ilma et mina ise selleks midagi teeks. Meeraga sai see kuu veidi vähem tegeletud kui Ronniga, kuna tal oli vahepeal jooksuaeg ja sellega mingi probleem, millele täpselt sõrme peale panna arstid ei osanud. Praegu on tervis korras aga igaks juhuks hoiame veel trennidega madalat profiili ja koer on jälgimise all. Käime paari kuu pärast uuesti ultrahelis ja vaatame siis selle põhjal, mis edasi. Kokkuvõtvalt võib öelda, et meil kõigil on olnud tohutult tegus ja arenguid täis kuu. Remont hakkab ühele poole saama, koertega suhe hakkab sarnanema rohkem sellele, mille poole ma püüelnud olen ning minu õppetöö veebikoolis hakkab vaikselt juba ülikooli meenutama oma mahult ja intensiivsuselt (esimesest kursusest saab kohe-kohe aasta). Kahe nädala pärast lõppevad 2 kursust, siis kavatsen alustada augustist veel vähemalt ühega ning samal ajal osalen ka tasuta pakutaval Susan Garrett’i Recallersil ning Brian Hare’i Dog Emotion and Cognitionil. Märkasin, et Eestiski korraldatakse lähiajal paar huvitavat loengut aga – APPI!!! kuskil jookseb inimvõimete piir ju ka :D. Selle aasta õppimisstatistika on päris karm- olen siiani registreeritud kokku seitsmele ca 2 kuusele veebikursusele ja lugenud läbi 5 head raamatut koerte koolitamise teemal. Artikleid ja videoid ma ei loe kokku aga neid on ilmselt sadu. Ja nüüd... nüüd hakkavad need kokku ahmitud teadmised vaikselt omavahel suhtlema ja ühtseks tervikuks formuleeruma ning viimaks ometi tunnen ma, et ma tean täpselt kuhu ma jõuda tahan ja kuidas sinna saada :). Käisime laupäeval Konuverest oma mööblit ära toomas ning võtsime Ronni ka kaasa, et pakkuda talle head sotsialiseerimiskogemust ilma Meerata. Oli peaaegu täiuslik päev, sest ilm oli võrratu ja tehtud sai ka palju toredat. Kuna ilm oli nii palav, liikusid kõigi mõtted üsna kiirelt maja taga lookleva jõe juurde ning selgus, et on tagumine aeg paigaldada paadisillale vettemineku redel, et järsu kaldaga jõkke ujuma pääseda. Ronni oli meiega seal lahtiselt kaasas ning uudistas hoolega vett. Käis mitu korda küünarnukkideni sees ja mõtles sama mitu korda ümber- sügavamale minna ei julge. Kuna talle meeldib olla tegevuste keskel, veetis ta ka palju aega paadisillal kõõludes. Ühel hetkel ma nägin, et ta vaatas üle silla ääre vett ja kõik käis nii kiiresti, et ma ei jõudnud midagi rohkemat mõeldagi. Ronnile tundus nähtavasti veepind nii sile ja turvaline, et ta lihtsalt võttis kätte ja astus üle ääre. Ja karsummiga oli ta järgmisel hetkel vee all. Jõudsin mõelda juba, et kuidas ta sealt ära päästa, kui must kogu meeletult rapsides korgina pinnale kerkis ja ummisjalu kaldale ujus. Oli see vast ehmatus! ...Igal juhul hiljem, kui peremees kaldalt vette minnes teda kaasa kutsus, läks püüdlik Ronni kalda servale nii lähedale kui julges ja hakkas haukuma. Inimkeelde tõlgituna võis see kõlada umbes nii: „Mis sa oled hull või?? Kas sa ei näinud mis minuga just juhtus??? Mine *****!!!“ Samas paadisillal võisime teda aga uuesti turnimas näha juba mõne minuti pärast :D.
Pärast vee ääres toimetamist ja ise ujumas käimist, läksime kõigi koertega koos väiksele ühisele jalutuskäigule. Kaheksa koera (2 njuufat, 5 huskyt ja 1 lunnikoer Ronni) jalutasid väga rahulikult kampas koos ja isegi igipõlistel vaenlastel läks selles mõnusas jalutamise rütmis oma sõjakirves meelest ära. Minu meelest ei ole paremat teraapiat koertele, kui üks paraja pikkusega jalutuskäik looduses :). Päeva lõpupoole sai Ronni tutvuda hobuste ja teiste koertega läbi turvaliste aiavõrkude ning unistada, et keegi hea inimene annab talle enda kõrvalt mõne šašlõkitüki. Koju jõudes ei viitsinud ta Meerale oma päevaseiklusi kohe ära rääkida, vaid vajus mõnusasse sügavasse unne, kus ta tema mõnusale mõmisemisele tuginedes ilmselt nägi uuesti kõiki neid toredaid momente sellest ilusast päevast ning loodetavasti mitte seda kolepaha ja ettearvamatut veekogu :). |
Me ei saa alati seda koera, keda me tahame. Kategooriad
All
ArHIIV
July 2018
|
RSS Feed
