Detsembri algusest saadik elab härra Joosep meie juures ja pärast suvist hiiredieeti maal, tahtsime me väga talle ussirohtu anda.

Variante selleks on mitu:
a) hoida kinni ja sundida teda neelama- minu jaoks üha enam vastuvõetamatuks muutunud variant, mille katsetamise otsustasin jätta kõige viimaseks abinõuks.
b) peita tablett lihapalli sisse ja sööta järjest kohe peale üks ilma tabletita lihapall - koerte puhul töötab aga kassi puhul on tulemuseks välja tatistatud tabletiplöga ja sõit uute tablettide järele.
c) pulbriks tehtud tabletiga segatud maitsev konserv - ka 2 päeva paastu ei pane kassi alla andma sellisele jõledale ultimaatumile.
d) Õpetada kass vabatahtlikult tabletti neelama???

Eile läks käiku ajuvaba variant d. Umbes minutiga sai õpetatud kassile selgeks trikk "söö midagi söödamatut ja saad selle eest süüa midagi hüvelist"  ja tablett läkski nurruval kassil alla vabatahtlikult.

Do it yourself
Vaja läheb:

• natuke tühja kõhuga kassi,
• klikkerit,
• vorstitükke,
• kassi meelest söödamatuid, kuid samas ohutuid tükke (meie kasutasime värsket kurki)
• vastikut-vastikut tabletti.

Pane kurgitükk maha kassi nina alla. Uudishimulik kass nuusutab- klikk, vorst. Puuduta ja liiguta kurgitükki kuni kass uuesti puudutab seda ninaga- klikk ja vorst. Jätka samamoodi, kuni kass proovib seda kurki keele või hambaga ja anna kohe ohtralt maiuseid. Varem või hiljem kaob kurgitükk kassi sisse. Seejärel tegime meie veel paari tükiga korduse ja lõpuks võtsime kurgi asemel mängu tableti. Kass ütles esimese hooga: "iuuu". Natukese palumise järel sain ta seda nuusutama. Pärast seda läks veel veidi mängimist ja voila- tablett oligi kadunud :). Ja päriselt- umbes 1 minut!
Võtan plaani õpetada see trikk Joosepile ja Meerale eraldi käsklusena, usun et see tuleb elus kasuks :).

Mulle on onu Premacki printsiip "Tõenäolisemad käitumised kindlustavad vähem tõenäolisemaid käitumisi." viimasel ajal palju üllatusmomente pakkunud. Ma olen saanud Meera katkestama kaevamise, tegema põllul sk harjutusi ja mängima poe ees sikutusmängu. Kõik need tegevused nendes kontekstides on tema jaoks iseenesest sama ajuvabad, kui minu jaoks oli alles päev tagasi kassi vabatahtlikult tabletti neelama saamine. Oskaks ta rääkida, siis ta küsiks mult lihtsalt: "vabandust, kas sa läksid lolliks?" 
Täna Meera suudab juba minu palvel katkestada põllul kaevamist, teha kõrvalkõndi ja püsilamat keset heinamaad ja lühikesed hetked sikutada suvalist pakutud eset kõiksugu erinevates kohtades (sh poe ees). See ei panegi mind enam eriti imestama...
Aga see, et ma suutsin õpetada kassile tableti söömist....ma olen ikka veel hämmingus :D. Ajuvaba :D.

Käisime maal ja saime üle pika aja natuke meie trenni ka videole, mis sest et hääleta. Ja mis sest, et poolest trennist sai mälukaart täis :)
Tuletasime meelde vanu asju ja harjutasime uusi asju. Näiteks ei olnud me ammu-ammu enam asendivahetustele trenni teinud ja lamama mineku tehnika oli viimasel ajal "püsi" kinnistamisega natukene taandarenenud. Nüüd õpime uuesti neil kahel liigutusel ja asendil vahet tegema. Samas on positiivne, et kahejalgne Meera kõrval on kah õppimisvõimeline- lõpuks ometi on ta õppinud kõndima, nii et koer ka aru saab kuhu minek ega jää enam talla alla! See on suur saavutus, nii et ärme võtame punkte maha imelike kukesammude eest kõige alguses :D.

Pärast videosalvestuse lõppu kordasime natuke asendeid liikumiselt (ka jooksmiselt), tegime lühikest püsivust segajatega (peotäis maiust ja pall kukkusid "kogemata" koerale nina alla) ning harjutasime aportiga asendisse tulekut. Esimesed kaks asja ei ole midagi uut, ehkki mõlemad teevad mulle oma jätkuva kvaliteediga heameelt, aga selle aporti asjaga olen küll super-rahul. Hakkasin aportiga asendisse tulekut tegelikult õpetama alles see laupäev...ja juba esimese päeva lõpus ta tuli aport suus rõõmsalt kalpsates mulle kõrvale. Nüüd vahepeal oleme ka istumise sinna juurde pookinud, kuid uute tegevuste jada on motivatsiooni säilitamiseks natukene liiga pikk ja vaja on taaskord hakata rakendama eriväärtusega preemiat, nagu päris alguses hantli haaramist õpetadeski. Krõbin iga aporti eest, vorst iga asendisse tuleku eest ja jackpot, kui aport ei jõua lõpus kukkuda.

Aga kes see on? See on meie maakassike härra Joosep, kes õpetas mulle kasside klikkerkoolituse alustalasid. Sain teada, et kass ei olegi koer...aga on sellegipoolest kiire õppija. Natuke kordamisi ja juba see kassikene seostas klikkeri heli ja toidu. Ta küll ei hakanud seda otsima minu käest ega vahtinud mulle otsa, nagu üks endast lugupidav koer teha oskaks, kuid sellegipoolest hakkas ta kohe kui kuulis "klikk", otsima kuhu tema nina alla maha nüüd see vorstitükk siis tekib :D. Pärast mängureeglite selgeks saamist oli ta valmis minuga isegi mitmeid kordi kaasa mängima "mina sitsin sinu käeliigutuse peale ja sina annad mulle vorsti" nimelist mängu. Kontakti, nagu koertega, temaga muidugi ei olnud...aga üllatavalt koostööaldis oli ta sellegipoolest. Oli väga tore esimene kogemus igal juhul. Ehk saab kunagi korrata :).