Koera võttes mõtlevad inimesed üsna tihti ka sellele, kas võtta korraga üks või kaks kutsikat. Teise variandina plaanitakse hiljem võtta koeranoorukile seltsiks teine kutsikas või koer. Põhjusena tuuakse üldiselt see, et mitmekesi koos on koertel tore olla ja neil ei hakka nii kergesti igav. Sellega soovitakse leida lahendust probleemkäitumistele nagu üksindusahistus ning pakkuda oma olemasolevale koerale rohkem tegevust, vähendades seeläbi omaniku koormust koeraga tegelemisel. Vahel võetakse mitu kutsikat või koera korraga ka omaniku harrastushuvi tõttu (näiteks moodustavad ühest pesakonnast pärit kelgukoerad väga ühtlase ja sujuva tiimi). Kirjutan veidi sellest, millega peaks inimene arvestama mitme koera võtmise planeerimisel ning selgitan, miks osad uskumused päriselt paika ei pea.

Esimene asi, millega inimesed mitut koera võttes ei oska arvestada, on paljudele mitmekoerapidajatele nii tuttav valem 2=3. See tähendab, et kui perre võtta 2 koera, suurendab see koeraomaniku töökoormust kolm korda. Kumbki koer vajab eraldi koolitamise ja sotsialiseerimise aega ning lisaks on vaja harjutada koeri ka koos samades olukordades sõna kuulama ja toime tulema. Juhul, kui mängu tulevad karjadünaamika iseärasused, tuleb tegelikult liita otsa veel neljas töökoormuse ühik nn teraapiatööks (lühidalt kokkuvõetuna see aeg, mille vältel te õpetate koeri teineteist mitte ära sööma).

1. Kummagi koera jaoks tuleb võtta eraldi aeg, et luua tema ja omaniku vahel usalduslik ja toimiv suhe. See tähendab ühist koosveedetud kvaliteetaega, mil koer saab omaniku tähelepanu 100% ulatuses endale ning õpib seda seeläbi väärtustama. Kui see etapp vahele jätta, juhtub tihti mõne aja möödudes, et sinu koerast saab hoopis nö teise koera koer. Kuna liigikaaslasega suhtlemine on koerale alati loomulikum ja lihtsam, siis hakkab koer eelistama pere teise koeraga suhtlemist omanikuga suhtlemisele. See aga tingib olukorra, kus koer ei tule kutsumise peale, ega kuula omanikku teise koera juuresolekul, ning omanik saab väga pahaseks. Mida pahasem on aga omanik, seda nõmedam ta koera silmis paistab ja seda vähem koer teda kuulata soovib.
 
2. Kummagi koera jaoks tuleb võtta eraldi aeg, et teda sotsialiseerida. See tähendab, et sul tuleb planeerida kummagi koeraga väljasõite ILMA teise koerata. See nüanss on  sotsialiseerimise juures ülioluline, sest koerad jälgivad keerukates olukordades loomupäraselt oma liigikaaslaste palju lihtsamini loetavat kehakeelt ja kujundavad sellest oma seisukohti. Koerad, keda on sotsialiseeritud ebakindla koera seltsis,  võivad õppida kartma samu asju, mida teine koer kardab (näiteks, kui teine koer ehmub paukude peale, võib muidu selle eelsoodumuseta koer hakata mõne aja pärast samuti pauku kuuldes ehmunult ringi vaatama). Samuti tuleb arvestada, et ebakindlatele isenditele võib pakkuda teine koer nö õla tunnet, mille puudumisel ta samades olukordades enam toime ei tule. See võib valusalt kätte maksta siis, kui ühel päeval on vaja koera siiski ilma teise koerata näiteks veterinaari juurde või näitusele viia ja koer sellest paanikasse läheb. Samas saab seda efekti teadlikult ära kasutada teinekord näiteks keskkonnatundliku koera teraapiatöös ning hiljem tasapisi üle minna üksi jalutamisele, aga see on juba veidi pikem teema. 

3. Koeri tuleb õpetada üksteise seltskonda tolereerima kasvõi sellisel määral, et kui nad kogemata kokku saavad, ei järgneks kohest rünnakut. Paljudele inimestele võib see tulla üllatusena, et ühe pere loomad omavahel läbi ei saa, kuid kahjuks vahel seda siiski juhtub. Tihedamini juhtub see siis, kui ühte perre satuvad kaks sama vana ja samast soost koera, kuid vahel ei klapi ka eri soost ja eri vanuses koerad. Vahel harva juhtub, et isegi mõnekuused kutsikad kalduvad kompulsiivselt kaklema (kaklusel ja mängul tuleb osata vahet teha!). 

Selliste ilmingute korral tuleb koheselt mõelda välja haldamislahendused, et koeri saaks teineteisest kergesti eraldada ja nad ilma omaniku järelvalveta teineteist ei kuuleks ega näeks. See võib nõuda ulatuslikke sisekujunduse muudatusi ja paljude rutiinide muutmisi, kuid teist teed siin kahjuks ei ole. Ükskõik kas omanik otsustab treenimise kasuks, või mitte- koertevaheline suhe ei lähe paremaks, kui neil on pidev võimalus konflikti sattuda. Pigem vastupidi läheb see niimoodi aja jooksul ainult hullemaks.
 
Kui koerad on koju toodud, peab nende omanik olema valmis kasvatama endale kuklasse ka silmad ning sekkuma ennetavalt olukordades, kus tüli on kerge tulema. See tähendab, et:

• Tüliõunu ei tohi jätta vedelema või koeri tuleb õpetada neid ignoreerima (Kondid, mänguasjad jne. Vajadusel tuleb teha läbi ressursivalvamise vastane treeningprotokoll).
• Kõigil koertel peab olema oma isiklik koht, kuhu taandudes ta saab rahu inimestest, kui ka koertest ja omaniku kohutsus on kaitsta oma koera õigust rahule (koera tuleb loomulikult eelnevalt õpetada kohale minema ja seda kohta hindama!). 
• Kui mängud lähevad üliagaraks ja intensiivseks, katkestab omanik mängu ära ja aitab vajadusel koertel eralduses veidi rahuneda (kui lisada katkestamistegevuse ette sõna „paus“ vms, õpivad koerad hiljem selle sõna peale ise pausi tegema).
• Kui keegi hakkab kedagi ahistama, kiusama, norima või väljakutsuvalt jõllitama, on omaniku roll sekkuda ja kiusupunn eraldada.
• Kui keegi koertest hakkab teisel koeral või inimesel eest ära jooksma, peitu pugema või lõpuks kasvõi enesekaitseks urisema/hambaid näitama, peab omanik pakkuma sellele koerale võimalust rahu saada oma pesas.

Kui aga koertevaheline suhe päris nugade peal on, siis sellest kõigest ei piisa. Vaja on lisaks teha süstemaatilist tööd nende lepitamisega. Selleks sobib hästi klassikaline tingimine (näed teist koera, saad maiust), neutraalsel territooriumil paraja distantsiga koos jalutamine ning proaktiivsemate sotsiaalsete käitumiste kinnistamine (urisemise asemel pööra selg, ründamise asemel eemaldu või küsi omanikult abi jne). Lisaks on rangelt soovituslik õpetada selgeks grupikäsklused, et hädaolukorras koeri kergem kontrollida oleks. Sellise mure lahendamine võib võtta aega kuid või isegi aastaid, sõltuvalt probleemi tõsidusest ja omaniku pühendumisest.

​4. Kumbagi koera tuleb harjutada sellega, et alati ei ole tema kord. See tähendab, et eraldi aeg tuleb võtta, et harjutada kumbagi koera näiteks üksi koju jääma, trennist kõrvale jääma, oma toidukorda ootama jne. Kui see töö tegemata jätta, on sul varsti vähemalt üks frustreerunud ja protestiv koer, kes kisab ja laamendab üksi koju jäädes, teise koera trenni ajal või oma toidukorda oodates. See võib muutuda igapäevaelus äärmiselt tüütuks aga vähe sellest- see on nö nakkushaigus. Piisab sellest, et üks koer hakkab mingis olukorras sedasi käituma, kui teise koera stressitase kasvab ning ta hakkab algul vaiksemalt ja hiljem järjest jõulisemalt samamoodi käituma. Lõpuks on sul lahutamatu duo, kes peab alati saama kõike korraga ja ühtlasi nende konkurentsitaju suureneb ning seetõttu kasvab ka oht koertevahelisteks tülideks, mis võivad viia tõsiste kaklusteni. Nokk kinni, saba lahti. Saba lahti, nokk kinni. Eraldada neid ei saa, koos pidada ka ei saa.

Järgnevas videos on näha, kuidas mitme koera omanik õpetab igat kamba liiget ootama oma järjekorda, kui maiuseid jagatakse. See aitab ennetada konflikte. Thank you Colleen Meacham for sharing this video!

5. Kumbagi koera tuleb eraldi õpetada kõiki neid käsklusi/vihjeid täitma, mis talle elus kasuks tulevad. Ühe kodukoera põhirepertuaari võiksid kuuluda ahvatlustest loobumine, lõdvas rihmas jalutamine, pessa minek ja seal püsimine, vähemalt ühte asendisse minek ja seal püsimine (istu, lama või seisa), hooldusprotseduuride talumine (harjamine, pesu, küünelõikus, läbivaatus), juurdetulek ja juures püsimine jne. Iga harjutuse õpetamine võtab oma aja ning kahe koeraga tuleb leida selleks topelt aeg. 

6. Kummalegi koerale tuleb selgeks õpetada mõned grupikäsklused, kui eraldi on käsklused juba selgeks õpetatud. Nimelt mitmekesi koos muutub üldiselt koerte kontakt inimesega vähemtähtsaks, samas kui erutuse tase ning konkurentsitaju kasvavad. See tähendab, et kui su koerad eraldi suudavad juba täitsa kenasti lõdvas rihmas jalutada, võib sind jahmatada mismoodi nad kõik selle justkui unustavad, kui jalutama minnakse koos. Sama võib juhtuda, kui koerad on koos lahtiselt ja näevad midagi põnevat. Kui üks koertest hakkab kutsumise peale ehk juba tulema, silmab ta kuidas teine sel hetkel veel eemale jookseb ning hetkega on juurdetulek unustatud. Äkki muidu teine saab midagi, mida tema ei saa! 

Miinimum asjad, mida grupikäsklustena õpetada võiks, on juurdetulek, lõdvas rihmas käimine, vähemalt ühte statsionaarsesse asendisse jäämine ja ahvatlustest loobumine. Kõigi nende asjadega olen ma ise investeerinud kõigepealt aega sellesse, et koertel oleksid ükshaaval tehes refleksid maksimaalselt kinnistunud ja nad suudaksid ka väga ülesköetud olekus vihjele reageerida. Kui see on saavutatud, alustan ma samade asjade õpetamist justkui otsast peale koos teise koeraga. Näiteks kui mul eraldi koerad juba viskavad innukalt „lama“ käskluse peale kõhuli, siis nüüd hakkan ma neid uuesti maiusega asendisse meelitama ja premeerima väiksemaidki edusamme. Sedasi ehitan ma neile tugevama premeerimisajalooga vundamendi ning käitumine muutub väärtuslikumaks. Ühtlasi aitab see ennetada eksimusi.

Koos jalutamisega olen ma veetnud palju aega alguses oma aia taga tagurpidi liikumisele selliselt, et igal sammul saavad koerad preemiat. Pikemad nn päris jalutuskäigud olen teinud nendega eraldi. Koos jalutamiste distantsi olen aga kasvatanud samm-sammult pikemaks, kuni lõpuks oleme saanud hakata käima ka päris jalutuskäikudel koos. Kahe erineva energiataseme ja vanusega koeraga 4 aastat tagasi, oli see protsess palju lihtsam kui nüüd kahe energiast pakatava ja samavana koeraga.
​​
Siin videos on näha, kuidas ma alustan enda koertega jalutama minekuid. Selleks, et erutuse tase veidi alla tõmmata, kõnnin ma hästi aeglaselt ja premeerin koeri nii tihedalt kui suudan. Kui me oleme sedasi sadakond meetrit liikunud, rahunevad nad maha ja ma ei pea enam nii tihedalt premeerima. See on minu ellujäämismehanism kahe koeraga jalutamisel, kindlasti on siin erinevaid võimalusi.

Järgnevates videotes on näha meie kaks tähtsamat grupikäsklust. Esimeses videos demonstreerime oma sünkroonlamamist, mis on aidanud mul korduvalt koerad kiiresti kontrolli alla saada keerulistes olukordades, nagu nina alt jooksu pistnud jänes, aia vahelt ründama tulnud teine koer, ümberkukkumised kelguveos jpm. Teises videos on näha maha kukkuvate maiuste ignoreerimine ja oma järjekorra ootamine. Selles klipis on nad küll käsu all, kuna vähese harjutamise tõttu on see oskus meil natukene rooste läinud, kuid sellegipoolest saan ma katkestada nende ahvatluse juurde sööstmised enamus juhtudel sõnadega ja see on äärmiselt mugav olukorras, kus maha kukub vorstilatt või tee äärest leitakse kellegi prügikott.

Lisaks eeltoodule õpetan ma kummalegi koerale ärasaatmise käskluse aga siin ma jälgin, et see ei oleks sama sõna. Näiteks on mul ühel koeral kohale saatmise sõna „pessa“ ja teisel „puuri“, sest vastasel korral kippus juhtuma vahel seda, et nad suures innukuse tuhinas tormasid koos korraga puuri ning seal tihedalt teineteise vastu põrgates oli suurem oht tüli tekkeks. Õnneks tülini asi küll ei jõudnud, kuid edaspidi olen püüdnud seda probleemi enda jaoks ennetada. Kohale saatmise käsklus on hea lahendus olukordades, kus on vaja kiiresti koerad teineteisest lahutada (keegi tunneb end ebamugavalt ja saadab teise suunas kõõrdpilke). Samuti on see muidugi väga mugav asi nt söögiajal, külaliste tulekul jne.
 
7. Kahte koera võttes tuleb veel arvestada, et kaks koera ajavad topelt rohkem karva, tassivad tuppa topelt rohkem pori ja nende järelt tuleb kaks korda nii palju junne koristada, kui ühe koera järelt. Loomulikult tuleb mõelda, kas peres olemasolevad transpordivahendid võimaldavad neid korraga vedada, neile puhkusereisi ajaks hoidja leidmine on raskem ja palju muud. Söövad nad nagunii rohkem ja haigeks jäävad kindlasti pühade ajal ja korraga. Neid asju unustatakse tihti üldse vaagida enne teise koera võttu.

Kõlab nagu hirmus palju tööd? Alati õnneks ei ole elu nii raske. On tõugusid ja isendeid, kes saavad väga hästi karjas koos eksisteerida ning nendega on elu lihtsam. Näiteks siberi huskyd, mitmed hagija tõud ja mõned väga leebeloomulised tõud (erinevad collie-tüüpi koerad, setterid, spanjelid jms) saavad üldiselt kambas koos väga hästi läbi, samas kui paljud jõulised teenistustõud ei salli ka sõber-koerte liigset lähedust ülemäära palju. Samas tuleb alati tunda hästi koera sugupuud ning hinnata konkreetset isendit. Ka karjaspidamiseks loodud tõugudes võib esineda riiakamaid perekondi ning alati võib juhtuda, et halbade kogemuste ja geneetika koosmõjul satub just sulle koju koer, kellele teised koerad sugugi ei meeldi.

Riske saab maandanda sellega, kui valida hoolikalt koera tõugu ja sugupuud ning lasta esimesel koeral rahus täiskasvanuks saada. Kõige mõistlikum on lisada oma perre uus koer siis, kui tunned et oled oma vana koeraga juba täitsa rahul. Ta on mõistlik ja tore pidada, tal ei ole hirme ega probleemkäitumisi ning ta sotsiaalsed oskused on laialt arenenud. Uus koer ei pruugi küll tema pealt õppida ja võib pigem aidata mõningatel probleemidel taas pinnale kerkida, kuid töömaht on sellisel juhul kindlasti väiksem kui siis, kui sul on kodus oleva koeraga nagunii sada häda. Riske saab veidi maandada ka sellega, kui koerte vanusevahe on veidi suurem (4-5 aastat) ning nad on erinevast soost.
​
Mitme koera pidamise teemat kokku võttes võib aga öelda, et inimesed ei pea mitut koera korraga ilma asjata. Hoolimata võimalikust suuremast tööst, pakub mitme koera kamba suhtlusdünaamika jälgimine omanikele palju rõõmu ning aitab hoida koerte sotsiaalseid oskuseid vahedana. Lisaks võib märgata paljude koerte juures ka seda, et nende jaoks on oluline, et neil oleks kamp ümber- eriti näeb seda karjas pidamiseks aretatud tõugude hulgas. Nii et mõnikord võib täitsa öelda, et 1+1=3 tähendabki hoopis kolmekordset rõõmu. Minu jaoks on see igatahes kindlasti nii!

...Ja olemegi lõpuks jõudnud oma järjega kutsika valikuni! Kui oled teinud korraliku eeltöö kasvataja ja pesakonna valikul, on enamasti kutsika valik lihtne. Hea pesakonna kutsikad on üldiselt ühtlase kvaliteediga ning ühtmoodi heaks koeraks võib kasvada pesakonna parim, kui ka pesakonna äbarik. Nad võivad küll veidi erineda nüanssides, kuid hea materjal on ikkagi hea materjal. Seega soovitan soojalt panna suurem aur pesakonna valikule.
​
Väga heas pesakonnas on tihti pikad ootejärjekorrad ning erineva kaliibriga huvilised. Seetõttu võib juhtuda, et kutsikat valida sul tegelikult ei õnnestugi- kasvataja jätab parima endale, paremuselt järgmised jagab juba ennast tõestanud spordihuviga peredesse ja teistele kasvatajatele. Aga ära lase sellest end heidutada- ka hea pesakonna kõige kehvem kutsikas on suure tõenäosusega parema kvaliteediga, kui kehvema pesakonna parim kutsikas. Seega isegi kui sa valida ei saa, saad sa hästi valitud pesakonnast ilmselt endale väga hea koera.

Aga kui siiski avaneb võimalus valida, siis mida vaadata? Või kuidas hinnata, kas pesakonnast sinule pakutud kutsikas ikkagi vastab su ootustele? Kirjutan järgnevalt veidi lahti asjad, mida saab kutsika valikul vaadata ja mis võivad anda aimu tema arengust. Miks ainult „võivad“, mitte ei garanteeri? Täpselt nagu inimlapsi vaadates võime me oletada, kellest võiks saada tulevane kõrgushüppaja, kellest matemaatikageenius ja kellest tubli töömees, aga me ei saa kunagi täpselt kindlad olla, täpselt nii on ka kutsikatega. Erinevatel päevadel ja erinevates arenguetappides võivad kutsikad välja näha ja käituda väga erinevalt ilma, et see nii jääkski ja seetõttu on väga raske ette ennustada, millised omadused millises ulatuses avalduda võivad. Näiteks võivad paljud väga temperamentsed tööliini kutsikad mõnes varasemas arenguetapis tunduda väga rahulikud ja isegi flegmaatilised, ainult selleks, et paari nädala pärast tõelisteks marakrattideks muutuda. Seepärast ongi nii oluline pigem tunda sugupuud, kust pesakond pärineb.  
​ 
Temperament

Ehkki temperament võib ajas muutuda, on siiski võimalik kutsikaid mitmel eri päeval ja ajal vaadeldes näha seda, kes on pesakonna aktivist ja kes on veidi rahulikum. Sõltuvalt sinu eesmärkidest ja pesakonna eelsoodumusest saab siin üht-teist hinnata. Näiteks väga aktiivsete vanemate pesakonnast on perekoeraks turvalisem valik ilmselt see natuke unisem kutsikas, kes jõuab külalisteni viimaste seas. Samas kui rahuliku temperamendiga pesakonnast sportkoera kutsikat valides, võib see sama viimasena laekuv kutsikas jääda liiga uimaseks ja aeglaseks.

Kontaktsus ja iseseisvus

Olles viibinud pikemalt mitme huskypesakonna ja mitme rotveileri pesakonna kasvamise juures, pean ma alustuseks ütlema, et tõug ja perekond mängivad siin palju sügavamat rolli, kui kutsikas ise. Näiteks kui 7 nädalased rotveilerikutsikad armastasid istuda nagu herned reas sinu ette maha ja otsida instinktiivselt silmsidet, siis samavanad huskyd tulid korraks, ütlesid „tere“ ja tormasid siis igaüks ise ilmakaarde laiali. Samas oli siiski igas pesakonnas näha väljakujunevaid isiksusi. Mõni rotikakutsikas unustas ennast ikkagi pisut kauemaks teistest eemale ja mõni üksik huskykutsikas võis jääda pikemalt sind imetlema. Tihti, kuid mitte alati, jäid need samad kutsikad ka täiskasvanueas samade käitumistega pesakonnakaaslastest rohkem silma.

Muide, kontaktsus ja iseseisvus käivad küll tihti käsikäes, kuid üks ei välista alati teist. On ka koeri, kellele pakub ümbritsev maailm väga suurt huvi, kuid kes samas armastavad väga ka inimesega suhtlemist. Eriti palju kohtab seda huvide konflikti põhjamaiste kelgukoerte juures ning see on omamoodi huvitav vaatepilt.

Impulsiivsus vs allaheitlikkus

Laias laastus saab koerad närvikava järgi kaheks jagada. Spektri ühes otsas on meil impulsiivsed, enesekindlad, pealetükkivad jne koerad, kes teavad mida nad tahavad ja julgevad oma tahtmist läbi suruda. Spektri teises otsas on meil koerad, kes on ettevaatlikumad, mõtlevad rahulikult enne, kui tegutsevad ning loobuvad ahvatlustest kergemini. Loomulikult ei ole ükski koer 100% üks või 100% teine tüüp, palju on vahepealseid variatsioone ja nii mõnigi koer võib olla ühes kontekstis üht tüüpi, teises aga hoopis teist masti.

Kutsika valikul on need omadused aga olulised, kuna kumb iganes omadus dominantsem on, nõuab see veidi vastandlikumat lähenemist, kui teine. Näiteks väga pealetükkiv ja impulsiivne koer vajab konkreetsemaid piire ja rohkem enesevalitsusele rõhuvaid harjutusi, samas kui müürililled vajavad vastupidi võimalusi enda enesekindluse upitamiseks ning kui neile seada liiga palju reegleid ja teha liigselt impulsikontrolli harjutusi, võib tahtmatult tingida väga passiivse ja allaheitliku koera.

Lisaks tuleb teada, milline temperamenditüüp sinule omanikuna meeldib. Mõnele inimesele meeldivad enesekindlad ja ehk veidi hullunud sahmerdised, teistel ajab see koeratüüp närvi mustaks. Mõnele inimesele meeldib aga tegeleda pehmete ja õrnade koerte enesekindluse upitamisega, samas kui teist ajab juba pelgalt sellise koera vaatamine endast välja. Õiget ega valet siin ei ole.

Enesekindel vs ebakindel

Need omadused käivad tihtipeale käsikäes impulsiivsuse ja allaheitlikkusega, kuid mitte üks ühele. Nimelt võivad mõlemad tüübid olla ebakindlad, kuid impulsiivsetel koertel avalduvad ebakindluse ja stressi probleemid pigem reaktiivsuse, lahmimise ja amokijooksu näol, samas kui allaheitlikumad koerad kalduvad tihtipeale pigem kasutama asendustegevusi, rahustavaid signaale ning nö lülituvad kergesti välja.

Kutsikaid vaadeldes on võimalik mõningast aimu saada nende enesekindluse taseme osas, kuid mitte nii palju, kui enamasti arvatakse. Kui kutsikad ehmatavad supipoti kolina peale, ei pruugi see tähendada, et nad on helide suhtes ülitundlikud- ehmatus on täiesti loomulik reaktsioon ootamatule ärritile ning kui see juhtub, tuleks tegelikult alles tähelepanelikult vaatlema hakata (NB! See on juhuslik näide, palun ärge minge pesakonna juurde meelega supipottidega kolistama. Halvim stsenaarium on, et kutsikad saavad sellest tõsise šoki ja kui nad muidu oleksid tulevikus võinud olla julged koerad, siis nüüd hakkavad nad võib-olla sarnaseid olukordi või helisid kartma).

Kui kutsikas ehmatab, siis milline on tema esmane reaktsioon? Kas ta põgeneb eemale, läheb lukku või hakkab hoopis haukuma? Sellest saad sa aimu, kuidas sinu koer tulevikus ehmatavas olukorras käituda võib. Nüüd vaata, kui kaua läheb, et kutsikas ehmatusest taastuks. Kui kutsikas juba mõni hetk hiljem edasi toimetab ja ehmatuse allika vastu huvi ei tunne, on ilmselt tegemist üsna tugeva närvikavaga kutsikaga. Kui kutsikas hiilib mõne aja möödudes ehmatuse allikat uurima, on ka see positiivne, sest uudishimu toel saab ta ka tulevikus oma hirme seljatada. Mida vähem aega läheb ehmatusest ülesaamiseks, seda parem üldiselt on. Kui aga kutsikas ei taastu pikema aja jooksul, siis ei tähenda see tingimata ka kõige hullemat. Võib-olla oli lihtsalt see ehmatus tema jaoks liiga suur ja ootamatu, võib-olla oli tal just alanud I hirmuperiood ja kõik uued olukorrad ehmatavadki rohkem...Võib muidugi ka olla, et tõepoolest see kutsikas taastubki ehmatusest väga aeglaselt ja temaga kooselu võib tulevikus olla väga raske. Selleks et midagi rohkemat arvata, tuleb kutsikat pikema aja vältel jälgida erinevates olukordades.

Kui aga kutsikas ei reageeri supipotile? Sellisel juhul teame me, et konkreetselt supipoti kukkumist tema ei karda, kuid meil pole aimugi, mida see kutsikas karta võib, kuidas ta selles olukorras reageerib või kui kaua taastub. On see nüüd hea või on see halb? Igal juhul on meil vähem informatsiooni.

Hirmude ennustamiseks on kõige kindlam viis kutsika lähisugulaste tundmaõppimine. Paljud hirmud nagu paugukartlikkus, keskkonnatundlikkus, koerareaktiivsus, käsitlemistundlikkus, kõrgusekartus, autosõiduhirm jne on päriliku eelsoodumusega ning kui sinu tulevase kutsika lähisugulastel neid asju esineb, tasub investeerida aega profülaktilisteks treeninguteks (NB! Seda tuleb teha väha järk-järgult, ettevaatlikult ja kindlasti läbi positiivsete emotsioonide. Paugukartlikute koerte järglase uusaastaööl välja viimine ei aita tal olukorraga harjuda, vaid pigem just süvendab probleemi).

Huvi preemiate vastu
​
See on üks esmaseid asju, mida tavaliselt sportkoerakutsikate puhul testitakse, kuid umbes nagu hirmude ennustamisega, võib ka sellega üsna kergesti puusse panna. Kui üldjoontes hea isuga ja ahned kutsikad on isukad ka täiskasvanuna ning mänguasja küljes rippuvad kutsikad, sikutavad nutsu rõõmuga ka täiskasvanuna, siis alati see ei pea paika. Kui neid instinkte ei äratata ja elus ei hoita, siis võivad need aja jooksul hääbuda ja äragi kaduda. Sama võib juhtuda siis, kui inimene neid elus hoides teadmatusest liiga pealetükkiv ja survestav on, või teinekord ka lihtsalt koera küpsedes (jooksuaeg, ebatiinused ja muud hormoonide kõikumised võivad väga palju koera loomulikku toidu või mängu huvi mõjutada, samuti ka muutused koera turvatundes jpm). Kui aga kutsikas ei mängi või ei söö isukalt, ei tasu kohe paanikasse minna- on perekondi, kus kutsikad on küllalt madalate instinktidega kuni puberteedini ning just siis alles instinktid ärkavad. Jälle on see see koht, kus tasub tunda perekonda. 

​Probleemilahendusoskus
​
Kui kutsikad omavahel mängivad, tasub vaadelda mis saab siis, kui neil tekib mingi probleem. Näiteks kui pall veereb kuskile alla, emme läheb diivanile eest ära vms. On kutsikaid, kes unustavad oma huviobjekti kiiresti ja on kutsikaid, kes lähevad huviobjekti kadumisest stressi ja hakkavad kisama...ja siis on kutsikaid, kes hindavad olukorda ja hakkavad otsima lahendusi. Mõned neist ei loobu ka pärast mitme minuti möödumist. Kui te otsite koera, kes elab sekeldusi põhjustamata vaikselt oma aedikus, siis tasub pigem valida see kergesti loobunud kutsikas. Kui otsite aga sportkoera alale, kus on vaja sihikindlust, probleemilahendusoskust ja selget pead, siis on see viimane kutsikas parim valik. See sama kutsikas igavleva kennelikoerana võib aga olla katastroof, sest tema on suurima tõenäosusega see tüüp, kes hakkab aedikuid lahti muukima, üle aia ronima ja igavusest muid lollusi tegema.

Kutsika osas aga, kes ahvatlusest ei loobunud, kuid lahendust ka ei otsinud, tasub olla tähelepanelik ja juba eos hakata tegema erinevaid stressimaandusharjutusi, sest kui selline koer jätta ilma eelneva ettevalmistava treeninguta aedikusse või panna ta rihma, siis kuuleb sellest suurest ülekohtust terve küla. Mida varem sellist kutsikat õpetada stressi mitte minema ja stressiolukorraga toime tulema, seda parem.

Kehaehitus

Vähimagi harrastus-või spordihuvi puhul, mängib koera kehaehitus väga suurt rolli. See on teema, mille tundmaõppimine võtab aega ja algajana on sellele väga raske hinnanguid anda. Üldiselt hinnatakse koera kehaehitust enamus tõugudes 6-8 nädala vanusena, mil kutsikad sarnanevad kõige enam proportsioonide poolest oma täiskasvanuea kehaehitusele. Kuna kutsikad sahmivad palju ringi ja väga raske on hinnata igaühe luustikku eraldi, siis selles vanuses pannakse kutsikad vertikaalsele pinnale seisma ning tehakse külje pealt täpselt 90 kraadise nurga alt pilti. Hiljem analüüsitakse nendelt piltidelt kutsikate kehaehituse erinevaid aspekte nagu jalgade kõrgus võrreldes rinnakorvi sügavusega, turjakõrguse ja kerepikkuse suhe, abaluu ja küünarluu vaheline nurk, reieluu ja sääreluu vaheline nurk ja palju muud.

Miks see on nii oluline? Eks see on puhas füüsika. Täpselt nagu ilma amortideta rattaga sõites põrutab iga augukoht tugevamalt, kui heade amortidega rattaga samal maastikul sõites, põrutab ka sirge esiosaga koer ennast näiteks A-takistuselt laskumisel rohkem ära ega suuda seetõttu võib-olla kontaktpinna kriteeriumit täita, samas kui tema tugevalt nurgitunud esiosaga suguvend suudab ka väga suurel kiirusel laskudes pehmendada oma esiosaga maandumise impulssi. Või siis täpselt nagu terve ja paraja pikkusega kumm rakulkas laseb kivi kaugele lennata ja vana väljaveninud kummiga rakulkast ei lenda kivike poolt meetritki, võivad ka ülenurgitunud ja halvas lihastoonuses taganurgad koeral hüppamisel takistuseks saada. Kui me aga riputame pesurestile pesu, siis me peame jälgima, et igasse ossa satuks võrdses raskuses esemeid, sest vastasel korral läheb pesurest uppi. Sama lugu on koertega, kelle esi- ja tagaosa on tasakaalust väljas. Nemad küll päris uppi ehk ei lenda, kuid kujutage ette, mis tunne oleks joosta tõkkejooksu normaalselt võrreldes sellega, mis tunne oleks, kui joosta tõkkejooksu ja hoida samal ajal süles arbuusi. Suur vahe, eks?

Koera nurkade analüüsimisest kirjutab Mari Valgma pikemalt siin. Soovitan soojalt lisaks selle lugemisele, küsida kutsika valikul nõu mõnelt koerte kehaehitusega hästi kursisolevalt sõbralt ning usaldada ka kasvatajat, kui kasvataja, kelle te valisite on professionaal. Enamasti ütlevad head kasvatajad kohe eos ära, kui kutsikaostjale huvi pakkuva kutsika kehaehitus ei tõota suurt tulevikku näitustel või spordis. Seepärast ongi nii oluline leida kasvataja, kellel on kõrgelt arenenud enesekriitika oskus.    

Tõustandard

Lisaks üldisele anatoomiatundmise oskusele, tasub veidi ennast kurssi viia ka tõustandardi ja kasutusotstarbega. Eriti oluline on see siis, kui otsite kutsikat tõuomase töö tegemiseks või edukat näitusekoera. Meile vähetähtsana näivad kosmeetilised omadused nagu silmade suurus ja paiknemine, karvastruktuur, kasv, rinnakorvi kuju vms, võivad olla väga olulised tõuomase töö tegemisel ning saada saatuslikuks näitustel.

Näiteks bullivõitluseks aretatud buldogil peab olema lai rind ja madalad jalad, selleks et ta saaks suruda oma jalad bullivõitslusel kindlalt maha- väle jooksuvõime ei mänginud selle töö juures suuremat rolli. Samas kui jänesejahiks aretatud hurdad on sügava aga kitsa rinnakorvi ning kõrgete jalgadega just selleks, et nad saaksid suurel kiirusel võimalikult maadkatvalt lühikesi maid läbida. Jänesejahil suur mass ja võimekus võitlusolukorras jalule jääda ei mängi olulist rolli, sest jänes üldiselt suurt vastupanu ei osuta.

Tõustandarditega saab tutvuda siin, ning alati võib küsida kasvatajatelt või harrastajatelt, miks üks või teine omadus mingil tõul oluline on. Vastus võib meid vahel lausa üllatada! Väga huvitavad on erinevad illustreeritud standardid ja standardi analüüsid, kus on põhjalikumalt lahti selgitatud iga standardis väljatoodud välimikuomaduse tagamaad. Eesti keeles neid eriti saada ei ole, kuid trükkides google’sse oma lemmiktõu ning „standard analysis“ võite leida nt ingliskeeles huvitavat lugemist.

Vanus
​
Kasvatajad müüvad tihti väga erinevas vanuses koeri. Eesti Kennelliit soovitab võõrutada emast kutsikaid alates 6 elunädalast. Sellest on mõistlik kinni pidada ka segavereliste kutsikate võtmisel, sest esimestel elunädalatel kutsikad õpivad oma pesakonnakaaslastelt ja emalt elus vajaminevaid sotsiaalseid oskuseid ning sellest kriitilisest east varem võõrutatud kutsikatel võib tulla ette raskuseid ühiskonda sulandumisel.

Kui kutsikahuviline on väga teadlik ja kogenud, siis on mõistlik sihtida kutsikaid kohe varases loovutuseas 7-8 nädala vanustena, mil kutsikatel ei ole veel esimene hirmuperiood kätte jõudnud ning nad on kõige vastuvõtlikumad uutele asjadele oma elus. Samas kogemusteta koeraomanikule, kellel täpset plaani veel ei ole, on võib-olla mõistlikum oodata rahulikult kutsikate 3 kuuseks saamiseni ja esmase hirmuperioodi lõpuni. Kogenud kasvataja saab sedasi kutsikat teadlikumalt ette valmistada ning oht oskamatu sotsialiseerimisega kutsikale hirmusid põhjustada, on veidi väiksem.

Sinule huvipakkuv pesakond on vanem kui 3 kuud? Tihti inimesed ehmuvad vanemat pesakonda vaadeldes ja kardavad, et äkki nad on liiga vanad või on oluline iga mööda lastud või palju muud. Tegelikkuses ei ole mitte midagi hullu, kui väljavalitud pesakond on kasvõi juba pooleaastane või aastanegi. Koerad õpivad igas vanuses ja hea kasvataja juures on selline vanem kutsikas saanud ilmselt väga hea põhja alla kasvatuslikult ja koolituslikult. Mida vanem kutsikas, seda suurema tõenäosusega pääsete te tüütust tuppapissimisest, närimisest, rihmaga harjutamisest ja paljust muust.

Muide, tihtipeale on just need vanemad uut kodu otsivad kutsikad, pesakonna staarid, mitte inetud pardipojad, keda keegi ei tahtnud. Kasvatajad kipuvad tihtilugu jätma lubavaimad kutsikad pesakonnast endale pikemalt kätte, et teha lõplik valik alles hiljem. Tihtipeale saavad siis pesakonna teiseks valikuks jäänud kutsikale saatuslikuks triviaalsed omadused, mis on kasvatajale olulised, kuid harrastustasemel vähetähtsad. Näiteks on kasvatajale jääval kutsikal üks nõks paremad nurgad või veidi innukam suhtumine töösse. Omavahel võrreldes on vahe näha, kuid eraldi näituseringis või tööpostil on need kaks koera väga sarnase kvaliteediga. Sedasi võib saada endale väga hea koera!

Kutsikas või koer

Vahel võib märgata kennelite kodulehtedel ka päris täiskasvanud koerte koduotsimiskuulutusi. Mida nendest arvata? Tihtipeale inimesed isegi ei kaalu selliste täiskasvanud ja juba soliidses eas koerte võtmist ja minu meelest on see natuke kurb. Kui kutsikavõtt on nagu loterii, siis täiskasvanud koer, kes on terve oma elu elanud kasvataja silma all ning teinud kaasa tema harrastusi, on juba üsna kindla peale minek. Seal ei tule enam erilisi üllatusi kehaehituse, hambumuse, karvastruktuuri, iseloomu, kasvu, tervise ega millegi muu osas. Mida näed, seda saad. Eriti kui tegu on vastutustundliku, tähelepaneliku ja targa kasvatajaga. Lisaboonusena jäävad ära kõik tüütud kutsika- ja noorukiea raskused nagu eelnimetatud närimised, pissimised jms aga ka puberteet, II hirmuperiood, kasvuraskused jpm.

Noored või keskealised täiskasvanud koerad on suurepärane valik koeraspordiks, sest erinevalt kutsikavõtust, jääb ära ca 2 aasta pikkune ooteaeg, mil tuleb lasta koeral areneda ja mille ajal ei saa temaga veel tõsist sporti teha. Piisab paarikuusest sisseelamisajast, oskuslikust õpetamisest ja mõnel alal juba saabki minna stardijoonele. Kusjuures erinevalt kutsikast, käib õpetamine kiiremini, sest täiskasvanud koer jaksab pikemalt keskenduda ning suudab palju paremini ja püsivamalt infot salvestada.

Keskealised ja vanemad koerad võivad kohaneda palju paremini vanemate inimestega perre, kus kutsika huligaansused juuksed halliks ajaksid. Samuti on vanad ja kogenud koerad head õpetajad algajale spordihuvilisele. Võistluskuulekuse või agility veteranidele otsitakse küll harvem uusi kodusid, kuid paljud näituse-, veospordi vms harrastuste veteranid on tihtilugu uue kodu otsinguil, kus nad saaksid oma väärikas eas rohkem individuaalset tähelepanu, kui kennelis neile pakkuda suudetakse.

Üks või kaks?

Tihti tabavad inimesed kutsika või koera valikul ennast ka mõttelt, miks mitte võtta siis ühe korraga juba kaks kutsikat või koera. Kuna see teema on niivõrd lai ja mitmetahuline, olen ma kirjutanud sellel teemal eraldi blogipostituse. Järgmisel nädalal püüan lahti selgitada üks vs kaks plussid ja miinused.

Enda ootustele vastava kutsika saamiseks tasub investeerida kõige rohkem aega hea kasvataja leidmisele, sest hea kasvataja pingutab väga selleks, et tuua ilmale hea pesakond. Ta hindab kriitiliselt oma emaslooma sobivust aretusse, valib talle sobiva paarilise, hoolitseb hästi emaslooma eest tema tiinuse ajal (tiine emaslooma läbielamised võib mõjutada positiivselt või negatiivselt kutsikaid juba embrüos) ja kutsikate sündimisel algab pihta kõige suurem töö. Seetõttu võib öelda, et kasvataja valik ja pesakonna valik käivad käsikäes. Tänases artiklis kirjutan lahti, kuidas valida enda ootustele vastavat pesakonda.

 Eesmärgid, eesmärgid, eesmärgid.
​
Pesakonna valiku juures peame me tegelikult tulema tagasi kahe küsimuse juurde, millega oled juba rinda pistnud:

• Milline on sinu koera võtmise eesmärk? Kas sa soovid endale kodukoera, kaaslast matkadele, perekoera, sportkoera, töökoera?
• Milline on sulle silma jäänud pesakonna tegemise eesmärk? Kas kasvataja valis koerad ennekõike lähtudes välimikust, temperamendist või tööomadustest? Kas need eesmärgid ühtuvad sinu ootustega?

Kui sa soovid endale toredat perekoera, siis ilmselt on olemasolevatest pesakondadest parim valik see pesakond, mis kasvab peres, kus on väiksed lapsed ning kelle vanemad on mõlemad väga tasakaalukad ja kannatlikud isendid. Pigem rahulikud, kui hüperaktiivsed.

Kui sa soovid endale harrastuskoera, kellega pühapäeviti veidi sporti teha, siis tasub vaadata lisaks ka neid omadusi, mis sulle huvi pakkuvaks spordialaks vajalikud on. Tasub uurida koera vanemate stressitaluvusvõimet, kuulekuse või agility puhul nende toidu ja mängu tahet ning kontaktisoovi. Tasub vaadata ka, et koera vanemate füüsis võimaldaks soovitud tingimusi täita ja tasub hoiduda esktreemsustest.

Kui soovid endale aga tõsist sportkoera või töökoera, tuleb pesakonda valida juba äärmiselt tähelepanelikult ning arvestada võimalusega, et soovitud pesakond võib asuda hoopis tuhandete kilomeetrite kaugusel. Selle koera vanemad võiksid olla saavutanud sind huvitaval alal kõrgeid tulemusi ning kindlasti peaksid sa olema näinud neid töötamas. Ühtlasi tuleb sellise valiku korral arvestada, et kasvataja võib panna sind korralike pihtide vahele ja sa ei pruugi üldse kutsikahuvilisena kvalifitseeruda. See juhtub kahel põhjusel: a) superkoerte pesakondadele on aastatepikkused järjekorrad b) super sportkoerad oskamatu omaniku käes võivad osutuda katastroofiks (nad on palju aktiivsemad ja tööle orienteeritumad, kui tavakoerad ning nendest lihtsalt diivanikoera naljalt endale ei saa).

Kuna minul endal on olnud samast tõust aga erinevatest liinidest koerad, siis võin siinkohal teha väikese võrdluse. Vasakpoolne koer on näituseliinidest pärinev Kassu ja parempoolne on 3/4 tööliinidest ja 1/4 näituseliinidest pärinev Meera:

Kassu oli võrratu perekoer, kes kohanes muutustega väga kiiresti, tuli üsna hästi toime võõrastega ja püsis terve mõistuse juures, kui sai 3 korda päevas jalutamas käia. Samas olid tema keskendumisvõime, töömotivatsioon, füüsiline jõud, koordinatsioon ning vastupidavus keskpärased. Temaga oli tore harrastustasemel teha sõnakuulelikkust, agilityt ja veosporti, kuid tema füüsiliste ja vaimsete omaduste tõttu tuli lagi üsna kiiresti ette. Näitustel oli ta superstaar.

Meera on tundlikuma närvikavaga, vajab temale ebaloomulikes keskkondades sisse elamiseks rohkem aega ja vajab terve mõistuse juures püsimiseks igapäevaselt lisaks jalutuskäikudele ka mõtestatud tööd, olgu selleks trikkide õppimine, vedu või võimlemine. Tema keskendumisvõime, töötahe, koordinatsioon ja vastupidavus on muljetavaldavad ning rakendis on ta Kassust ja Kassu sugulastest tunduvalt jõulisem ja kiirem. Näitustel on ta saanud hindeks vaid "hea", kuid kõigil spordialadel, mida temaga ette võtnud olen, on ta tõeliselt püüdlik ja asjalik kaaslane.

Kumbki koer on vastanud 100% minu ootustele ja vajadustele eluetapil, mil nad minuga olnud on. Väljatoodud erinevustest hoolimata on nad olnud mõlemad oma tõu tüüpilised esindajad ja kandnud endas sellele tõule omaseid jooni nagu jahikirg, kõrge energiatase, suhteline ükskõiksus ja leebus võõraste suhtes, konflikte vältiv suhtumine teistesse koertesse ning hea annus huumorimeelt :).

Millised probleemid esinevad tõus ja mida on kasvataja teinud et neid vältida? Kuidas lugeda terviseuuringuid?

Päris tihti juhtub nii, et kui küsida kutsikahuviliselt valitud pesakonna vanemate tervise kohta, vastatakse et „jaaaa, kõik on tehtud ja vanemad on terved“. Lähemal uurimisel selgub aga, et kutsikahuviline ei teadnud, mis on oluline ja mis mitte, ning kasvataja on talle ette söötnud täiesti asjassepuutumatud andmed. Näiteks tõus, mille põhiline probleem on südamehaigused, näidatakse kutsikaostjale silmauuringute tulemusi, ning kutsikaostja teeb sellest järelduse, et kutsika vanemad ongi üldises plaanis terved. Selle probleemi lahendus on kahjuks ainult üks: kutsikaostja peab ise tegema selgeks, mis on oluline ja mida saab uurida (Kui vajad abi, küsi kelleltki kogenumalt nõu või pöördu enne kasvatajaga suhtlemist tõuühingu poole. Tõuühingutest üldiselt osatakse levinumate probleemide osas vastuseid anda ja tõuühingute nimekirja leiad siit: http://kennelliit.ee/meist/ekl-liikmesorganisatsioonid/).

Selle jaoks, et kõige täpsem ülevaade saada tõule omastest probleemidest, tuleb sul hoolikalt googeldada oma valitud tõugu ja otsida üles kõik tõule omased terviseprobleemid.

Näitena võin tuua välja ühe lehekülje, kuhu on koondatud andmed erinevate tõugude terviseprobleemide kohta (kirjuta oma lemmikõug otsingumootorisse ja saad vastused). Näitena tõin välja Eestis äärmiselt populaarse tõu, kuldse retriiveri:
http://www.dogbreedhealth.com/golden-retriever/

Siit on näha, et kuigi terviseuuringuid saab teha silmahaiguste, puusa- ning küünarliigese düsplaasia kohta, ning geeniteste veel mitme tõule omase haiguse kohta, siis allpool on toodud terve pikk nimekiri haigustest, mille osas terviseuuringuid teha ei saagi. Mida sellises olukorras teha?

Kindlasti tasub kontrollida kõiki neid terviseuuringuid, mis tõu aretuserinõuetega nõutud on või millega uuritakse tõule tüüpilisi probleeme (näiteks kui siberi husky puhul hetkel kehtivaid aretusnõudeid ei eksisteeri, võiks aretuskoertel siiski uurida silmi, sest silmahaigused on sellel tõul esineda võivatest vähestest tervisemuredest, üks levinumaid). Tõukohaste aretuserinõuetega Eestis, saad tutvuda siin: http://kennelliit.ee/wp-content/uploads/2014/04/TRM-lisa-2-1-1-2017.pdf, ent nõuded võivad erineda riigiti ning nagu öeldud, ei pruugi nõuetega kaetud olla kõik tõule omased terviseprobleemid. Samas võib antud nimekirja põhjal kontrollida, kas kasvatajal on kõik aretusnõuded täidetud ja selles osas kutsikate dokumentatsioon korras.

Terviseprobleemide osas aga, mida uurida ei saa, tuleb mängida väikest viisi detektiivi. Otsi internetist kutsikate sugulaste nimesid ja väiksemaidki vihjeid nende terviseprobleemidele. Räägi erinevate kasvatajate või kutsikaomanikega ja uuri, kas keegi on kuulnud mingitest sind huvitavatest terviseprobleemidest seal sugupuus. Suurimaks abiks tuleb loomulikult tõeliselt pädev ja kogenud kasvataja, kes ise ausalt sulle ette kannab enda pesakonna sugupuus teada olevad probleemid. Ära karda kasvatajat, kes tunnistab sulle ausalt, et sinu tulevase kutsika vana-vanaonul olid seletamatul põhjusel krambid ning et tal pole aimugi, milline koer oli selle pesakonna vaar-vaar-vanaisa. Karda kasvatajat, kes püüab väita, et ta tunneb kõiki koeri oma koerte sugupuus ning kõik koerad seal on olnud absoluutselt ja 100% terved, ega kanna ühtegi geneetilist terviseprobleemi.

Andmed registrites
Kui kasvataja väidab enda koertel olevat ametlikud terviseuuringud, võistlustulemused või näitusetulemused tehtud, siis tuleb sul selle väite paikapidavust kontrollida Eesti Kennelliidu Tõuregistrist, sisestades sinna koera vanema ametliku nime: http://register.kennelliit.ee/

Ups, koera nime ei olegi registris? Kontrolli, kas kirjutasid nime õigesti ja uuri kasvatajalt, kas koer on Eesti registris. Kui tegemist on nt Soome registris oleva koeraga, peaksid tema andmed kajastuma siin http://jalostus.kennelliitto.fi/frmEtusivu.aspx ja ka teistel naaberriikidel on olemas oma andmebaasid, kuhu on sisestatud koerte andmed (uuri kasvatajatelt täpsemalt). Kui koera andmeid ei ole üheski FCI allorganisatsiooni registris, peaks see panema tööle punase tulukese- kas tegemist on üldse paberitega koeraga? Siin oleks mõistlik võtta endale appi keegi, kellel on paberitega koer endal olemas ja kes oskab sind aidata taustauuringu tegemisel, kuna kasvataja võib sulle vabalt koera päritolu osas ka valeandmeid anda (kui sul sellist tuttavat ei ole, pöördu jälle tõuühingu poole). Eriti eksitavad ja ohtlikud on alternatiivorganisatsioonid, kust väljastatakse ka justkui pabereid, kuid need paberid ei anna kahjuks kinnitust koera tõulisuse ega aretusnõuetele vastavuse kohta. Paberid paberite pärast ei ole olulised. Oluline on nende sisu ja autentsus!
​
Leidsid koera andmed registrist? Siis tuleb uurida tähelepanelikult, kas kõik andmed, mida kasvataja väidab koera vanematel olevat, on korrektselt registrisse kantud. Kõik ametlikud terviseuuringute, näituste ja võistluste tulemused, mis on Eestis tehtud, on kantud registris koera individuaalsele lehele. Samuti saad sa siit kontrollida, kas sugupuu kattub väidetuga ja palju muud. Kui tulemusi ei ole kantud registrisse, tuleb küsida kasvatajalt miks, paluda edastada koopia tulemustest ning küsida Kennelliidust otse järgi, kas selline dokument on ikka asjakohane, või on tegemist mitteametliku tulemusega. Mitteametlikud tulemused ei vasta üldiselt ametlikele tulemustele kehtestatud normidele ning seetõttu ei saa neid pidada usaldusväärseks.

Vanemad? Iseloom, tervis, soodumused

​Kui sul on koeravõtu eesmärk selge, siis tuleb esimese asjana uurida koera vanemaid. Koera vanemad peaksid endas kandma neid omadusi, mida sa otsid, sest täpselt nagu kaks siga ei saa anda järglaseks kägu, ei saa ka kaks närvilist ja kummalise kehaehitusega koera anda järglaseks võrratut näituse- või sportkoera. Mida geenibaasis ei ole, seda lihtsalt ei ole.

Lähisugulased- laiendatud sugupuu vs klassikaline 5 põlve sugupuu

Lisaks vanematele, on sul tegelikult vaja viia ennast kurssi koera suguvõsaga. Kennelliidu lehelt leidsid sa oma koera klassikalise 5 põlve sugupuu. Kui oled sealt vähemalt osasid koeri näinud ja nad sarnanevad oma omadustelt sinu soovitule, on super. Pesakonna valikul on sellest sugupuu vormist aga veel olulisem nn laiendatud sugupuu. Laiendatud sugupuus peetakse arvet kõikide õdede-vendade ja onude-tädide üle. Sinu tulevasele koerale sarnasema koera leiad sa tõenäolisemalt oma koera ema ja isa õdede ja vendade hulgast, kui 5 põlve sugupuu viiendas põlves seisvate uhkete maailmavõitjast esivanemate seast. Miks? Sest koerad sarnanevad kõige rohkem oma lähisugulastele ja paljud omadused võivad põlvede jooksul hoopistükis kaduma minna. Seepärast võibki olla nii, et maailmavõitjat sugupuus sisaldav koerake ei saa näitustel kuidagi isegi rahuldavat hinnet kätte. Mingil põhjusel selle maailmavõitja geenid ei kandunud lihtsalt sellele koerale edasi. Küll aga on see koerake üsna suure tõenäosusega oma vendade-õdede ja onude-tädidega ühte tüüpi.

Ema iseloom ja selle mõju

Lisaks geneetiliselt pärilikele omadustele, on väga oluline pesakonna ema iseloom ja käitumine. Nimelt on teadlased avastanud, et kui kasutada geneetiliselt enesekindlate koerte kutsikatel ammena ebakindlat koera, võivad kutsikad õppida kartma samu asju, mida nende amm. Seetõttu on ülioluline see, mismoodi käitub emasloom kutsikate juures ja vahel isegi on parem, kui kutsikate külastuse ajal eraldatakse veidi ujedam emasloom oma kutsikatest, et ta neid negatiivselt mõjutada ei saaks.

Kasvataja oskused ja tegevused

Mida tõsisem on sinu harrastushuvi, seda olulisem on sinu jaoks ka see, mida kasvataja kutsikatega teeb. Sportkoeraperspektiiviga pesakonna puhul on väga oluline, et kasvataja oskaks ja tahaks juba varases arengustaadiumis äratada kutsikates vajalikke instinkte nagu saagiinstinkt, toidutahe ning inimesele orienteeritus. Samuti on oluline nt varane oskuslik sotsialiseerimine ja kutsikate koordinatsiooni arendamine. Kuna kõik need tegevused nõuavad aga kasvatajalt väga teadlikku tegutsemist, siis kohati võib tegevuse puudumine olla parem, kui valesti tehtud tegevused. Tea, mida sul vaja on ja leia sobiv kasvataja!

Kutsikatega spetsiifiline tegelemine on muide ka kutsikate iseloomu testimise aluseks- kasvataja, kes veedab palju aega kutsikate sotsialiseerimise, nendega mängimise ja võib-olla lihtsamate harjutuste tegemisel, omab paremat ülevaadet kutsikate stressitaluvusest, instinktidest ja õppimiskiirusest, kui kasvataja, kes kutsikatega nii palju ei tegele või neid asju vaadata ei oska.


Kasvukeskkond

Pesakonna kasvukeskkond on samuti oluline. Kutsikas peaks olema loovutuseaks näinud ja kogenud erinevaid pindu, helisid, lõhnu ja olevusi, kuid ennekõike peavad need kogemused olema positiivsed ja meeldivad. Uuri kindlasti, milline on kasvataja plaan kasvukeskkonna stimuleerimiseks kutsikatel ning kuidas ta on talitanud ehmatuste või ülestimuleerimise vältimiseks.

Kui kutsikaaedik on täis ohutut rämpsu (plastpudelid, roikad, kilisevad-kolisevad esemed, erinavaid pinnakatteid jms) siis nii uskumatu, kui see ka ei ole- see on märk SUPER kasvatajast! See näitab, et kasvataja on tutvustanud kutsikatele kõige vastuvõtlikumas eas erinevaid materjale, pindasid, erinevalt käituvaid esemeid ja palju muud. Selliste kutsikate silmaring on loovutuseaks juba palju avaram, ning tänu sellele on neil tunduvalt lihtsam kohaneda oma uues elus kohatavate asjade ja olukordadega.

Paar sõna pesakonna suurusest ja loovutuseast

Pesakonna suurus võib olla samuti oluline.Väga suures pesakonnas peavad kutsikad võitlema toidu ja tähelepanu nimel ning neil võib olla suurem soodumus ennast ka tulevikus elus läbi suruda. Üksikuna sündinud kutsikate osas tuleks aga olla ettevaatlik ja uurida kasvatajalt, kas ta on leidnud sellele kutsikale võimalusi teiste kutsikatega kokkupuuteks. Kutsikad õpivad pesakonnakaaslastega mängides reguleerima oma hammustuse tugevust, lugema teiste kehakeelt ja vältima konflikte. Üksikuna sündinud kutsikal võivad sellised vajalikud sotsiaalsed oskused olla puudulikult arenenud.

Eriti ettevaatlik tuleks aga olla ilma emasloomata kasvanud üksiku kutsikaga või kutsikaga, kes on loovutatud uude perre väga varajases eas (alla 7 nädala vanusena), sest sellise kutsikaga on eriti suur oht sotsiaalsete oskuste puudujääkideks ning lisaks on ka kõrgendatud oht nn seksuaalsele vermimisele inimese suhtes. See tähendab seda, et kutsikas peab inimesi enda liigikaaslaseks ega näe teisi koeri tulevikus sellena. See võib tekitada tõsiseid probleeme suheldes nii inimeste kui ka koertega ning see probleem ei ole lahendatav koera elu jooksul! Õnneks esineb selliseid kutsikaid haruharva :).

​Kui koera tõug või tüüp on valitud, on järgmine samm kasvataja valik. Kasvataja ehk kenneli omanik on see inimene, kes müüb pesakonnast kutsikaid. Tavaliselt ei ole tegemist elukutse, vaid hobiga ja seetõttu lasub kasvataja õlgadel raske kohustus omandada oma põhitöö kõrvalt teadmisi pärilikkusest, sugupuudest ja paljust muust vajalikust. Tõenäosus, et sa tunned isiklikul ja professionaalsel tasandil kasvõi ühte endale sobivat tõugu koerte kasvatajat läbi ja lõhki, on küllaltki väike. Ja ka sellisel juhul tuleb sul omada väga head kriitikameelt, sest oma sõbra tegevust kriitiliselt analüüsida on vaat et kõige raskem. Kuidas siis hinnata kasvataja taset? Toon mõned näited.

​


Koduleht, kui visiitkaart
Ehkki kodulehe loomine eeldab spetsiifilisi oskuseid, on kodulehe tegemine tänapäeval üsna lihtsaks tehtud ja seega kättesaadav enamusele inimestele. Üldiselt on kodulehed olemas kasvatajatel, kes tahavad nö pildil püsida ja kellel ei ole kombeks probleemide korral päris õhku haihtuda (Ehkki on ka väga häid kasvatajaid, kellel kodulehte ei ole. Neid kasvatajaid tuntakse koerandusringkonnas üldiselt nime pidi väga hästi). Kui kodulehtedel ei ole saadaval uusimat infot ja kõiki tulemusi kajastatud, siis see ei ole veel ohu märk, sest tihti on korralikud kasvatajad oma koertega tegelemisega niivõrd hõivatud, et nad lihtsalt ei jõua kõike kodulehele kanda. Facebookis on lood lihtsamad ja osa infost leiad kindlasti ka sealt. Küll aga tasub olla tähelepanelik mõne küsimuse osas:

• Kas koerte kirjelduses on toodud ära ainult positiivsed ja toredad asjad? See võib viidata nn kennelpimedusele, sest täiuslikku koera ei ole olemas. Kas kasvataja jätab teadlikult midagi mainimata, või ei oska ta enda koera kriitiliselt hinnata?
• Millised andmed on koerte kohta üles pandud? Oluline info nagu sugupuu, terviseuuringute tulemused, näituste-võistluste tulemused ning korrektsed seisupildid võiksid enamuse koerte kohta kodulehelt leitavad olla, sest need on ju need asjad, mille alusel kutsikaostja koera vanemaid hinnata saab. Väga positiivselt mõjub ka see, kui koerte kohta on kirjutatud kasvõi lühikesed iseloomustused. See näitab kasvataja analüüsioskust ja annab teile võimaluse anda esmane hinnang koera iseloomule.
• Kutsikasoovijate adekvaatne informeerimine. Kas kasvataja on kirjutanud tõu miinuspooltest või märkinud kuskil ära, et ta ei müü kutsikaid igale soovijale? See on hea märk, sest kasvataja kohustus on valida enda kutsikatele sobivad omanikud. Igale inimesele ei sobi paraku iga tõug ja parem on, kui inimene saab seda teada enne kutsika koju toomist.
• Üldine keelekasutus ja suhtumine. Kirjavigadest kubisev, google translatega tõlgitud või sapine ja õel suhtumine jätavad kasvatajast kohe eos kahtlase mulje. Kui kasvataja ei suuda ennast selgelt ja heasportlaslikult väljendada juhusliku lugeja ees, kes tema kodulehele satub, siis kuidas hakkab ta suhtlema sinuga? Milles sind süüdistama? Kasvataja peab jätma sulle sümpaatse mulje, sest ettenägematute probleemide korral on teil võib-olla vaja suhelda ka tulevikus.
• Koerte seisukord. Kas koerad piltidel ja videotel tunduvad heas seisukorras ja hästi hoitud, armastatud? Ma ei pea silmas seda, kas neil on piltidel välja kammimata aluskarv või kas neid hoitakse aedikutes. Sellised asjad on suure kenneli puhul üsna tavapärased, ega mõjuta tingimata koerte heaolu. Küll aga valmistab mulle muret, kui on näha läbi vajunud selgadega emaskoeri, nõretavaid silmi, halba füüsilist vormi jms. Vahel ütlevad ka koera silmad rohkem, kui 1000 sõna. 

Pesakondade hulk aastas
Aktiivsetel kasvatajatel sünnib tavaliselt aastas mitu pesakonda, kuid kui kasvatajal on konstantselt mitu pesakonda kutsikaid saadaval, peaks kutsikaostja peas süttima alarmtuluke. Mitte üheski riigis ei ole koerte puudus nii suur, et oleks vaja toota igakuiselt kümme uut kutsikat juurde. Kõik need kutsikad vajavad endale perekonda aga enne seda vajavad nad kasvataja poolset ettevalmistust. Küsige mõnelt tõeliselt healt kasvatajalt, kui suur töö on ühe pesakonna kõigi kutsikate ettevalmistus, ning te saate teada, et rohkem kui kaks pesakonda korraga või pesakondade kasvatamine aastaringselt, on hullumeelsus – sedasi ei saa lihtsalt enam garanteerida, et kutsikad on saanud piisavalt individuaalset tähelepanu ja hoolt enne loovutusikka jõudmist.
Selliste masskasvatajate, ehk millerite juurest ostetud kutsikatel on tihtilugu probleeme sotsialiseerimisega, ressursivalvamisega, stressitaluvusega ja tervisega. Kusjuures terviseprobleemid jagunevad lihtsamateks parasiitaalseteks haigusteks ja koledateks pärilikeks haigusteks. Olen ise oma silmaga näinud ja kuulnud ka teistelt koolitajatelt ning kasvatajatelt nn tõukoeralaadsete koertega seotud muredest ja läbivad tõsisemad probleemid on olnud: inimhirm, erinevad agressiooniga päädivad probleemid, allergiad, epilepsia, spondüloos, düsplaasia, silmaprobleemid jpm. Need on asjad, mida hoolikate aretusvalikutega on võimalik ennetada või minimeerida, kuid mis tõusevad pinnale koerte masstootmise olukorras, kus „kasvatajal“ ei ole aega, huvi ega teadmisi aretusest ja geneetilistest seaduspäradest.
​
Aretuseesmärgid
Sa saad kasvataja tegevust hinnata tegelikult ka ainult ühe lihtsa küsimusega. Mis eesmärgil on tehtud see pesakond? Kui küsimuse vastuseks tuleb ebamäärane häma või sa saad pahameele osaliseks, siis võib olla üsna kindel, et kasvataja ei tea ise ka miks ta selle pesakonna tegi. See aga paneb mõtlema, kas sellist pesakonda üldse on vaja või mis lisandväärtust selline pesakond pakkuda saab? Samuti tekib siis küsimus, kas kasvataja omab piisavaid teadmisi aretusega tegelemiseks ja oskab vältida keeruka pärilikkusmustriga geneetilisi probleeme?
Head aretuseesmärgid on konkreetsete iseloomu-, välimiku-, tervise- või tööomaduste kinnitamine sugupuusse. Kusjuures kasvataja peaks suutma siis ka konkreetselt välja tuua, millised on need soovitud omadused ja miks ta arvab, et ta just antud isendite paaritusest neid omadusi võimendada saab. Vastuse hindamisel tuleb sul endal olla skeptiline ja osata teha vahet müütidel ja tegelikkusel, ning tunda tõustandardit. Näiteks, kui huskykasvataja väidab, et ta tugineb oma aretusvalikutes välimikuomaduste kinnistamisele ning koeri vaadates me näeme, et neil on tõule ebatüüpiliselt ümmargune rinnakorv, siis tuleb esitada täiendav küsimus, miks kasvataja sellist koera tõuomast tööd takistavat omadust kinnistada soovib. Või kui huskykasvataja tuleb väitma, et tema aretab koeri nende ilusate siniste silmade pärast, mis on super haruldane omadus, siis a) kiire pilk standardile kinnitab, et selles tõus on lubatud ühte moodi kõiki värvi silmad ning b) näitustel ja tänavapildis silma jäävatest huskydest rohkem kui pooled on sinist värvi silmadega. Seega üritab see kasvataja panna antud tõu müügimagnetit enda kasuks tööle lihtsalt ja sellel ei ole mingit pistmist teadliku aretusvalikuga.

Kogemus ja teadmised. Mida ta oma koertega teeb?
Inimene, kes on otsustanud tegeleda koerte aretusega, peaks olema ka muus osas aktiivne harrastaja. See tähendab, et lisaks koerte paaritamisele ja nunnude kutsikate vaatamisele, peaks ta a) osalema aktiivselt ja regulaarselt võistlustel, näitustel või tegema oma koertega tõuomast tööd b) tegelema pideva enesetäiendusega geneetika ja kutsikate ettevalmistuse vallas. Ainult praktiline kogemus ja teoreetilised teadmised tagavad selle, et inimene teab, mida ta teeb. Antud juhul siis selle, et inimene teab, millised omadused tema valitud harrastusalal töötavad ja millised mitte. Ühtlasi, et ta teab, kuidas need asjad päranduvad ning seega ta oskab reaalselt oma aretusvalikutega tingida olukorda, et neid omadusi rohkem esineks.
Siinkohal tuleb aga olla skeptiline tulemuste suhtes. Kui inimene pakub müügiks super näitusekoera, aga ei ole enda koertega häid tulemusi saavutanud, tekib küsimus, miks peaksid ilma geneetilise eelduseta kutsikad, saavutama neid tulemusi? Eriti skeptiline tuleb aga olla spordi ja tööomaduste osas, sest siin algavad tihtilugu pihta nö kalamehejutud. Usalda jutu asemel pigem seda, mida kinnitavad ametlikud tulemused, sinu nähtud videod või veel parem, vaata päriselus järgi, mida koer teeb. Kui sul endal puuduvad antud vallas kogemused, küsi nõu mõnelt kogenud harrastajalt, sest muidu võib kergesti juhtuda, et ostad endale F1 raha eest zhiguli ning sinu suurtest spordiunistustest selle koeraga asja ei saagi.

​Kodus olevate koerte konditsioon
Nii  nagu hindasid kodulehel nähtud koerte konditsiooni, tee seda ka kasvatajat külastades. Lisaks jälgi hoolega koerte käitumist. Kroonilisele stressile või muudele probleemidele viitavad nt: Karva tuhmumine ja struktuuri halvenemine, ülekaal-alakaal, lööbed ja nahahaigused, sekreetide eritumine silmast või kõrvast, erinevad haigused, apaatsus või hüperaktiivsus, enesevigastamine, destruktiivne käitumine, sundkäitumised (nt loomaaedades nähtud edasi-tagasi saalimine). Vaata ka kuidas koerad suhtuvad oma kasvatajasse. Kas nad rõõmustavad tema seltskonna üle ja otsivad temaga kontakti, või pigem väldivad teda?
Kindlasti tuleb tunda ka tõugu. Mis on mõne tõu puhul kahtlane apaatsus (nt bordercollie või malinoisi puhul), võib olla teisele täiesti normaalne (nt tiibeti mastifile või chow chowle).
 
Kutsikate konditsioon
Kas kutsikad on heas toitumuses või tunduvad liiga paksud või kõhnad (enamus tõugude puhul peaksid ribid tunda olema, kuid mitte välja turritama)? Uuri kutsika karvu laiali lükates, kas nahal on märke välisparasiitidest. Tähelepanelik tasub olla ka pesakoha hügieeni ning väljaheidete osas, kuigi oluline on teada, et kutsikatel esineb kergesti kõhulahtisust ning nende järel täieliku puhtuse pidamine on kohati võimatu missioon. Hinda siin just seda, kas kasvataja ka neid nüansse märkab ja milline on tema tahe murekohti lahendada. Kui kasvataja näib täiesti ükskõikne selle suhtes, et kutsikad teineteise rooja söövad või ei paista märkavat ka akuutset kõhulahtisust, jätab see kahtlase mulje. Hea märk on see, kui kutsikad elavad muu igapäevamelu keskel, ükskõik kas aedikus või kasvataja juures toas (see sõltub juba natuke ka tõust, sest nt chihuahua kutsikaid lumehanges pidada oleks kriminaalne kuritegu, samas kui suurt huskypesakonda toas üles kasvatada, kõlab samuti natuke hullumeelselt).

​Vastutusvõime
Uuri kasvatajalt millise vastutuse ta oma kutsikate eest võtab. Mis saab siis, kui tema aretatud kutsikal avastatakse mõni terviseprobleem või ta osutub hiljem töö- või välimikuomaduste poolest nö praagiks. Korralikul kasvatajal on sellisteks puhkudeks plaan paigas ja enamasti pakutakse kas osalist müügitasu tagastamist, ravikulude osalist hüvitamist või asenduskutsikat. Paljud kasvatajad ostavad oma kasvandikud tagasi ja soovivadki esmaostja õigust, kui koer peaks mingil põhjusel uut kodu vajama.
Kõik need asjad fikseeritakse tegelikult ka ostu-müügi lepingus. Seega võidki küsida selle projekti ning uurida täpselt järele. Ilma ostu-müügilepinguta ja sularahas koera ostes kaotad sa juriidiliselt igasuguse nõudeõiguse kutsika kvaliteedi osas, sest tehingu toimumine on tõestamata. Soovitan seega soojalt leping kindlasti sõlmida. Isegi kui ostad krantsi, pange kokkuleppe tingimused paberile kirja (võite kohandada selleks näiteks Kennelliidu ostu-müügilepingu vormi, mille leiad siit: http://kennelliit.ee/kasvatajad/kutsika-muumisega-seotud-dokumendid/).
​
Eriti vastutustundlikud kasvatajad teavitavad tekkivatest probleemidest ka ise oma kutsikaomanikke, sest vahel saavad nad ise geneetilistest probleemidest teada alles mitu aastat pärast paaritust. Olge siis ise ka mõistvad oma koera kasvatajate suhtes. Kasvataja ei ole jumal ja ta ei saa ka parima tahtmise juures garanteerida, et ühtegi probleemi tema järglastel kunagi ei teki. Aus informeerimine on kasvataja juures kuldaväärt omadus!
​
Sümpaatia- eriti erikokkulepete korral!
Kõige tähtsam asi kasvataja valikul on aga vastastikune sümpaatia. Asi on õige siis, kui su süda ütleb, et see koht on õige ning sulle tundub, et ka kasvatajale sina meeldid. Kui südames on aga kahtlusenoot, otsi pigem edasi. Pole midagi hullemat, kui emotsiooni ajel tehtud otsus, mida hiljem kahetsed. Kui soovid alustada ise koerte aretamist, harrastada spordialasid või su koeraga tekib mingeid probleeme, siis hea kasvataja on sulle selles kõiges suureks toeks. Samas kui sarnastes olukordades võivad inimestevahelised suhteprobleemid teha asjad veel palju ebameeldivamaks, kui nad muidu võinuks olla. Eriti hull on lugu konfliktide korral siis, kui tegu on erikokkuleppel ostetud koertega, nagu rendi-, kaasomandi lepingud vms. Usalda oma sisetunnet!
 
Kui hea kasvataja on leitud, tuleb hakata valima pesakonda. Seejuures tuleb arvestada, et sinu leitud suurepärasel kasvatajal ei pruugi sinule sobivat pesakonda üldse sündidagi ning siis tuleb võib-olla leida uus kasvataja (näiteks soovid sina teha oma koeraga tipptasemel sporti, kuid kasvataja kelle sa leidsid, on tegelenud ainult näituste ja harrastusspordiga). Pesakonna valikust täpsemalt kirjutan järgmises artiklis.