Pisut puhkust kulub aeg-ajalt ära kõigile koertele. Muretu russelipoiss Enno käib linnakärast närve puhkamas maakodus igal nädalalõpul. Murekoertega on selline rutiin aga eriti kasulik ja oluline. Autor Kristina Grau
Haldamiseks nimetatakse koerakoolituses seda tegevust, kus me välistame soovimatute käitumiste praktiseerimise keskkonna muutmise abil. Haldamisest rääkides küsivad inimesed tihti: Kas probleemide vältimine ei aita kaasa probleemi süvenemisele? Tänases postituses katsun selgitada miks see nii ei ole ja miks haldamine ikkagi nii tähtis asi on, et ma julgen seda nimetada isegi tähtsaimaks osaks käitumisteraapia protsessis. Alustamegi sellest, mis rolli mängib haldamine treeningplaani juures.
Koera käitumise muutmine koosneb üldjoontes kahest etapist:
1. Treening, ehk uue käitumise kinnistamine läbi praktika ja ohtra premeerimise,
2. Haldamine, ehk vana alternatiivse käitumise välistamine keskkonna muutmise abil.
Kui treeningu tähtsust mõistavad hästi enamus inimesi, kes koertega on kokku puutunud, siis haldamine jääb kahjuks tihtipeale tagaplaanile. Ometi sõltub treeningu edukus alati sellest, kui hoolikalt on käitumist treeningperioodi kestel hallatud. Miks nii?
Esimene põhjus, miks me kasutame haldamist muret tekitavate käitumiste juures, on ohutuse tagamine. Kui me tõkestame koera ligipääsu ärritile või ärritite ligipääsu koerale, ei saa muret tekitav käitumine avalduda. Inimreaktiivset koera inimestest isoleerides saame me välistada selle, et keegi inimene saab hammustada. Sama kehtib ressursse valvavalt koeralt ressurssidele juurdepääsu tõkestamisel või talle ressursside omamise ajal rahu tagamisel. Üksindusahistust põdevat koera üksi mitte jättes välistame me aga koera võimaluse ennast vigastada. Levinuim haldamisvahend koerte puhul on aga jalutusrihm. See külge ja voila!- välistatud on ära jooksmised, teiste loomade taga ajamised, naabriaeda jooksmised, auto alla jäämised ja muud võimalikud viisid surma saada või pahameelt külvata :).
Teine põhjus miks me haldamist kasutame, on käitumise praktiseerimise võimaluse vähendamine. Nagu me kõik teame, siis harjutamine teeb meistriks. See kehtib ka koera käitumise puhul- kui koer saab regulaarselt harjutada soovimatut käitumist, püsib see käitumine nö elus.
Meile kõigile on tuttav see tunne, kus me TEAME mismoodi me reageerima peame aga ometi me teeme automaatselt ikka vanaviisi. See probleem tekib sellest, et ajus liigub informatsioon kergemini edasi juba niiöelda sissetallatud neuroloogilisi radu pidi ja uute radade juurutamine võtab aega. Mida rohkem saab meie või meie koera organism praktiseerida neid sissetallatud radu, seda väiksem võimalus tekib uute alternatiivsete radade sissetöötamiseks. Ja nii juhtubki, et kui koeral on valida teist koera nähes eemaldumise ja haukumise vahel, siis haukumine tuleb tal nii automaatselt, et eemaldumisel ei tekigi mingit võimalust.
Seega võib öelda, et kui me välistame haldamise abil soovimatu käitumise õppeperioodiks, ei saa koer seda neuroloogilist kanalit enam pideva kasutamise abil elus hoida ning aja jooksul muutub haldamisega välistatud käitumine seetõttu nõrgemaks või hääbub sootuks.
Kolmas põhjus on seotud premeerimisajalooga. Kõik loomad käituvad üldjoontes nii, nagu on varasemalt ära tasunud. Seega kui meie koera soovimatu käitumine on näiteks teiste koerte peale haukumine, siis ta on üsna veendunud, et just see käitumine aitab tal peletada teised koerad endast eemale ja vältida seeläbi nendega kokkupuudet. Kui me tahame seda probleemi lahendada, tuleb meil koera veenda, et teised koerad ei ole ohtlikud ning parim viis konflikti vältimiseks on hoopis ümber keeramine ja eemaldumine.
Selleks, et koer hakkaks eelistama seda teist varianti esimesele, on vaja aga tingida olukord, kus ta on konflikti vältimisel edukas just seda teist teed valides ja samal ajal tuleb välistada kõik olukorrad, kus ta teist koera nähes haukuma saaks hakata. Koer, kes kogeb kuuel päeval nädalas, et tema haukumine aitab hirmutavaid olendeid eemale peletada ning üks kord nädalas seda, et eemaldumine võimaldab konflikti vältida, saab 6 x rohkem kinnitust sellele, et vana käitumine töötab hästi ning seetõttu ei ole ta nii aldis eelistama uut käitumisviisi vanale. Premeerimisajalugu lihtsalt soosib vana käitumismustrit edasi.
Koera käitumise muutmine koosneb üldjoontes kahest etapist:
1. Treening, ehk uue käitumise kinnistamine läbi praktika ja ohtra premeerimise,
2. Haldamine, ehk vana alternatiivse käitumise välistamine keskkonna muutmise abil.
Kui treeningu tähtsust mõistavad hästi enamus inimesi, kes koertega on kokku puutunud, siis haldamine jääb kahjuks tihtipeale tagaplaanile. Ometi sõltub treeningu edukus alati sellest, kui hoolikalt on käitumist treeningperioodi kestel hallatud. Miks nii?
Esimene põhjus, miks me kasutame haldamist muret tekitavate käitumiste juures, on ohutuse tagamine. Kui me tõkestame koera ligipääsu ärritile või ärritite ligipääsu koerale, ei saa muret tekitav käitumine avalduda. Inimreaktiivset koera inimestest isoleerides saame me välistada selle, et keegi inimene saab hammustada. Sama kehtib ressursse valvavalt koeralt ressurssidele juurdepääsu tõkestamisel või talle ressursside omamise ajal rahu tagamisel. Üksindusahistust põdevat koera üksi mitte jättes välistame me aga koera võimaluse ennast vigastada. Levinuim haldamisvahend koerte puhul on aga jalutusrihm. See külge ja voila!- välistatud on ära jooksmised, teiste loomade taga ajamised, naabriaeda jooksmised, auto alla jäämised ja muud võimalikud viisid surma saada või pahameelt külvata :).
Teine põhjus miks me haldamist kasutame, on käitumise praktiseerimise võimaluse vähendamine. Nagu me kõik teame, siis harjutamine teeb meistriks. See kehtib ka koera käitumise puhul- kui koer saab regulaarselt harjutada soovimatut käitumist, püsib see käitumine nö elus.
Meile kõigile on tuttav see tunne, kus me TEAME mismoodi me reageerima peame aga ometi me teeme automaatselt ikka vanaviisi. See probleem tekib sellest, et ajus liigub informatsioon kergemini edasi juba niiöelda sissetallatud neuroloogilisi radu pidi ja uute radade juurutamine võtab aega. Mida rohkem saab meie või meie koera organism praktiseerida neid sissetallatud radu, seda väiksem võimalus tekib uute alternatiivsete radade sissetöötamiseks. Ja nii juhtubki, et kui koeral on valida teist koera nähes eemaldumise ja haukumise vahel, siis haukumine tuleb tal nii automaatselt, et eemaldumisel ei tekigi mingit võimalust.
Seega võib öelda, et kui me välistame haldamise abil soovimatu käitumise õppeperioodiks, ei saa koer seda neuroloogilist kanalit enam pideva kasutamise abil elus hoida ning aja jooksul muutub haldamisega välistatud käitumine seetõttu nõrgemaks või hääbub sootuks.
Kolmas põhjus on seotud premeerimisajalooga. Kõik loomad käituvad üldjoontes nii, nagu on varasemalt ära tasunud. Seega kui meie koera soovimatu käitumine on näiteks teiste koerte peale haukumine, siis ta on üsna veendunud, et just see käitumine aitab tal peletada teised koerad endast eemale ja vältida seeläbi nendega kokkupuudet. Kui me tahame seda probleemi lahendada, tuleb meil koera veenda, et teised koerad ei ole ohtlikud ning parim viis konflikti vältimiseks on hoopis ümber keeramine ja eemaldumine.
Selleks, et koer hakkaks eelistama seda teist varianti esimesele, on vaja aga tingida olukord, kus ta on konflikti vältimisel edukas just seda teist teed valides ja samal ajal tuleb välistada kõik olukorrad, kus ta teist koera nähes haukuma saaks hakata. Koer, kes kogeb kuuel päeval nädalas, et tema haukumine aitab hirmutavaid olendeid eemale peletada ning üks kord nädalas seda, et eemaldumine võimaldab konflikti vältida, saab 6 x rohkem kinnitust sellele, et vana käitumine töötab hästi ning seetõttu ei ole ta nii aldis eelistama uut käitumisviisi vanale. Premeerimisajalugu lihtsalt soosib vana käitumismustrit edasi.
See on üks näide reaktiivse koera haldamisest. Selleks, et saaksin oma koera üksi autosse jätta, on mul vaja välistada, et ta mööduvaid koeri näeks, kuni ta ei ole õppinud teiste koertega toime tulema ilma minu juuresolekuta. Pildil nähtav vineer-boks sobib selleks hästi :).
Neljas põhjus seisneb selles, et praktika käigus emotsionaalne käitumine üldiselt intensiivistub ja muutub üha tugevamaks, kuni võib kujuneda päris sundmõtteks välja. Seda tingivad verre paiskuvad stressihormoonid, mis ei lase organismil rahu seisundit taastada. Näiteks kui koeral on kombeks haukuda aiast möödujate peale, siis tema organismi paiskub vastavalt ehmatuse suurusele adrenaliin ja teised juurdekuuluvad hormoonid ning koera üldine erutuse tase tõuseb. Iga möödujaga paiskub vereringesse juurde uus ports hormoone, samas kui eelmise üleelamise jäägid ei ole veel jõudnud lahtuda. Seega esimese mööduja peale haugub koer lühemalt, teise peale pisut pikemalt ning kui koer on olnud juba terve päeva üksi aias ja saanud lakkamatult haukuda kümnete möödujate peale, siis õhtuks on meie koer juba paras närvipundar, keda on väga raske haukumise pealt ära meelitada ning kes hakkab haukuma iga väiksemagi krõpsu peale.
Kui selline asi vältab kuid, saame me lõpuks endale koera, kes aeda pääsedes jookseb otsemaid aia serva ootele ning kütab ennast ka möödujate puudumisel lõpuks nii üles, et hakkab haukuma. Möödujate korral on ta aga juba nii üle erutatud, et igasugune mõistuseraas on peast justkui pühitud ning koer võib minna sellisesse afektiseisundisse, et on ohtlik nii endale kui teistele. Kui me alustame alles siis käitumisteraapiaga, kestab see oluliselt pikemalt kui siis, kui me oleksime haldamisega välistanud käitumise kohe selle tekkimise järel.
Haldamise võlujõud
Kõige imelisem osa haldamise juures seisnebki tegelikult ranges haldamisplaanis, mida nimetatakse ingliskeelses kirjanduses ka kortisooli puhkuseks. Kortisool on aine, mis vallandub verre koos adrenaliiniga, kuid erinevalt adrenaliinist jääb see organismi püsima pisut pikemaks ajaks. Väikse ehmatuse korral võib see kesta mõne päeva, suurema šoki korral aga isegi üle nädala. Terve see aeg, mil kortisooli jäägid veres heljuvad, on koer ärevam, närvilisem ja ületab võitle-või-põgene künnise plahvatuslikult kiiremini. See tähendab, et ka hoolikalt läbimõeldud treeningul võib piisada vaid pisimast valearvestusest ja me ületame koera taluvusläve.
Seda teadmist arvesse võttes saame me aga oma treeningplaanile anda tohutu tõuke, kui me rakendame pisut pikemal perioodil radikaalsemat haldamispoliitikat. Kui me välistame näiteks 10 päeva jooksul oma koera jaoks täielikult igasugused erutavad ja ärritavad olukorrad ning hoiame teda peaaegu nagu vati sees, siis 10 päeva pärast trenni tehes võib meie koer meid oluliselt üllatada oma arengus ja üldises ärevustasemes. Vältida tuleks siis üheaegselt nii ärritiga kokkupuuteid ja stressirohkeid rutiinimuutuseid, kui ka adrenaliinirohkeid möllumänge. Nende asemel võiks pakkuda koerale rahulikumaid tegevusi nagu ninatöö, võimlemine ja enesekontrolli harjutused.
Toon ühe reaalse näite Ronni varal sellest, kui suur vahe on trennidel enne ja pärast kortisooli puhkust:
ENNE:
Detsembris juhtus meil järjest mitu väga paha äpardust, kus lahtised koerad pääsesid Ronnile liiga lähedale ja ta ehmatas. Lisaks oli tema stressitase püsivalt üleval katusel liikuva lume tõttu (see hääl hirmutab teda) ning ta oli mul mingi osa päevast üksinda aias, kus ta sai haukuda möödujate peale. See tähendas, et kuigi ma haldasin hoolikalt tema kokkupuuteid teiste koertega, oli ööpäevas piisavalt aega, et ta siiski saaks kogeda väiksemat sorti reaktsioone ning see hoidis kortisooli taseme tema veres püsivalt üleval. Kui ma sellise Ronniga tegin koerareaktiivsuse trenne, siis märkasin ma juba jalutama minnes, et tema võime rihma lõdvana hoida oli pärsitud. Samuti tema kuulmisvõime ja huvi maiuste vastu. Teist koera silmates võis ta esimese hooga kiunatada või isegi haugatada. Igal juhul kiirenes tema pulss ja hingamine märkimisväärselt. Veendunud teise koera kauguses ja ohutuses, rahunes ta üsna kiiresti maha ja me saime üldiselt vahemaad vähendada umbes 10 meetrini ilma, et ta oleks teise koera suhtes ebamugavustunnet väljendanud.
PÄRAST:
Jaanuaris tegin ma Ronnile 10 päevase kortisooli puhkuse, mille vältel oli ta praktiliselt minu külge liimitud. Ta ei olnud sel perioodil üldse üksi aias, magas meie juures, käis minuga tööl kaasas ja jalutamas käisime ainult kohtades, kus ma olin 100% veendunud et ta ei tunne isegi teise koera lõhnu. Nädala lõpus läksime me taas oma reaktiivsustrenni tegema. Juba jalutama minnes tundsin ma, et mul on palju rohkem koera kui tavaliselt- Ronni hoidis rihma lõdvana, sõi hea isuga ja oli igatepidi väga heas tujus. Teist koera silmates Ronni vaatas teda momendiks ja kalpsas siis kutsikalikult pehmete lihastega minu juurde preemiat otsima. Saime vahemaa vähendada lõpuks selliseks, et jalutasime koeri kõrvuti ja lasime neil teineteist nuuskida. Kogu selle aja oli Ronni väga kontaktialdis ja muretu.
Sama asja oleme saanud katsetada ka mõne murelike koerte grupi õpilasega ja selle efekt on alati olnud uskumatu. Sisuliselt ühe trenniga oleme saanud vähendada vahemaid või tõsta raskusastet rohkem, kui muidu mitme nädalase tööga. Puhas maagia, kui küsite minu arvamust! :)
Ja seepärast ma ütlengi, et haldamine on kõige imelisem vahend murekäitumiste lahendamisel. Jah, ma tean, et seda on kohati raske korraldada, kui mitte öelda võimatu...aga sellise efekti nimel tasub ikkagi proovida. Ka poolikult tehtud haldamine on parem kui mitte midagi ja kui teil on võimalik oma koera niimoodi rangemalt hallata kasvõi 10 päeva üks kord paari kuu tagant, siis ma siiralt soovitan seda ikkagi proovida. Uskuge mind, see üllatus on väga magus!
Kui te olete aga lõputust haldamisest väsinud, on veel viimane võimalus liituda sellesuvise Murelike koerte treening-grupiga ning lisada haldamisele teraapiatöö:
http://koertekoolkratt.ee/index.php/kursused/kursus-murelikud-koerad/
Kui selline asi vältab kuid, saame me lõpuks endale koera, kes aeda pääsedes jookseb otsemaid aia serva ootele ning kütab ennast ka möödujate puudumisel lõpuks nii üles, et hakkab haukuma. Möödujate korral on ta aga juba nii üle erutatud, et igasugune mõistuseraas on peast justkui pühitud ning koer võib minna sellisesse afektiseisundisse, et on ohtlik nii endale kui teistele. Kui me alustame alles siis käitumisteraapiaga, kestab see oluliselt pikemalt kui siis, kui me oleksime haldamisega välistanud käitumise kohe selle tekkimise järel.
Haldamise võlujõud
Kõige imelisem osa haldamise juures seisnebki tegelikult ranges haldamisplaanis, mida nimetatakse ingliskeelses kirjanduses ka kortisooli puhkuseks. Kortisool on aine, mis vallandub verre koos adrenaliiniga, kuid erinevalt adrenaliinist jääb see organismi püsima pisut pikemaks ajaks. Väikse ehmatuse korral võib see kesta mõne päeva, suurema šoki korral aga isegi üle nädala. Terve see aeg, mil kortisooli jäägid veres heljuvad, on koer ärevam, närvilisem ja ületab võitle-või-põgene künnise plahvatuslikult kiiremini. See tähendab, et ka hoolikalt läbimõeldud treeningul võib piisada vaid pisimast valearvestusest ja me ületame koera taluvusläve.
Seda teadmist arvesse võttes saame me aga oma treeningplaanile anda tohutu tõuke, kui me rakendame pisut pikemal perioodil radikaalsemat haldamispoliitikat. Kui me välistame näiteks 10 päeva jooksul oma koera jaoks täielikult igasugused erutavad ja ärritavad olukorrad ning hoiame teda peaaegu nagu vati sees, siis 10 päeva pärast trenni tehes võib meie koer meid oluliselt üllatada oma arengus ja üldises ärevustasemes. Vältida tuleks siis üheaegselt nii ärritiga kokkupuuteid ja stressirohkeid rutiinimuutuseid, kui ka adrenaliinirohkeid möllumänge. Nende asemel võiks pakkuda koerale rahulikumaid tegevusi nagu ninatöö, võimlemine ja enesekontrolli harjutused.
Toon ühe reaalse näite Ronni varal sellest, kui suur vahe on trennidel enne ja pärast kortisooli puhkust:
ENNE:
Detsembris juhtus meil järjest mitu väga paha äpardust, kus lahtised koerad pääsesid Ronnile liiga lähedale ja ta ehmatas. Lisaks oli tema stressitase püsivalt üleval katusel liikuva lume tõttu (see hääl hirmutab teda) ning ta oli mul mingi osa päevast üksinda aias, kus ta sai haukuda möödujate peale. See tähendas, et kuigi ma haldasin hoolikalt tema kokkupuuteid teiste koertega, oli ööpäevas piisavalt aega, et ta siiski saaks kogeda väiksemat sorti reaktsioone ning see hoidis kortisooli taseme tema veres püsivalt üleval. Kui ma sellise Ronniga tegin koerareaktiivsuse trenne, siis märkasin ma juba jalutama minnes, et tema võime rihma lõdvana hoida oli pärsitud. Samuti tema kuulmisvõime ja huvi maiuste vastu. Teist koera silmates võis ta esimese hooga kiunatada või isegi haugatada. Igal juhul kiirenes tema pulss ja hingamine märkimisväärselt. Veendunud teise koera kauguses ja ohutuses, rahunes ta üsna kiiresti maha ja me saime üldiselt vahemaad vähendada umbes 10 meetrini ilma, et ta oleks teise koera suhtes ebamugavustunnet väljendanud.
PÄRAST:
Jaanuaris tegin ma Ronnile 10 päevase kortisooli puhkuse, mille vältel oli ta praktiliselt minu külge liimitud. Ta ei olnud sel perioodil üldse üksi aias, magas meie juures, käis minuga tööl kaasas ja jalutamas käisime ainult kohtades, kus ma olin 100% veendunud et ta ei tunne isegi teise koera lõhnu. Nädala lõpus läksime me taas oma reaktiivsustrenni tegema. Juba jalutama minnes tundsin ma, et mul on palju rohkem koera kui tavaliselt- Ronni hoidis rihma lõdvana, sõi hea isuga ja oli igatepidi väga heas tujus. Teist koera silmates Ronni vaatas teda momendiks ja kalpsas siis kutsikalikult pehmete lihastega minu juurde preemiat otsima. Saime vahemaa vähendada lõpuks selliseks, et jalutasime koeri kõrvuti ja lasime neil teineteist nuuskida. Kogu selle aja oli Ronni väga kontaktialdis ja muretu.
Sama asja oleme saanud katsetada ka mõne murelike koerte grupi õpilasega ja selle efekt on alati olnud uskumatu. Sisuliselt ühe trenniga oleme saanud vähendada vahemaid või tõsta raskusastet rohkem, kui muidu mitme nädalase tööga. Puhas maagia, kui küsite minu arvamust! :)
Ja seepärast ma ütlengi, et haldamine on kõige imelisem vahend murekäitumiste lahendamisel. Jah, ma tean, et seda on kohati raske korraldada, kui mitte öelda võimatu...aga sellise efekti nimel tasub ikkagi proovida. Ka poolikult tehtud haldamine on parem kui mitte midagi ja kui teil on võimalik oma koera niimoodi rangemalt hallata kasvõi 10 päeva üks kord paari kuu tagant, siis ma siiralt soovitan seda ikkagi proovida. Uskuge mind, see üllatus on väga magus!
Kui te olete aga lõputust haldamisest väsinud, on veel viimane võimalus liituda sellesuvise Murelike koerte treening-grupiga ning lisada haldamisele teraapiatöö:
http://koertekoolkratt.ee/index.php/kursused/kursus-murelikud-koerad/
RSS Feed
