Ronni erinevatest hirmuprobleemidest on järele jäänud vaid hirm teiste loomade ees- neid nähes võib ta juhe nii kokku joosta, et ta röögib ja rabeleb rihma otsas suures paanikas. Oleme nüüd lõpuks saanud süstemaatilisemalt ka selle probleemi lahendamisega tegelema hakata, kuna leidsin võimaluse vältida igapäevaseid reaktsioone aiast mööduvate koerte osas (regulaarne ebameeldiv kokkupuude ärritiga ei lase teraapiatöös eriti edasi liikuda).

Panen kirja väikse trennikordade tabeli, kus on info viimase kahe kuu treeningpartnerite, ülesehituse ja edukuse kohta. Kuupäevi ei mäleta aga trennid on leidnud aset umbes paar korda nädalas mai keskpaigast kuni tänaseni. Sellise tabeli pidamisest on abi, kui on vaja erapooletult hinnata treeningplaani edukust. Antud juhul on näha, et muretumate ja heade sotsiaalsete oskustega koertega laabusid trennid paremini, kui koertega kellel on sarnased probleemid teiste koertega suhtlemisel (mida oligi oodata). Samuti on näha selge seos väsimuse või võimaliku eelneva reaktsiooni ning ebaõnnestunud trenni vahel.


​ 
Planeeritud trennidega paralleelselt on meil olnud juhuslikke kohtumisi mööduvate koertega, millest enamust olen saanud paari panna maiusega ning millele ta seetõttu enam ei ole väga aldis reageerima. Ainsaks erandiks oli halb juhus eelmisel nädalal, kui meie peitu pargitud autost möödus lähedalt võõras koer ja mina olin autost kaugel- sellele järgnes tugev reaktsioon (võimalik et seda süvendas ka Ronni väsimus).

Lisaks kohtumistele kodust väljaspool, tekkis ühel päeval meie kõrvalaeda vene hurt, kelle ilmumist ma alguses ei märganud ja kelle peale Ronni esimese hooga haukus. Hiljem tegin rihma otsas suuremal distantsil oma aias BAT setupi ning õhtu jooksul toimunud 3 sessiooniga jõudsime nii kaugele, et koerad tutvusid läbi aia ning kutsusid teineteist mängule. Samas avastasin, et meie külla on tekkinud uus tädike, kes jalutab oma suure ja samuti reaktiivse koeraga igapäevaselt täpselt meie aiast mööda ja siis kohe tagasi. Seda koera nähes reageerib Ronni tugevamalt, kui ühelegi teisele koerale ning nagu oli näha ka trennide logist, mõjutas selle koera nägemine teda ka kohtumistel teiste koertega. Selleks et Ronni seda koera rohkem ei näeks ja talle reageerida ei saaks, on Ronni kolinud ümber tubasele režiimile ja jalutab väljas ainult koos minuga. Selle koera nägemisel rahulikuks jäämine on meie töö nö viimane level.

Üldjoontes võib öelda, et Ronni on muutunud selle lühikese ajaga palju kergemini juhitavaks ja pehmemaks teiste koertega kohtumisel ning teeb suurema tõenäosusega õigeid valikuid (pea ära keeramine ja eemaldumine, kui hakkab ebamugav ning ärritite rahulik vaatlemine). 

Eile toimus meil kolmas trenn juba tuttava tiibeti mastifiga (tervitused Otule!) Kiilis ning saavutasime BAT tüüpi sessiooniga lõpuks umbes 5 meetrise vahemaa, kus mõlema koera lihased jäid pehmeks, rihm lõdvaks ning suudeti vaadata teineteist rahulikus meeleolus ja seejärel juba pöörduda iseseisvalt tagasi nuuskima. Võib arvata, et mõlema koera arusaam koledatest suurtest mustadest koertest muutus seega veidi positiivsemaks. See on nii hea tunne, kui trennid laabuvad plaanipäraselt :).

Oleme Ronni ja Meeraga juuni algusest tegelenud võimlemisega, mida tutvustas meile Mari (https://pipfit.wordpress.com/). Siin on Ronni esimene trenn (harjutusi viis läbi Mari ja hiljem tegime seda kodus juba ise):

Ning siin on pildid mõlemast koerast nende oma vabalt valitud seisakus juuni alguses ülemisel real ning 18 juulil alumisel real. Olen pahviks löödud kui kiiresti on toimunud suured muutused mu koerte juures. Mõlemad jagavad raskust esi ja tagajalgadele võrdsemalt, seis on kitsam, tagajalad on sirutatud rohkem keha alt välja, seljajoon on tugevam, õlad on painutatud rohkem tahapoole, kannad ei vaata enam sissepoole jne. Ja seda kõike vaid mõne minutilise sessiooniga päevas ilma spetsiaalse varustuseta!

Lõikasin umbes 3 nädalat tagasi esimest korda üle umbes 8 aasta küüsi lõigates koerale sisse. Kahjuks oli see koer just Meera, kes on eriti tundlik selliste asjade suhtes. Andsin talle tookord koheselt kausitäie viinereid ning venitasin küünelõikusega pikalt. Vahepealsel ajal näppisin ta käppasid ja andsin selle eest maiuseid, kuid ei teinud seda eriti süstemaatiliselt. Pigem vältisin alateadlikult konfliktolukorra kordumist, kuni küüned olid juba korralikult üle kasvanud ja valikut enam ei olnud.

Eelmise nädala lõpus proovisin esimest korda uuesti küüsi lõigata. Kõik oli okei ja Meera oli usaldav kuni hetkeni, kus küünetangide surve küüne ümber oli kõige tugevam (see moment vahetult enne lõikuse läbiviimist). Sellel hetkel Meera röögatas kardetud valuaistingu ennetuseks ning pärast seda ma rohkem enam tema käppi katsuda ei saanud. Kõike seda oli puurist jälginud Ronni ja kui järg jõudis temani sai nalja. Alguses tuli ta ootusärevalt minu juurde nagu ikka- küünelõikus tähendab ju, et saab maiuseid! Aga...kui ma võtsin tema suure käpa käte vahele, siis ootas ta hetke...ja röögatas samamoodi nagu Meera enne teda. Ronni ei ole mingi totu ja ta oli märganud Meera trenni vaadeldes, et käpa kätte võtmine on üks kahtlane asi.

Sellest lähtuvalt tuleb mul nüüd teha kummagi koeraga läbi küünelõikuse suhtes vastutingimise/tundetustamise pritseduur ja olla ülihoolas, et ma uuesti sisse ei lõikaks.
NB! Märkus ise-endale- tee seda nii, et teine koer ei näe pealt!

Filmisin eile esimest sessi ja jagan siin Meera sessiooni lõikamata kujul koos märkustega, miks ma tegin ühte või teist asja. Katsun alati oma trennid niimoodi lahti analüüsida, et hiljem oleks hea hinnata trenni kvaliteeti ja teha treeningplaanides vajalikud korrektuurid. Pean märkima, et kaamera ees ds/cc protseduuri teha on palju raskem ja lihtne on koera seetõttu üle survestada, nagu näha on ka järgnevas videos. Ärge siis väga kõvasti naerge mu üle ;).

​Kohe video esimestel sekunditel oli Meera enda kohta tavatult passiivne, vaatas minust mööda, pakkus käppa kõhklevalt ja limpsas lühikese vahega keelt. See kõik ütles mulle, et pean oma plaani ümber tegema.
0:17 alates otsustasin ainult küünetangide nähtavale tuleku eest preemia anda (kuna see protseduur on Meerale tuttav ja ta trenni jooksul pehmenes, siis ma tõstsin samas trennis rasksusastet aga tegelikult on soovitav jätta see etapp eraldiseisvasse sessiooni ja vajadusel korrata alguses mitme sessiooni vältel).
0:26 premeerisin viskega eemale, et saada Meera nö lukust lahti ja anda talle valikuvõimalus tulla minu juurde tagasi või lõpetada trenn. Maiuse taga ajamine ja liikumine vabastavad lihaspingeid ja tõstavad koera meeleolu. Raske harjutuse juures on harjutusest eemaldumine täiendav preemia klassikalise preemia kõrval, sest see aitab pingest vabaneda ja lõdvestuda. Hooldusprotseduuride juures on parim, kui koer on aktiivne ja inimene passiivne pool, sest siis saab koer ise reguleerida mis tempos ja kui pikalt harjutus kestab.
0:29 tagasiteel limpsas ta keelt ja liikus aeglaselt- kerged stressi märgid.
0:30 kääride nägemise peale stressisignaale ei esinenud.
0:38 sain kaks keelelimpsatust
0:45 olin ma rutakas ja lasin tal juba käppa anda hoolimata mitmest keelelimpsatusest ja minu ruumi sisseliikumise vältimisest.
0:48 pakkus ta mulle hiljuti õpitud harjutust alternatiivina nõmeharjutusele
0:54 liikus ta esimest korda innukamalt minu isiklikku ruumi sisse ja pakkus ise käppa
1:01 otsustas ta pagale jääda ja uuesti käppa anda misjärel premeerisin ma käest ja viskega eemale
1:10 tuli ta tagasi ja andis väikse kõhklusega käpa, mida ma puudutasin küünetangiga (keelelmpsatus!)
1:17 kordus sama aga ta liikus mulle lähemale ja enam keelt ei limpsanud
1:24 limpsas ta keelt ja astus sammu eemale- koerte keeles „hei tõmba veidi tagasi, sa kiirustad!“
1:30 kordus jälle tagurdamise trikk ja kiire sisenemine minu ruumi koos käpapakkumisega, käpa puutel minu käega toimus kiire keelelimpsatus
1:38 lasi ta mul käppa küünetangidega katsuda aga limpsas kaks korda keelt, misjärel premeerisin eemale
1:48 sain pärast väikest mõttepausi seni jõulisima käpalöögi, hoidsin käppa veidi pikemalt ja sain ühe keelelimpsatuse koos istumisega, misjärel premeerisin taas eemale
2:06 hüppas ta püsti kui tekkis küünetangide surve ümber küüne, premeerisin taas eemale ja avestades raskusastet viskasin mitu maiust järjest
2:21-2:26 sain väikse frustratsioonisiblimise- Meera tahtis preemiat aga ei tahtnud et ma küünt lõikaks
2:28 proovisin ma jätkata liiga vara ja ta eemaldus minust keelelimpsatuse saatel, järgnes väike paus
2:37 vastas ta mu kutsele ja pakkus uuesti innukalt käppa. Seekord ma ei oodanud pikemalt ja premeerisin kohe (jeei ikkagi arenemisvõimeline inimloom! :D)
2:46 püüdsin korrata aga Meeral olid omad kahtlused ja ta tagurdas eest ära, andsin talle lepituseks ühe maiuse ja meelitasin ta istuvasse asendisse et mul oleks lihtsam käpa hoidmisele püsivust saada, järgneval katsel oli tal taas ebamugav ja ta hüppas püsti
3:06 sain keelelimpsatusega üsna pehme kehakeelega käpa käes hoidmise momendi ja suutsin markeerida okei ajastusega
3:20 toimus samalaadne kordus aga hoidsin käppa käes nõksu liiga kaua nii et ta jõudis seda ära tõmmata
3:35 tuli mul meelde et mul on teine tubli koer veel kes vaikselt puuris ootas! Küpsis mulle selle eest, Ronnile vaikse ootamise eest ja Meerale selle eest et ta ei söönud vahepeal kõiki kausis olevaid vinkusid ära (3:37 oli otsustamise koht) :D. Mina pean andma enda teenitud küpsise aga tagasi sest kuigi ma märkasin Meera pingutust, ei märganud ma seda maiusega premeerida!
Esimesed kordused peale pausi andis Meera mulle väga krõnksus käpa ja ma magasin õiged markeerimismomendid maha.
3:58 tasuta maius- kui ma panen pange nagu ma just tegin, siis ma annan koertele maiuseid niisama, et nad ei maksaks minu vea eest lõivu ja tahaksid minuga edasi mängida
4:07 olin jälle markeerimisega uimane aga premeerisin õnneks ikka
4:12 tegin kogemata tagurdamise õppimisest tuttava käemärgi ja Meera väga innukalt tagurdas. Premeerisin loomulikult, sest ise andsin ju käsu :D
4:29 taipasin ma lõpuks hoida teises käes maiuseid ja sööta teda samal ajal kui käpp on minu käes...aega läks aga asja sai, koer oli kohe palju stabiilsemalt paigal
4:41 oli käpa hoidmine veidi kõhklev
4:50 pakuti taas tagurdamist käemärgi peale aga otsustasin mitte premeerida
4:58 saime taas ühe okei korduse
5:05 Meera tagurdas ja haugatas sest talle on õpetatud häälega maiust nõudma ja ta ilmselt hakkas väsima
5:17 tuli ta kindlameelselt tagasi mu juurde, andis käpa ja ma julgesin lõigata esimese küüne. Sellega trenn lõppes ka.

Mida ma kokkuvõttes järeldasin:
Jäin väga rahule Meeraga, sest tema andis endast parima ja püüdis igati minuga kaasa tulla. Endaga jäin rahule, et suutsin käigu pealt plaani muuta vastavalt Meera käitumisele, kiita palju ja naeratusega (sellise töö juures on treeneri meeleolu väga oluline!) ning ei lasknud Meeral tugevalt stressi minna ega lukku joosta. Järgmine trenn tahan minna paar sammu tagasi ja püüda tugevamat positiivset emotsionaalset vastet- selles videos keskendusin ma tahtmatult rohkem tulemusele, kui emotsionaalsele poolele. Kuidas ma seda muuta saan? Lühem sessioon ja kõrgem premeerimissagedus- kui ma võtan kasutusele samasuguse koguse maiuseid ja jälgin, et preemia tuleks iga 2 sekundi tagant, siis peaks sessiooni kestus lühenema ja premeerimissagedus tihenema. Järgmise trenni plaan on saada koer aktiivselt ja julgelt pakkuma käppa ja liikuda edasi lõpuosas väikse püsivuseni. Küüne lõikus ei ole järgmise trenni eesmärk veel. 

Katsun järgmise sessiooni samuti videole saada ja loodan, et suudan oma seatud eesmärgid seal täita.