Ja võin kinnitada, et see on superhea raamat!
Mina sain seda raamatut lugedes naerda, nutta ja korra oli mul valusa teema tõttu raskusi edasi lugemisega. Autor oli selle raamatu kirjutanud lihtsalt nii südamlikult, et tõesti puudutas sellega ka minu oma. Ja eriliselt tõi naeratuse näole see avastamisrõõm, et nii mõnigi asi, mida mina olen instinktiivselt õigeks pidanud ja teinud aga mida ma ühestki raamatust leidnud ei ole...on ikkagi kuskil raamatus ka äramärkimist leidnud :).
Veidi mõtlemisainet, mida raamat pakkus:
Koerte keel. See on juba üldtuntud tõde, et koerad ei oska valetada. Autor on lausa väitnud, et koerad ei ole isegi mitte võimelised valetama. Nad on nagu nad on ja nad edastavad meile kogu aeg oma mõtteid ja arvamusi. Probleem on aga meiepoolses kuulamises. Enamasti koerte inimsesest sõbrad kas ei pane tähele, mida koerad neile räägivad või kuulevad seda mida nad tahavad kuulda. Ja nii ongi. Kui me ikka tahame väga uskuda, et meie koer naudib midagi, siis me usumegi seda. Nii tekivadki olukorrad, kus "minu koer on ülisõbralik ja armastab teisi koeri" ründab järsku ootamatult võõrast koera. Enne rünnet tõmbas võib-olla see sama sõbralik koer saba jalge vahele, keeras pea kõrvale ja tõmbas oma näonaha pingule. Keegi ei märganud seda, märgati vaid tema sabaliputust kahe jala vahel ja seda, et ta ei urisenud. Siis lasti võõras koer lähemale ja see pistis ilma pikema tseremooniata talle nina saba alla...ja isegi siis ei saanud esimese koera kiirest taganemisest keegi aru, et vaene koer ei taha et teda ahistatakse. Taganemisteed esimesel koeral rihma otsas ei olnud ja lõpuks jäigi ta sundseisu- ja omanik on šokis, et küll on paha ja salakaval koer! Aga ta ju tegelikult hoiatas mitu korda...
Koerte sildistamine. Me tihti ei annagi oma koertele võimalust. Iga bordercollie ei ole sama nutikas, iga siberi husky ei taha kelku vedada ja iga pitbull ei ole agressiivne teiste koerte vastu. Kui meie ootused aga on just sellised, siis paratamatult me kas ei pingutagi koera koolitamisel või vastupidi pingutame, pettume ja vihastame. Mõlemal juhul on kannatajaks koer. Teine sildistamise probleem on keeruliste asjade lihtsustamine- koer on arg, koer on agressiivne. Ja lähtuvalt sellest kantakse ta maha. Samas unustame, et on olemas õpitud käitumine ja on olemas erinevat tüüpi argust-agressiivsust. Mõni koer reageerib inimestele, mõni koertele, mõni muudele loomadele, mõni üldse elututele objektidele. Mõnikord pannakse ühte patta arad koerad, kes kardavad midagi nii paaniliselt et langevad šokiseisundisse koos nende koertega, kes on lihtsalt ettevaatlikud. Ja mõnikord sildistatakse agressiivseks reaktiivne koer, kes lihtsalt reageerib üle ja ei ole tingimata seejuures üldse agressiivne. Ja siis on veel koerad, kes hoiatavad enne ründamist väga paljude signaalidega väga pikalt ette ega ületagi võib-olla kunagi tõsise rünnaku ja hoiatus-naksamise künnist. Ja on ka koerad, kellele on selgeks tehtud, et hoiatuskäitumine ise on keelatud ning kes jätavad selle etapi siis ka vahele ja on seetõttu nn ettearvamatud. Põhimõtteliselt on koerte sildistamine üks suuremaid põhjuseid, miks igal aastal nii palju käitumisprobleemidega koeri eutaniseeritakse.
Empaatia ja tingimusteta armastus. See on tegelikult iga suhte toimimise alustala. Alles siis kui panna kõrvale enda isiklikud huvid ja emotsioonid ja astuda täielikult oma partneri kingadesse/käppadesse, saad sa mõista miks ta tegelikult käitub nii nagu ta käitub. Iga indiviid on erinev ja igaühe käitumisel on erinevad motiivid. Sellepärast tuleb väga tähelepanelikult õppida tundma oma kaaslasi ja keskenduda sellele, mida NEIL on öelda...ilma eelarvamuste ja ilme kannatamatuseta. Ja ei ole olemas sellist asja nagu- ma armastan sind pärastpoole :D. Kõikide oma lähedastega tuleb käituda nii, et kui nendega rohkem enam iial ei kohtuta, ei jää järgi valusat ja kahetsusi täis mälestust.
Koerad on meie õpetajad. Tegelikult kõik elus ja eluta olendid on meie õpetajad. Meie asi on kuulata. Ja meie otsustada on, mida me parasjagu õppida tahame.