Linnast maale kolides muretsesin ma, et trennide jaoks jääb meil linnakeskkonnaga võrreldes segajaid vähemaks. Nüüd tuleb välja, et vastupidi- maal on isegi oma aias palju raskem keskenduda!

Eriti rasked on hommikused trennid, kui on udu ja täielik vaikus…ja siis kuskilt kostab kuke kiremist :D. Olen juba harjuma hakanud sellega, et hommikuti siin kuked kirevad, kitsed mökitavad ning eemalt kostab mõni „muu“ või hobuse naer. Ka kasse ja muid väikeloomi on siin palju- meie kodu ümbert käib mööda igapäevaselt vähemalt 4-5 erinevat kõutsi ning vahel on püsilamamisel tõeliseks katsumuseks jääda paigale, kui kuskil põõsas hakkab laulma mõni karihiir.

Aga täna hommikul üllatusin isegi mina, kui keset vaikust kostus mingi kolin ja sellele järgnes sea ruigamine :D. Meera tõstis pead, vaatas sinnapoole, siis vaatas suurte silmadega mulle otsa ja pani pea maha- tubli tüdruk! Nüüd kui keegi korraldaks mõnes farmis SK võistluse, teame siis et meil oleks eelis olemas :D. Kuidas see teadmine aga meid laupäeval aitab, ei tea. Vähemalt tundub, et püsilamamise oleme saanud selle nädalakesega kõvasti paremaks :).

Laias laastus võib jagada trennid kaheks:

1)      Trennid, milles on püstitatud eesmärk saavutatud
2)      Trennid, millega ei toimu edasiminekut ning vahel toimub lausa tagasiminek

Eile oli meil hommikune trenn seda teist tüüpi ja õhtune trenn esimest tüüpi. Need teist tüüpi trennid ei too olulist kasu ja võimaluse korral võiks ju neid vältida. Aga mis tingib üldse teist tüüpi trenne ja kuidas neid vältida?

Meil tulevad ebakasulikud trennid peamiselt sellest, et ma ei ole võtnud endale seda hetke, et planeerida trenn ja viia see nii ka läbi. Ma ei mõtle mingit väga konkreetset plaani, et vot täna teeme 2 minutit püsilamamist, siis istu püsivuse kinnistamist ja asendeid liikumiselt. Selliseid plaane minu meelest ei saagi üldse teha – iial ju ei tea, mismoodi koer töötab. Aga mingi eesmärk ja areng peab ju olema.

Mõni päev on koer nii õppimise lainel, et ületab planeeritud eesmärke käigu pealt nii kiiresti, et pean ka käigu pealt kriteeriume tõstma. Mõni teine päev tekivad tõrked ning on vaja rohkem keskenduda motivatsiooni hoidmisele ja teha just võimalikult lihtsaid harjutusi. Halba laadi trennid sellest tekivadki, et ma ei hinda õigesti koera tuju ja töötan temast eraldi. Mõnikord väljendub see minupoolses liigses kiirustamises, kus ma koera enda mõtetele järgi ei oota vaid nõuan korraga liiga palju ja seetõttu tal eksida lasen. Mõnikord väljendub see minupoolses laiskuses, kus koer on valmis nahast välja pugema, aga mina nühin lihtsalt neid asju teha, mida ta nagunii hästi teeb ning ma isegi ei tõsta nendel asjadel mingil moel raskusastet.

Enne võistlust on loomulikult peamine probleem just minu kiirustamine ja kärsitus. Pärast eilehommikust trenni jõudis see õnneks mulle kohale ja suutsin õhtuses trennis juba oma viga parandada. Sama hästi läks tänahommikune trenn.

Seoses võistlusel osalemise sooviga on meie trennidesse tulnud ka positiivset. Olen lõpuks ometi võtnud vaevaks püsivusega tööd teha. Siiamaani olen grupitrennides seda lihtsalt niisama moe pärast teinud ja kodus töötanud kogu aeg enam vähem sama väheste segajatega ja sama lühikese ajaga. Kes teab, kaua ma niimoodi edasi lasknud oleks, kui seda võistlust tulemas poleks ja see element veidi lagunenud ei oleks.

Ühesõnaga, mõtled küll, et treenid koera aga tegelikult on ise-ennast veel rohkem vaja treenida. Koera ma olen nii kaugele saanud, et ta suudab ja tahab kasvõi terve tunni keskenduda minuga töötamisele ja ei väsi ära...aga vot ma ise küll väsin vahel ära ja ei suuda 100% mõtetega asja juures olla. Sellest need vead ju tulevadki :D. Meera võiks ikka selle klikkeri kasutamise ära õppida ja minu käitumist ka kinnistama hakata :D.

Tulemus: I järk, 187 punkti ja II koht ALG-klassis 5 koera konkurentsis.
Koht: Tallinna varjupaiga plats
Kohtunik: Svetlana Zolotnikova

Oli väga tore võistlus- rohkem nagu trenn. Ilm oli ilus, seltskond sõbralik ja jäi mulje, et kõigil läks hästi...vähemalt kõik koerad olid küll heas tujus :).
Päeva algus kahjuks nii paljutõotav meie jaoks ei olnud. Pärast kolimist ei ole ma jõudnud Meeraga eriti trenni teha ja alles paar päeva tagasi tundus, et kõik ALG-klassi elemendid on koost lagunenud. Tegime küll klikkeriga kiire ja korraliku parandustöö...aga närv jäi minule sisse. Seega juba autosse istudes tundsin ma, kuidas kõhus veidike keeras. Platsile jõudes ja koera autost võttes olin tegelikult täitsa närvipundar valmis.
Parklas jalutades märkas seda Meeragi ja püüdis mind peaaegu paanilise nuuskimisega maha rahustada. Mina muidugi ei rahunenud ning see ajas ka Meera ärevusse- "Milles asi", küsis ta, "Alles eile me ju käisime ka seda kohta uudistamas ja siis oli siin väga lahe.."
Mina muidugi ei pannud Meera juttu tähele ja sammusin platsi poole, ise ikka veel närvis. Ja siis sai Meera ka aru: "Ahha- täna on siin mingid hirmsad võõrad koerad ja inimesed, seda sa kardadki!"...ja tüdruk läks lukku. Pingutasin mis ma pingutasin, koer kontaktis ei püsinud, vahtis hirmunult ringi ja sülitas isegi kõik hea parema, mida anda püüdsin suure kaarega välja. Vot see moment ma küll mõtlesin, et keeran otsa ringi ja koju tagasi- võistlema ma sellise hirmunud koeraga ka minna ei saa. Aga otsustasin siiski jääda veel kohale ja töötada koera hirmuga (Enda oma, ma tohman, ju probleemiks ei pidanud :D).
Läksime tagasi parkla juurde jalutama ja püüdsime kõigepealt seal kontakti leida. Veidi aja pärast Meera juba sõi- jess! Liginesime uuesti platsile- kutsikas jälle lukus, läksime tagasi- koer tuli kontakti...ja nii me mängisime hea jupi aega, kuni lõpuks ma unustasin enda hirmud ja läksin Meeraga ühte trennimulli ära...ja kõik oligi nagu trennis :). Asjale andis positiivset veel juurde see, kui Janeli oma husky Jussikesega meie juurde tuli. Siis sai Meera Jussiga oma huskymängu mängida ja avastas, et tõesti täitsa tore on :).
Läksime oma järge ootama teisele poole sissekäiku ja tegime natuke soojendustrenni, mis läks juba väga hästi. Aga siis algas ALG-klass ja ma nägin kui supertubli esimene võistleja oli...ja mis juhtus- loomulikult läksin ma jälle närvi :D. Ja nii me platsile sisenesimegi- närvis mina ja noor koer täiesti ebaõiglase vastutusekoormaga mind nuuskimisega rahustada püüdmas...
1. Võte - Ligipääsetavus 10x1=10
Meera muidugi nuuskis selle hetke maad ja ei pannud kohtunikku vist tähelegi.
2. Võte - Liikumine kõrval rihma otsas 7,5x2=27
Mina olin närvis ja Meera läks pidevalt nuuskima justkui öeldes "Rahune maha, näed siin on ju täitsa tore ja rahulik olla". Võtte lõpus tõi kohtunik mind mu mullist välja oma küsimusega, et kas ma ikka tean et tohin premeerida koera. See moment vaatasin ma oma rõõmsalt naeratavat rebasenäoga koerakest ja läksin temaga ühte maailma - sinna kus on tore koos tegutseda ja kedagi teist peale meie kahe ei ole olemas :).
3. Võte - Liikumine kõrval rihmata 9,5x 4=38
Olime omas elemendis. Üks kontaktikaotus oli ja ühel vasakpöördel kõndisin kogemata Meerale otsa. Ma ei tea kumma eest me pool punkti kaotasime, aga oma jalatöö ja kehakeelega pean mina veel tööd tegema- nii ei tohi enam juhtuda :).
4. Võte - Lamama minek liikumise pealt 9x2=18
Kohtuniku märkus: käemärk
Ja nii oligi. Kuna Meeras tärkas vahepeal esteet, kes enam märjale murule lamada ei tahtnud, siis olime selles vaimus kodus trennides tagasi lasteaeda läinud. Kuival murul ei oleks ta abi vajanud, aga perenaisel oli käemärk liiga tugevalt kinnistunud :D.
5. Võte - Juurdetulek - 10x3=30
Kohtuniku märkus: Võiks olla kiirem.
Olen kohtunikuga täiesti nõus- Meera tuli minu juurde traavis ja aeglases gallopis. Miks? Sest kartuses ennetamist, olin temaga enne võistlust ainult istu püsivust teinud ja üldse teda mitte kutsunud. Teine lollus oli see, et tegin hommikul kodus kontaktitrenni ja lasin tal juurdetulekul poole pealt lamama-seisma-istuma minna. Kes teeb nii? Eriti kui see ei tee head ka juurdetuleku peatustele, kus ta samuti peab kiirelt jooksma :D. Sorry, Meera...
6. Võte - Seisma jäämine liikumise pealt - 10x2=20
Väga ilusti läks see võte :)
7. Võte - Tõkke ületamine - 9,5x2=19
Kahjuks kohtuniku märkust ma käekirjast välja ei loe, aga ise märkasin mitut puudust. Üks on lihtne- me alles eelmisel päeval õppisime tõkke ületust ilma käemärkide ja kahe sõnata. Meera oleks võinud rutem hüppele minna aga ta võttis veel momendi, et mõelda mis ma tast tahan. Täiesti normaalne, küll see kiirus varsti ka tuleb koos enesekindlusega. Teine mis ei meeldinud, oli see et ta läks pärast tõkke ületust natuke liiga vasakule ja ei jäänud seisma tõkke keskele. Aga selle kallal me ei ole veel tööd teinud ka, nii et jällegi täiesti arusaadav. Kolmas asi, mis veel võis saatusliks saada olin mina...jälle :D. Ma ei ole päris kindel aga täisti võimalik on, et kasutasin käemärke- need on mul hästi tugevalt kinnistunud :D.
8. Võte - Grupis lamamine - 9x3=27
Kohtuniku märkus: puusaasend
See on Meeral teada viga- kui ta mul pea püsti lamab siis tal on jäänud harjumus kõikuda puusaasendisse ja tagasi. Hästi läks tegelikult, et ta päris känkrasse ei läinud- mõnikord ta keerab veel oma esikäppasid ka kuidagi kummaliselt keha alla :D. Pea püsti lamamine on tal hea ilma pikema püsivuseta. Püsivuse jaoks õpime me tegelikult tibusammudel pea maas lamamist, kus ma ei taha lasta ühelgi veal sisse tulla. Selline asend ei ole meil veel nii kaugel, et võõral platsil saja segajaga hakata 2 minutit proovima ja seetõttu otsustasin ka harilikku lamamist kasutada.
Püsilamamise võttega olen ma tegelikult eriti rahul, sest enne asendisse minekut tuli üks vahva sheltiepoiss Meeraga tutvust sobitama ja Meera hea meelega vist oleks tahtnud temaga veel veidi juttu puhuda...aga õnneks ta siiski pidas lamamist ja maksatükki tähtsamaks :). Siinkohal ka tänud kohtunikule, kes tegi meie jaoks asja veidi kergemaks ja lasi meil püsivõtet teha nii, et meie ja sheltie vahele jäid teised koerad.
9. Võte - Üldmulje - 10x1=10
Minu hinne: 10x100= minu koerake on supertubli! :). Tõesti...arvestades meie üle kivide-kändude päeva algust, seda et tegu oli täitsa võõra platsiga, kus olid segajateks need kõige hullemad segajad Meera jaoks üldse - häälekad ja möllavad varjupaiga koerad ning ennekõike arvestades seda, et Meera pidi veel toime tulema ja maha rahustama oma närvilist koerajuhti, siis Meera on minu väike superkangelane :).
Igal juhul, tänud korraldajatele, sõbralikule kohunikule, vahvatele kaasvõistlejatele ja päevakangelasele endale- oli suurepärane päev! :)