12. jaanuar on Kassu sünnipäev ja täna aasta tagasi ma pidin endale esmakordselt tunnistama, et raske otsus tuleb teha üsna pea. Sellepärast arvan, et täna on hea päev viimaseks Kassu looks...

Koolitamisel tuli Kassu alati mulle poolele teele vastu. Sellest, kui palju ta tegelikult mulle vastu tuli, sain ma aru alles 2 aastat tagasi, kui meiega liitus Meera. Meera nimelt ei tule niisama heast peast kuhugi vastu- kui mina ei pinguta, siis tema ei näe ka selleks põhjust. Aga see on juba täiesti teine blogipostitus ehk :). Kassuga oli nii, et ma sain olla laisk koerajuht. Näiteks ei jätnud ta mind kunagi häbisse sk trennides, ehkki me väga harva tegime grupitrennide vahepeal kodus trenni. Naersin tihti, et kui meie tööl oleme, siis Kassu salaja õpib neid asju. Aga tegelikult oli ta lihtsalt uskumatult püüdlik, kannatlik ja tolerantne koer. Päris palju tema eluajal seadsin ma talle absurdselt suuri ootusi...ja enam-vähem sama palju ta neid ka täitis. Miks ta seda tegi ja kuidas ta oskas, see jääbki vist Kassu väikeseks saladuseks :).

Mõnes mõttes ma tunnen, et olen Kassu ees vabanduse võlgu - mul on kahju, et ma tema parimatel aastatel ei teadnud midagi klikkerkoolitusest, koerte õppimise seaduspäradest ega sellest, et kõik mida kirjutatakse tõe pähe koeraraamatutes, ei ole teps mitte tõsi. Kui Kassu tuleks täna esimest päeva meie perre, siis ma õpetaksin talle esimese asjana kontakti, lahtiselt jalutamist ja hügieeniprotseduuride talumist klikkeriga ja survet avaldamata. Kindlasti sotsialiseeriksin ma teda süstemaatilisemalt ja õpetaksin talle erinevaid koordinatsiooniharjutusi, et ta oskaks oma keha teadlikumalt kasutada. Aga kuskilt pidin ma ju alustama ja mul on tunne, et tegelikult Kassu oli see kõige õigem koer alustamiseks. Ma  ei usu, et ta elukvaliteet oli halb rihmata jalutamise võimaluse puudumise tõttu, sest me liikusime rihma otsas väga palju ja rihmata sai ta  Konuveres ja mujal kinnistel territooriumitel nõrkemiseni joosta. Ma ei usu ka, et ta elukvaliteet oli halb seetõttu, et ma ei osanud panna rõhku  erinevate igapäevaelu protseduuride talumise toredaks muutmisele. Ta oli selline koer, kes pärast ebameeldivaid kogemusi tuli sekundi pärast pumerangina sinu  juurde tagasi ilma mingisuguste eelarvamusteta sügamist nõutama. Millegipärast on mul tunne, et mu vabandus on ammu juba vastu võetud :).

Kassust on jäänud mulle väga palju ilusaid mälestusi. Kuidas me koos Kidi ja Susannega lastena Konuveres majandasime. Kuidas me rattavedu õppisime. Kuidas me Tabasalu ümbruses lõputult ringi hulkusime. Kuidas me rongiga Tallinn-Tartu vahet sõitsime. Kuidas me täislaaditud autoga kolisime. Kuidas me näitustel ja sk võistlusel käisime. Kuidas ta Meerale õpetas, et maailm on tore koht. Kuidas me lõpuks päris oma kodu saime. Loomulikult on ka mitte nii ilusaid mälestusi. Aga mis peamine- Kassu oli alati seal. See ongi see, mis tegi tema kaotuse nii raskeks- koos  temaga läbisin ma kõik oma tähtsaimad  eluetapid...

Kõige raskem oli minu jaoks Kassu elutee lõpusirge. Kõigepealt amortiseerus ta keha- luud, liigesed,  silmanägemine, kuulmine jäid kõik töntsiks ja mõnikord oli tal hommikuti valus tõusta. Nagu sellest oleks vähe olnud, arenes tal viimasel eluaastal välja midagi koerte dementsia laadset. Kõigepealt muutus raskeks keerulisemate trikkide tegemine. Seejärel hakkas kannatama koordinatsioon- raskusi valmistasid ronimine ja tagurdamine. Tekkisid sundliigutused ja rahutu sundliikumine ringis. Üsna pea hakkas ta unustama ära ka lihtsamaid harjutusi ja oma lemmikuid mänge ning üha enam tundus, et ta elas mingis oma mullis isoleerituna muust maailmast. See kõik oli umbes nagu tagurpidi keeratud- koer taandus iga päev meie silme all tagasi selleks abituks väikeseks kutsikaks, kellena ta kunagi siia ilma tuli. 

Eelmise aasta sügisest ei osanud ta enam mängida oma lemmiku mänguasjaga (maiustega täidetud jonnipunni moodi asi, kust sai käpahoobiga maiuseid kätte), eelmise aasta talve hakul ei osanud ta enam ronida isegi põrandal olevale madratsile, ehkki talle elu aeg meeldis pehmel diivanil magada. Eelmistel jõuludel märkasin, et ta ei tunne mind enam alati ära ja ei reageeri oma nimele. Sellist teed läbi käies muutusid meeletult väärtulikuks üksikud selgusehetked- kui ta läks ja piukustas korra maas olevat piuksupalli või peaaegu nagu kogemata tõmbas keelega üle mu näo. Mäletan siiani selgelt viimast korda, kui ta seda tegi ja see toob mul jätkuvalt naeratuse näole.

Oma 12. sünnipäeva ajaks oli tal konflikt oma kehaga kasvanud nii suureks, et meil tuli lõpuks võtta vastu raske otsus ja lasta tal minna sinna, kus on kergem.

Lahti laskmine ei olnud kerge ja mul on väga kahju, et Kassut ei ole enam mind saatmas igal pool...aga elu läheb edasi ja killuke Kassut elab meis kõigis edasi. Ja vahel tuleb meelde mõni armas südamlik lugu ja hinge haarab mõnus soe tunne. Kassu oli minu parim sõber, minu lapsepõlve koer, minu hingesugulane :). Mõnikord piisabki ühest väikesest Kassust, et teha maailmast parem koht. Soovin kõigile, kellel  seda vaja, ühte samasugust heasüdamlikku ja kallist Kassut!

...ja Kassule kerget käppa teiselpool vikerkaart...

Kassu oli õige leplikum koer, keda ma tundnud olen. Kui keegi teda pahandas, siis maksimum reaktsioon tema poolt oli karvade turri ajamine ja ülepingutatult suur urin. See oli nii läbinähtav bluff, et ükski mängukaaslane ei võtnud seda kunagi eriti tõsiselt ning edasi mängides sai selgeks, et polnudki vaja. Kassu mitte kunagi oma elu jooksul ei rünnanud ühtegi koera ega inimest. Isegi enesekaitseks ei teinud ta mitte kunagi kedagi katki. Tegelikult ka mänguhoos ei kutsunud ta oma ülemeelikuid kaasalasi korrale- pidin alati ise vahele astuma, kui teda liiga hullult kiusama hakati. Vanaduspõlves jäi ta haardetugevuse tunnetus nõrgemaks ja mõnikord ta mängides või maiust võttes võis teha kogemata haiget - aga mitte iial ei teinud see koer ühelegi inimesele ega koerale tahtlikult  haiget.

Kunagi ei pidanud ma kartma uute koerte või inimestega kohtudes, et Kassu käituks kuidagi halvasti (ok päris vanast peast muutus ta ka natukene kiuslikuks). Ta oli see koer, kes sai alati kõigi  koertega hästi läbi. Isegi nendega, kes tema suhtes üldse sõbralikud ei olnud. Ma ei pidanud sellepärast isegi mõtlema kunagi, et äkki talle mõni koer ei passi, sest see oli tema puhul lihtsalt nii loomulik, et ta kõigiga sõbralik oli. Kassu ei pidanud ka kunagi pikka viha- sai peksa, raputas korra ja kutsus oma vaenlase mängima või keeras ennast tema kõrvale kerra tudule. Mäletan kuidas me  Konuveres imestasime, et ta alati ronis Kissy küljealla magama- koera, kes teda millegipärast kõige vähem sallis. Kissy urises, läks eemale ja mõni hetk hiljem läks Kassu talle vaikselt järgi ja keeras ilma suhtlust alustamata uuesti tema  kõrvale kerra :D. Ta vist ei saanudki elu lõpuni aru, et kõik koerad maailmas ei ole sõbralikud. Isegi pärast kümneid rünnakuid nooruspõlves oli Kassu reaktsioon igale lähenevale võõrale koerale rõõmus sabaliputus ja mängulekutse sõltumata teise koera kehakeelest.

Tänu oma rõõmsameelsele ja leplikule loomusele oli Kassul palju sõpru. Koer-sõpru ja inim-sõpru igas suuruses ja vanuses. Igal pool kus me elasime, tekkis tal mõne majaelanikuga mingi isiklik sõprus. Nii ei olnud ebatavaline, kui tänaval jalutades minu jaoks võõrad inimesed lehvitasid ja hüüdsid "Tere Kassu". Mõnedel inimestel oli temaga nii eriline suhe, et nad võtsid vaevaks spetsiaalselt Kassule osta mänguasju ja närimismaiuseid ning tõtata oma tegemiste kõrvalt õue neid Kassule üle andma. Võõrad inimesed. Kassu sõbrad :). Samuti oli kõikjal kus me elasime, Kassul mingi isiklik laste fännklubi. Tihti juhtus, et keset jalutuskäiku jooksis meie juurde  kamp mudilasi ja Kassu kadus paide rahe alla ära niimoodi, et ainult tema õnnelikult lehviv saba oli näha. Minu ülesanne oli jälgida kõigi nende suhtluste juures, et keegi kogemata kellelegi liiga ei teeks ja Kassu midagi lubamatut sisse ei sööks. Ja loomulikult kaasnes ka kohustus rääkida Kassu eest tema elulugu ja päeva kokkuvõtteid :).

Kassu on otse või ümber nurga toonud minu ellu ka palju väga kalleid sõpru, mille üle mul on eriliselt  hea meel. Kallistused siinkohal teile kõigile! :)

Kassu ei olnud mingi komissaar Rex. Tema trikkide ja sõnakuulelikkuse repertuaar ei olnud suur ega ka lõpuni viimistletud. Mõnda käitumisprobleemi ma ei osanud tema nooruses lahendada ja need leidsid lahenduse alles pensionipõlves, kus minu huvi  koolituse vastu kasvama hakkas. Näiteks oli tal väga tugev jahiinstinkt, mis kulmineerus saakloomade tapmisega. Selle jahiinstinkti tõttu ei olnud ta ka rihmata jalutamiseks piisavalt usaldusväärne. Talle meeldis meie rõõmuks mängu ajal lärmata ja püsivus või kannatlikkus ei olnud tema tugevaimad küljed. Samuti ei olnud ta oma keha tunnetamises ja koordinatsioonis kõige osavam koer. Aga tema elutee lõpusirgel ma mõistsin, et need kõik probleemid olid suurelt jaolt koolituslikud probleemid- minu lahendada. Täna ma oma koera enam samamoodi ei kasvataks. Kassu kasvas suuresti ise. Ja üllatavalt hästi kasvas tegelikult.

Palju tema käitumisprobleeme siiski said tema eluajal lahendatud. Näiteks põdes ta üksindusahistust ja ulgus üksi jäädes, ei osanud täiskasvanuna meile tulles toas puhtust pidada, tiris rihmaga jalutamisel, tuuseldas prügikaste, varastas ja näris sokke jmt. Oma lapsepõlve oli ta veetnud metsas omasuguste keskel ja sotsialiseerimistööd oli vaja teha väga palju. Alguses kartis ta paljusid asju sellisel määral, et läks nende läheduses täielikult lukku. Aga sellest kõigest sai nagu möödaminnes minevik ja peagi ei uskunud enam keegi, et tal tegelikult mingeid probleeme oleks olnud.

Hiljem õpetas ta mulle, et sõbralikult motiveerides ja avatud suhtumisega ei ole isegi väga keerulistest katsumustest raske üle saada. Nii õnnestus mul õpetada talle (või äkki tal mulle?) lahtiselt jalutades meiega koos püsimist ning uskuge või mitte- väikeloomade jahti katkestama. Ma ise pidin ka imestusest pikali kukkuma, kui avastasin et minu skepsise tõttu tegelikult täiesti ebaregulaarselt tehtud harjutused andsid tulemuse, kus varem väikeloomi murdnud koer hüppas kassi järele sööstes õhus ümber vaid mõne kuiva krõbina nimel (pigem oli see refleks, mitte preemia, mis teda selleks sundis). Pean seda õppetundi kõige väärtuslikumaks, mida koerad mulle õpetanud on, sest see muutis minu suhtumist koerte koolituse osas selliseks nagu ta praegu on. Loomulikult seavad geneetika ja halvad elukogemused koerakoolituses ka teatavaid piire aga liiga tihti me ütleme asjade kohta "see on võimatu" enne, kui me oleme korralikult pead murdes välja mõelnud ja proovinud erinevaid strateegiaid. Mõnikord võib siiras usk oma koerasse olla ainus positiivne asi, mis meid tagant innustab...ja kui sa usud enda koera, siis on vähe asju mida ta teha ei suuda. Selline on minu kogemus.

Kassu oli minu väike kohvrikoer. Ta ei olnud tegelikult väike aga ta saatis mind peaaegu igal pool ja oli sealjuures peaaegu märkamatu. Märgati teda ainult tänu tema ilusale välimusele. Võisin ta võtta kaasa sõprade juurde, kooli, ülikooli loengutesse, raamatukokku, tööle või kuhu iganes. Ta käis olude sunnil meiega kaasas isegi mitmetel suguvõsa kokkutulekutel, matustel ja muudel teatava etiketiga suurematel  üritustel. Sõitsime koos ühistranspordiga ja liikusime jala ajuvabalt pikkasid matkasid. Lapsena oli küllalt tavaline, et me hulkusimegi Kassuga koos terve päeva kuskil väljas. Ja mitte kunagi ei olnud temast tüli. Kui liikusime,  liikus ta ilusti viisakalt kaasa, kui olime paigal siis ta võis kasvõi tunde vaikselt puhata kuskil tooli all. Ja kui keegi sõber või võõras tegi talle seda rõõmu, et kutsus mängima, siis Kassu kaks korda ennast paluda ei lasknud. Väga uhke tunne oli, kui inimesed kiitsid tema viisakat käitumist. Ehkki mulle jäi arusaamatuks, mida see koer siis tegema peaks näiteks loengul istumise ajal- kisama, märatsema ja ringi jooksma või?  Loengutes ikka ju magatakse :D.

Kohvrikoerana saatis Kassu mind alati ka Konuveres. Seal veetsime lapsepõlves peaaegu kõik koolivaheajad. Hoolitsedes kenneltüdrukuna 15 husky, 4 njuufa, hobuste ja kutsikapesakondade eest, oli Kassu ka alati kõigesse kaasatud. Seda küll ka sellepärast, et ta oli mu lemmik aga suuresti ka sellepärast, et Kassu oli alati tegutsemiseks käpp. Jalutama?- tavai! Trenni tegema?- jee! Näitusetrenni?- Noo hea küll... Ükskõik mida me ette võtsime, alati andis ta energilise soorituse ja jättis kergestu mulje, et ta ei väsigi ära.

Kassu oli kloun ka. Tal juhtus tihtipeale äpardusi, kus ta jäi kuhugi kinni või tegi mingeid akrobaatiliselt veidraid asju jamast pääsemiseks. Oma muretu suhtumisega tuli ta alati probleemidest kergelt välja ja ehmatust sisaldanud juhtumised said edasi räägitud juba kui naljalood. Tal juhtus palju äpardusi, aga talle meeldis ka esineda. Mäletan, kuidas ta näiteks oma seakõrvaga mängis häälekalt ja teatraalselt. Ja kui see seakõrv mängutuhinas lendas meie vaateväljast minema, siis mäng katkes seniks, kuni Kassu oma kõrva üles leidis ja nagu muuseas meie nähtavusse tagasi tuli. Sealt jätkus mäng endise hooga edasi. Kusjuures alati ta kontrollis ühe silmaga, kas me ikka vaatame.

Paljudele sõpradele jäi eriliselt meelde ka tema jutukus- nimelt iga mängu juurde kuulus alati huskydele omane jauramine, jorin ja Kassule endale nii tüüpiline räuskamine. Kalduvus kisada tahtis tal igal juhul avalduda söögiaegadel, jalutama minnes või millegi muu toreda  ootuses, ehkki terve elu püüdsin talle õpetada, et nii ta neid hüvesid küll ei saa. Eriliselt meeldis talle juttu puhuda sk trennides püsivõtete ajal koos sõprade malamuutidega ja siis kui ta ühel hetkel käsu alt ära tuli ja minu ümber rallima hakkas. Ulguda Kassu hästi ei osanud aga räuskamisega läbisegi sai ta vähemalt üritamise eest alati maksimum punktid. Vaiksetel kaisutamishetkedel tegi ta sarnaselt oma emale ja mõnele pesakonnakaaslasele vaevukuuldavat  vilinat, mida meie peres kutsuti sosistamiseks :).

...jätkub...

Õhtud on läinud pimedamaks ja külmemaks...rohkem on aega mõtisklusteks ja melanhoolia võtab maad. Tihtipeale oma mõtiskluste mullis hakkab mu silme ees jooksma, hüppama ja trallima üks teatud must-valge pehme ja paksu karvaga koerake, kelle kõrvad olid otsekui sametist. Ma peaaegu nagu päriselt tunneksin neid paksusid sametkõrvu taas oma sõrmede vahel... Matsin eelmise aasta jaanuaris oma kalli sõbra ja toona ma ei suutnud kuidagi end kokku võtta, et siia midagi sellest kirjutada. Hiljem olen korduvalt alustanud, parandanud, täiendanud Kassu lugu, kuid alati kui lõpetasin, jätsin Publish nupu vajutamata. Kartuses vist, et siis ongi kõik, rohkem ma Kassust kirjutada ei saa. Nüüd olen veidi mõelnud ja arvan, et ei ole hullu- saan ju tegelikult iga kell võtta kätte ja kirjutada veel mõne Kassu loo. Miks mitte? Aga kõigepealt jagan siis lühikokkuvõtet enda lemmik-koera elust ja tähendusest...

12.01.2002 sündis Eesti esimeses siberi huskyde kennelis teine pesakond kutsikaid. Kokku kolm poissi: hall-valge, helepunane-valgega ja must-valge. Marja oli mõelnud panna neile väga võimukad nimed. Esimesed kaks said omale nimeks Baltic Farao ja Baltic Emperor, kolmandale oli mõttes panna nimeks Baltic Godfather. Tundub, et see väike must-valge kutsikas ise arvas teisiti ja andis sellest kasvatajale märku, sest mingil põhjusel sai tema nimeks lõpuks hoopis Konuveres Baltic Goodboy... Ja siit algaski maailma kõige heasüdamlikuma koerakese ehk meie Kassu lugu.

Väikene Kassu läks millalgi kutsikana oma uude koju, et mõni kuu hiljem endiselt väikse kutsikana kasvataja juurde tagasi tulla. Millegipärast vahel ikka juhtub, et inimestele tuleb kutsikat võttes üllatusena, et nad käituvad nagu kutsikad- pissivad, närivad ja nõuavad aega. Pärast kasvatajale tagastamist, jäi Kassu umbes aastaks Konuverre ootama oma päris kodu.

Mina kohtusin Kassuga esmakordselt 2003 aasta jaanilaupäeval. Olime teel Pärnusse ja otsustasime minu suurel pealekäimisel minna ja vaadata millised siis need siberi huskyd päriselus välja näevad. Mäletan, et minu jaoks oli suurimaks üllatuseks, kui pisikesed nad täiskasvanuna on :). Mäletan ka momenti, kus kaks kutsikat rebisid pooleks mingi linnuraipe ja jooksid selle tükkidega rõõmsalt ringi. Kuidas meie saabudes ja lahkudes saatis meid erinevate tämbritega ulg ja huilgamine ning kuidas suvehakul koerte küljest karvatordid tilpendasid. See oligi armastus esimesest silmapilgust :). Leppisime kokku, et juulikuus lähen ma Konuverre kenneltüdrukuks ja nii läkski.

Mäletan, et Kassu oli minu silmis kõige ilusam Marja koertest. Ükskord me pesime teda näituseks koos Marjaga ja siis Marja küsisiki minult, kas tahaksin Kassut omale. Järgmisel päeval tuli Kassu Vasalemma näituselt tagasi oma esimese jun serti ja tõu parima tiitliga ning arvates, et nii väärtuslikku näitusekoera kindlasti keegi ei kingi, ei hakanud ma Marja pakkumisest kodustele rääkimagi. Läks mööda umbes nädal, kui Marja ja Reet küsisid mult, et mis siis Kassust saab. Ülikiirelt jooksin telefoni juurde, et küsida koduste arvamust. Sellele järgnes terve pikk ööpäev ootamist, kuid lõpuks sain siiski nõusoleku ja olin maailma kõige õnnelikum väike tüdruk.

Mind ei morjendanud absoluutselt, kui Kassu esimesel ööl toas olles jooksis oma mudaste käppadega 10 korda üle minu voodi, et ta öö otsa pussutas voodi all või et ta ei teadnud, et toas ei tohi jalga tõsta. Esimesed nädalad kartis ta mu peret, kannatas tugeva kõhulahtisuse all ning peitis pidevalt kasvataja juurest kaasa saadud roiskuvat konti meile voodisse. Mäletan, et kui ta esimest korda hakkas tegema oma pöörast huskymängu, kartsin ma alguses tõsiselt et tal kruvid logisevad ja ta on kuri (laienenud pupillidega hullunud pilguga koer jooksis mööblilt mööblile, karjus ja tegi kiireid naksamisliigutusi inimeste suunas). Ei olnud mul ju enne koera olnud ja ei saanud kohe aru, et see on tema mäng. Sellel ajal olid veel tigedad koerad väga tavapärased ja alati tasus ettevaatlik olla. Eks Kassulgi need kruvid logisesid ehk veidi, aga siiski heas mõttes - kurjust ei olnud selles koeras sees küll grammigi :p.

Niisiis meile tulles oli Kassu 1,5 aastane koerapoiss, kes ei osanud toas puhtust pidada, armastas laulda ja jahtida, kartis üksi jäämist ja inimesi. Mina olin 15 aastane koolitüdruk, kellel iial varem ei olnud koera olnud. Aga ma õppisin nagu oskasin ja õpetasin Kassulegi kõike, mis teada sain. Hästi suureks toeks olid mulle kasvataja Marja ja rotikate kasvataja Reet, kes toona Marja juures tegutses. Käisime Kassuga koos veidikene sõnakuulelikkuse  trennis Sirje juures ja jalutasime palju. Koertekooli sattusime uuesti alles siis, kui Kassu oli juba päris soliidses vanuses ning kõik kodused probleemid olid oma lahendused ammu leidnud. 

...jätkub...