Diivanihuskyd
Siberi huskyd ja muud krantsid
  • Uudised
  • Koertekool
  • Koerad
  • mina
  • siberi husky
  • Lemmikud lingid
  • Lemmikud raamatud
  • Kontakt

Kassu lugu, Osa 3 - Aitäh Kassu

12/1/2015

0 Comments

 
12. jaanuar on Kassu sünnipäev ja täna aasta tagasi ma pidin endale esmakordselt tunnistama, et raske otsus tuleb teha üsna pea. Sellepärast arvan, et täna on hea päev viimaseks Kassu looks...

Koolitamisel tuli Kassu alati mulle poolele teele vastu. Sellest, kui palju ta tegelikult mulle vastu tuli, sain ma aru alles 2 aastat tagasi, kui meiega liitus Meera. Meera nimelt ei tule niisama heast peast kuhugi vastu- kui mina ei pinguta, siis tema ei näe ka selleks põhjust. Aga see on juba täiesti teine blogipostitus ehk :). Kassuga oli nii, et ma sain olla laisk koerajuht. Näiteks ei jätnud ta mind kunagi häbisse sk trennides, ehkki me väga harva tegime grupitrennide vahepeal kodus trenni. Naersin tihti, et kui meie tööl oleme, siis Kassu salaja õpib neid asju. Aga tegelikult oli ta lihtsalt uskumatult püüdlik, kannatlik ja tolerantne koer. Päris palju tema eluajal seadsin ma talle absurdselt suuri ootusi...ja enam-vähem sama palju ta neid ka täitis. Miks ta seda tegi ja kuidas ta oskas, see jääbki vist Kassu väikeseks saladuseks :).

Mõnes mõttes ma tunnen, et olen Kassu ees vabanduse võlgu - mul on kahju, et ma tema parimatel aastatel ei teadnud midagi klikkerkoolitusest, koerte õppimise seaduspäradest ega sellest, et kõik mida kirjutatakse tõe pähe koeraraamatutes, ei ole teps mitte tõsi. Kui Kassu tuleks täna esimest päeva meie perre, siis ma õpetaksin talle esimese asjana kontakti, lahtiselt jalutamist ja hügieeniprotseduuride talumist klikkeriga ja survet avaldamata. Kindlasti sotsialiseeriksin ma teda süstemaatilisemalt ja õpetaksin talle erinevaid koordinatsiooniharjutusi, et ta oskaks oma keha teadlikumalt kasutada. Aga kuskilt pidin ma ju alustama ja mul on tunne, et tegelikult Kassu oli see kõige õigem koer alustamiseks. Ma  ei usu, et ta elukvaliteet oli halb rihmata jalutamise võimaluse puudumise tõttu, sest me liikusime rihma otsas väga palju ja rihmata sai ta  Konuveres ja mujal kinnistel territooriumitel nõrkemiseni joosta. Ma ei usu ka, et ta elukvaliteet oli halb seetõttu, et ma ei osanud panna rõhku  erinevate igapäevaelu protseduuride talumise toredaks muutmisele. Ta oli selline koer, kes pärast ebameeldivaid kogemusi tuli sekundi pärast pumerangina sinu  juurde tagasi ilma mingisuguste eelarvamusteta sügamist nõutama. Millegipärast on mul tunne, et mu vabandus on ammu juba vastu võetud :).

Kassust on jäänud mulle väga palju ilusaid mälestusi. Kuidas me koos Kidi ja Susannega lastena Konuveres majandasime. Kuidas me rattavedu õppisime. Kuidas me Tabasalu ümbruses lõputult ringi hulkusime. Kuidas me rongiga Tallinn-Tartu vahet sõitsime. Kuidas me täislaaditud autoga kolisime. Kuidas me näitustel ja sk võistlusel käisime. Kuidas ta Meerale õpetas, et maailm on tore koht. Kuidas me lõpuks päris oma kodu saime. Loomulikult on ka mitte nii ilusaid mälestusi. Aga mis peamine- Kassu oli alati seal. See ongi see, mis tegi tema kaotuse nii raskeks- koos  temaga läbisin ma kõik oma tähtsaimad  eluetapid...

Kõige raskem oli minu jaoks Kassu elutee lõpusirge. Kõigepealt amortiseerus ta keha- luud, liigesed,  silmanägemine, kuulmine jäid kõik töntsiks ja mõnikord oli tal hommikuti valus tõusta. Nagu sellest oleks vähe olnud, arenes tal viimasel eluaastal välja midagi koerte dementsia laadset. Kõigepealt muutus raskeks keerulisemate trikkide tegemine. Seejärel hakkas kannatama koordinatsioon- raskusi valmistasid ronimine ja tagurdamine. Tekkisid sundliigutused ja rahutu sundliikumine ringis. Üsna pea hakkas ta unustama ära ka lihtsamaid harjutusi ja oma lemmikuid mänge ning üha enam tundus, et ta elas mingis oma mullis isoleerituna muust maailmast. See kõik oli umbes nagu tagurpidi keeratud- koer taandus iga päev meie silme all tagasi selleks abituks väikeseks kutsikaks, kellena ta kunagi siia ilma tuli. 

Eelmise aasta sügisest ei osanud ta enam mängida oma lemmiku mänguasjaga (maiustega täidetud jonnipunni moodi asi, kust sai käpahoobiga maiuseid kätte), eelmise aasta talve hakul ei osanud ta enam ronida isegi põrandal olevale madratsile, ehkki talle elu aeg meeldis pehmel diivanil magada. Eelmistel jõuludel märkasin, et ta ei tunne mind enam alati ära ja ei reageeri oma nimele. Sellist teed läbi käies muutusid meeletult väärtulikuks üksikud selgusehetked- kui ta läks ja piukustas korra maas olevat piuksupalli või peaaegu nagu kogemata tõmbas keelega üle mu näo. Mäletan siiani selgelt viimast korda, kui ta seda tegi ja see toob mul jätkuvalt naeratuse näole.

Oma 12. sünnipäeva ajaks oli tal konflikt oma kehaga kasvanud nii suureks, et meil tuli lõpuks võtta vastu raske otsus ja lasta tal minna sinna, kus on kergem.

Lahti laskmine ei olnud kerge ja mul on väga kahju, et Kassut ei ole enam mind saatmas igal pool...aga elu läheb edasi ja killuke Kassut elab meis kõigis edasi. Ja vahel tuleb meelde mõni armas südamlik lugu ja hinge haarab mõnus soe tunne. Kassu oli minu parim sõber, minu lapsepõlve koer, minu hingesugulane :). Mõnikord piisabki ühest väikesest Kassust, et teha maailmast parem koht. Soovin kõigile, kellel  seda vaja, ühte samasugust heasüdamlikku ja kallist Kassut!

...ja Kassule kerget käppa teiselpool vikerkaart...
Picture
Kassule oli sõprade selts alati tähtis
Picture
Seetõttu rõõmustas ta kui meile tuli Meera
Picture
Picture
Noore koera pilk vahetus elutarga vana koera pilgu vastu
Picture
Meera sai suureks ja hakkas vägesid juhatama
Picture
11 aastasena võttis Kassu veel elult viimast
Picture
ja oli lihtsalt kohutavalt armas...
Picture
puhka rahus kallis sõber :)
0 Comments

Kassu lugu, osa 2- Kassu iseloom

5/1/2015

0 Comments

 
Kassu oli õige leplikum koer, keda ma tundnud olen. Kui keegi teda pahandas, siis maksimum reaktsioon tema poolt oli karvade turri ajamine ja ülepingutatult suur urin. See oli nii läbinähtav bluff, et ükski mängukaaslane ei võtnud seda kunagi eriti tõsiselt ning edasi mängides sai selgeks, et polnudki vaja. Kassu mitte kunagi oma elu jooksul ei rünnanud ühtegi koera ega inimest. Isegi enesekaitseks ei teinud ta mitte kunagi kedagi katki. Tegelikult ka mänguhoos ei kutsunud ta oma ülemeelikuid kaasalasi korrale- pidin alati ise vahele astuma, kui teda liiga hullult kiusama hakati. Vanaduspõlves jäi ta haardetugevuse tunnetus nõrgemaks ja mõnikord ta mängides või maiust võttes võis teha kogemata haiget - aga mitte iial ei teinud see koer ühelegi inimesele ega koerale tahtlikult  haiget.

Kunagi ei pidanud ma kartma uute koerte või inimestega kohtudes, et Kassu käituks kuidagi halvasti (ok päris vanast peast muutus ta ka natukene kiuslikuks). Ta oli see koer, kes sai alati kõigi  koertega hästi läbi. Isegi nendega, kes tema suhtes üldse sõbralikud ei olnud. Ma ei pidanud sellepärast isegi mõtlema kunagi, et äkki talle mõni koer ei passi, sest see oli tema puhul lihtsalt nii loomulik, et ta kõigiga sõbralik oli. Kassu ei pidanud ka kunagi pikka viha- sai peksa, raputas korra ja kutsus oma vaenlase mängima või keeras ennast tema kõrvale kerra tudule. Mäletan kuidas me  Konuveres imestasime, et ta alati ronis Kissy küljealla magama- koera, kes teda millegipärast kõige vähem sallis. Kissy urises, läks eemale ja mõni hetk hiljem läks Kassu talle vaikselt järgi ja keeras ilma suhtlust alustamata uuesti tema  kõrvale kerra :D. Ta vist ei saanudki elu lõpuni aru, et kõik koerad maailmas ei ole sõbralikud. Isegi pärast kümneid rünnakuid nooruspõlves oli Kassu reaktsioon igale lähenevale võõrale koerale rõõmus sabaliputus ja mängulekutse sõltumata teise koera kehakeelest.

Tänu oma rõõmsameelsele ja leplikule loomusele oli Kassul palju sõpru. Koer-sõpru ja inim-sõpru igas suuruses ja vanuses. Igal pool kus me elasime, tekkis tal mõne majaelanikuga mingi isiklik sõprus. Nii ei olnud ebatavaline, kui tänaval jalutades minu jaoks võõrad inimesed lehvitasid ja hüüdsid "Tere Kassu". Mõnedel inimestel oli temaga nii eriline suhe, et nad võtsid vaevaks spetsiaalselt Kassule osta mänguasju ja närimismaiuseid ning tõtata oma tegemiste kõrvalt õue neid Kassule üle andma. Võõrad inimesed. Kassu sõbrad :). Samuti oli kõikjal kus me elasime, Kassul mingi isiklik laste fännklubi. Tihti juhtus, et keset jalutuskäiku jooksis meie juurde  kamp mudilasi ja Kassu kadus paide rahe alla ära niimoodi, et ainult tema õnnelikult lehviv saba oli näha. Minu ülesanne oli jälgida kõigi nende suhtluste juures, et keegi kogemata kellelegi liiga ei teeks ja Kassu midagi lubamatut sisse ei sööks. Ja loomulikult kaasnes ka kohustus rääkida Kassu eest tema elulugu ja päeva kokkuvõtteid :).

Kassu on otse või ümber nurga toonud minu ellu ka palju väga kalleid sõpru, mille üle mul on eriliselt  hea meel. Kallistused siinkohal teile kõigile! :)

Kassu ei olnud mingi komissaar Rex. Tema trikkide ja sõnakuulelikkuse repertuaar ei olnud suur ega ka lõpuni viimistletud. Mõnda käitumisprobleemi ma ei osanud tema nooruses lahendada ja need leidsid lahenduse alles pensionipõlves, kus minu huvi  koolituse vastu kasvama hakkas. Näiteks oli tal väga tugev jahiinstinkt, mis kulmineerus saakloomade tapmisega. Selle jahiinstinkti tõttu ei olnud ta ka rihmata jalutamiseks piisavalt usaldusväärne. Talle meeldis meie rõõmuks mängu ajal lärmata ja püsivus või kannatlikkus ei olnud tema tugevaimad küljed. Samuti ei olnud ta oma keha tunnetamises ja koordinatsioonis kõige osavam koer. Aga tema elutee lõpusirgel ma mõistsin, et need kõik probleemid olid suurelt jaolt koolituslikud probleemid- minu lahendada. Täna ma oma koera enam samamoodi ei kasvataks. Kassu kasvas suuresti ise. Ja üllatavalt hästi kasvas tegelikult.

Palju tema käitumisprobleeme siiski said tema eluajal lahendatud. Näiteks põdes ta üksindusahistust ja ulgus üksi jäädes, ei osanud täiskasvanuna meile tulles toas puhtust pidada, tiris rihmaga jalutamisel, tuuseldas prügikaste, varastas ja näris sokke jmt. Oma lapsepõlve oli ta veetnud metsas omasuguste keskel ja sotsialiseerimistööd oli vaja teha väga palju. Alguses kartis ta paljusid asju sellisel määral, et läks nende läheduses täielikult lukku. Aga sellest kõigest sai nagu möödaminnes minevik ja peagi ei uskunud enam keegi, et tal tegelikult mingeid probleeme oleks olnud.

Hiljem õpetas ta mulle, et sõbralikult motiveerides ja avatud suhtumisega ei ole isegi väga keerulistest katsumustest raske üle saada. Nii õnnestus mul õpetada talle (või äkki tal mulle?) lahtiselt jalutades meiega koos püsimist ning uskuge või mitte- väikeloomade jahti katkestama. Ma ise pidin ka imestusest pikali kukkuma, kui avastasin et minu skepsise tõttu tegelikult täiesti ebaregulaarselt tehtud harjutused andsid tulemuse, kus varem väikeloomi murdnud koer hüppas kassi järele sööstes õhus ümber vaid mõne kuiva krõbina nimel (pigem oli see refleks, mitte preemia, mis teda selleks sundis). Pean seda õppetundi kõige väärtuslikumaks, mida koerad mulle õpetanud on, sest see muutis minu suhtumist koerte koolituse osas selliseks nagu ta praegu on. Loomulikult seavad geneetika ja halvad elukogemused koerakoolituses ka teatavaid piire aga liiga tihti me ütleme asjade kohta "see on võimatu" enne, kui me oleme korralikult pead murdes välja mõelnud ja proovinud erinevaid strateegiaid. Mõnikord võib siiras usk oma koerasse olla ainus positiivne asi, mis meid tagant innustab...ja kui sa usud enda koera, siis on vähe asju mida ta teha ei suuda. Selline on minu kogemus.

Kassu oli minu väike kohvrikoer. Ta ei olnud tegelikult väike aga ta saatis mind peaaegu igal pool ja oli sealjuures peaaegu märkamatu. Märgati teda ainult tänu tema ilusale välimusele. Võisin ta võtta kaasa sõprade juurde, kooli, ülikooli loengutesse, raamatukokku, tööle või kuhu iganes. Ta käis olude sunnil meiega kaasas isegi mitmetel suguvõsa kokkutulekutel, matustel ja muudel teatava etiketiga suurematel  üritustel. Sõitsime koos ühistranspordiga ja liikusime jala ajuvabalt pikkasid matkasid. Lapsena oli küllalt tavaline, et me hulkusimegi Kassuga koos terve päeva kuskil väljas. Ja mitte kunagi ei olnud temast tüli. Kui liikusime,  liikus ta ilusti viisakalt kaasa, kui olime paigal siis ta võis kasvõi tunde vaikselt puhata kuskil tooli all. Ja kui keegi sõber või võõras tegi talle seda rõõmu, et kutsus mängima, siis Kassu kaks korda ennast paluda ei lasknud. Väga uhke tunne oli, kui inimesed kiitsid tema viisakat käitumist. Ehkki mulle jäi arusaamatuks, mida see koer siis tegema peaks näiteks loengul istumise ajal- kisama, märatsema ja ringi jooksma või?  Loengutes ikka ju magatakse :D.

Kohvrikoerana saatis Kassu mind alati ka Konuveres. Seal veetsime lapsepõlves peaaegu kõik koolivaheajad. Hoolitsedes kenneltüdrukuna 15 husky, 4 njuufa, hobuste ja kutsikapesakondade eest, oli Kassu ka alati kõigesse kaasatud. Seda küll ka sellepärast, et ta oli mu lemmik aga suuresti ka sellepärast, et Kassu oli alati tegutsemiseks käpp. Jalutama?- tavai! Trenni tegema?- jee! Näitusetrenni?- Noo hea küll... Ükskõik mida me ette võtsime, alati andis ta energilise soorituse ja jättis kergestu mulje, et ta ei väsigi ära.

Kassu oli kloun ka. Tal juhtus tihtipeale äpardusi, kus ta jäi kuhugi kinni või tegi mingeid akrobaatiliselt veidraid asju jamast pääsemiseks. Oma muretu suhtumisega tuli ta alati probleemidest kergelt välja ja ehmatust sisaldanud juhtumised said edasi räägitud juba kui naljalood. Tal juhtus palju äpardusi, aga talle meeldis ka esineda. Mäletan, kuidas ta näiteks oma seakõrvaga mängis häälekalt ja teatraalselt. Ja kui see seakõrv mängutuhinas lendas meie vaateväljast minema, siis mäng katkes seniks, kuni Kassu oma kõrva üles leidis ja nagu muuseas meie nähtavusse tagasi tuli. Sealt jätkus mäng endise hooga edasi. Kusjuures alati ta kontrollis ühe silmaga, kas me ikka vaatame.

Paljudele sõpradele jäi eriliselt meelde ka tema jutukus- nimelt iga mängu juurde kuulus alati huskydele omane jauramine, jorin ja Kassule endale nii tüüpiline räuskamine. Kalduvus kisada tahtis tal igal juhul avalduda söögiaegadel, jalutama minnes või millegi muu toreda  ootuses, ehkki terve elu püüdsin talle õpetada, et nii ta neid hüvesid küll ei saa. Eriliselt meeldis talle juttu puhuda sk trennides püsivõtete ajal koos sõprade malamuutidega ja siis kui ta ühel hetkel käsu alt ära tuli ja minu ümber rallima hakkas. Ulguda Kassu hästi ei osanud aga räuskamisega läbisegi sai ta vähemalt üritamise eest alati maksimum punktid. Vaiksetel kaisutamishetkedel tegi ta sarnaselt oma emale ja mõnele pesakonnakaaslasele vaevukuuldavat  vilinat, mida meie peres kutsuti sosistamiseks :).

...jätkub...
Picture
Kassu ei olnud mingi eriline alfaisane
Picture
väikevend Kidiga meeldis talle Konuveres koos toimetada
Picture
Kassu üritas olla alati sündmuste keskmes
Picture
Kutsikate ja teiste koertega sai Kassu hästi läbi
Picture
Perepildil Kassu, ema Aurora, õde Jane ja Kid
Picture
Kassu Lahti rv näitusel Rühma parim
Picture
Kassu pakkus ülikoolis kodutöödel meile abi
Picture
ja käis kaasas ka välivaatlustel
Picture
Kassu võttis kõike alati maksimumiga
Picture
ja kui juba karva ajada siis ikka korralikult
Picture
Kassu oli alati minu 1. valik, kui läksime vedu tegema, ehkki ta ei olnud fänn
Picture
Käisime Konuveres 14 koeraga korraga jalutamas
Picture
Jalutades pidi alati võimalusel mudas solperdama
Picture
hullutuuridel ta lemmiktegevus oli hüpata voodisse ja seal aeleda ning räusata
Picture
kaevamisest ei öelnud ka Kassu kunagi ära
0 Comments

kassu lugu, osa 1 - Kassu saabumine

4/1/2015

0 Comments

 
Õhtud on läinud pimedamaks ja külmemaks...rohkem on aega mõtisklusteks ja melanhoolia võtab maad. Tihtipeale oma mõtiskluste mullis hakkab mu silme ees jooksma, hüppama ja trallima üks teatud must-valge pehme ja paksu karvaga koerake, kelle kõrvad olid otsekui sametist. Ma peaaegu nagu päriselt tunneksin neid paksusid sametkõrvu taas oma sõrmede vahel... Matsin eelmise aasta jaanuaris oma kalli sõbra ja toona ma ei suutnud kuidagi end kokku võtta, et siia midagi sellest kirjutada. Hiljem olen korduvalt alustanud, parandanud, täiendanud Kassu lugu, kuid alati kui lõpetasin, jätsin Publish nupu vajutamata. Kartuses vist, et siis ongi kõik, rohkem ma Kassust kirjutada ei saa. Nüüd olen veidi mõelnud ja arvan, et ei ole hullu- saan ju tegelikult iga kell võtta kätte ja kirjutada veel mõne Kassu loo. Miks mitte? Aga kõigepealt jagan siis lühikokkuvõtet enda lemmik-koera elust ja tähendusest...

12.01.2002 sündis Eesti esimeses siberi huskyde kennelis teine pesakond kutsikaid. Kokku kolm poissi: hall-valge, helepunane-valgega ja must-valge. Marja oli mõelnud panna neile väga võimukad nimed. Esimesed kaks said omale nimeks Baltic Farao ja Baltic Emperor, kolmandale oli mõttes panna nimeks Baltic Godfather. Tundub, et see väike must-valge kutsikas ise arvas teisiti ja andis sellest kasvatajale märku, sest mingil põhjusel sai tema nimeks lõpuks hoopis Konuveres Baltic Goodboy... Ja siit algaski maailma kõige heasüdamlikuma koerakese ehk meie Kassu lugu.

Väikene Kassu läks millalgi kutsikana oma uude koju, et mõni kuu hiljem endiselt väikse kutsikana kasvataja juurde tagasi tulla. Millegipärast vahel ikka juhtub, et inimestele tuleb kutsikat võttes üllatusena, et nad käituvad nagu kutsikad- pissivad, närivad ja nõuavad aega. Pärast kasvatajale tagastamist, jäi Kassu umbes aastaks Konuverre ootama oma päris kodu.

Mina kohtusin Kassuga esmakordselt 2003 aasta jaanilaupäeval. Olime teel Pärnusse ja otsustasime minu suurel pealekäimisel minna ja vaadata millised siis need siberi huskyd päriselus välja näevad. Mäletan, et minu jaoks oli suurimaks üllatuseks, kui pisikesed nad täiskasvanuna on :). Mäletan ka momenti, kus kaks kutsikat rebisid pooleks mingi linnuraipe ja jooksid selle tükkidega rõõmsalt ringi. Kuidas meie saabudes ja lahkudes saatis meid erinevate tämbritega ulg ja huilgamine ning kuidas suvehakul koerte küljest karvatordid tilpendasid. See oligi armastus esimesest silmapilgust :). Leppisime kokku, et juulikuus lähen ma Konuverre kenneltüdrukuks ja nii läkski.

Mäletan, et Kassu oli minu silmis kõige ilusam Marja koertest. Ükskord me pesime teda näituseks koos Marjaga ja siis Marja küsisiki minult, kas tahaksin Kassut omale. Järgmisel päeval tuli Kassu Vasalemma näituselt tagasi oma esimese jun serti ja tõu parima tiitliga ning arvates, et nii väärtuslikku näitusekoera kindlasti keegi ei kingi, ei hakanud ma Marja pakkumisest kodustele rääkimagi. Läks mööda umbes nädal, kui Marja ja Reet küsisid mult, et mis siis Kassust saab. Ülikiirelt jooksin telefoni juurde, et küsida koduste arvamust. Sellele järgnes terve pikk ööpäev ootamist, kuid lõpuks sain siiski nõusoleku ja olin maailma kõige õnnelikum väike tüdruk.

Mind ei morjendanud absoluutselt, kui Kassu esimesel ööl toas olles jooksis oma mudaste käppadega 10 korda üle minu voodi, et ta öö otsa pussutas voodi all või et ta ei teadnud, et toas ei tohi jalga tõsta. Esimesed nädalad kartis ta mu peret, kannatas tugeva kõhulahtisuse all ning peitis pidevalt kasvataja juurest kaasa saadud roiskuvat konti meile voodisse. Mäletan, et kui ta esimest korda hakkas tegema oma pöörast huskymängu, kartsin ma alguses tõsiselt et tal kruvid logisevad ja ta on kuri (laienenud pupillidega hullunud pilguga koer jooksis mööblilt mööblile, karjus ja tegi kiireid naksamisliigutusi inimeste suunas). Ei olnud mul ju enne koera olnud ja ei saanud kohe aru, et see on tema mäng. Sellel ajal olid veel tigedad koerad väga tavapärased ja alati tasus ettevaatlik olla. Eks Kassulgi need kruvid logisesid ehk veidi, aga siiski heas mõttes - kurjust ei olnud selles koeras sees küll grammigi :p.

Niisiis meile tulles oli Kassu 1,5 aastane koerapoiss, kes ei osanud toas puhtust pidada, armastas laulda ja jahtida, kartis üksi jäämist ja inimesi. Mina olin 15 aastane koolitüdruk, kellel iial varem ei olnud koera olnud. Aga ma õppisin nagu oskasin ja õpetasin Kassulegi kõike, mis teada sain. Hästi suureks toeks olid mulle kasvataja Marja ja rotikate kasvataja Reet, kes toona Marja juures tegutses. Käisime Kassuga koos veidikene sõnakuulelikkuse  trennis Sirje juures ja jalutasime palju. Koertekooli sattusime uuesti alles siis, kui Kassu oli juba päris soliidses vanuses ning kõik kodused probleemid olid oma lahendused ammu leidnud. 

...jätkub...
Picture
Naeratus, mis mulle alati meelde jääb :)
Picture
Kui juba joosta, siis südamest
Picture
Väga eriline kutsikas, kes ise seda veel ei tea
Picture
Siin ta on juba Konuveres tagasi
Picture
Esimene pilt Kassust, mida mäletan kodulehelt
Picture
Esimene minu tehtud pilt Kassust
Picture
Uues kodus tekkisid uued väiksed sõbrad...
Picture
...kes kasvasid koos meiega
Picture
Kassu lemmik valvepost
0 Comments

2014 eesmärkide täitmine

4/1/2015

0 Comments

 
Praegu vaatasin eelmisel aastal siin kirja pandud eesmärke ja üllatus on suur, sest kõigi nende asjadega saab iseloomustada meie 2014 tööd ja võib öelda, et eesmärgid said ka täidetud :)
0 Comments

2014- suurte muutuste aasta

2/1/2015

0 Comments

 
2014 oli meie jaoks suurte muutuste aasta.

Aasta alguses sai meie perele osaks suur kurbus, sest pidime matma oma kalli Kassukese vaid paar päeva pärast tema 12ndat sünnipäeva. Kassu loo postitan lähiajal eraldi, nii et sellel praegu pikemalt ei peatu. 2014 lahkusid siitilmast veel Kassu vend Faxi ja Kassu noorem vend Kid, kellega ka mul palju ühiseid mälestusi oli ning taas vana haav lahti kistud sai. Kahjuks on aeg jõudnud sinnamaale, et kõik need koerad kellega kunagi sai esimesi samme aktiivses koeramaailmas astutud, on märkamatult vanaks jäänud. Kuna mulle millegipärast tekitab enim südamesoojust koerte elukaarel just vanaduse iga, siis elan siiralt kaasa paljude enda sõprade vanade koerte käpakäigule ja soovin neile veel palju häid päevi :).

Aasta alguses lõi ka Meera mind välja mugavustsoonist. Senine küsimusteta kontaktne ja motiveeritud koer vahetus koera vastu, keda oli kohati võimatu saada kontakti ja kes oli oma olekult kuidagi seninägematult morn. Alles nüüd aasta hiljem saan aru, et see oli mitme teguri kokkulangevus. Aasta alguses süüdistasin selles vaid ennast. Kartsin et talle mõjus nii hullusti see, et olin teadmatusest teda pannud olukordadesse, mis olid talle sel hetkel liiga vaevalised- hambapesu ja autsosõit. Nende asjade suhtes tundlikkuse vähendamise trennid võtsid peaaegu kogu esimese poolaasta trennimahu endale, sest tööd oli teha palju. Hiljem Ronni tulekuga sai selgeks, et Meera tundis suuresti ka puudust teisest koerast ja küllap Kassu kadumine pildilt mõjus ka talle halvasti. Samuti võin ma aasta alguse treeninglogisid lugedes näha, et esimesed kuud oli mu enda meeleolu trenni tehes ka niivõrd all, et pidasin vajalikuks seda eraldi kirja panna. Kassu kaotus mõjus ka mulle. Veidi hiljem suve lõpus võisteldes avastasin ma, et Meeral on peale jooksukat 2 kuud kestev ebatiinuse periood üleüldsielt selline tujukam-tundlikum aeg ja sellel perioodil tasub mul tavalisest veel rohkem investeerida motivatsiooni tõstmisesse trenni. Muide avastasin ka et tema motivatsiooni kõikumine on suuresti just sellele perioodile omane ja muul ajal on tal toidumott ja mängumott hoopis teisel tasemel. Ühesõnaga õppisin oma täisikka jõudnud koera tundma see aasta lihtsalt.

Aasta üllatus oli minu jaoks Ronni saabumine. Pärast Kassu surma oli meil kõigil kuidagi tühi tunne aga uue koera mõtte käis välja hoopis mu elukaaslane. Ma ise olin sellele päris pikalt vastu. Miskipärast ma kohe kindlasti ei tahtnud huskyt...ehkki see tõug on mu südametõug ja ma kindlasti näen huskysid ka enda tulevikus. Aga seekord ei, blokk oli ees. Ja nii me hakkasimegi käima varjupaikades erinevaid koeri jalutamas. Seal on muide kohutavalt palju kohutavalt vahvaid koeri...mõned neist keda me jalutamas käisime on veel endiselt seal (Mäx, Ronni ema Aira, nimetu hundikoer). Ja nad kõik on superarmsad koerad, pikalt on nad sisse jäänud pigem oma tavalise välimuse tõttu vist. Arvatavasti oleks Ronni ka seal pikalt olnud, kui ta ei oleks meie juurde tulnud, sest ta näeb ka suhteliselt tavaline välja- mulle ta piltidelt silma küll ei jäänud. Ronni kasuks otsustasimegi lõpuks täiesti juhuslikult- helistasin varjupaika ja kirjeldasin millist koera me otsime ning meile pakuti välja üks must Alfa nimeline koer. Käisime jalutamas tema ja ta emaga. Külastasime teda ka koos Meeraga, nad mängisid ja olid teineteise suhtes sõbralikud. Ja nii tuligi Ronni meie juurde :).

Ronni ja Meera on mõlemad mulle aasta jooksul veel palju uut õpetanud. Ronni on minu jaoks täiesti uut tüüpi koer- kontaktne ja kergesti ülemotiveeruv. Sellega kaasnevad omad katsumused. Lisaks oli ta meile tulles täiesti sotsialiseerimata ja erinevalt huskydest seda tüüpi, et parim kaitse on rünnak. See tähendab, et kui ta nägi esimest korda muruniidukit, trimmerit, rollerit, jalgratturit, hobuseid, võõraid koeri, kasse jne jne jne, siis esimene reaktsioon oli kaotada pea, haukuda ja üritada kahtlast objekti hammustada. Ka frustratsiooni korral trenni käigus kipub ta haukuma või üritama näksata. Alguses ta kartis tuppa tulla nii väga, et isegi lihakänts koridoris maas ei suutnud panna teda ennast ületama, ehkki toit on tema jaoks maailma suurim motivaator mille nimel ta on valmis kõike tegema. Kolm päeva läks aega enne kui ta tuppa saime. Autosõit, voolav vesi, kõvem hääl ja palju muud olid talle algul hirmsad. Kõige suurem hirm oli tal aga, et Meera võtab talt tema hüved ära. Esimesed 2 või 3 kuud me ei saanud neid ilma rihmata kokku lasta, sest pidevalt oli oht et ta hakkab kaitsma Meera eest mingit resurssi, sealhulgas ka näiteks meid. Tänaseks Ronni suudab rahuneda paljude ärritajate peale, armastab autosõitu, küünelõikust, rihma panemist ja palju muud ning Meeraga mängiks ta enamuse päevast. Vahel harva tuleb muidugi ette ka meenutusi meie kohtumise algusajast, aga arvestades et ta on olnud meiega vähem kui aasta, ei saa vist kurta :).

Meeraga ma õppisin sel aastal väga-väga palju tundliku koera käsitlemise eripäradest ja võistlusteks ettevalmistuse vajadusest ning mahust. Üksi pusides ja kogemusi omamata on saanud astuda läbi ka palju ämbreid aga õnneks ei ole ükski ämber müsteeriumiks jäänud ja seetõttu mul on hea meel, et me need koos läbi kolistasime. Täna võin ma öelda, et mu suhe Meeraga on lõpuks tagasi seal, kus ta oli 2012 ja 2013 aastal, kui mitte paremas kohas.

Jätkame uuel aastal oma tööd endisel kursil aga konkreetseid plaane ma enam kirja ei pane, sest nagu näha võib elu tulla ette, tõmmata vaiba jalge alt ja viia sind hoopis põnevamatele ja ootamatumatele seiklusradadele, kui oodatagi oskasid. Ootan põnevusega mida uus aasta toob. Selge siht küll silme ees aga avatud kõigile õppetundidele :).  Soovin kõigile sedasama!

0 Comments

    Me ei saa alati seda koera, keda me tahame.

    Aga me saame alati selle koera, keda me vajame :)

    Kategooriad

    All
    Aasta Kokkuvõtted
    Agility
    Kassi Koolitamine
    Kassu Seiklused
    Kassu Trenn
    Meera Näitus
    Meera Seiklused
    Meera Trenn
    Meera Võistlus
    Mõtisklused
    Motivatsioon
    Raamat
    Ronni Seiklused
    Ronni Trenn
    Siberi Husky Imeline Koeratõug
    Sk Video
    Sõnakuulelikkus
    Treeningplaanid
    Vedu

    ArHIIV

    July 2018
    April 2018
    March 2018
    January 2018
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    October 2016
    September 2016
    July 2016
    April 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    August 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    July 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013

    RSS Feed

Powered by Create your own unique website with customizable templates.