Meera
Meeraga olen võtnud sk ja ag trennidega aja täielikult maha. Neid me rutiinselt ei harjuta ja kui need teemaks on, siis keskendun peamiselt heale tujule ja kontaktile. Meera peamine trenn on viimased nädalad olnud hoopis autosõidu trenn. Nimelt avastasin mõni aeg tagasi, et taga pagasiruumis sõites jäi mulle märkamatuks, kuidas ta autosõite üle elas. Enam ta ei ilastanud ega oksenanud nagu kutsikana, kuid ta läks lukku ja värises vaikselt seal terve sõidu aja südame pekseldes. Ei reageerinud nimele ega ühelegi maiusele. Mõni ime siis, et mõne pikema või keerulisema sõidu järel ta mul emotsionaalselt täiesti katki oli!
Oleme nüüd hakanud täiesti otsast peale autosõitu õppima, igaks juhuks feromoonirihma ka abiks võttes. Alustasime seisva auto lähedal targeti puudutamisest. Sealt liikusime edasi töötava mootoriga autoni, auto peale hüppamise, uste kinni-lahti liigutamise, kohapeal gaasi andmise, lühikeste jõnksudega liikumiseni. Kaks nädalat iga päev oleme seda trenni teinud. Täna on seis selline, et väravate poole minnes Meera reaalselt rõõmustab autode ümber, mitte enam ei enneta samamoodi palavalt armastatud jalutuskäigule minekuid. Eile sõitsime esimest korda kahekesi 300 meetrit koos tagasipöördega. Meera istus terve sõidu aja kõrvalistmel, oli lõdvestunud ja heas tujus. Suurim saavutus oli minu meelest see, et ta nägi aknast kassi ja mõtles sellest terve tee. See on vist esimene kord, kus ta on vaadanud sõidu ajal auto aknast välja ja märganud, kui põnev see on. Elu väikesed rõõmud... :)
Meeraga teeme igapäevaselt veel erinevaid händlingu ja tasakaalu harjutusi, õpime jalutuskäikudel rahulik olemist (tema probleemi sümptom on tirimine, põhjus on üle erutumine lõhnamaailma ärrititest), kassi juuresolekul rahunemist ning käime koos canicrossi õppimas.

Ronni
Ronnil on veel väga palju õppida, seetõttu on meil iga toidukord ja muu tema jaoks tore asi arvel- püüame jälgida, et ta neid saades õpiks enamasti kasulikke asju. Igapäevaselt õpib Ronni järgmisi asju:

• Toas kinni olla ja oma järge oodata, ei ole nõme. 
• Auto pagasiruumis saab süüa ja see on kasulik koht, kuhu minna. 
• Igasuguseid omanikuta ahvatlevaid asju saab töenäolisemalt siis, kui neid märgates ruttu-ruttu pea teisele poole pöörata ja teha nägu, et ei märganud.
• Kui Meera saab süüa, siis see on eriti lahe, sest Ronni saab ka kohe mingit ekstra head nänni.
• Sikutusmängu käikus sõna "lahti" kuuldes, tuleb kohe kuskilt maius ja tasub sellele ümber lülituda.
• Väga kasulik on visata ennast külili ja lasta inimestel oma varbaküüsi näppida.
• Üldse igasugustest imelikest kohtadest puutumisele (näiteks nina, taganurgad, saba) järgneb nämm.
• Iga kord kui midagi saada tahad, on kõige kuulikindlam istuda või lamada- kargelmine üldiselt ei vii sihile.

Sekka satub ka mõni mitte nii kasulik õppetund- näiteks prügikastis tuhnimist on seal leiduvate hüvedega juba mitmel korral heldelt premeeritud.

Täna hommikul rõõmustas mind eriliselt esimene tõsiselt lahe trikk, mille Ronni selgeks sai. Nimelt alguses kui ta meile tuli oli tal kombeks hüpata inimeste kõrval ja näksata õrnalt neid näiteks õlast. Tema hüppevõime on nagu austraalia karjakoertel- kõigi nelja jalaga on ta võimeline hüppama nii kõrgele, et meie 1,70 m kõrgusest väravast ulatub ta suur peakolu vabalt üle :D. Käitumine, millest kujuneks suur probleem, kui külla tulevad lapsed, vanainimesed või lihtsalt normaalsed inimesed, kes ei taha mudaseks ja ilaseks saada.
Märkasin kohe alguses, et kui tal on mingi puupulk suus, siis ta enam ei hüppa, vaid tantsib sellega rõõmsalt meie ümber. Hakkasin seda kohe ise innustama ja pakkuma talle väravast sisenedes esimese asjana midagi hammaste vahele. Täna hommikul väravast sisenedes oli noormehel juba pulgake suus - Ronni esimene päris trikk hakkab selgeks saama :).

Kavatsen mõlema koera puhul keskendudagi esmajärjekorras eluks vajalike oskuste õpetamisele ja erinevate koerte jaoks ebaloomulike asjade juurde positiivse seose tekitamisega, sest see on iga koera elus kõige olulisem oskus. Usun, et kui midagi juhtub, siis mõlemad meie koerad lasevad ennast ilusasti käsitleda, kuid ma kahtlen, kas nad igat sellist tegevust ka naudkisid. Meerale õpetasin ma kunagi klikkeriga, et küünelõikamine ja kammimine on nauditavad asjad ning neid asju on nüüd väga meeldiv teha meie mõlema jaoks. Tahan, et kõigi muude igapäeva elus vajalike asjadega oleks mu koertel samasugused emotsioonid ja kogemused. Kuidas teie koertel eluks vajalike oskustega lood on?

Kui on üks küsimus, millele iga koeraomanik oskab kindlalt vastata, siis see on- Mis on sinu koera lemmik preemia?
Või nii ma vähemalt arvasin...
Meil on detsember, jaanuar ja veebruar olnud rohkem nagu ameerika mäed:
1 nädal- maius on elu mõte, muud preemiad ei kõlba üldse kuhugi
2 nädal- piuksuvad asjad on elu mõte ja muud preemiad unusta ära
3 nädal- ei taha süüa, ei taha mängida...tee mulle lihtsalt pai ja ma teen kõik mis sa tahad
4 nädal- pall! pall on elu mõte!
5 nädal- kui ma saan kaevata, nuuskida või vaadata midagi, siis selle eest annaksin kõik.
6 nädal- sikutame! mis krdi maius, mis krdi pall?? Anna ma sikutan!
7 nädal- mängime niiama omavahel, pane ometi ära see söök ja mänguasi. 
8 nädal- jookseme! sina võid seista ka ja mina jooksen..
9 nädal- mängime suvaliste okste ja käbidega- need on kõik nii ägedad :)

Nende 1-9 nädalaga ma harjusin juba ära, et ma pean käigu pealt plaane muutma ja mõtlesin, et rohkem uusi tõlgendusi preemiale enam juurde ei tule ning saan hakata selle nimekirja asju tasapisi võrdsemaks tegema väärtuse poolest. Ja siis tuleb:

10 nädal- anna mulle maius või mänguasi ja ma lähen peidan selle hoolikalt kuskile ära kehvemateks päevadeks...

Hmm...huvitav...kuidas ma saan oma treeningplaani järgida, kui ma saan ühe treeningseanssi jooksul teha 10 korduse asemel 3, sest neiu veedab enamus treeningu ajast auku kraapides, saadud preemiat sinna sisse sättides ja seejärel hoolikalt auku kinni mätsides?

Püsivus, püsivus, püsivus...see on see meie kirstunael. 17 külmakraadiga me õues eriti harjutada ei saa ka, sest plika käpad ei ole veel selliste kraadidega kohanenud. Toas harjutame iga päev, keskendudes peamiselt just segajate ignoreerimisele, ajafaktorile ja liigutamata olemisele. Distantsi, mida peaksime tegelikult kõige enam harjutama, toas me kahjuks eriti harjutada ei saa (toas püsib ta ilusti ka siis, kui olen ise mitu minutit teises toas). Olen fookusesse võtnud ka kõrval-asendi püsivuse, kuna võistlustel on see peamine element.

Kõrvalkõnd. Teeme tööd distantsidega ja püüan enam mitte premeerida kontaktikaotusega sooritusi. Ühtlasi pööran rohkem tähelepanu sellele, kuidas ja mida ma premeerin. Endale märkamatult olen ma õpetanud koerale viltust asendit seda kinnistades ning preemiat valesti serveerides. Kodus treenides naudin juba mänguasjaga premeerimise võimalusi. Kõrvalkõnnis mänguasi võimaldab paremini asendit kinnistada, kui maius.

Mäng. Praegu olen õpetanud maiuste abiga sikutusmängu tehnikat ja mängimise tehnilist poolt kodust väljaspool. Tänase seisuga kodus ja koduõues ma teen trenne valdavalt ilma maiuseta mänguga premeerides ja nendes keskkondades on Meeral hasart päris suur. Söök veel muidugi napilt-napilt ületab mängu väärtust aga iga päevaga näen, et need kaks preemiat hakkavad tõusma võrdsele pulgale. Maiusega premeerides olen saavutanud kahe nädalaga selle, et Meera haarab ja sikutab üha kindlamalt mänguasja ka võõrastes kohtades (nt poe ees, rongijaamas ja põllul) ning üha tõenäolisemalt saan ma teda sellistes kohtades mängu haarata ka ilma maiuseid asjasse segamata.

Need on põhilised kolm elementi, millele praegu keskendun. Ebaregulaarselt teeme lisaks asendivahetusi (vahemaa, kus ta ilma nihkumata teeb veel ilusti on hetkel 2 m. käsklusega ei eksi kunagi, kuid vahel nihkub 2 cm ette või taha ja vahel hüppab elevusest õhku ja maandub kus juhtub). Vahel harva kordame ka asendeid liikumiselt (kõrvalkõnnilt, juurdetulekult ja eemale jooksult), hantli toomist, tõket ja ruutu. Nende elementidega  probleeme ei ole, kuigi esineb juhuslikke eksimisi.

Pühade ajal on mul olnud aega järele mõelda ja analüüsida meie 2013 aasta tööd. Pidin 31. detsembril langetama keerulise otsuse – kas registreerida Meera järgmisele tulevale ametlikult võistlusele või mitte. Loodan, et tehtud otsus iseloomustab meie 2014 aasta valikuid ja tuleb pikas perspektiivis kasuks. Otsustasin võistlusest loobuda ja võtta järgmised 4-6 kuud selleks, et lahendada eos ära minu vigadest tingitud väikesed puudujäägid sooritustes, enne kui neist kasvavad suured probleemid.

 Seega on meie järgnevate kuude prioriteedid järgmised:
 1) Parandada kontrolli keskkonna üle. Paljud meie probleemid on tingitud sellest, et Meera on  saanud kontaktist lahkumist järjepidevalt ise premeerida nuuskimise, kaevamise, jooksmise vmt-ga. Samuti ei ole ma alati märganud, kui keskkond on veel õppimiseks natuke liiga raske ja ma olen korraldanud harjutuskorra kriteeriumite osas liiga keeruliselt. Edaspidistes treeningutes kavatsen korraldada harjutuskoha selliselt, et õige valiku tegemine oleks koera jaoks lihtsaim ja vale valiku tegemine vastupidi võimalikult keeruline.

2) Õppida kasutama erinevaid preemiaid. Olen liiga kauaks jäänud toetuma valdavalt maiustele, kasutades mängu preemiana ainult kodus ja üldse oskamata kasutada muid alternatiivseid preemiaid. Mängu osas on minu jaoks suurimaks katsumuseks saada Meera tahtma mängida ka kodust väljaspool. Oleme selles vallas ka natukene tegutsenud ja mõned korrad hakkama saanud. Alternatiivsete preemiate maailm on minu enda jaoks kindlasti raske aga samas tasub juba praegu kuhjaga ära. Näiteks tehes põllul trenni, kasutan ma nüüd peamiselt preemiana nuuskimist ja mullas tuhnimist ning olen lõpuks saavutanud selle, et koer töötab põllul ka sama keskendunult kui mujal treenides (Põld on tema jaoks vaieldamatult raskeim  treeningu koht, kus minul on ühtlasi kõige raskem ära hoida ka igasugust isepremeerimist).

 3) Jälgida rohkem treeningute ülesehitust. Tõsta korraga ainult ühte kriteeriumit (kaugus, kestvus või segajad) ja alles siis kui koer suudab eelmisel tasemel teha üle 80%  kordadest õigesti. Täna tähendab see meie jaoks mitmes sk elemendis mitu etappi  tagasiminekut.

 4) Treenida rohkem võõrastes kohtades võõraste trennikaaslastega.

 5) Tekitada rutiinid. Õpetada koerale võistluste jaoks vajalikud märgid selgeks, et tema ka teaks millal temalt mida oodatakse ja mis üldse toimub.

Kavatseme 2014 aastal pühenduda peamiselt sõnakuulelikkuse treeningutele selliselt, et saaksime esimesel võimalusel taas võistlemisele mõtlema hakata. Samas kavatseme hakata tegema hoolega tööd ka agility
baasteadmiste omandamisega ja veos ilusa motiveeritud soorituse saavutamisega. Nendel kahel alal püüan omaenda vigadest õppides ennetada liigset kiirustamist :).  

Hakkasin koostama ülevaadet meie SK elementide tasemest ja avastasin, et minulegi arusaamatutel põhjustel me teatud asju ei ole veel õppima hakanudki ja mõnda asja õpime nii harva, et üldse pole ime, et koer ei oska. Selle vältimiseks koostasin tunniplaani selliselt, et igat harjutust või selle osa me teeme nädala jooksul 4-5 trennikorral. Jagasin harjutused ära nädalapäevade vahel selliselt, et iga päev jäi hommikusse ja õhtusesse trenni enam-vähem võrdselt elemente ja iga päev on igas tunnis ka midagi uut. Kusjuures ühel trennikorral on ainult 4-5 elementi. Ja juba esimesel päeval selguski karm ja valus tõde- mõni harjutus on minu enda meelest nõme ja ma täiesti endale aru andmata väldin neid. Pärast seda avastust olen nui neljaks teinud kõike tunniplaani järgi ja üllatus-üllatus, palju vanu probleeme on saanudki lahendatud!

Et elu liiga igavaks ei läheks, teeme lisaks ka triki- ja koordinatsioonitrenni ning rattavedu. Huvitaval kombel sellest kõigest jääb ikka veel väheks ja õhtul, kui magama lähen, kuulen kutsika sügavat ja pettunud ohet- on alles laisk perenaine :D.

Siin on meie SK elementide seis täna:

Ligipääsetavus- UUS tegime trenni selle peale, et kõrval asendis tuleb keegi ja järjest pealetükkivamalt suhtleb koeraga. See õppetund on kõige rohkem kajastunud ka muus elus ja Meera on enesekindlamaks muutunud võõraste inimestega suhtlemisel.

Püsivus- lamamisel ja istumisel- aeg, vahemaa, stiimulikontroll. Oleme teinud kuni 4 minutit varjes koos segajatega. Segajateks toidu kukkumine maha, palli viskamine ja kõrvalised inimesed-koerad koperdamas ja kolistamas koera läheduses.

Kõrvalkõnd- pöörded, ümberpöörded üle mõlema õla, peatumised, tempomuutused, asendisse tulek erineva nurga alt ja nii seismise pealt kui liikumiselt, stiimulikontroll. Igal trennil pöörame tähelepanu ühele konkreetsele osale elemendist ja parandame vigu. Põhilised vead on ette ruttamine ja pööretel minust veidi eemale vajumine. Asendisse tulekul juhtub vahel viltust asendit ja vahel tekib mingi konflikt, kus koer pakub midagi muud mida me hiljuti palju teinud oleme. Kõige naljakam on, kui ta läheb selja taha mulle ja püüab oma nina mu põlvede vahelt läbi pressida.. Asendisse tulek liikumisel tuleb väga hästi välja, samuti peatused ja tempomuutused. Stiimulikontrolliks teeme seda, et kõrvalkõnni ajal kukuvad maha maiused või muud asjad ja pärast kõnnime nende kohalt mitu korda üle. See on raske aga areng on märgatav.

Asendivahetus- istu-lama, seisa-istu ja seisa-lama. Seisa-istu puhul ta seisma tulles astub natuke ühe jalaga ettepoole ja vahel läheb seisma veidi poolikult, sellega tuleb tööd teha. Teised on hea tehnikaga ja saab kasvatada vahemaad. Hetkel on suurim vahemaa, kus ta eksimatult teeb, umbes 3 meetrit. Sealt edasi kannatab natuke tehnika aga õnneks keskendumine ise on hea.

Toomine- puuhantli, pulga ja metallhantliga. Puuhantliga on väga hea kõik- kiirus, haare ja lõppasend. Metallhantliga on asendisse tulek raskem aga see on pigem sellepärast et hantel ise on ebamugav ja läheb vahel silma ette. Pulgaga on tagasi jälle see tore närimine…eks hakkame sellega uuesti tegelema.

Suunatud toomine- UUS nii et koer alguses istub minu ees näoga minu poole. Oleme teinud mõlemat poolt eraldi trennides mõnikord lihtsalt eseme haaramiseni ja mõnikord ka lõppasendisse tulemiseni. Seni on hästi läinud, püüame lähiajal proovida kahe esemega, siis läheb raskemaks.

Nuuskimine- POOLUUS hakkasin tegema kahe pulgaga. Alguses proovis nuuskimata suvalise haarata. Siis mängisin ühe pulgaga peitust ja pärast mitut otsimist tõin jälle teise pulga areenile. See toimis ja rohkem ta enam teist pulka ei haaranud vaid kasutas nina.

Märki saatmine- UUS oleme esimesed korrad natuke proovinud ja hakkab pihta saama, mis asja point on.

Ruutu saatmine- POOLUUS vahel teeb hästi, vahel otsustab enne ruutu jõudmist peatuda ja lamama minna. Maiusega teeb õigesti ja vahetult pärast seda maiuseta tehes ka ei eksi. Isegi otsima ei hakka. Lamama ma teda lähitulevikus ruutu saatmisel üldse ei kamanda igaks-juhuks.

Asendid liikumiselt- kuna asendid kõrval liikumisel tulevad väga hästi välja, olen teinud trenni ka asenditesse minekule suva tegevuse pealt. Vahel taban teda ootamatult, vahel reageerib õigesti. Positiivne on see, et sellega on asendissemineku kiirus paranenud. Kõige raskem on asendisse minek, kui koeral on siht silme ees (lõhn, maiused, pall) aga mida rohkem harjutame, seda kergemini see tuleb.

Peatus juurdetulekul- UUS viimane kord kui tegime pani kõigil katsetel pidurid galopi pealt plokki. Alles kaks nädalat tagasi tegime veel palliga ja alles esimesi kordi. Väga hea. Lamamine juurdetulekul on algusest peale väga hea olnud.

Juurdetulek- tuleb ilusti ja enam ei maga maha käsklust ega tule aeglaselt. Lõppasend on ka tavaliselt korrektne.

Tõke- kahjuks selle jaoks puudub meil hetkel kodus võimalus.