Kuidas saada aru, et su koeral teeb mõni liiges või lihasgrupp valu? Enamasti arvatakse, et tuleb jälgida, kui koer hakkab lonkama, ei taha enam jalutada või ei võta jalgu alla. Need on üsna ekstreemsed märgid sellest, et koeral on mure ja enamasti näeme me neid märke alles siis, kui koer on juba pikalt valu kannatanud ja mikrovigastustest on arenenud trauma. Kuidas märgata, et koeral on mure enne, kui sellest trauma saab? Meeraga me tegime äsja selle teekonna läbi ja ma tahaksin jagada seda, kui õpetlikku lugu väikestest märkidest, mis kokku moodustasid suure tervikpildi.
Üle-eelmise aasta suve lõpus alustasime me Meeraga seni oma elu süstemaatilisemat veotrenni hooaega. Selle asemel, et taga ajada kiirust, tahtsime me proovida, kui pika maa me lõpuks läbida suudame ja nii pidime me kõvasti vaeva nägema, et üha pikemaid radu kombineerida. Veosporti ei tehta asfaldil ega tiheda liiklusega teedel. Samuti ei sobi selleks kohad, kus tuleb mööduda lahtiselt laperdavate koduloomadega aedadest. Koerte jaoks on ka äärmiselt tüütu sõita üht-sama lõiku ja edasi-tagasi. 3-5 x nädalas on aga väga tülikas pakkida koerad ja kogu veovarustus auto peale. Neid kõiki tegureid arvesse võttes püüdsime me olla leidlikud ja teha vahel hädavajalikke kompromisse radade valikul. Rajad koosnesid meil seega pea-asjalikult hobuseradadest põldudel ja metsaradadest, sekka lühikesed lõigud kruusateedel.
Tol aastal tulid külmad tavalisest varem ja sügis oli segu pehmest lirtsuvast porist ning jäätunud porist. Mõnikord me kukkusime, sest ratas jäi mutta kinni. Teinekord me kukkusime, sest puhta kruusana tundunud teelõik oli tegelikult väikse kruusakihi alla maskeerunud jää. Väike täpsustus, mina kukkusin. Koerad tegelikult ei kukkunud aga vahel oli näha, et nad olid hädas keerulise pinna peal jalgealuse valikuga. Koju jõudes oli tavaline, et olime pealaest jalatallani porikihiga kaetud ja jalgratta tagumine ratas kippus muda tõttu kinni kiiluma. Samas meil kõigil silmad särasid peas ja see mudaravi oli meie hinge balsam.
Ma olen veotrennide osas tubli treeninglogi pidaja ja panen üldiselt kirja distantsi, temperatuuri, raja iseloomustuse, jootmise aja ja koerte iseärasused trennis. Detsembris 2016 tekkis esmakordselt Meera logisse märge „jookseb tagurpidi“. See naljakas sõnapaar ilmestas minu jaoks jooksustiili, kus Meera jookseb galoppi, hoiab liini ilusti pingul ja tempo on hea aga samal ajal tunne on selline, nagu keegi tõmbaks teda nähtamatu niidiga tagasi. Hea näide sellest, et pingul liin või teatud kiirus ei ole piisavad kriteeriumid hindamaks koera töötamise kvaliteeti. Ma olin mures ja asusin kohendama oma trenniplaane. Lühendasin distantsi tagasi lõpuks vaid kilomeetrini...aga endiselt sama jama. Mõni teine päev jooksis ta aga nagu poleks midagi. Siis mõtlesin, et asi võib olla tema keskkonnatundlikkuses ja ta ei julge ettepoole suunatud energiaga rind kummis kihutada võõrastes kohtades. Aga miks ta siis samamoodi käitus koduradadel?
Jaanuarist jätsin temaga trennid katki kuni kevadeni. Tegelesime vahepeal võimlemises puusapiirkonna tugevdamisega, kuna mõte oli, et äkki tal on oma tagaosas oleva kerge ülenurgitumise tõttu seal piirkonnas raskuseid. Samal ajal märkasin ma, et ta ei taha sõnakuulelikkuse trennides enam hüpata nii kõrgele käe vastu, kui varem ning asendivahetusel hakkas ta lamama minekul tegema esmapilgul elevusele viitavat „auh“-i. Kuna sõnakuulelikkus ei ole mul ammu enam prioroteet, siis jätsin tookord need harjutused lihtsalt kõrvale päevaks, mil ma viitsin nendele veidrustele keskenduda ja lahti analüüsida, mis toimub. Tuim kordamine oleks asja kindlasti hullemaks teinud.
Siin on video ühest auh-iga lamamisest:
Üle-eelmise aasta suve lõpus alustasime me Meeraga seni oma elu süstemaatilisemat veotrenni hooaega. Selle asemel, et taga ajada kiirust, tahtsime me proovida, kui pika maa me lõpuks läbida suudame ja nii pidime me kõvasti vaeva nägema, et üha pikemaid radu kombineerida. Veosporti ei tehta asfaldil ega tiheda liiklusega teedel. Samuti ei sobi selleks kohad, kus tuleb mööduda lahtiselt laperdavate koduloomadega aedadest. Koerte jaoks on ka äärmiselt tüütu sõita üht-sama lõiku ja edasi-tagasi. 3-5 x nädalas on aga väga tülikas pakkida koerad ja kogu veovarustus auto peale. Neid kõiki tegureid arvesse võttes püüdsime me olla leidlikud ja teha vahel hädavajalikke kompromisse radade valikul. Rajad koosnesid meil seega pea-asjalikult hobuseradadest põldudel ja metsaradadest, sekka lühikesed lõigud kruusateedel.
Tol aastal tulid külmad tavalisest varem ja sügis oli segu pehmest lirtsuvast porist ning jäätunud porist. Mõnikord me kukkusime, sest ratas jäi mutta kinni. Teinekord me kukkusime, sest puhta kruusana tundunud teelõik oli tegelikult väikse kruusakihi alla maskeerunud jää. Väike täpsustus, mina kukkusin. Koerad tegelikult ei kukkunud aga vahel oli näha, et nad olid hädas keerulise pinna peal jalgealuse valikuga. Koju jõudes oli tavaline, et olime pealaest jalatallani porikihiga kaetud ja jalgratta tagumine ratas kippus muda tõttu kinni kiiluma. Samas meil kõigil silmad särasid peas ja see mudaravi oli meie hinge balsam.
Ma olen veotrennide osas tubli treeninglogi pidaja ja panen üldiselt kirja distantsi, temperatuuri, raja iseloomustuse, jootmise aja ja koerte iseärasused trennis. Detsembris 2016 tekkis esmakordselt Meera logisse märge „jookseb tagurpidi“. See naljakas sõnapaar ilmestas minu jaoks jooksustiili, kus Meera jookseb galoppi, hoiab liini ilusti pingul ja tempo on hea aga samal ajal tunne on selline, nagu keegi tõmbaks teda nähtamatu niidiga tagasi. Hea näide sellest, et pingul liin või teatud kiirus ei ole piisavad kriteeriumid hindamaks koera töötamise kvaliteeti. Ma olin mures ja asusin kohendama oma trenniplaane. Lühendasin distantsi tagasi lõpuks vaid kilomeetrini...aga endiselt sama jama. Mõni teine päev jooksis ta aga nagu poleks midagi. Siis mõtlesin, et asi võib olla tema keskkonnatundlikkuses ja ta ei julge ettepoole suunatud energiaga rind kummis kihutada võõrastes kohtades. Aga miks ta siis samamoodi käitus koduradadel?
Jaanuarist jätsin temaga trennid katki kuni kevadeni. Tegelesime vahepeal võimlemises puusapiirkonna tugevdamisega, kuna mõte oli, et äkki tal on oma tagaosas oleva kerge ülenurgitumise tõttu seal piirkonnas raskuseid. Samal ajal märkasin ma, et ta ei taha sõnakuulelikkuse trennides enam hüpata nii kõrgele käe vastu, kui varem ning asendivahetusel hakkas ta lamama minekul tegema esmapilgul elevusele viitavat „auh“-i. Kuna sõnakuulelikkus ei ole mul ammu enam prioroteet, siis jätsin tookord need harjutused lihtsalt kõrvale päevaks, mil ma viitsin nendele veidrustele keskenduda ja lahti analüüsida, mis toimub. Tuim kordamine oleks asja kindlasti hullemaks teinud.
Siin on video ühest auh-iga lamamisest:
Kevade keskpaigas alustasime taas hästi ettevaatlikult veotrennidega. Valisin äärmiselt hoolikalt pehme pinnasega lühikesi ja motiveerivaid radu. Planeerisin iga trenni pikalt ette, et panna teda õnnestuma. Valisin talle meeldivaid trennikaaslaseid ja kohti, kus tal eriti tore oleks. Aga ikka jõudsime sama seina juurde. Mõnikord jooksis ta hästi, teinekord oli jälle jama. Ühel päeval ütles ta mulle, et ta ei soovi ratta ette tulla ja sellega lõpetasime me oma veotrennid ära.
Suvel algasid meil imelikud episoodid, kus ma märkisin üles, et Meera väsib tavalistel jalutuskäikudel imelikult ruttu, eriti pärast kaevamist. Lisaks oli tal päevi, kus ta ei tahtnud süüa ja tundus väga õnnetu. Läksime arstile ja otsisime põhjuseid, kuid lõputuna näivad uuringud ei reetnud justkui midagi. Need episoodid kordusid paari-kolme nädala tagant nagu kellavärk ja kadusid siis paari päevaga nagu poleks midagi olnud. Novembris oli ta mul ühel õhtul hetkeks küürus ja justkui valudes ning kui ma teda seisvas asendis seejärel õlgadest kõigutasin, tuvastasin ma, et ta ei taha raskust kanda vasakule õlale. Järgmisel päeval läksime Erivetti ja seal saime samale asjale kinnitust, kuid mingit põletikukollet või muud traumat ei tuvastatud ning seetõttu jäime endiselt mõistatama, milles asi. Meera kohta märgiti lisaks, et ta õlgade lihastoonus on kummaliselt kehvakene.
Detsembrist hakkasin ma Meerale andma igaks juhuks tundliku seedimisega koertele mõeldud toitu ja pärast seda ei ole meil neid imelikke isutuse ja loiduse episoode enam esinenud. Seega need ma paneksin õrna seedimise arvele. Lisa-abinõuna hakkasin ma Meerat hoolsa regulaarsusega metsas lahtiselt jalutama. Eks nende innukate jahimeeste huskydega on see pisut keerulisem ettevõtmine, kui mõne teise koeraga, aga minu jaoks kaalus vaba liikumisega saadav füüsiline kasutegur selle riski üles. Seda enam, et me oleme Meeraga kõvasti vaeva näinud, et ta mul plagama ei paneks ning üldjoontes olen ma temaga selles plaanis üsna rahul (khm khm, Meera, see ei tähenda nüüd, et järgmisel jalutuskäigul sa mind vastupidises veenma peaksid! :D). Tundus et ka see aitas Meera endisel vormil taastuda.
Ühtlasi asusin oma õpilaste tungival nõudmisel ette valmistama võistluskuulekuse veebikursust. Siin sai Meera ka oma oskustelt tolmu pühkida ja tegime palju õppevideoid erinevate harjutuste õpetamisest. Üks elementidest oli loomulikult ka asendivahetus, millega seotud jama ma olin jõudnud juba ära unustada. Õnneks osaleb sellel kursusel ka meie võimlemistreener Mari Valgma ja temale jäi just Meera asendivahetusi jälgides üks pisike eripära silma. Nimelt tõstis Meera paljude asendivahetuste juures oma vasakut jalga. Ma ise ei osanud sellesse süveneda, sest maiusega meelitamisel minu meelest Meera nihkubki palju rohkem ja ma eeldasin, et see oli sellest. Mari arvas, et Meeral on seal õlas mingi mure ja ta ei taha sinna raskust kanda ning kuna Erivetis oli Meera terveks tunnistatud, pakkus Mari lahkelt välja, et tuleme Meeraga paaristrenni õlapiirkonna tugevdamisega tegelema. Mõeldud tehtud! Aitäh, Mari, järjekordse abi eest :)
Siin on video asendivahetusest:
Suvel algasid meil imelikud episoodid, kus ma märkisin üles, et Meera väsib tavalistel jalutuskäikudel imelikult ruttu, eriti pärast kaevamist. Lisaks oli tal päevi, kus ta ei tahtnud süüa ja tundus väga õnnetu. Läksime arstile ja otsisime põhjuseid, kuid lõputuna näivad uuringud ei reetnud justkui midagi. Need episoodid kordusid paari-kolme nädala tagant nagu kellavärk ja kadusid siis paari päevaga nagu poleks midagi olnud. Novembris oli ta mul ühel õhtul hetkeks küürus ja justkui valudes ning kui ma teda seisvas asendis seejärel õlgadest kõigutasin, tuvastasin ma, et ta ei taha raskust kanda vasakule õlale. Järgmisel päeval läksime Erivetti ja seal saime samale asjale kinnitust, kuid mingit põletikukollet või muud traumat ei tuvastatud ning seetõttu jäime endiselt mõistatama, milles asi. Meera kohta märgiti lisaks, et ta õlgade lihastoonus on kummaliselt kehvakene.
Detsembrist hakkasin ma Meerale andma igaks juhuks tundliku seedimisega koertele mõeldud toitu ja pärast seda ei ole meil neid imelikke isutuse ja loiduse episoode enam esinenud. Seega need ma paneksin õrna seedimise arvele. Lisa-abinõuna hakkasin ma Meerat hoolsa regulaarsusega metsas lahtiselt jalutama. Eks nende innukate jahimeeste huskydega on see pisut keerulisem ettevõtmine, kui mõne teise koeraga, aga minu jaoks kaalus vaba liikumisega saadav füüsiline kasutegur selle riski üles. Seda enam, et me oleme Meeraga kõvasti vaeva näinud, et ta mul plagama ei paneks ning üldjoontes olen ma temaga selles plaanis üsna rahul (khm khm, Meera, see ei tähenda nüüd, et järgmisel jalutuskäigul sa mind vastupidises veenma peaksid! :D). Tundus et ka see aitas Meera endisel vormil taastuda.
Ühtlasi asusin oma õpilaste tungival nõudmisel ette valmistama võistluskuulekuse veebikursust. Siin sai Meera ka oma oskustelt tolmu pühkida ja tegime palju õppevideoid erinevate harjutuste õpetamisest. Üks elementidest oli loomulikult ka asendivahetus, millega seotud jama ma olin jõudnud juba ära unustada. Õnneks osaleb sellel kursusel ka meie võimlemistreener Mari Valgma ja temale jäi just Meera asendivahetusi jälgides üks pisike eripära silma. Nimelt tõstis Meera paljude asendivahetuste juures oma vasakut jalga. Ma ise ei osanud sellesse süveneda, sest maiusega meelitamisel minu meelest Meera nihkubki palju rohkem ja ma eeldasin, et see oli sellest. Mari arvas, et Meeral on seal õlas mingi mure ja ta ei taha sinna raskust kanda ning kuna Erivetis oli Meera terveks tunnistatud, pakkus Mari lahkelt välja, et tuleme Meeraga paaristrenni õlapiirkonna tugevdamisega tegelema. Mõeldud tehtud! Aitäh, Mari, järjekordse abi eest :)
Siin on video asendivahetusest:
Videot uuesti vaadates nägin nüüd ka mina, et Meera tõstab alati just vasakut jalga ja teeb asendivahetusi põhimõtteliselt ühe esijalaga tõugates. Mõni ime siis, et ta mul pärast teist kordust häälekalt pahameelt kippus väljendama- see on ju pagana raske harjutus!! Vaadake uuesti ka haugatusega videot. Seal teeb Meera samamoodi asendivahetust ühe jalaga tõugates.
Nüüd on meie võimlemistrennidega alustamisest möödas 1,5 kuud ja silmaga nähtavad tulemused käes. Lahtistel jalutuskäikudel suudab Meera arendada senisest suuremaid kiiruseid ja tema eelistatud liikumisviis on nüüd alati kiire galopp. Ma olen ühe korra pannud ta ilusa ilmaga kelgu ette ja paaril korral teinud lühikesi canicrossi lõike ning Meera on mind seal üllatanud oma entusiasmi, suurema veojõu ja ettepoole suunatud energiaga liikumisega. Õlalihased on kasvanud suuremaks ja käe all tuntavaks, meeleolu on püsivalt hea ja krutskeid täis nagu ühele õigele huskyle kohane. Proovisime ka üle tüki aja asendivahetused järgi ja Voila!- lamama minekul ei tehta enam „auh“ ning esikäpad on võrdselt paigal! Ja tõepoolest, ta kohendab veel veidi vasakut esijalga, kuid ma arvan et muutused on sellegipoolest suured ja me peame lihtsalt veel jätkama võimlemisega, et lõplikult jagu saada. 1,5 kuud on lühike aeg.
Nüüd on meie võimlemistrennidega alustamisest möödas 1,5 kuud ja silmaga nähtavad tulemused käes. Lahtistel jalutuskäikudel suudab Meera arendada senisest suuremaid kiiruseid ja tema eelistatud liikumisviis on nüüd alati kiire galopp. Ma olen ühe korra pannud ta ilusa ilmaga kelgu ette ja paaril korral teinud lühikesi canicrossi lõike ning Meera on mind seal üllatanud oma entusiasmi, suurema veojõu ja ettepoole suunatud energiaga liikumisega. Õlalihased on kasvanud suuremaks ja käe all tuntavaks, meeleolu on püsivalt hea ja krutskeid täis nagu ühele õigele huskyle kohane. Proovisime ka üle tüki aja asendivahetused järgi ja Voila!- lamama minekul ei tehta enam „auh“ ning esikäpad on võrdselt paigal! Ja tõepoolest, ta kohendab veel veidi vasakut esijalga, kuid ma arvan et muutused on sellegipoolest suured ja me peame lihtsalt veel jätkama võimlemisega, et lõplikult jagu saada. 1,5 kuud on lühike aeg.
Ka enne ja pärast seismisi vaadates, näen ma et kui varasemalt on kõigil piltidel Meera üks esijalgadest jonnakalt pisut ettepoole asetatud, siis nüüd on tema autopiloot seista mõlemad jalad kenasti paralleelselt.
Meera seismine enne esisosa tugevdamist:
Meera seismine enne esisosa tugevdamist:
 |  August 2017 |
Pärast esiosa tugevdamist, tuleb Meera seisma nii, et sätib ise oma esijalad paralleelseks. Esitangi selle seismise videona, et keegi ei kahtlustaks, et enne pildi tegemist olen tema jalgu füüsiliselt õigeks sättinud kuidagi.
Loo moraal? Tehke märkmeid oma koerte veidruste kohta trennides. Kui need korduvad, tehke paus treeningutes ja mõelge. Käige kahtluse korral arstil (Meil on Eestis täiesti suurepärased eksperdid nii füsioteraapia kui ka erinevate muude murede jaoks olemas. Mina tänan väga enda loo puhul Timmu ja Erivet kliinikut, kes tegid korralikku tiimitööd ja ragistasid ajusid koos minuga. Alati ei ole nii lihtne leida vastuseid ja panna diagnoose). Kirjutage kõik märgid enda jaoks välja, vaadake oma koera liikumist videotelt vajadusel kasvõi aeg-luubis ja nuputage. Näidake kindlasti oma koera ka neutraalsele kõrvaltvaatajale, kes oskab märgata väikseid detaile. Kes otsib, see leiab. Iga väike infokild võib viia ühel päeval lahenduseni.
Meera puhul oli märgiks "tagurpidi jooks" vedades- st ta vältis raskuskeskme viimist esiosale ja sellest jäigi see kummaline mulje. Kaevates väsis ta, sest kaevamisel kasutab koer õlalihaseid. Õlalihased olid väiksed, sest ta vältis neile raskuse viimist. Asendivahetusel haugatas ta sest see oli ebamugav ja raske asi, mida teha. Halvematel päevadel oli ta õnnetu ja keeldus söögist, sest ilmselt oli joostes endale liiga teinud õrnale kohale.
Kuidas ma aga kavatsen edaspidi vältida sama jama teket? Võite mürki võtta, et ma ei lase enam oma koertel vedu teha libedavõitu oludes või konarlikul pinnal. Edaspidi väldin ka kinnisõidetud kruusateid ja teen selle ekstra pingutuse, et sõidan kodust kaugemale sobiva pinnasega rajale treenima. Kui mul on aga kahtlus, jooksen eelnevalt raja ise läbi. Mida?? Jah, vot just seda tehes sain ma teada, kui ebamugav on silmaga nii siledana paistaval põlluvaheteel joosta! Koerad annavad endast kõik, et meile meele järgi olla ja vähim mis me teha saame, on tagada neile ohutud treenimisvõimalused.
Ahjaa ja võimlemine on maagiline! Aprillis alustavadki koertekoolis Kratt uued võimlemiskursused nii päriselus, kui ka onlines. Kel vähegi huvi oma koera füüsilist heaolu parendada ja temaga koos miskit toredat ja teistsugust teha, siis soovitan kohe väga-väga soojalt.
Meera puhul oli märgiks "tagurpidi jooks" vedades- st ta vältis raskuskeskme viimist esiosale ja sellest jäigi see kummaline mulje. Kaevates väsis ta, sest kaevamisel kasutab koer õlalihaseid. Õlalihased olid väiksed, sest ta vältis neile raskuse viimist. Asendivahetusel haugatas ta sest see oli ebamugav ja raske asi, mida teha. Halvematel päevadel oli ta õnnetu ja keeldus söögist, sest ilmselt oli joostes endale liiga teinud õrnale kohale.
Kuidas ma aga kavatsen edaspidi vältida sama jama teket? Võite mürki võtta, et ma ei lase enam oma koertel vedu teha libedavõitu oludes või konarlikul pinnal. Edaspidi väldin ka kinnisõidetud kruusateid ja teen selle ekstra pingutuse, et sõidan kodust kaugemale sobiva pinnasega rajale treenima. Kui mul on aga kahtlus, jooksen eelnevalt raja ise läbi. Mida?? Jah, vot just seda tehes sain ma teada, kui ebamugav on silmaga nii siledana paistaval põlluvaheteel joosta! Koerad annavad endast kõik, et meile meele järgi olla ja vähim mis me teha saame, on tagada neile ohutud treenimisvõimalused.
Ahjaa ja võimlemine on maagiline! Aprillis alustavadki koertekoolis Kratt uued võimlemiskursused nii päriselus, kui ka onlines. Kel vähegi huvi oma koera füüsilist heaolu parendada ja temaga koos miskit toredat ja teistsugust teha, siis soovitan kohe väga-väga soojalt.
RSS Feed
