TAKO SK suvekarika III etapp 21.09.2013
Võistluse tüüp: Ametlik võistlus, ALG klass
Kohtunik: Pirkko Bellaoui
Asukoht: Vahi küla Marana talu (meie üks koduplatse)
Ilm: jahe
Tulemus: 143 punkti, II järk, V koht, osalejaid klassis 9
 
Saime sel korral küll vähem punkte, kui eelmine kord aga tulemusega jäin ma kordi rohkem rahule. Ma suutsin seekord järgida plaani- võtta koera töömeeleollu enne ringi minemist, suruda ringi minnes oma närvi maha ja olla terve ringis olemise aja KOOS koeraga. Eriti rahul olen ma sellega, et suutsin teda veenvalt kiita elementide vahepeal ja kontaktikaotused olid vaid hetkeks. Üks moment ainult mäletan, kus ta minust eemale läks ja see oli mingi elemendi alguskoha näitamisel- Meera meelest oli lihtsalt nii huvitav, mis need teised inimesed seal teevad ja ta läks nende juurde ning võttis enne mind juba stardipositsiooni sisse. Mulle nii meeldib, et ta selline uudishimulik on - see on aidanud teda alati üle kõigist raskustest ja aitab kindlasti ka edaspidi :).

1.      Ligipääsetavus                                       9x1=9
2.      Paigal lamamine                                     0x3=0
3.      Liikumine kõrval rihma otsas                   8x2=16
4.      Liikumine kõrval rihmata                         8,5x4=34
5.      Lamama minek                                       7,5x2=15
6.      Juurdetulemine                                       9x3=27
7.      Seismine                                                 8x2=16
8.      Takistuse ületamine                                9x2=18
9.      Üldmulje                                                  8x1=8

Ligipääsetavus: Meera tuletas mulle meelde, et eelmise võistluse 10 punkti oli tema kingitus mulle. Teist korda ta seda enam ei kinkinud. Meera areng on olnud nii meeletu, et ma vahel lausa unustan, et ta on tegelikult olnud pelglik koer ja vajab teatud asjade puhul rohkem tähelepanu. Võõraste inimeste poolne katsumine on üks selliseid asju ja me peame seda eraldi õppima.

Püsilamamine: Juba asendisse minekul nägin, et tal olid sipelgad püksis ja andsin eemaldumisel selle tõttu lausa korduskäskluse. See kahjuks ei päästa, kui ta sellise meeleoluga lamama läheb. Kõigepealt ta tõstis pea, siis hakkas nuuskima, siis kohendas mitu korda asendit ja lõpuks vaatas mulle otsa umbes nagu küsides „mida ma siin teen?“, tõusis püsti ja tuli ilusasti sirgjoones minu juurde kõrvale. Vahepeal olime saanud püsivuse juba korda aga neljapäev-reede ma tegelikult märkasin juba hoiatusmärke, et mingi segadus tema peas selle elemendiga tekkinud on. Kahjuks ei jõudnud seda korda teha enne võistlust.

Kõrvalkõnnid: kaotasime punkte minu kehakeele, Meera kohatise hajameelsuse ja vale positsiooni tõttu. Samamoodi tekkis tüdrukul mingi väga veider konflikt kõrvale tulekuga. Kui see muidu on tal praktiliselt default käitumine, siis ringis vaatas ta mulle mitmel korral üllatunud näoga otsa ja seisis kõrval edasi. Istuma sain ta üldiselt ainult käemärgiga. Ühe korra ta isegi vist lamas kõrval käsu peale…Ringist välja jalutades tegi ta mul samas seda jälle perfektselt nagu alati. Ei teagi mis talle segadust tekitas.

Asendid liikumiselt: Kõrvalkõnnil oli Meera eriti innukas, trügis ette ja segas lausa liikumist. Tõenäoliselt selle tõttu olid ka asendid viltu ja asendisse minek aeglasevõitu.  Olen üsna kindel ka, et ma kasutasin käemärki. Ma muretsesin terve aja sellepärast, et koeraga kontaktis olla iga hinnaga ja andsin endast parima, et olla talle abiks. Loomulikult tean ma, et käemärke ei tohi kasutada aga sellel võistlusel ma praktiliselt üldse ei jälginud, mida ma ise teen, vaid keskendusingi ainult koerale püüdes anda talle võimaluse igal juhul õnnestuda.

See eesmärk sai täidetud :).

Meera kiigel kiikumas :)

All videol on väike tükike SK trenni jänesenahast dummyga.

Sain lõpuks läbi loetud Suzanne Clothier'i If a dogs prayers were answered bones would rain from the sky.
Ja võin kinnitada, et see on superhea raamat!
Mina sain seda raamatut lugedes naerda, nutta ja korra oli mul valusa teema tõttu raskusi edasi lugemisega. Autor oli selle raamatu kirjutanud lihtsalt nii südamlikult, et tõesti puudutas sellega ka minu oma. Ja eriliselt tõi naeratuse näole see avastamisrõõm, et nii mõnigi asi, mida mina olen instinktiivselt õigeks pidanud ja teinud aga mida ma ühestki raamatust leidnud ei ole...on ikkagi kuskil raamatus ka äramärkimist leidnud :).
Veidi mõtlemisainet, mida raamat pakkus:

Koerte keel. See on juba üldtuntud tõde, et koerad ei oska valetada. Autor on lausa väitnud, et koerad ei ole isegi mitte võimelised valetama. Nad on nagu nad on ja nad edastavad meile kogu aeg oma mõtteid ja arvamusi. Probleem on aga meiepoolses kuulamises. Enamasti koerte inimsesest sõbrad kas ei pane tähele, mida koerad neile räägivad või kuulevad seda mida nad tahavad kuulda. Ja nii ongi. Kui me ikka tahame väga uskuda, et meie koer naudib midagi, siis me usumegi seda. Nii tekivadki olukorrad, kus "minu koer on ülisõbralik ja armastab teisi koeri" ründab järsku ootamatult võõrast koera. Enne rünnet tõmbas võib-olla see sama sõbralik koer saba jalge vahele, keeras pea kõrvale ja tõmbas oma näonaha pingule. Keegi ei märganud seda, märgati vaid tema sabaliputust kahe jala vahel ja seda, et ta ei urisenud. Siis lasti  võõras koer lähemale ja see pistis ilma pikema tseremooniata talle nina saba alla...ja isegi siis ei saanud esimese koera kiirest taganemisest keegi aru, et vaene koer ei taha et teda ahistatakse. Taganemisteed esimesel koeral rihma otsas ei olnud ja lõpuks jäigi ta sundseisu- ja omanik on šokis, et küll on paha ja salakaval koer! Aga ta ju tegelikult hoiatas mitu korda...

Koerte sildistamine. Me tihti ei annagi oma koertele võimalust. Iga bordercollie ei ole sama nutikas, iga siberi husky ei taha kelku vedada ja iga pitbull ei ole agressiivne teiste koerte vastu. Kui meie ootused aga on just sellised, siis paratamatult me kas ei pingutagi koera koolitamisel või vastupidi pingutame, pettume ja vihastame. Mõlemal juhul on kannatajaks koer. Teine sildistamise probleem on keeruliste asjade lihtsustamine- koer on arg, koer on agressiivne. Ja lähtuvalt sellest kantakse ta maha. Samas unustame, et on olemas õpitud käitumine ja on olemas erinevat tüüpi argust-agressiivsust. Mõni koer reageerib inimestele, mõni koertele, mõni muudele loomadele, mõni üldse elututele objektidele. Mõnikord pannakse ühte patta arad koerad, kes kardavad midagi nii paaniliselt et langevad šokiseisundisse koos nende koertega, kes on lihtsalt ettevaatlikud. Ja mõnikord sildistatakse agressiivseks reaktiivne koer, kes lihtsalt reageerib üle ja ei ole tingimata seejuures üldse agressiivne. Ja siis on veel koerad, kes hoiatavad enne ründamist väga paljude signaalidega väga pikalt ette ega ületagi võib-olla kunagi tõsise rünnaku ja hoiatus-naksamise künnist. Ja on ka koerad, kellele on selgeks tehtud, et hoiatuskäitumine ise on keelatud ning kes jätavad selle etapi siis ka vahele ja on seetõttu nn ettearvamatud. Põhimõtteliselt on koerte sildistamine üks suuremaid põhjuseid, miks igal aastal nii palju käitumisprobleemidega koeri eutaniseeritakse.

Empaatia ja tingimusteta armastus. See on tegelikult iga suhte toimimise alustala. Alles siis kui panna kõrvale enda isiklikud huvid ja emotsioonid ja astuda täielikult oma partneri kingadesse/käppadesse, saad sa mõista miks ta tegelikult käitub nii nagu ta käitub. Iga indiviid on erinev ja igaühe käitumisel on erinevad motiivid. Sellepärast tuleb väga tähelepanelikult õppida tundma oma kaaslasi ja keskenduda sellele, mida NEIL on öelda...ilma eelarvamuste ja ilme kannatamatuseta. Ja ei ole olemas sellist asja nagu- ma armastan sind pärastpoole :D. Kõikide oma lähedastega tuleb käituda nii, et kui nendega rohkem enam iial ei kohtuta, ei jää järgi valusat ja kahetsusi täis mälestust.

Koerad on meie õpetajad. Tegelikult kõik elus ja eluta olendid on meie õpetajad. Meie asi on kuulata. Ja meie otsustada on, mida me parasjagu õppida tahame.

Käisime maal ja saime üle pika aja natuke meie trenni ka videole, mis sest et hääleta. Ja mis sest, et poolest trennist sai mälukaart täis :)
Tuletasime meelde vanu asju ja harjutasime uusi asju. Näiteks ei olnud me ammu-ammu enam asendivahetustele trenni teinud ja lamama mineku tehnika oli viimasel ajal "püsi" kinnistamisega natukene taandarenenud. Nüüd õpime uuesti neil kahel liigutusel ja asendil vahet tegema. Samas on positiivne, et kahejalgne Meera kõrval on kah õppimisvõimeline- lõpuks ometi on ta õppinud kõndima, nii et koer ka aru saab kuhu minek ega jää enam talla alla! See on suur saavutus, nii et ärme võtame punkte maha imelike kukesammude eest kõige alguses :D.

Pärast videosalvestuse lõppu kordasime natuke asendeid liikumiselt (ka jooksmiselt), tegime lühikest püsivust segajatega (peotäis maiust ja pall kukkusid "kogemata" koerale nina alla) ning harjutasime aportiga asendisse tulekut. Esimesed kaks asja ei ole midagi uut, ehkki mõlemad teevad mulle oma jätkuva kvaliteediga heameelt, aga selle aporti asjaga olen küll super-rahul. Hakkasin aportiga asendisse tulekut tegelikult õpetama alles see laupäev...ja juba esimese päeva lõpus ta tuli aport suus rõõmsalt kalpsates mulle kõrvale. Nüüd vahepeal oleme ka istumise sinna juurde pookinud, kuid uute tegevuste jada on motivatsiooni säilitamiseks natukene liiga pikk ja vaja on taaskord hakata rakendama eriväärtusega preemiat, nagu päris alguses hantli haaramist õpetadeski. Krõbin iga aporti eest, vorst iga asendisse tuleku eest ja jackpot, kui aport ei jõua lõpus kukkuda.

Aga kes see on? See on meie maakassike härra Joosep, kes õpetas mulle kasside klikkerkoolituse alustalasid. Sain teada, et kass ei olegi koer...aga on sellegipoolest kiire õppija. Natuke kordamisi ja juba see kassikene seostas klikkeri heli ja toidu. Ta küll ei hakanud seda otsima minu käest ega vahtinud mulle otsa, nagu üks endast lugupidav koer teha oskaks, kuid sellegipoolest hakkas ta kohe kui kuulis "klikk", otsima kuhu tema nina alla maha nüüd see vorstitükk siis tekib :D. Pärast mängureeglite selgeks saamist oli ta valmis minuga isegi mitmeid kordi kaasa mängima "mina sitsin sinu käeliigutuse peale ja sina annad mulle vorsti" nimelist mängu. Kontakti, nagu koertega, temaga muidugi ei olnud...aga üllatavalt koostööaldis oli ta sellegipoolest. Oli väga tore esimene kogemus igal juhul. Ehk saab kunagi korrata :).

TAKO SK suvekarika II etapp 31.08.2013
Võistluse tüüp: Ametlik võistlus, ALG klass
Kohtunik: Kaja Koor
Asukoht: Vahi küla Marana talu (meie üks koduplatse)
Ilm: palav
Tulemus: 162,5 punkti, I järk, III ja IV koht jagatud ühe vahva russeli moodi kutsiga, kokku 6 koera klassis.

1.       Ligipääsetavus                                       10x1=10
2.       Paigal lamamine                                     10x3=30
3.       Liikumine kõrval rihma otsas                   9x2=18
4.       Liikumine kõrval rihmata                         5x4=20
5.       Lamama minek                                       10x2=15
6.       Juurdetulemine                                       7,5x3=22,5
7.       Seismine                                                 8,5x2=17
8.       Takistuse ületamine                                8,5x2=17
9.       Üldmulje                                                  8x1=8

Päeva algus oli paljutõotav. Sain ilusasti oma närvi maha jalutatud ja mängitud ja kõik harjutused, mis väljaspool platsi tegime õnnestusid hästi. Püsilamamine ja ligipääsetavus olid superhead. Kohe tõesti olid – Meera lasi näiteks kohtunikul rahulikult tervet oma pead silitada, ilma kuidagi ebakindlust välja näitamata (kes on näinud teda kolme-nelja kuusena, teavad miks see nii suur asi on). Ja ta istus ilusasti kõrval kogu aja, kui me kohapeal olime. Lamama läks ta küll pisut viltu aga mina käskisin tegelikult tal oma kehakeelega seda teha :D. Lamama läks ta esimese käsuga ilusasti lõuaga maha ja püsis niiviisi kõik 2 minutit. Lõpus tuli ilusasti kõrvale ka. No mida veel ühest koerakesest tahta!
Individuaalvõtted aga rikkusin ma ära. Esiteks ei järginud ma plaani. Pidin ju jälgima, millal eelmine võistleja on poole peal ja hakkama siis koera ja ennast õigele lainele viima … ja olin ka otsustanud tegelikult et kui on ikka näha et nässu läheb, tuleks katkestada, et koerale ei jääks võistlusega seoses mingit olulist negatiivset seost. Aga vot mina unustasin ennast istuma ja lobisema kuni meid ringi kutsuti. Ja siis ma ehmatasin nii ära, et mäletan seda hetke kui olin ringis sees ja vaatasin kuidas mul käed lausa värisesid. Mingit plaani mul meelde ei tulnudki ja tegelikult ma ei mäletagi eriti mida ja kuidas me seal platsil tegime.
Kõrvalkõnnid läksid kohe aia taha. Koer kes iial ei tule selle pealegi trennides, et minna nuuskima läks  kohe mitu-mitu korda. Aga mis oli teisiti? Plats oli sama, tingimused ei olnud ka trennist eriti erinevad, isegi trennikaaslased ja muud tuttavad näod olid kohal. Teisiti oli see, et mina olid jobu :D. Selle asemel, et oma koerakene ilusasti rõõmsalt kontakti võtta ja reipalt temaga kõndida, nagu me tavaliselt teeme, ma võtsin kätte ja hakkasin teda käsutama. Kõrvalkõnd ei ole meil käsklus, see on meeleseisund. See on see harjutus, kus me lülitume koeraga ühele lainele ja kõnnime rõõmsalt koos teineteisega kasvõi läbi kadalipu. Kõrvalkõnni ajal vaatab Meera mulle lootusrikkalt silma sisse ja usaldab mind. Aga kuidas sa teed seda paaristantsu üksipäini? Seda ei ole ma Meerale küll õpetanud. Meera nägi, et mina ei olnud temaga ja isegi kui tema proovis olla minuga, olin mina ikka oma mõtetega kuskil teises kohas. Eks nii ta siis loobuski … ei saa seda talle pahaks panna.
Kõik ülejäänud võtted tegi ta mul kuidagi hoolimata kõigest ära. Siin ka ei saa veel öelda, et ma oleksin teda aidanud ja ise ennast kokku võtnud- oo ei, minul läks närv vähemaks alles kuskil viimaste võtete ajal. Meeral lihtsalt on refleksid nii tugevalt kinnistatud, et tal tundub olevat savi kas ma seisan pea peal või teen hundiratast samal ajal kui ma ütlen „lama“. Lama on ikka lama. Tubli tüdruk oli!
Samas minu poolest võib koer ka esikäppadel joostes üle A-tõkke omaniku käsu peale minna – kui koerajuht ja koer töötavad selle juures eraldi, ei ole see väärt mitte midagi. Tõesti, minu arust võiks olla SK võistlustel kirjas eraldi võte „koostöö“ mille punktisumma korrutatakse sajaga ja milles läbikukkumisel ei olegi võimalik mingeid järke, kohti või asju saadagi. Koostöö on kõige alus, see on see mis kogu mängu üldse atraktiivseks teeb. Kui see ei ole oluline, võiksime me ju kõik lasta endale hiinlastel kokku panna mingi custom-made roboti ja käia sellega võistlemas. Aga kes see seal osaleda või seda vaadata viitsiks? Puunukuna ringi jalutamine ja korralduste andmine ei ole mingi kunst!
Kohtunik ütles lõpus kommentaariks, et soovitab meil kontaktiga tööd teha. Usun, et ta mõtles selle all koera ja tundmata meid, ei saa seda talle ka pahaks panna. Aga tegelikult tuleb mul hakata tööd tegema ise-endaga. Mina ei võtnud koeraga kontakti, mitte vastupidi. Koerake tegelikult üritas päris mitu korda minuga kontakti võtta ju. See koer on valmis tulema minuga koos kasvõi maailma lõppu, kui mina jään rahulikuks ja ütlen talle, et kõik on hästi. No pagan, ma olen sellele samale koerale suutnud ju näidata, et nii paljud tema meelest hirmsad asjad siin maailmas on tegelikult täitsa toredad! Koer, kes alles mõni kuu tagasi kartis igasuguste asjade peale ronida, eriti veel ebakindlate pindade peale, hüppab mul nüüd täiesti omal initsiatiivil kodus kiigele ja hakkab seal näitama, mis trikke ta repertuaaris on :D.
Pärast platsilt lahkumist olin ma kohutavalt pettunud … mitte koeras, vaid endas ja ma olen tohutult tänulik oma sõpradele, kes sel raskel hetkel mind lohutasid ja mõtted mujale viisid. Ja Meerale, kes kõigest hoolimata juba paari minuti pärast rõõmsalt minuga vee ääres pulka mängis.
Mulle oli tohutu üllatus saadud punktisumma ja järk ning hoolimata sellest, et ma ise usun et meie etteaste seda 100% väärt ei olnud, on mul sellegipoolest hea meel, et väikese Meera võistlusraamat sai avatud just sellise tema väärilise tulemusega. Eks me peame nüüd registreerima järgmistele võistlustele ja esinema enda tasemele vastavalt. Või saama kehvemaid punktisummasid, kui mina edasi jukerdan- see oleks aus meie kaasvõistlejate suhtes. Samas kohtunikule ma tema leebust pahaks ei pane ja laupäeval ma esimest korda tegelikult tundsin ja sain aru, millest räägitakse, kui öeldakse et vahel kohtunikutöö nõuab leebemat hindamist, et algajaid mitte heidutada. Alg klassi tulemus ei näita koera koolitatuse kohta veel eriti midagi, aga teadmine, et ka väga vähesega tulemus kirja võidakse saada, annab tõepoolest julgust uuesti registreerida ja hakata trenne tegema järgmiste klassidega silme ees.
Igatahes õppetund oli korralik. Luban ennast käsile võtta ja teha enda kallal sama palju tööd kui ma teen oma koeraga. See on õnneks alles meie teekonna algus. Meera on mulle ammu näidanud, milleks ta võimeline on ja sel päeval, kui mina enda probleemidest üle saan, saab Meera seda teistelegi näidata.

Oli suurepärane päev, mis oli täis paljusid emotsioone ja millest oli, mida õppida!