|
Osalesime laupäeval Meeraga TSKK korraldatud sk eksamil ALGis. Regasin meid sinna puhtalt sellepärast, et pikema vahega võistluste vahel oleksin ma arvatavasti meie eelmise ebaõnnestumise nii üle mõelnud, et võib-olla polekski enam järgmist võistlust tulnud. Ja väga hea, et regasin, sest tegelikult juba selle 2 nädalaga suutsin ma nii üle mõelda, et mul oli väga raske oma emotsioone kontrollida.
Nagu ikka, olin koostanud eksami eelse tegevusplaani, kuid juba kodust tulema hakates oli selge, et ma ei suuda seda plaani järgida. Tegelikult tahtsin ma väga minna lihtsalt platsile, teha paar-kolm harjutust ja katkestada ning mängida koeraga, et murda tema pähe tekkinud negatiivset seost võistlustega. Seda ma teha kahjuks siiski ei julgenud. Mõtlesin muudkui, kuidas Meera hakkab stressama ja kui halb perenaine ma olen, et ma teda sellesse olukorda panen. Siis mõtlesin veidi veel, mis saab siis kui tahan katkestada ja kas ma tohin seda teha või ei. Jne jne jne. Juba platsile jõudes olin ma oma peas teinud kõik selleks, et miski ei õnnestuks. Platsile püsilamamisele minnes ma suutsin imekombel isegi ennast hetkeks kokku võtta aga kui ootasime seal hiljaks läinud koera, siis see muudatus tõmbas mul korralikult uuesti vaiba jalgealt ära. Panin Meera lamama ja nägin juba ta asendist, et sealt head nahka ei tule. Sellegipoolest seisin ma seal nagu töll ja vaatasin peaaegu 2 minutit, kuidas mu väikene koerakene muretses ja tugipunkti otsis. Kuni mõni sekund enne aja kukkumist ta otsustas ise ennast päästa ja jooksis kaarega minust mööda puuri. Püsilamamise ja individuaali vahel oli mul piisavalt aega, et toimunu osas täielikult taaskord üle mõelda ja ennast peksta. Esimene võte oli juurdetulek. Meera jooksis poolele teele, nägi ilmselt minu kaamet nägu ja viuhh pani uuesti puuri ajama - seekord ootas teda seal ka väike söögipoolis. Tundsin see hetk äkitselt meeletut pingelangust ja peaaegu nagu kergendust. Küsisin, kas tohin tulla platsile korraks tagasi ja mängida oma koeraga seal. Sain lausa loa teha liikumisjuhiga kõik harjutused läbi. Esimesel harjutusel läks mul alustamisega küll veidi aega- mäletan et mul juhe oli nii koos, et pärast pikka passimist, ütlesin koerale tõkke ületuseks lõpuks täiesti suva sõnad mis pähe tulid ja et Meera tegi kõik sellegipoolest korrektselt ära. Nii kui ma ise maha rahunesin ja taskus oleva maiuse käest turvatunde kätte sain, laabus edasi kõik päris okeilt. Pika kõrvalkõnni skeemi tegi Meera ära väga ilusasti, asendid liikumiselt ka - ehkki tegin need vales järjekorras, sest mul oli raskusi liikumisjuhi korralduste registreerimisega. Kõige lõpus mängisime Meeraga veidi maiusega ja lahkusime platsilt naeratus näol. Naljakas kuidas kaks disklaffi võivad täiesti erineva emotsiooni tekitada :). Aitäh korraldajale, kohtunikule, liikumisjuhile ja kõigile teistele toetavatele inimestele, kes olid meile toeks ja aitasid näha, et võistlus ei olegi tegelikult tapalava :D. |
Me ei saa alati seda koera, keda me tahame. Kategooriad
All
ArHIIV
July 2018
|
RSS Feed
