Reedel sõitis Meera esimest korda autos 20 km kaugusele Keilasse ja tagasi. See ei olnud otseselt küll lihtne, kuid saime hakkama küll. Valdava osa ajast oli ta ilusti lõdvestunud olekus ega põdenud. Proovime peatselt sama harjutust korrata. Varem on korduskatsetel alati paremini läinud.
Oleme Meeraga teinud canikrossi trenne mitu korda nädalas, käinud lihtsalt jalutamas ja parandanud suhteid. Praegu tundub mulle, et asi hakkab juba vaikselt looma.
Ronniga käisime vahepeal veel ühe korra Tallinnas grupitrennis ja ta oli seal vähemalt sama tubli, kui Vahikülas. Uusi asju nägi ta enda jaoks palju, kuid see kiirus millega ta tuge saades oludega kohaneb, on tema puhul imetlusväärne.
Kõige toredam uudis on, et Meerast ja Ronnist on saamas suured sõbrad. Kiusamist ja pahandamist enam omavahel eriti ei esine ja toimetavad koos nagu sukk ja saabas. Selle üle on tõsiselt hea meel! :) Lisan varsti pilte ka.