Hommikul teel linna, hakkasin otsima kotipõhjast Meerale andmiseks maiustust.
Mina - Kas sulle 2 eurot sobiks preemiaks? Ma ei leia ühtegi krõbinat.
Meera, põlglikult - Mulle ei maitse 2 eurosed...
Mina - Ei totu, 2 euro eest saad sa ju terve kilo praemaksa näiteks.
Meera - Käin ma sul tihti poes?
Mina - Aaa oot kuule ma vist leidsin ühe krõbina..
Meera - Woohoo, that's more like it!

Minu meelest tegi Meera rumala valiku. Meera meelest võitis just tema. Järjekordne meeldetuletus, et treenitav valib alati ise, mis tema jaoks preemia on :D.

Vahepeal on koerte treenimises ja blogimises olnud pikem paus muudel elukorralduslikel põhjustel. Nüüd hakkab elu taas vana rütmi kätte saama ja püüan teha meie vahepealsetest seiklustest lühikokkuvõtte. Aga kõigepealt üks tõestisündinud andekdoot :D.

Lugu sellest Kuidas Ronni maja põlema tahtis panna
Meil on lahtine kamin, milles oli suur leek üleval, kui mina ühel kaunil pühapäeval tuppa tulin. Tuppa astudes silmasin ma esimese asjana teel ees olevat tühja koera kaussi ja tõstsin selle maast üles kamina simsile, vallandades teadmatult sellega järgmise käitumisjada:
Ronni tuli kamina ette karglema sest appi appi kaussi puudutati, äkki nüüd saab süüa!!!
Hüpates, tatistades, sabaga vehkides ja kogu kehaga vääneldes paiskus ta järgmisel hetkel tagumikku pidi kaminasse.
Saba võttis momentaalselt suure leegi üles ilma, et Ronni oleks midagi aru saanud.
Ronni arvas, et süüa siiski ei saa ning tormas edasi toa poole (toas on meil hetkel ohtralt kuiva kergestisüttivat puitmaterjali), tõrvikuks muutunud saba järel lehvimas.
Mina, röögatades Ronni, haarasin kiiresti kust sain kinni, kamandasin ta istuma ja kaelarihmast kinni hoides kustutasin kiiresti lepitavalt vehkleva saba pealt oma jalaga leegid.
Ronni vaatas mind ehmunud näoga, et miks ma nii kuri olen, samal ajal kui tuba täitus vaikselt kirbe karvapõlemislehaga. Vaene koerake ei tea vist tänase päevani, miks ta ilusas suures sabas on suured sulanud augud sees...või mis üldse juhtus.
Loo moraal- Olge oma soovidega VÄGA ettevaatlikud, need võivad täide minna ;). Mina sain oma unistuste high drive koera :D.

Uudiseid
Oleme vahepeal jätkanud endise hooga veebikursustel õppimist, kuid esimest korda elus ma tunnen, et uut materjali tuleb liiga palju peale ja ma kuidagi ei jõua järge pidada. Seda enam, et remondi ja muu tõttu on aega koertega mängimiseks olnud palju vähem. Aga ma olen saanud ka lõpuks paljudele oma küsimustele vastused.
Käisime ka märtsis millalgi nädalaks Konuveres koeri ja hobuseid hoidmas ja mõisa valvamas. See oli väga kasulik sotsiaalne kogemus Ronnile ning minul oli tore meenutada oma lapsepõlve koos vanade kallite sõprade Jane, Ladi, Kissy ja Perrita ning uuemate sõprade Flashi, Jacki ja Minttuga. Meera avastas samal ajal oma sisemist huskyt. Hoiul käisid veel vanad tuttavad Chat, Guardian ja Ridge. Õudne porine ilm oli tol nädalal aga väga vahva oli sellegipoolest tunda jälle kuidas mõis ja loomad inimese üle valitsevad. Ei ole teist sellist kohta...

Olude sunnil elasime Meeraga see kuu kaks nädalat hoopis linnas Mustamäel ning ka see kulus marjaks ära. Maal elades oli Meera sotsialiseeritud langenud ja tegime nüüd kõvasti sellega tööd. Koju mineku ajaks jalutas Meera juba üsna stressivabalt keset linna kära. Käisime 2 korda sk grupitrennides ja 2 korda näitusetrennis sõpradega. Väga vahva oli aga veel vahvam on ikkagi tagasi omas kodus olla. Linn ei ole ikka meie teema. Oleme maakad, mis parata.
Selline oli siis lühi-lühikokkuvõte meie poolest aastast. Tegelikult on 100 korda rohkem juhtunud, oleme palju üle elanud ja tohutult palju õppinud elu õppetunde. Päevad venivad üha pikemaks ja tundub, et selle illusiooni najal jõuame ka meie rohkem tegutseda, nii et suvele läheme vastu väga ootusrikkalt :).

Muide, Ronni lehel on nüüd tema iseloomustus- see oli kuidagi kogu aeg ununenud ja sai nüüd lõpuks ka avaldatud ;).