See on küsimus, mida küsitakse üpris tihti, kui alles hakatakse hoomama oma koera probleemi ja treeninguni ei ole veel jõutud. Ühtlasi on see küsimus, millele on kõige raskem vastata, sest muutujaid on lihtsalt nii palju. Millest sõltub protsessi kiirus?
Koera probleemi sügavus ja tahud
On väga suur vahe, kas koera hirmuprobleem on alles kujunemisjärgus, või on koera hirmud saanud aastaid süveneda. Kõige paremas seisus on seetõttu noored puberteediealised kutsikad, kellel hirmude teke on seotud hormonaalsete muutustega ning kelle halvad kogemused on kahe käe sõrmedel kokku loetavad. Tõepoolest, kui teha pisut statistikat minu oma murelike koerte kursusel osalenute seas, siis kiireimad edulood on just selliste koertega ning tihti on nende arengu kiirus mind ennastki üllatanud. Kohe nende järel tulevad koerad, kes on küll vanemad, kuid kelle omanikud on saanud tänu oma järjepidevusele või elukohale, koera halbu reaktsioone haldamise abil vältida. Kõige hullemas seisus on aga koerad, kelle probleemid on saanud pikemalt juurduda või kellel on ühe probleemi asemel välja kujunenud mitu.
Koera tervis
Ütlus „terves kehas terve vaim“ ei ole vaid sõnakõlks. Erinevate liikide käitumist uurides on tõestatust leidnud seaduspära, mida me igapäevaelus ammu ilmselt kõik märganud oleme: halva enesetunde korral muutub meie kõigi süütenöör lühemaks. Nii nagu meie tuju võib olla paha, kui meie selg või pea valutab, mõjutavad valud ja muud vaevused ka koerte meeleolu. See on leidnud kinnitust ka minu murelike koerte trennides, sest enamusel koertel kellel on seljataga suurem vigastus, krooniline liigeseprobleem või kasvõi allergiad jms, on areng olnud tunduvalt aeglasem ja süütenöör lühem, kui täiesti tervetel liigikaaslastel. Korduvalt on ka juhtunud, et käitumisprobleemi avaldumisega saame jaole koera füüsilisele probleemile ja seda lahendades, hääbub ka käitumisprobleem.
Eriti tähelepanelik tuleb aga olla selle suhtes, et kui koer on kliiniliselt terveks tunnistatud, ei tähenda see veel automaatselt et tal ei ole valusid. Täpselt nagu meie ei pruugi pärast jääl libastumist ja meeleheitliku sahmimisega kukkumise vältimist longata, aga lihased annavad ennast tunda veel mitu päeva hiljem, võime me eeldada, et koerte lihastes võivad olla mikrovigastused ja kinni pitsunud närvid, mis valmistavad neile muret ilma dramaatiliste sümptomiteta. Kelgukoertele spetsialiseerunud veterinaar Jerry Vanek rõhutas seda mõtet väga ilusasti oma seminaril, öeldes et kuigi veritsevad käpad torkavad kiiresti silma, on vaikselt hauduvad selja ja õlapiirkonna vigastused pikas perspektiivis palju tõsisemad ja nende ravi palju aeganõudvam. Lonkamine on üks viimaseid ja suuremaid vihjeid sellele, et koeral on pikemat aega olnud krooniline vigastus.
Koera närvisüsteem
Ükski koer ei ole sündimise hetkel puhas leht. Geenid mängivad tema iseloomu kujunemisel suuremat rolli, kui kõik muu. Helitundlikkus, reaktiivsusprobleemid, üksindusahistus, autosõiduhirm, ressursivalvamine ja paljud muud levinud ärevusprobleemid on küll üldiselt avaldunud soodustavate tegurite koosmõjul, kuid geneetiline faktor on see miski, mis pakub pinnast nende avaldumiseks. Ilma geneetilise eelsoodumuseta koeraga võib teha kasvatuslikus plaanis justkui kõik valesti ja ikkagi ei avaldu probleemid sellisel moel nagu koertel, kelle esivanemad on samu probleeme endas kandnud.
Samuti mõjutab koera vastuvõtlikkust erinevate käitumisprobleemide tekkele tema sünnipärane temperament. Kui koera erutumiskünnis on väga madal ja tähelepanuvõime väga kõrge, jõuab ta märgata ja ärrituda sarnases keskkonnas kordi rohkem, kui liigikaaslased. Teisest küljest on sellistel koertel vaja vähem korduseid, et emotsiooni ka positiivsemas suunas muuta, kui natuke aeglasema toimega koertel.
Koera sotsiaalsete oskuste defitsiidi puhul mängib olulist rolli ka koera geneetiline eeldus sotsiaalsuseks. Sarnaselt nagu osad inimesed armastavad uusi tutvuseid ja teised piiritlevad ennast paari-kolme lähedase sõbraga, on ka koertel erinevad sotsiaalsed vajadused. Mõni koer tutvub rõõmuga kasvõi kümne koeraga päevas ja saavutab nendega füüsilise kontakti, teine eelistabki tuttavate koertega kõrvuti jalutamist ja lesimist, ilma et keegi kedagi puudutaks. Kui sellele viimasele koerale liiga agaralt teiste koertega suhtlemist peale suruda, võime me üsna pea ise tingida koerapoolse negatiivse reaktsiooni teistele koertele.
Loomulikult mängib olulist rolli ka koera huvi inimese pakutavate motivaatorite vastu. Kui koera loomulik huvi mängu, toidu või inimkontakti vastu on madal ka ilma ärritita keskkonnas, on sellise koera areng üldiselt aeglasem, kui kõrge motivatsiooniga koertel. Samas ei võimalda selline koer muidugi omanikul nii kergesti taluvusläve piiril katsetada, kui kõrge motivatsiooniga koerad seda teha lasevad.
Koera probleemi sügavus ja tahud
On väga suur vahe, kas koera hirmuprobleem on alles kujunemisjärgus, või on koera hirmud saanud aastaid süveneda. Kõige paremas seisus on seetõttu noored puberteediealised kutsikad, kellel hirmude teke on seotud hormonaalsete muutustega ning kelle halvad kogemused on kahe käe sõrmedel kokku loetavad. Tõepoolest, kui teha pisut statistikat minu oma murelike koerte kursusel osalenute seas, siis kiireimad edulood on just selliste koertega ning tihti on nende arengu kiirus mind ennastki üllatanud. Kohe nende järel tulevad koerad, kes on küll vanemad, kuid kelle omanikud on saanud tänu oma järjepidevusele või elukohale, koera halbu reaktsioone haldamise abil vältida. Kõige hullemas seisus on aga koerad, kelle probleemid on saanud pikemalt juurduda või kellel on ühe probleemi asemel välja kujunenud mitu.
Koera tervis
Ütlus „terves kehas terve vaim“ ei ole vaid sõnakõlks. Erinevate liikide käitumist uurides on tõestatust leidnud seaduspära, mida me igapäevaelus ammu ilmselt kõik märganud oleme: halva enesetunde korral muutub meie kõigi süütenöör lühemaks. Nii nagu meie tuju võib olla paha, kui meie selg või pea valutab, mõjutavad valud ja muud vaevused ka koerte meeleolu. See on leidnud kinnitust ka minu murelike koerte trennides, sest enamusel koertel kellel on seljataga suurem vigastus, krooniline liigeseprobleem või kasvõi allergiad jms, on areng olnud tunduvalt aeglasem ja süütenöör lühem, kui täiesti tervetel liigikaaslastel. Korduvalt on ka juhtunud, et käitumisprobleemi avaldumisega saame jaole koera füüsilisele probleemile ja seda lahendades, hääbub ka käitumisprobleem.
Eriti tähelepanelik tuleb aga olla selle suhtes, et kui koer on kliiniliselt terveks tunnistatud, ei tähenda see veel automaatselt et tal ei ole valusid. Täpselt nagu meie ei pruugi pärast jääl libastumist ja meeleheitliku sahmimisega kukkumise vältimist longata, aga lihased annavad ennast tunda veel mitu päeva hiljem, võime me eeldada, et koerte lihastes võivad olla mikrovigastused ja kinni pitsunud närvid, mis valmistavad neile muret ilma dramaatiliste sümptomiteta. Kelgukoertele spetsialiseerunud veterinaar Jerry Vanek rõhutas seda mõtet väga ilusasti oma seminaril, öeldes et kuigi veritsevad käpad torkavad kiiresti silma, on vaikselt hauduvad selja ja õlapiirkonna vigastused pikas perspektiivis palju tõsisemad ja nende ravi palju aeganõudvam. Lonkamine on üks viimaseid ja suuremaid vihjeid sellele, et koeral on pikemat aega olnud krooniline vigastus.
Koera närvisüsteem
Ükski koer ei ole sündimise hetkel puhas leht. Geenid mängivad tema iseloomu kujunemisel suuremat rolli, kui kõik muu. Helitundlikkus, reaktiivsusprobleemid, üksindusahistus, autosõiduhirm, ressursivalvamine ja paljud muud levinud ärevusprobleemid on küll üldiselt avaldunud soodustavate tegurite koosmõjul, kuid geneetiline faktor on see miski, mis pakub pinnast nende avaldumiseks. Ilma geneetilise eelsoodumuseta koeraga võib teha kasvatuslikus plaanis justkui kõik valesti ja ikkagi ei avaldu probleemid sellisel moel nagu koertel, kelle esivanemad on samu probleeme endas kandnud.
Samuti mõjutab koera vastuvõtlikkust erinevate käitumisprobleemide tekkele tema sünnipärane temperament. Kui koera erutumiskünnis on väga madal ja tähelepanuvõime väga kõrge, jõuab ta märgata ja ärrituda sarnases keskkonnas kordi rohkem, kui liigikaaslased. Teisest küljest on sellistel koertel vaja vähem korduseid, et emotsiooni ka positiivsemas suunas muuta, kui natuke aeglasema toimega koertel.
Koera sotsiaalsete oskuste defitsiidi puhul mängib olulist rolli ka koera geneetiline eeldus sotsiaalsuseks. Sarnaselt nagu osad inimesed armastavad uusi tutvuseid ja teised piiritlevad ennast paari-kolme lähedase sõbraga, on ka koertel erinevad sotsiaalsed vajadused. Mõni koer tutvub rõõmuga kasvõi kümne koeraga päevas ja saavutab nendega füüsilise kontakti, teine eelistabki tuttavate koertega kõrvuti jalutamist ja lesimist, ilma et keegi kedagi puudutaks. Kui sellele viimasele koerale liiga agaralt teiste koertega suhtlemist peale suruda, võime me üsna pea ise tingida koerapoolse negatiivse reaktsiooni teistele koertele.
Loomulikult mängib olulist rolli ka koera huvi inimese pakutavate motivaatorite vastu. Kui koera loomulik huvi mängu, toidu või inimkontakti vastu on madal ka ilma ärritita keskkonnas, on sellise koera areng üldiselt aeglasem, kui kõrge motivatsiooniga koertel. Samas ei võimalda selline koer muidugi omanikul nii kergesti taluvusläve piiril katsetada, kui kõrge motivatsiooniga koerad seda teha lasevad.
Koerareaktiivne Musti on harjutanud umbes aasta, et pääseda teiste koertega grupitrenni ja seal ennast hästi tunda. Tema arengut on eeldatavasti mõjutanud tema kergesti erutuv ja vilgas olemus, ristatisideme rebend ning väga suur helitundlikkus. Koeramure vajab veel timmimist otsekontaktide näol, helitundlikkusega tuleb veel aga kõvasti vaeva näha. Pildi autor Marek Kusmin
Koerareaktiivne Karmel liitus murelike koerte trennidega kevadel, omanik oli eelnevalt kasutanud hoolikat haldamist ning Karmeli loomuomane temperament on väga tasakaalukas. Lisaks on Karmel ablas loom ning tema omanik väga pühendanud. Seetõttu ei olnudki midagi imestada, et 10 nädalase kursuse viimases trennis kiskus Karmel koos abikoeraga väikese mängugi üles :) Inimese pühendumisvalmidus
Koera ärevusporbleemide lahendamine võib nõuda sõltuvalt probleemi sügavusest päris suures mahus pühendumist. Elu koos reaktiivse koeraga eeldab näiteks 100% kohalolu igal ajahetkel, mil koer viibib koduseinte vahelt väljaspool või näeb kasvõi aknast välja (või kuuleb väljas toimuvat). Kui sellise koera omanikul lõppevad jalutuskäigul maiused otsa, ta tähelepanu hajub hetkeks, või siis ta ei suuda anda endast rohkem kui 90%, siis on karm reaalsus, et sellel jalutuskäigul võib koer suure tõenäosusega ületada oma haukumiskünnise ja reageerida ärritile. Osad helitundlikkusega koerte omanikud magavad helide summutamiseks raadioga, öökapil igaks-juhuks valmis tops maiustega juhuks, kui keegi öösel rakette lasta otsustab. Akuutse üksindusahistusega koerte omanikud peavad leidma igapäevaselt koerale hoidjaid või vedama neid endaga kõikjale kaasa. Elu koos mureliku koeraga võib kohati inimese normaalset elutegevuse täielikult halvata.
Kuskil jookseb inimvõimete piir ja mitte sugugi kõik koera omanikud ei ole valmis andma endast nii palju oma koerale. Keegi ei ole seepärast halvem või parem inimene, meie kõigi elud on ju ometi nii erinevad. Paratamatus on aga see, et mida rohkem saab inimene pühenduda, seda kiirem on tõenäoliselt tema koera areng.
Elu korrektuurid
Vahel anname me endast parima ja siis elu viskab meile teele ühe rihmastamata agressiivse koera, kes ründab meie taastuvat koera...ja kõik suur töö on mõne minutiga liiva jooksnud. Vahel ei ole isegi nii palju vaja. Piisab ootamatult nurga tagant liiga lähedalt välja ilmuvast kolisevate kottidega inimesest, liiga hoogsalt üle teekünnise sõitvast autost või vahel isegi prügikastist, mida ei ole varem mitte kunagi sellel tänavanurgal olnud. Selliste ootamatuste korral ei jää koeraomanikul eriti muud üle, kui eemaldada koer situatsioonist, lükata talle peotäis vinkusid nina alla ja loota parimat. Mõnikord meil veab ja jälge ei jää, teinekord aga võivad sellised situatsioonid pikendada teraapiatöö protsessi olulisel määral.
Treeningplaan ja oskused
Heal plaanil on alati välja mõeldud plaan B, plaan C jne juhuks, kui midagi läheb viltu ning ometi leiavad plaan B ja plaan C üliharva kasutust, sest kui plaan A on hoolikalt läbi mõeldud, on see koerale jõukohane ja ta saab selle plaani juures edukalt hakkama.
Ärevusprobleemide lahendamisel on levinuim viga koera võimete ülehindamine. Kui koer muutub mingis olukorras ärevaks, tekib inimestel vastupandamatu soov viia koer samasse olukorda ja loota teistsugust tulemit. Kui esimesel korral ehmatus ehk koera mällu veel ei salvestunud siis teise korraga on juba üsna kindel, et koer muutub ärriti suhtes tundlikumaks.
Lisaks valele raskusastme valikule on näiliselt lihtne vastutingimise protsess (sööda koera ärriti juuresolekul) tehniliselt üpris keeruline ja eksimismomente on palju. Rappa võib viia preemia vale ajastus, vale premeerimise viis, vale koera juhtimise viis, vale distantsi või keskkonna valik ja palju muud. Sestap ongi plaan kõige tähtsam osa treeningu juures. Lisaks treeningu enda planeerimisele, tuleks planeerida ka enda tehnilise vilumuse saavutamine väljaspool koeraga treenimise aega.
Ajastus
See võib paista küll vähetähtsa komponendina ja tõepoolest, kui meie koeral on probleem, tuleks sellega esimesel võimalusel tegelema asuda, aga Eesti kliimas on selge see, et soojal perioodil teraapiatööd alustavatel koertel on selge eelis sügistalvel alustajate ees. Sooja ilmaga on mõnusam teha statsionaarset tööd, mille vältel koer saab rahulikult ärritit vaadata, samas kui külmema ilmaga ei taha meist keegi paigal passida. Sooja ilmaga on ka lihased pehmemad ning valgetel, tuulevaiksetel ja langevate lehtede või lörtsivabadel suveõhtutel on nähtavus parem ning kahtlaseid hääli palju vähem. See loob palju soodsamad tingimused ühele ärritile korraga keskendumiseks ning rõõmsate emotsioonide tekkeks.
Lõppeesmärgid
Millal siis ikkagi on koera probleem seljatatud? Ühe kuulsa teletreeneri klippe vaadates võib inimestele kergesti jääda mulje, et probleemkäitumiste lahendamine võib võtta vaid mõne minuti või päeva, sest probleem saab lahendatud siis, kui koer meie jaoks häirival moel ärritile ei reageeri. Kui eesmärgiks seada lihtsalt võitle-või-põgene vaste puudumine, siis tõepoolest on paljud käitumisprobleemid kiiresti ohjatavad...kuid kas sellise eesmärgi korral saame me ikkagi rääkida ärevusprobleemi lahendamisest? Kas koera hirm muutub väiksemaks, kui me võtame talt õiguse hirmu väljendamiseks või väsitame ta füüsiliselt nii ära, et ta lihtsalt ei jaksa reageerida?
Oletame, et meie eesmärk on siiski koera emotsiooni, mitte ainult selle sümptomaatilise käitumise muutmine. Ka sel juhul on raske öelda, milline peaks välja nägema nii-öelda lõpp-produkt. Kas koer ei ole enam koerareaktiivne, kui ta enamasti ei hakka teist koera nähes haukuma? Kas meie eesmärk on, et ta suudaks ilma haukumata hakkama saada 20, 10 või näiteks 5 meetri kauguselt? Lõppeesmärgiks võib ühtmoodi lugeda reaktsiooni puudumist ja teiste koerte läheduse talumist, kui ka koera võimet erinevates sotsiaalsetes olukordades iseseisvalt ja omaniku suunamiseta hästi toime tulla. Sarnaselt erinevad eesmärgid nt helitundlikkuse ja autosõiduhirmu puhul: eesmärk võib olla, et koer ei läheks päris paanikasse ja aktiivsesse vältimisse neis olukordades, aga eesmärgiks võib olla ka see, et koer hakkab rõõmuga ootama järgmist pauku või autosõitu. Mida suurejoonelisem eesmärk, seda kauem võtab selleni jõudmine aega ja seda suurem on risk, et päris lõppversioonini ei jõutagi välja.
Aga kui kaua siis?
Kokkuvõtteks võib öelda, et lihtsamate juhtude ja väiksemate eesmärkide korral on küll võimalik erinevaid ärevusprobleeme küllalt kiiresti lahendada, aga sõltuvalt kõigist muutujatest võib sellest kujuneda ka elukestev protsess. Mida suuremad eesmärgid seada ja mida keerulisema juhuga tegemist on, seda arendavam on see protsess tegelikult koera omanikule. Murekoera aitamine suurendab meie empaatiavõimet, kuulamisoskust, planeerimisoskust, õpetab meid märkama pisikesi helgeid hetki ja leppima elu paratamatustega...seega võib asendada meie algse küsimuse „Kui kaua võtab aega koera ärevusprobleemi lahendamine?“ küsimusega „Kui kaua võtab aega, et areneda inimesena nii mitmel eri tasandil täiuseni?“. Selle küsimuse muutmisega saab ühtäkki selgeks, et siin ei saagi kunagi olla mingit tärminit ega lõpp-eesmärki ja ammugi ei ole see küsimus ju tegelikult mingis mõttes oluline. Oluline on nautida protsessi ja vaadata, kuhu see sind viib...
Et siiski natuke aimu anda, toon siin all välja pisut näiteid puhtalt omast kogemusest mõnede levinumate probleemide osas :
Koerareaktiivsus:
Ma ei loeks päris koerareaktiivseks neid koeri, kellega me oleme saanud 1-3 kohtumisega haukumiskünnise ületamise ära kaotada. Sellised on olnud koerad, kellega tullakse vahetult pärast probleemi esmast avaldumist kohe konsultatsiooni ning viiakse igapäevaellu vajalikud korrektuurid sisse.
Koerareaktiivsetel või ärevatel koertel on läinud minimaalselt 10 nädalat, et saavutada tase, kus koer enamasti ei lähe teist koera paarikümne meetri kaugusel nähes närvi. Mõne teise koeraga on sama tulemuse saavutamiseks kulunud 20 nädalat, üksikutega rohkem. Stabiilsuse saavutamine erinevates olukordades ja keskkondades võtab aga palju rohkem aega, sest väljakujunenud probleemiga koerad üldistavad väga aeglaselt.
Inimreaktiivsus:
Võtab üldiselt poole kauem aega, kui koerareaktiivsus, sest kokkupuuteid ärritiga on raskem vältida ning trenne keerukam läbi viia.
Autosõidu tundlikkus:
Paljude koertega on vaja autosõidul esinevast ebamugavustundest üle saamiseks vaid mõnda positiivset kogemust lühikestel sõitudel. Kui koer aga keeldub autosse sisenemast ja muutub autos täiesti kontaktivõimetuks, võib saavutada taseme, kus pideva toetamisega saab koeraga läbida 30-40 km, umbes 3 nädala-3 kuuga.
Helitundlikkus:
Ennetamine on selle probleemi puhul kõige olulisem, sest kui profülaktiliselt koera algusest peale iga mürtsu ja paugu eest premeerida, on võimalik tingida mõne nädala või kuuga positiivne ootus ootamatute helidega olukorras. Kui aga lasta see võimalus mööda, võib probleemi lahendamine võtta kuid, aastaid ja jäädagi lõpuni lahendamata.
Üksindusahistus:
Esimeste üksioldud minutiteni jõudmine võtab siin tavaliselt kõige rohkem aega ja sealt edasi läheb asi juba kiiremini. Selleks, et üksindusahistusega koer koju jätta, kuni poes piima järel käia, võib kuluda 3-4 nädalat, aga ka 3 kuud või isegi aasta. Üksikutel juhtudel on tegemist elukestva protsessiga, kus ka hoolika harjutamisega on edusammud visad tulema.
Koera ärevusporbleemide lahendamine võib nõuda sõltuvalt probleemi sügavusest päris suures mahus pühendumist. Elu koos reaktiivse koeraga eeldab näiteks 100% kohalolu igal ajahetkel, mil koer viibib koduseinte vahelt väljaspool või näeb kasvõi aknast välja (või kuuleb väljas toimuvat). Kui sellise koera omanikul lõppevad jalutuskäigul maiused otsa, ta tähelepanu hajub hetkeks, või siis ta ei suuda anda endast rohkem kui 90%, siis on karm reaalsus, et sellel jalutuskäigul võib koer suure tõenäosusega ületada oma haukumiskünnise ja reageerida ärritile. Osad helitundlikkusega koerte omanikud magavad helide summutamiseks raadioga, öökapil igaks-juhuks valmis tops maiustega juhuks, kui keegi öösel rakette lasta otsustab. Akuutse üksindusahistusega koerte omanikud peavad leidma igapäevaselt koerale hoidjaid või vedama neid endaga kõikjale kaasa. Elu koos mureliku koeraga võib kohati inimese normaalset elutegevuse täielikult halvata.
Kuskil jookseb inimvõimete piir ja mitte sugugi kõik koera omanikud ei ole valmis andma endast nii palju oma koerale. Keegi ei ole seepärast halvem või parem inimene, meie kõigi elud on ju ometi nii erinevad. Paratamatus on aga see, et mida rohkem saab inimene pühenduda, seda kiirem on tõenäoliselt tema koera areng.
Elu korrektuurid
Vahel anname me endast parima ja siis elu viskab meile teele ühe rihmastamata agressiivse koera, kes ründab meie taastuvat koera...ja kõik suur töö on mõne minutiga liiva jooksnud. Vahel ei ole isegi nii palju vaja. Piisab ootamatult nurga tagant liiga lähedalt välja ilmuvast kolisevate kottidega inimesest, liiga hoogsalt üle teekünnise sõitvast autost või vahel isegi prügikastist, mida ei ole varem mitte kunagi sellel tänavanurgal olnud. Selliste ootamatuste korral ei jää koeraomanikul eriti muud üle, kui eemaldada koer situatsioonist, lükata talle peotäis vinkusid nina alla ja loota parimat. Mõnikord meil veab ja jälge ei jää, teinekord aga võivad sellised situatsioonid pikendada teraapiatöö protsessi olulisel määral.
Treeningplaan ja oskused
Heal plaanil on alati välja mõeldud plaan B, plaan C jne juhuks, kui midagi läheb viltu ning ometi leiavad plaan B ja plaan C üliharva kasutust, sest kui plaan A on hoolikalt läbi mõeldud, on see koerale jõukohane ja ta saab selle plaani juures edukalt hakkama.
Ärevusprobleemide lahendamisel on levinuim viga koera võimete ülehindamine. Kui koer muutub mingis olukorras ärevaks, tekib inimestel vastupandamatu soov viia koer samasse olukorda ja loota teistsugust tulemit. Kui esimesel korral ehmatus ehk koera mällu veel ei salvestunud siis teise korraga on juba üsna kindel, et koer muutub ärriti suhtes tundlikumaks.
Lisaks valele raskusastme valikule on näiliselt lihtne vastutingimise protsess (sööda koera ärriti juuresolekul) tehniliselt üpris keeruline ja eksimismomente on palju. Rappa võib viia preemia vale ajastus, vale premeerimise viis, vale koera juhtimise viis, vale distantsi või keskkonna valik ja palju muud. Sestap ongi plaan kõige tähtsam osa treeningu juures. Lisaks treeningu enda planeerimisele, tuleks planeerida ka enda tehnilise vilumuse saavutamine väljaspool koeraga treenimise aega.
Ajastus
See võib paista küll vähetähtsa komponendina ja tõepoolest, kui meie koeral on probleem, tuleks sellega esimesel võimalusel tegelema asuda, aga Eesti kliimas on selge see, et soojal perioodil teraapiatööd alustavatel koertel on selge eelis sügistalvel alustajate ees. Sooja ilmaga on mõnusam teha statsionaarset tööd, mille vältel koer saab rahulikult ärritit vaadata, samas kui külmema ilmaga ei taha meist keegi paigal passida. Sooja ilmaga on ka lihased pehmemad ning valgetel, tuulevaiksetel ja langevate lehtede või lörtsivabadel suveõhtutel on nähtavus parem ning kahtlaseid hääli palju vähem. See loob palju soodsamad tingimused ühele ärritile korraga keskendumiseks ning rõõmsate emotsioonide tekkeks.
Lõppeesmärgid
Millal siis ikkagi on koera probleem seljatatud? Ühe kuulsa teletreeneri klippe vaadates võib inimestele kergesti jääda mulje, et probleemkäitumiste lahendamine võib võtta vaid mõne minuti või päeva, sest probleem saab lahendatud siis, kui koer meie jaoks häirival moel ärritile ei reageeri. Kui eesmärgiks seada lihtsalt võitle-või-põgene vaste puudumine, siis tõepoolest on paljud käitumisprobleemid kiiresti ohjatavad...kuid kas sellise eesmärgi korral saame me ikkagi rääkida ärevusprobleemi lahendamisest? Kas koera hirm muutub väiksemaks, kui me võtame talt õiguse hirmu väljendamiseks või väsitame ta füüsiliselt nii ära, et ta lihtsalt ei jaksa reageerida?
Oletame, et meie eesmärk on siiski koera emotsiooni, mitte ainult selle sümptomaatilise käitumise muutmine. Ka sel juhul on raske öelda, milline peaks välja nägema nii-öelda lõpp-produkt. Kas koer ei ole enam koerareaktiivne, kui ta enamasti ei hakka teist koera nähes haukuma? Kas meie eesmärk on, et ta suudaks ilma haukumata hakkama saada 20, 10 või näiteks 5 meetri kauguselt? Lõppeesmärgiks võib ühtmoodi lugeda reaktsiooni puudumist ja teiste koerte läheduse talumist, kui ka koera võimet erinevates sotsiaalsetes olukordades iseseisvalt ja omaniku suunamiseta hästi toime tulla. Sarnaselt erinevad eesmärgid nt helitundlikkuse ja autosõiduhirmu puhul: eesmärk võib olla, et koer ei läheks päris paanikasse ja aktiivsesse vältimisse neis olukordades, aga eesmärgiks võib olla ka see, et koer hakkab rõõmuga ootama järgmist pauku või autosõitu. Mida suurejoonelisem eesmärk, seda kauem võtab selleni jõudmine aega ja seda suurem on risk, et päris lõppversioonini ei jõutagi välja.
Aga kui kaua siis?
Kokkuvõtteks võib öelda, et lihtsamate juhtude ja väiksemate eesmärkide korral on küll võimalik erinevaid ärevusprobleeme küllalt kiiresti lahendada, aga sõltuvalt kõigist muutujatest võib sellest kujuneda ka elukestev protsess. Mida suuremad eesmärgid seada ja mida keerulisema juhuga tegemist on, seda arendavam on see protsess tegelikult koera omanikule. Murekoera aitamine suurendab meie empaatiavõimet, kuulamisoskust, planeerimisoskust, õpetab meid märkama pisikesi helgeid hetki ja leppima elu paratamatustega...seega võib asendada meie algse küsimuse „Kui kaua võtab aega koera ärevusprobleemi lahendamine?“ küsimusega „Kui kaua võtab aega, et areneda inimesena nii mitmel eri tasandil täiuseni?“. Selle küsimuse muutmisega saab ühtäkki selgeks, et siin ei saagi kunagi olla mingit tärminit ega lõpp-eesmärki ja ammugi ei ole see küsimus ju tegelikult mingis mõttes oluline. Oluline on nautida protsessi ja vaadata, kuhu see sind viib...
Et siiski natuke aimu anda, toon siin all välja pisut näiteid puhtalt omast kogemusest mõnede levinumate probleemide osas :
Koerareaktiivsus:
Ma ei loeks päris koerareaktiivseks neid koeri, kellega me oleme saanud 1-3 kohtumisega haukumiskünnise ületamise ära kaotada. Sellised on olnud koerad, kellega tullakse vahetult pärast probleemi esmast avaldumist kohe konsultatsiooni ning viiakse igapäevaellu vajalikud korrektuurid sisse.
Koerareaktiivsetel või ärevatel koertel on läinud minimaalselt 10 nädalat, et saavutada tase, kus koer enamasti ei lähe teist koera paarikümne meetri kaugusel nähes närvi. Mõne teise koeraga on sama tulemuse saavutamiseks kulunud 20 nädalat, üksikutega rohkem. Stabiilsuse saavutamine erinevates olukordades ja keskkondades võtab aga palju rohkem aega, sest väljakujunenud probleemiga koerad üldistavad väga aeglaselt.
Inimreaktiivsus:
Võtab üldiselt poole kauem aega, kui koerareaktiivsus, sest kokkupuuteid ärritiga on raskem vältida ning trenne keerukam läbi viia.
Autosõidu tundlikkus:
Paljude koertega on vaja autosõidul esinevast ebamugavustundest üle saamiseks vaid mõnda positiivset kogemust lühikestel sõitudel. Kui koer aga keeldub autosse sisenemast ja muutub autos täiesti kontaktivõimetuks, võib saavutada taseme, kus pideva toetamisega saab koeraga läbida 30-40 km, umbes 3 nädala-3 kuuga.
Helitundlikkus:
Ennetamine on selle probleemi puhul kõige olulisem, sest kui profülaktiliselt koera algusest peale iga mürtsu ja paugu eest premeerida, on võimalik tingida mõne nädala või kuuga positiivne ootus ootamatute helidega olukorras. Kui aga lasta see võimalus mööda, võib probleemi lahendamine võtta kuid, aastaid ja jäädagi lõpuni lahendamata.
Üksindusahistus:
Esimeste üksioldud minutiteni jõudmine võtab siin tavaliselt kõige rohkem aega ja sealt edasi läheb asi juba kiiremini. Selleks, et üksindusahistusega koer koju jätta, kuni poes piima järel käia, võib kuluda 3-4 nädalat, aga ka 3 kuud või isegi aasta. Üksikutel juhtudel on tegemist elukestva protsessiga, kus ka hoolika harjutamisega on edusammud visad tulema.
RSS Feed
