​Kui su koeral on juba välja arenenud paugukartlikkus tead sa seda kindlasti, sest su koer muutub alati pauke kuuldes rahutuks ja närviliseks, kontaktivõimetuks, poeb kuskile voodi alla peitu, keeldub õue pissile minemast, haugub või ulub vahet pidamata, ei söö korralikult või muutub üliaplaks ja käitub üldse väga teistmoodi, kui muidu. Paugukartlikkust esineb kõige rohkem nt colliedel (sh borderid, aussied, sheltied jne), saksa lambakoertel (aga ka belgia lambakoertel ja teistel sama tüüpi koertel), Beagletel (ja osadel teistel jahikoeratõugudel).

• Käsimüügiravimid – veterinaarkliinikutes müüakse loodusliku päritoluga rahusteid ning sünteetilisi feromoone nagu Adaptil (lõhnad, mis immiteerivad emapiimas sisalduvaid lõhnasid ja pakuvad koertele turvatunnet). Käsimüügiravimid on üldiselt üsna leebetoimelised ja need ei pruugi tõsise hirmuga koertele alati piisavaks abiks olla. Ühtlasi on nende toime individuaalne ja võib nõuda veidi katsetamist, enne kui konkreetse abivahendi juurde jääda saab. Seetõttu tuleks uurima hakata juba mitu nädalat enne aastavahetust.
• Retseptiravimid jagunevad pikemaajalisteks ravimiteks (nt Prozac, Zoloft, Clomicalm) ja nö akuutse seisundi ühekordseks leevendamiseks mõeldud ravimiteks (nagu paljudele tuntud Xanax, Valium, Trazodone). Kuna paugukartlikkuse probleem üldistub koertel kergesti (koer kardab alguses vaid raketipauke aga muutub varsti ülitundlikuks ka teist tüüpi paukude või vilede suhtes), on tugevalt seotud pärilikkusega ning treeninguga väga raskesti lahendatav, on ravimite tugi paljudel juhtudel suureks abiks probleemi lahendamisel ja seetõttu tasub veterinaaridega sel teemal konsulteerida.
• Kolimine. See kõlab küll väga äärmuslikult, aga mõnele koerale tõesti on parem, kui ta saab elada oma elu ära kuskil metsa sees, kus ta kunagi ei pea kuulma ilutulestikku, selle asemel et veeta oma elu kroonilise stressi all kannatades. Kui oled juba kõike proovinud või sa ei taha/saa selle probleemiga tegeleda ning sa näed, et probleem segab olulisel määral ja igapäevaselt koera normaalset elutegevust, võiks ka seda varianti kaaluda.

 
Ühtlasi tahaksin ma panna midagi südamele kõigile neile inimestele, kes planeerivad oma koertele pesakonda. Helitundlikkuse probleem pärandub edasi väga tugevalt, eeldab omanikult tohutult häid koerakoolitusoskuseid ning nagu eelnevatest postitustest selgub, on selle ennetamine ja lahendamine väga keerulised. Seega minu jõulusoov oleks järgmine:
Palun ärge kasutage aretuses helitundlikke koeri või nende vahetuid sugulasi!

Loodan, et minu artikliteseeriast oli kellelegi abi ning soovin kõigile rahulikku ja vaikset pühadeaega :)

Aastavahetused on paljude koeraomanike õudusunenägu ja ühtlasi on see aeg, kus koeraomanikud häirivad oma paanikas loomadega kõige rohkem ka kaaskodanikke (koerad uluvad ja hulguvad rohkem). Olen kirjutanud lühikese postituste sarja nõuannetega, kuidas ennetada ja lahendada tekkida võivaid probleeme.

Tänase postituse teemaks on nõuanded kõigile koeraomanikele aastavahetuse perioodiks ning vana-aasta õhtuks. 

Nõuanded koeraomanikele aastavahetusele eelneval ja järgneval perioodil:

• Kinnita oma koera kaelarihma külge telefoninumber ja kontrolli pidevalt, et see oleks korralikult kinni. Ära lase sellel perioodil koera õue ilma sellise rihmata. Sedasi leiab koer jooksu pääsedes kõige kiiremini tee tagasi koju. Eriti hea, kui rihma küljes on ka helkurid, sest siis on jooksus koer lisaks ka kergemini nähtav liikluses. Kindlasti kontrolli ka, et sinu koera kiip oleks kantud Lemmikloomaregistrisse siin. Sellest üksi ei piisa, kui su koeral on kiip olemas - kui seda registrisse kantud ei ole, siis ei saa keegi kiibi numbrit sinu, kui omanikuga seostada. Kiibi andmed peab kandma registritesse koera omanik, automaatselt need sinna ei lähe.
• Kontrolli hoolikalt ja regulaarselt üle oma aiapiire. Otsi aiast auke või pragusid, kust koer läbi võiks mahtuda. Ära lase koera lahtiselt aeda, kui on vähimgi võimalus, et ta sealt välja pääseb.
• Kui elad tiheasustusalas, ära jäta koera järelvalveta aeda. Eriti juhul, kui koer on sinu juures esimest aastat või tal on juba teada paugukartlikkuse taust. Lisaks eemalt kuuldud paukudele, võivad su koera paanikasse ajada pahatahtlikud möödujad, kellest osadel on komme visata pauguteid era-aedadesse sisse. Isegi täiesti paugukindal koeral võib piisada ühest sellisest tõeliselt vastikust kogemusest, et hakata pauke edaspidi kartma.
• Enne jalutamaminekut kontrolli varustus üle. Jälgi et kaelarihma ei oleks võimalik tõmmata üle pea ja, et karabiinid ja rihmad on terved ja vigastustevabad. Vali kindlasti rihm vastavalt koera suurusele - aastavahetuse perioodil ei maksa minna saksa lambakoera või labradoriga jalutama mõne pisikese karabiiniga nöör-rihmaga (flexid), sest neid on väga lihtne puruks tõmmata. Ja otseloomulikult ära saada lapsi jalutama koeraga, kellest nende jõud üle ei käi!
• Jalutama minnes kinnita paugukartlik või esimest aastavahetust sinuga veetev koer enda külge mitme rihmaga. Eriti hea on, kui saad ühe rihma kinnitada jalutustrakside külge ja teise kaelarihma külge. Selliselt jääb sul koer kätte ka siis, kui paanikas koer ennast kaelarihmast välja vingerdab, mõne kinnituskoha puruks tõmbab või rihma läbi hammustab.  
• Ära jaluta aastavahetusele eelneval ja järgneval perioodil oma koera lahtiselt. Isegi paugukindlal koeral võib piisada ühest korralikust ehmatusest, et ta minema jookseks. Paanikas koera orienteerumisvõime ja keskkonna tajumine on tavalisest piiratumad.
• Paugukartliku või uue koeraga ära tee ohtlikul ajal pikka ringi, vaid piirdu pissitamisega kodu lähedal. Pikemateks ringideks paki koer autosse ja sõida linnast välja, sest paukude keskel jalutamist ei naudi sina (koer hakkab tirima) ega ka sinu koer.
• Võta jalutuskäigule kaasa koera lemmikmaiuseid. Iga kord, kui kuuled pauku, hüüata rõõmsal häälel selle markeerimiseks „Jess“ või „Tubli“ ning paku koerale jupike viinerit või kotletti. See aitab luua koerale nö Pavlovi refleksi Pauk=Maius. Selle abil võib sul õnnestuda muuta koera emotsiooni paukude suhtes ning ühtlasi aitab see abinõu õpetada koerale, et paugu kuulmise korral tasub sinu poole pöörduda.
• Kui su koer pääseb jooksu, siis tee kõik endast olenev tema kättesaamiseks. Esimese asjana edasta teade kohalikule varjupaigale ning sotsiaalmeediasse, seejärel asu rahulikult ja hoolikalt piirkonda läbi kammima.

Nõuanded koeraomanikele aastavahetuse päevaks:

• Kui see on sinu koera esimene aastavahetus või sa tead, et ta kardab pauke, siis ära jäta teda selleks ajaks üksi- ta vajab sinu tuge! Alternatiivina võid komandeerida ta aastavahetuseks sellise koha olemasolul kuskile maale vanavanemate juurde, kus aastavahetusel paugutatakse minimaalselt.
• Käi päeval koeraga linnast väljas looduses tavalisest pikemal jalutuskäigul, et ta oleks veidi väsinum, kui muidu. See aitab tal närvi veidi maha laadida.
• Ära mine koeraga jalutama ajavahemikus kl 22:00-02:00, kui on teada et paugutatakse kõige rohkem. Proovi õhtune pissiring ära teha kella 18-19 paiku ning käia näiteks kella 3 ajal uuesti.
• Tee koerale kõige vaiksemasse ja hämaramasse toanurka mõnus pesa, kuhu varjuda. Eriti hinnatud on sellistel puhkudel uru moodi ja katust pakkuvad pesad.
• Tõmba paugutamise ajaks kardinad ette, pane telekas helide summutamiseks valjemalt mängima ning lülita sisse kõik tuled valgussähvatuste summutamiseks.
• Anna koerale ette midagi, mille järamisele ta saab keskenduda. See aitab tema tähelepanu ümber suunata ning närimine mõjub ühtlasi ka rahustavalt. Mõned head variandid on:

1. Suur ja liharikas toores kont või sub-produkt
2. Spetsiaalselt koertele närimiseks mõeldud kuivatatud maiused
3. Toiduga täidetavad Kong-tüüpi mänguasjad (eriti kauakestva maiuse saad, kui täidad mänguasja konservi, pasteedi või toore lihaga ja lased sellel sügavkülmas ära jäätuda)

Kui su koeral on aga juba välja kujunenud hirm paukude suhtes siis lisaks eelnimetatud nõuannetele, tuleks mõelda ka sellele, kuidas probleemi lahendada. Sellest tuleb juttu järgmises ja ühtlasi selle seeria viimases blogipostituses.

 
 
Aastavahetused on paljude koeraomanike õudusunenägu ja ühtlasi on see aeg, kus koeraomanikud häirivad oma paanikas loomadega kõige rohkem ka kaaskodanikke (koerad uluvad ja hulguvad rohkem). Olen kirjutanud lühikese postituste sarja nõuannetega, kuidas ennetada ja lahendada tekkida võivaid probleeme. Tänase postituse teema puudutab üldisemalt kõiki inimesi- nii koerasõpru, kui ka neid kes koeri sugugi ei armasta.

Alljärgnevad nõuanded aitavad vähendada koerte stressitaset aastavahetusel ning seetõttu vähendada kodust ärajooksmist, haukumist-ulgumist ja muid koeraomanikku ning tema naabreid häirivaid probleeme.

• Ära tee ilutulestikku suvalisel ajal, vaid jäta oma etteaste aastavahetuse õhtul ajavahemikku ca kl 23-01:00. Kindlasti lase siis kogu oma salv järjest tühjaks, sest üksikud paugud ei pääse nagunii löögile. Koeraomanikele on sellest samuti väga palju abi, sest kõige raskem on neil tulla toime üksikute paukudega suvalisel ajal- nad ei tea neid oodata ja just nende paukude pärast jäävad paljud paugukartlikud koerad terveks päevaks pissitamata.
• Korista enda järelt ilutulestiku jäägid ja taara ära. See, et sina ei näinud kuhu sinu raketid maandusid, ei loe. Kui omasid ei leia, haara kilekotiga kaasa kellegi teise jäätmed, millest sa muidu üle astuksid. Siit ei võida mitte ainult koeraomanikud, vaid ühiskond üldiselt.
• Ära luba oma lapsel järelvalveta pürotehnikaga ümber käia ja selgita talle avaliku korra reegleid. Igal aastal on meie tänavail kümneid lapsi, kellele teeb nalja teiste inimeste ja loomade ehmatamine erinevate paugukatega. Eriti kummastavad on aga pereisad, kes päise päeva ajal ise oma lapsega vanainimesi ja koeraomanikke paugutajatega hirmutavad. Mõtle eeskujule, mida sa oma lapsele annad.
• Kui sa näed teisi valel ajal ja vales kohas kaaskodanikke häirimas, hinda olukorda ja sekku kas ise (lastega eriti võiks kehtida ühiskondlik järelvalve) või teavita politseid. Kaaskodanike hirmutamine või nende ohtu seadmine ei ole ühegi omavalitsuse avaliku korra eeskirja järgi lubatud.
• Hulkuvat koera nähes teavita aga kiiresti kohalikku varjupaika (Varjupaikade MTÜ koduleht, Tartu varjupaiga koduleht või uuri KOV kodulehelt, kes on konkreetse piirkonna lepingupartner), võimalusel ja julguse korral võid üritada koera kinni püüda (sellest on väga palju abi!!!) ning kui mitte midagi muud teha ei taha või saa, siis kirjuta oma nähtust sotsiaalmeediasse. Eriti hea, kui saad lisada ka pildi. Paanikaolukorras võivad koerad ikka pääseda jooksu ja suure tõenäosusega otsivad omanikud neid meeleheitlikult taga. Ka varjupaika koera toimetamist ei tasu karta, sest siis on koer kindlas kohas hoiul, kuni omanik nad leiab- meie varjupaikades üldiselt ei panda koeri magama ega jagata kohe suvalistele soovijatele laiali. Igal juhul parem seal, kui autorataste all.
• Naabritädile, vanavanematele või sugulastele-sõpradele külla minnes jaga nendega seda artiklite seeriat, või anna siin loetud nõuandeid neile, kellele sellest abi võiks olla. Mida paremini inimesed teemaga kursis on, seda suurem on lootus, et saabuval aastavahetusel on meil vähem probleeme lemmikloomadega.

Järgnevates artiklites kirjutan välja mõned nipid kuidas koeraomanikud saavad aastavahetusega seotud probleeme ennetada, nii et kõik, keda see teema huvitab, jääge lainele :).

Koerakoolitusringkondades on väga levinud arusaam, et kui koer midagi kardab, ei tohi koerast välja teha, teda kiita, silitada ega maiuseid anda, sest muidu on väga suur oht, et hirmu väljendav käitumine kinnistub. Nii näeme me iga päev tänavapildis koeri, kes nüüd aastavahetuse künnisel toimuvatest paugutamistest ehmuvad ja paanikasse lähevad samal ajal, kui nende omanikud justkui seda märkamata tuimalt edasi marsivad, ilmselt uskudes, et teevad kõige õigemat asja.Tahan täna kirjutada sellest, miks minu meelest selline aruaam ei ole mitte ainult vale, vaid kohati lausa ohtlik.

Kõigepealt arutleme veidi teemal tahtlik käitumine vs instinktiivne käitumine, et mõista hirmureaktsioonide tagamaid ja hirmuvaste kinnistumise süsteemi.

Operantne käitumine ehk teadlik käitumine:
Kui me õpetame oma koerale käsklust „istu“, siis on selle eelduseks koerapoolne kaasamõtlemine ja keskendmine. Seepärast soovitataksegi alustada õpetamist maksimaalselt heade maiustega võimalikult vaikses ja turvalises keskkonnas. Selliselt on koera tähelepanu koondatud konkreetsele harjutusele ning treeneri mehaanilistest oskustest sõltuvalt avastab koer varem või hiljem seose- istu=maius. Selle tagajärjel hakkab koer täiesti teadlikult järjest rutem ja rohkem istuma.

Operantsele käitumisele meeleolu lisamine, ehk klassikaline tingimine:
Kui me hoolitseme koera koolitamisel hoolikalt selle eest, et trenn oleks koera jaoks alati tohutult tore elamus, siis hakkab koer alateadlikult trenne armastama. Selle eelduseks on turvatunde pakkumine, füüsiliste eelduste loomine, selge ja jõukohase kriteeriumi seadmine, käitumise õigeaegne markeerimine ja koera poolt hinnatud preemia saamine. Kui teha aga viga ühes või teises aspektis piisavalt tihti, siis sõltuvalt koera närvisüsteemist võime me koeral tingida ka üsna halva meeleolu seoses trennidega. See väljendub klassikaliselt aeglases soorituses, stressisignaalide esinemissageduses, häälitsemises, ärajooksmises või kinni kiilumises. Erinevat meeleolu on võimalik tingida ka keskkonna või konteksti põhiselt (näiteks koer on rõõmus kodustes trennides, aga läheb ärevaks võistlusplatsil). Meeleolu tingimise põhiline iseloomustav joon on aga see, et koer ei mõtle ega planeeri meeleolu- tal lihtsalt seondub teatud olukordadega teatud emotsioon ja see võib olla väga erinev sõltuvalt individuaalsetest kogemustest ja närvikavast (nii nagu meist osadel tekib jõulude lähenemisega seoses soe ja rõõmus ootus, samas kui teistes tekitab sama sündmuse lähenemine paanikat ja ängi).

Olles uurinud veidi käitumise ja meeleolu tingimise seaduspärasid, joonistub üsna ilusti välja see, et koer täidab käsklusi üsna teadlikult sellele mõeldes, samas kui meeleolu kujuneb välja kuskil alateadvuses tekkivate seoste läbi. Ühtlasi tuleb ka väga teravalt ilmsiks see, et kuna meie oleme oma koera võti maailma ja omame nii suurt kontrolli tema elu üle, on emotsionaalse vaste tingimisel meie õlgadel tunduvalt suurem roll, kui koeral endal. Meie planeerime ome trennid, otsustame milliste katsumustega nemad peavad rinda pistma ja kas, või kuidas me neid selleks ette valmistame. Rääkimata selleks, et meie liigikaaslaste tegevuse või tegevusetuse läbi on nad üldse siia ilma sündinud sellistena nagu nad on (kõik eelsoodumused hirmuprobleemide tekkeks kaasa arvatud).

Koerakoolitajad räägivad ka üsna palju sellest, et inimene peab olema oma koerale nö karjajuht. Lugedes vastavat kirjandust, leiab üsna palju viiteid sellele, kuidas  ennast koera silmis kehtestada. Seda saab teha lihtsalt ja vähem invasiivselt, kui kontrollid koera elutegevuseks vajalikke ressursse (koer saab süüa, magada, pissile jne ainult siis kui ta täidab selleks omaniku poolt seatud tingimused). Ennast saab kehtestada ka läbi vägivalla, nii vaimse kui füüsilise. Kurb on aga see, et samal ajal kui kirjutatakse pikki ja detailse harjutustekirjeldusega peatükke sellest, kuidas juhina ennast kehtestada, puudutatakse heaks juhiks olemise teemat üsna põgusalt. Milline on hea juht?

Mõtleme korraks oma ülemustele või autoriteetidele oma elus. Kumb tekitab meis suuremat soovi endale järgneda? Kas ülemus, kes ennast pidevalt kehtestab, või ülemus, kellel on kõige lahedamad ideed? Kumb tekitab suuremat austust? Kas ülemus, kes annab korraldusi, või ülemus kes on oma nõu ja jõuga toeks ja aitab kaasa töö paremale sujumisele? Kumb tekitab suuremat usaldust? Kas ülemus, kes naeruvääristab sinu puhkusesoove kolleegide ees, või ülemus, kes märkab et oled veidi tõbine ja küsib kas sooviksid vaba päeva, et homme produktiivsem olla?

Sama lugu on ka koertega, ainult et meie nende omanikena oleme saanud sõltumata oma varasemast CV-st kohe ka edutuse juhtivale kohale. Kuidas me seda positsiooni kasutame, on meie teha, aga ka tagajärgede eest vastutame meie ise. Seetõttu on mõistlik istuda maha ja mõtiskleda selle üle, kuidas saaksime me olla oma koerale heaks juhiks.

Hirmude juurde tagasi tulles avanebki meile selleks suurepärane võimalus. Nimelt saame me märgata, mõista, aidata ja toetada oma sõpra koledates olukordades ning planeerida hiljem oma käike selliselt, et me ei paneks teda uuesti liiga raskesse olukorda.

Kui meie sõbranna mees jätab ta maha, siis mida me teeme? Me lähme meelitame ta kodust välja, ostame võib-olla pudeli veini ja laseme tal nutta ja rääkida kõik hingelt ära, samal ajal mõistvalt noogutades ja teda kallistades. Kui meie laps kardab ilutulestikku, siis me läheme koos temaga vaiksesse nurka, teeme kõik selleks et õues toimuva mäsu hääled ära summutada ja räägime talle muinasjutte ning pakume kooki. Kui meie abikaasal on ees suur esinemine aditooriumi ees, siis me aitame tal ennast koguda ja minna kohale just siis, kui tema tunneb et ta on selleks valmis, isegi kui see on 10 minutit lubatud esinemisajast hiljem. Me julgustame teda inspireerivate näidetega teiste inimeste eduslugudest, me pakume talle ehk suhkruvett ja me sosistame talle vaikselt kõrva „Sa saad sellega hakkama!“ just vahetult enne, kui ta läheb. Ja loomulikult oleme me auditooriumis esireas, plaksutame kõige kõvemini ja vastame talle sooja naeratusega iga kord, kui meie pilgud kohtuvad.  

Miks peaks koertega kuidagi teisiti olema? Kui su koer sai suure ehmatuse osaliseks, siis aita ta esimese asjana hirmsast olukorrast ära- vii ta tuppa, autosse või jookse lihtsalt koos temaga kaugele eemale, kuni näed et koer rahuneb ja ta turvatunne taastuma hakkab. Kui su koer on pikemalt šokis millestki, mis juhtus (näiteks ilutulestikust), siis loo talle mõnus pesa kuskile vaiksesse toanurka, pane kardinad ette ja raadio käima ning istu tema kõrval, naerata soojalt ja räägi temaga. Vahet ei ole mida sa räägid, koer tunneb sinu häälest, et sa oled talle toeks ja sina oled tema kalju. Kui koer võtab vastu mõne maiuse, ei tee ka see paha. Kui sa lähed aga oma koeraga veterinaari juurde, groomeri juurde või näitusele ja sa näed, et tal kints veidi väriseb ning ta nuusib palju suurest ärevusest, siis anna talle võimalus ennast veidi eemal koguda, suhtle temaga siis kui ta seda soovib ning lõpuks, kui ta ennast ületab ja astub sammu oma hirmuobjekti suunas, siis anna talle kogu oma hingest mõista, milline superstaar ta on!

Aga kas ma ei kinnista sellega koera hirmu? Äkki ta hakkab edaspidi veel rohkemgi kartma? Kas eeltoodud inimnäidetele tuginedes kardaksid sa, et äkki su sõber hakkab saama meeste poolt rohkem maha jäetud, kui sa teda lohutad, või su laps iga kord ilutulestiku peale nutma, et kommi saada, või su mees esinemisele minekul jokutama, et sinu ergutuskõnet kuulata? Ilmselt mitte. Ja kui see juhtubki, siis on tegemist juba teadliku käitumisega, mis allub operantse tingimise seaduspäradele ja mida on tänu sellele võimalik ka palju lihtsamini muuta, kui emotsionaalset vastet tingida oli.

Loomulikult on võimalik koera ka paanikasse ajada oma lohutamiskatsetega, aga see viitab juba asjaolule, et omanik on ise väga ähmis ega tea, kuidas koera aidata. Selleks, et asi toimiks, keskendu kõigepealt enda hingamisele. Hinga pikalt sisse ja hinga välja, tee seda kuni tunned et hakkad rahunema. Ka sirutamine ja lõdvestamine aitavad. Mana näole naeratus ja meenuta vaimusilmas mingit eriti sooja ja toredat hetke, sellega saad viia oma mõtted positiivsematele radadele. Hoia oma selg koeraga suheldes srigena ja silita koera õrnalt enda poolsest küljest käeseljaga, see mõjub kõige rahustavamalt. Ja kui sa tunned, et sa seda kõike praegu momendil lihtsalt ei suuda, siis liigu koeraga kähku keskkonnast välja- mitte isegi niiväga koera, kui sinu enda pärast. Te mõlemad peate tundma ennast hästi selleks, et teineteist aidata! Ja kui sa pididki keskkonnast lahkuma enda pärast, siis ära ole enda peale pahane. See, et sa nii tundsid, näitab ju selgelt, kui väga sulle su sõbrakese heaolu hinge läheb. Küll järgmine kord läheb juba paremini :).

Ehk siis pika jutu kokkuvõtteks- ära karda olla oma koerale hea juht ja olla tema kalju rasketel hetkedel!

Siin on meie FDSA Train the dog in front of you kursuse kodutöö (Aitäh kallid sõbrad, tänu kellele ma saan seda kuld-tasemel võtta! :) ) video, millelt  on näha, et pakkudes koerale tuge, koer mitte ainult ei anna endast hiljem töötades rohkem aga ka tema vajadus pauside järele hakkab tasapisi vähenema: