Olen oma koertega vahepeal käinud kord nädalas hallis trenni tegemas ning keskendunud vahelduseks veidi rohkem ka erinevate sk harjutuste lihvimisele kodus.

Meeraga on hallis läinud lõviosa aega aklimatiseerumisele ja mängimisele, kuna tema jaoks on endiselt väga raske keskenduda tööle keskkonnas, kus on palju erinevate koerte ja inimeste lõhnu maas. Kui esimene trenn läks hästi, sest andsin talle õues aklimatiseerumiseks ca 7-10 minutit ja hallis sees ca 3-4 minutit, siis järgmistes trennides olin ma ise allapoole oma võimeid hilise kellaaja tõttu ning panin mitu trenni järjest oma plaanidest veidi mööda (siiamaani olen pahane enda peale aga mis teha - kell 22:00-23:00 on mul ammu uneaeg ja aju ilmselt lülis ennast välja). Teises trennis tahtsin kasutada teda abikoerana reaktiivse koera trennis ning lühendasin seetõttu kiirustades oluliselt tema õues aklimatiseerumise aega. Seetõttu suutis ta tavapärase töörütmini jõuda alles 6-7 minutil, kui hakkasime juba lõpetama. Kolmandas trennis otsustasin lasta tal aklimatiseeruda väljas pikemalt, kuid paraku halli rendi aeg hakkas lõppema ja ma siiski kiirustasin ega jäänud oma plaani juude - aklimatiseerumisaeg oli vajaliku 7-10 minuti asemel vist ainult 2 minutit. Hallis sees tahtsin lasta tal vabalt aklimatiseeruda, kuid paraku oli seda tema jaoks liiga palju. Lõpetasime trenni aja täitumise tõttu veel enne, kui ta jõudis täielikult sisse elada. Neljandas trennis suutsin lõpuks jääda oma plaani juurde. Aklimatiseerusime kõigepealt õues ca 3-4 minutit, vahepeal panin ta autosse tagasi. Siis pärast pausi lasin tal seda korrata veel ca 5 minutit (st kokku tegime seda õues umbes 7-8 minutit) ning jätkasime siis hallis sees rihma otsas ca 5x10 m alal umbes 5 minutit. Seekord oli mul üle tüki aja palju rohkem koera ning me mängisime mitmel korral juba päris agaralt. Selle suurepärase emotsiooniga lõpetasime trenni.

Kodus oleme teinud tööd kõrvalkõnni entusiasmi ja enesekindluse tõstmisega ning eriti just vasakpööretel tekkiva stressiga. Meera jaoks on vasakpöörded alati olnud nõrk koht ja ta põeb ise väga nende pärast. Nüüd lõpuks näen, et meie töö on hakanud vilja kandma, sest ta paiknemine ja keha kontroll pööretel on kõvasti paranenud ning ka meeleolu kõrvalkõnni ajal on juba päris hea. Vasakpööretel ta küll limpsab keelt, kuid see on muutunud kiiremaks ja pinnapealsemaks ning samas on juurde tulnud sabaliputused ja muud märgid, mis viitavad meeleolu tõusule. Tegin eelmine nädal meie trennist ka väikse video, kust on seda hästi näha. Kuigi kõrvalkõnni osa oli tore, siis ma ei ole rahul sellega, et ma taaskord suutsin ta vältimisele lükata seoses koonuse ümber saatmisega. Kuna koonuse ümber jooksmine on nii lihtne võte, siis miskipärast ma olen koguaeg automaatselt eeldanud, et mu koerad oskavad seda ja ilma trenne tegemata neilt seda oodanud (kõlab hästi rumalalt, ma tean :D). Olen väga rahul, et see jäi mulle mõlema koeraga video peale, sest nüüd olen nädal aega tõsiselt pingutanud, et õpetada neile koonuse leidmist, fikseerimist ja erinevalt kauguselt selle ümber jooksmist. Tulemuseks üllatus üllatus... koerad on hakanud seda oskama :D.

Video on lõikamata, et saaksin hiljem vajadusel täiendavalt analüüsida erinevaid osi ja oma vigu parandada:
https://www.youtube.com/watch?v=SBYuzBxYUsI

Ronni võtsin esimesel korral halli kaasa lihtsalt selleks, et näha kuidas ta seal ennast tunneb (ta on vaid kord elus varem hallis käinud). Eesmärk oli lasta tal uues kohas lihtsalt veidi ringi vaadata. Kohe esimeses trennis hakkas Ronni pakkuma mulle hallist väljas juba 2 minuti järel aktiivset kontakti ning hallis sees 3 minuti järel. Seetõttu tegin temaga trenni lõpus veidi lihtsamaid kõrvalkõnni detaile, liikumiselt seisma jäämist ja mänguasjadega mängu. Trenni lõpus tegin vea ja peibutasin teda ka A peale, sest varasemalt a-koera hallis talle see takistus väga meeldis. Kahjuks seekord oli tal veidi hirmus (A tippu jõudes tekkis tõrge ning ta hüppas alla tagasi) ja peibutamine koos õrna kaelarihmast suunamisega oli tema jaoks liigne sund. Õnneks ma suutsin pärast esimest 2 katset taktikat muuta ning lõpetasin trenni kohe pärast sellele järgnenud õnnestunud sooritust (kuigi ma oleksin siiski võinud kohe loobuda). Jälle oli põhjust enda peale nädal aega pahane olla, kuigi ilmselt tegin ka selle vea väsimuse tõttu. Samas kuna Ronni aklimatiseerumisaeg oli nii palju lühem kui Meeral, otsustasin kasutada järgmistes trennides abikoerana hoopis Ronnit (kes on ka ise reaktiivne koer) ja sain mõlemal korral üllatuda selle koera kiire arengu üle. Viimases trennis oli vahemaa võõra koeraga vaid ca 18 meetrit ja trenni lõpuks tundis Ronni ennast nii mõnusalt, et aeles mõmisedes maas ja mängis rõõmuga. Nii huvitav kui erinevad nad Meeraga on.

Siin on lõikamata video ärritiga tööst viimases trennis pärast aklimatiseerumist. Video alguses oli Ronni veidi ärev ja ma suurendasin seetõttu vahemaad. Kuna selline paigal istumine ja töö ärritiga on tema jaoks veel täiesti uus asi, siis sisse elamine ja rahunemine võttis tal veel paar minutit aega (ka ilma ärrititeta hakkab Ronni nutma, kui me paigale istuma jääme). Panen selle hetkel vähese kogemuse arvele aga jälgin tähelepanelikult ka iga järgmist trenni ning hoian meeled avatud. Alates 1:48 nägi ta teist koera ning vajas aega, et tutvuda olukorraga- ta ei ole eriti saanud niimoodi rahulikult teist liigikaaslast ohutust kaugusest vaadata, sest enamasti on nad tabanud meid ootamatult ja liiga lähedal. Seega vajas ta selleks koos väikeste mängupausidega ca 3 minutit ning alates 4:45 muutus ta sabaliputuse viis ja olek mänguliseks. Sealt edasi ei pakkunud teine koer enam talle huvi ning lõpetasime sessi pärast mängimist (video katkes ca minut enne lõppu).
https://www.youtube.com/watch?v=arD_us1Et00

Kõrvalkõnni trennides tegeleme Ronniga hetkel asendi hoidmise kinnistamisega erinevates kohtades. Toas suudab ta juba ilma taskukäe abita teha lihtsamaid manöövreid (tema jaoks on lihtsamad just vasakpöörded, mille osas Meeraga me nii palju pusinud oleme ning pikemad sirged ja parempöörded on hetkel veel veidi raketiteadus). Toast väljaspool ma aitan teda veel nii palju kui võimalik/vajalik ja teen harjutused nii lihtsaks kui võimalik/vajalik, kuid samas keskendumise ja täpsuse osas eriti enam allahindlusi ei tee. Ka Ronni trennis joonistus välja sama koonuseprobleem, mis Meeraga – mõni ime muidugi, kui koerte treener on üks ja see sama tohman :D.
Ronni kõrvalkõnni trenni video:
https://www.youtube.com/watch?v=VPBkDqnV544

Muudest harjutustest on hetkel põhirõhk Meeraga enesekindluse tõstmisel ning temaga teeme me seetõttu hästi palju nö paha koera harjutusi. St igasugune nõudmine, räuskamine, millegi suunas rebimine jms saab järjekindlalt premeeritud. Tulemuseks on mul koju tekkinud üks parajalt ülbe ja ennast täis koeratirts, kellele peab juba vaikselt hakkama taas piire seadma. Samas pean ma sellega olema ettevaatlik, sest Meera võtab igasuguseid reegleid väga tõsiselt ning kaotab nendega kergesti enesekindlust- seda ma ei soovi põhjustada. Ronniga teeme vastupidi suurt tööd enesekontrolli ja rahunemisega. Premeeritud saavad kõik tema valikud jääda paigale ja märgid rahunemisest. Selle triumfiks tabas mind eile õhtul üllatus- olime kümmekond minutit Meeraga mänginud laua ääres „nuia mu sööki“ mängu, kui ma tõusin ja eemaldusin lauast ja alles siis nägin, et vaene Ronni lamas vaikselt lahtises puuris ilanired suunurgast tilkumas. Ta vaene hing ootas terve selle aja kannatlikult omal kohal, et maiused ise tema juurde tuleks... isegi kui mitmel korral viskasime meerale maiuse selliselt, et need lendasid risti puuri ukse eest läbi. Ja Ronni isegi ei liigutanud ennast. Loomulikult sai ta selle pingutuse eest hunniku pannkooke! :) Kui suvel šaslõkijärjekorras ootas Meera vaikselt ja viisakalt eemal ning Ronni üritas isegi lõkke pealt lihatükke varastada, siis tänaseks on rollid vahetunud- Meera on kasvatamatu ja paha koer ning Ronni tõeline härrasmees. Olen väga rahul, sest vastandlikud koerad vajavad vastandlikke harjutusi :).

"Working a dog that is worried is a waste of time because worry trumps cooperative work" Denise Fenzi

eesti keeles kõlab see umbes nii:
Mures koeraga töötamine on aja raiskamine, sest mure ületab koostöötahte.

Minu meelest on see väärt tsiteerimist, sest Denise on suutnud haarata ühe pealtnäha lihtsa aga sügavuti minnes keerulise kontseptsiooni ühte lausesse.

Kui koer tunneb ennast ebakindlalt, on tal raske keskenduda harjutusele 100%, sest mureobjekt mõlgub paralleelselt harjutuse sooritamisega endiselt tema mõtetes. Kui koera motivatsioon on piisavalt kõrge, võib koer küll sooritada harjutuse tehniliselt korrektselt, kuid ta ei suuda seda tehes anda endast maksimumi. Piisava hulga kordamiste järel koera meeleolu küll üldiselt paraneb, sest koer harjub ja kohaneb läbi korduva sama mustri läbi mängimise, kuid vundament jääb siiski alles. Selliselt treenitud koer on oma enda potentsiaalist aeglasem, eksib kergemini ja on töötades oma potentsiaalsest meeleolust kehvemas meeleolus - see ei ole ilus vaatepilt.

Sellist tööd ei saa iseloomustada sõnaga koostöö, sest koostöö on see kui koer ja inimene mõlemad tahavad teha koos tööd. Wikipedia on näiteks defineerinud koostöö mõiste nii: "Koostöö on mitme subjekti tegevus ühise eesmärgi saavutamiseks. Koostöö all mõeldakse enamasti koos töötamise protsessi, mille tegutsemise viis arvestab erinevate osapoolete huve. Oluline on poolte vaheline mõistev suhtumine. Pooled peavad aru saama, et nad töötavad ühise eesmärgi nimel." Seega ei saa koostööks nimetada seda, kui üks osapool tiimist (inimene) otsustab mida nad teevad, kuidas nad teevad ja mis on tegevuse tagajärg ning teine tiimi osapool (koer) ei oma mitte mingisugust õigust enda arvamusele.

Kui koer on mures ja talle anda vabadus valida, siis ta tegelikult ei valiks selles olukorras töötamist. Ka siis kui koer pakub tööd näiteks vältimiskäitumisena, ei ole töötamine siiski koera vaba valik. Kui talle anda valik, siis ta üritaks eemaldada mureallikat oma keskkonnast vastavalt sellele, kumb domineerib tema võitle-või-põgene vastes.

Aga kui koera motivatsioon ei ole piisavalt kõrge ja koer ei ole valmis oma mureallikat motivaatori nimel ignoreerima? Siis harjutus laguneb lihtsalt koost (või veel hullem - koera ja inimese usalduslik suhe laguneb koost). Kui miski aga laguneb koost, jõuame me ikkagi tagasi sinna, et mure ületab koostöötahte. See aga tähendab, et päeva lõpuks ei jää meil ikkagi muud üle, kui lõpetada töötamine mures koeraga ja hakata tegelema probleemi tekkepõhjuse, ehk mure endaga.

Ehk siis kokku võttes: Mures koeraga töötamine on aja raiskamine, sest mure ületab koostöötahte.

NB! Mure ei tähenda tingimata kabuhirmu. Mure väljenduseks on ka väiksemad märgid nagu meeleolu langus, kiiruse vähenemine, eksimise sagenemine, tõrked ja erinevad väiksed märgid kehakeeles- liikuvad või ludus kõrvad, vaalasilm, lõõtsutamine või vastupidi kokku surutud suu, kõva hambaga preemia haaramine, tavatu kobadus preemia haardel, miniatuursed katked kontaktis, meeleheitlikult intensiivne kontakt, pinges lihased, kinni kiilumine (koer jääb ühte asendisse ja edasi enam ei tööta) jne. Ei tasu lasta ennast eksitada sabaliputustest, amokijooksust või kiirest aga sihitust tööst (hektilisus). Muret ehk stressi tasub alati kahtlustada esimesena, kui koer ei tööta oma võimetele vastavalt.

Täna ma tahan kirjutada ühest asjast, mis mind ammu häirib koerainimeste ja tegelikult ka laiemate teemade vaidluste juures. See on õlgedest mehe argument. Võib-olla on sellel eesti keeles ka mingi õigem tõlge aga kuna ma ei ole seda leidnud, kasutan otsetõlget ingliskeelsest mõistest straw man argument. Kes on see õlgedest mees ja miks ta mind siis närvi ajab?

Õlgedest meheks kutsutakse vaidluses argumenti, mis seisneb vastase argumendi endale meelepärases kõverpeeglis esitamises ja siis selle enda poolt loodud lihtsustatud ja moonutatud argumendi ümberlükkamises. Õlgedest mehe argumenti kasutades jätab vaidleja tavaliselt endast hästi tegija mulje, sest ta võtab oma vastase teooria, valib sellele hästi lihtsasti ümberlükatava õigustuse, lükkab  selle ümber ning kõik kuulajad ahhetavad „Issand kui loll see teine osapool on“.

Õlgedest meest kasutatakse kahel põhjusel. Üks põhjus on pahatahtlik soov ennast teistest targemana näidata ja oponent relvituks teha. Teine põhjus on lihtne rumalus, kus inimene ei ole kas viitsinud, tahtnud või osanud ennast kurssi viia oma oponendi argumentidega ja teeb sellepärast tema argumentide kohta järeldusi, mis ei päde. Inetuks teeb asja see, et tavaliselt käib sellega kaasas põhjendamatu ründav ja üleolev suhtumine ning teisi inimesi ja nende tööd materdatakse maatasa.

Toon mõned näited koeramaailmast. Õlgedest mehe argumenti kasutatakse põhimõtteliselt igas valdkonnas aga valin siinkohal kaks eriti populaarset näidet koolituse valdkonnast:

Koera koolitamine läbi positiivse kinnistamise ja karistamist vältides (edaspidi kasutan lühendit +r) vs koera koolitamine selliselt, et teatud etappides kasutatakse ka positiivset karistust või negatiivset preemiat (edaspidi kasutan lühendina traditsiooniline koolitus). Selle teema osas võib spetsialist olla põhimõtteliselt igaüks, kes on vaadanud paar osa Koeralausujat või vastupidi vaadanud mõne osa Stillwelli seriaalist.

1) Pannakse paika näiteks järgmine väide:
„Need ninnunännu positiivsed koolitajad arvavad, et kõiki probleeme saab lahendada lihtsalt maiustuste loopimisega. Eks me näe, kuidas see töötab kui koerad kaklema lähevad! Koerad on ju erinevad ja sellepärast peaks kasutama kõiki tööriistu, mis olemas on.“
Kõlab tõepoolest nagu +r koolitajad oleks idioodid, eks? :D Aga mis on siin valesti?

a) Ma ei tea ühtegi pädevat +r treenerit, kes väidaks et kõik koerad on ühesugused. Vastupidi, ma ei teadnud tegelikult enne selle koolkonna filosoofiaga tutvumist, et koeri on võimalik nii erineval moel treenida. Sul on vabadus kohandada vastavalt koera tüübile treeningplaan, preemia tüüp ja õppimisviis (peibutamine, struktureeritud vormimine, tagurpidi peibutamine, vabavormimine jne). Mitte kunagi ei ole mõistlik kanda samasugust treeningplaani üks ühele üle kõigile koertele. Ebakindlad koerad vajavad enesekindluse tõstmist. Impulsiivsed koerad vajavad palju enesevalitsuse harjutusi. Enesekindlad koerad vajavad tugevamat struktuuri ja korda. Jne jne jne. Ehk siis jutt, et +r treenerid lähenevad igale probleemile samamoodi, ei vasta tõele.

b) Kui koerad lähevad kaklema, reageerivad agressiivselt, üritavad põgeneda või kui inimesel sellises olukorras käed-jalad värisevad ja adrenaliin tõuseb lakke, ei räägi me enam treeningust, vaid me räägime tegelikult haldamisest. Kui koerad, kes omavahel läbi ei saa, pääsevad kokku, teeb iga inimene kõik mis on tema võimuses, et antud olukorrast võimalikult väikeste vigastustega välja tulla. Kui see hõlmab endas karjumist, koerte jõuga teineteise küljest lahti rebimist, osapooltele haiget tegemist, et saada nende lõuad korraks lahti, osapoolte ehmatamist külmavee duššiga, siis midagi ei ole teha. Reaalselt probleemkäitumisega koera ümber õpetamisel tehakse aga kõik selleks, et selliseid olukordi ei juhtuks (topelt rihmad, suured vahemaad, piirded koerte vahel jne) ning seetõttu ei ole näide kaklevatest koertest üldse näide +r koolkonna treeneri koolitusmeetodist. See on näide hädaolukorra lahendamisest.

c) B. F. Skinneri teooria kohaselt õpivad kõik liigid neljal eri moel. Siin artiklis on mul välja toodud täpsemalt kuidas. Samas on teadlased leidnud tõendusmaterjali selle kohta, et ilma ebameeldivaid aistinguid kasutamata õpivad kõik liigid kiiremalt, mõtlevad aktiivsemalt kaasa ja neil kujuneb läbi usalduse välja tugev side oma õpetajaga. Need on kolm peamist asja, mille kaotamisega ei taha selle koolkonna treenerid riskida. Seega ei tähenda „kõigi tööriistakastis olevate tööriistade“ kasutamine alati sugugi seda, et töömees on rumal- müüri ehitades on kellu asjakohasem tööriist kui haamer.

d) Positiivne ei tähenda lubav. Ka +r treenerid seavad oma koertele piire ning kontrollivad nende elu läbi ressursside kontrollimise. Täpselt nagu kõik teisedki koeraomanikud, treenivad nad oma koeri käituma nii nagu neile endale mugavam on. Kui inimene ei soovi, et koer käiks mööblil, varastaks laualt toitu või hüppaks inimesele peale või tiriks rihmas siis vastavate probleemidega ka tegeletakse. Samas on mõlemas koolkonnas inimesi, kes ei viitsi neid igapäevaseid asju õpetada ning eelistavadki kasutada haldamist. See on iga inimese oma valik ning selle põhjal ei saa teha järeldusi ühegi koolkonna metoodika kohta.

2) Olgu, toome näite vastaspoolest ka, et asi oleks aus.
„Karistust kasutavad ainult erilised julmad kiviaja inimesed. Esiteks koerad õpivad kõik samamoodi ja kogu see domineerimisteooria jutt on täielik möga. Teiseks kõik ju teavad, et karistus ei tööta!“
Uskumatu, et selliseid sadiste on olemas? Ka siin on fakte kõvasti moonutatud ning antud väited ei vasta tõele.

a) Karistust kasutavad koertega suhtlemisel kõik inimesed. Mõned ainult kogemata, mõned teadmatusest ja mõned täiesti teadlikult. Kui sa kogemata reflektoorselt tõmbad oma koera jalutades rihmast, oledki sa juba tahtmatult kasutanud karistusest. Kui sa paned oma koera treeningul tema jaoks raskesse olukorda ja ootad, et ta harjuks olukorraga ja saaks sellest üle, oled sa teadmatusest kasutanud karistust. Pagan, kui sa ei suuda oma treeningplaani tehniliselt puhtalt ellu viia ja koer ei saa aru mida sa temast tahad, siis see tekitab koera jaoks tohutult frustratsiooni ja on oma olemuselt väga vastik karistus.  Mõnikord suisa nii vastik, et koera jaoks oleks isegi humaansem, kui talle tehakse ühe kiire ja hästi ajastatud negatiivse mõjutusega selgeks, mida temast oodatakse (samas kindlasti ei ole see esimene treener võimeline seda teist meetodit kasutades oma eesmärki täitma, sest tal napib selleks vajalikke mehaanilisi oskuseid). Lisaks veel, et vahel arvavad inimesed, kes kasutavad koera koolitamisel karistust, et teisiti ei saagi ning karistuse kasutamine on vältimatult vajalik. Seega ei saa öelda, et karistust kasutavad vaid mingid erilised jõhkardid.

b) Inimesed, kes kasutavad karistust koolituse juures teadlikult ja omavad selleks vajalikke mehaanilisi oskuseid, saavutavad sedasi väga kõrgeid eesmärke. Esindavad riike erinevate alade maailmameistrivõistlustel ja treenivad usaldusväärseid töökoeri. Ei tasu unustada, et õppimine toimub kõigil elusolenditel neljal erineval moel (Skinneri teooria kohaselt) ja karistusel on seal oma osa. Seega ei saa keegi väita, et karistus kui selline ei tööta.

c) Kõik koerad õpivad küll samade reeglite järgi, kuid koerad on siiski erinevad. On koeri, kelle haldamine on keerulisem ja kes  teavad, mida nad tahavad ning julgevad enda tahtmist läbi suruda. Ma ei väida siinkohal, et selliseid koeri kasvatades peab tingimata karistust kasutama või et ma pooldaks domineerimisteooriat kogu tema hiilguses. Aga ei maksa unustada, et koerad tulevad erinevate indiviididena ja on vaks vahet, kas sul on tegemist suure ja enesekindla kaitseinstinktidega koeraga või sul on tegemist pisema, allaheitliku ja ilma kaitseinstinktita koeraga. Seega ei saa väita, et domineerimisteoorias ei ole terakestki tõtt ja et kõik koerad õpivad täpselt ühtemoodi. Iga koer vajab individuaalset lähenemist.

d) Selle vastu ma loodan, et keegi isegi ei vaidle, et KÕIK inimesed, kes viitsivad oma koeraga mingilgi määral trenni teha, armastavad oma koera. Kes rohkem, kes vähem, aga kõigi jaoks on see koer oluline pereliige. Oma koera armastab tegelikult piiritult nii inimene, kes veedab igapäevaselt tunde temaga trenniplatsil ja metsades, kui ka inimene kes on söötnud oma taksikese mõnusaks rasvarulliks ning mingeid täiendavaid hobisid temaga ei harrasta. Pole olemas kiiremat viisi konflikti tekkeks, kui väita et keegi ei hooli oma koerast.

Nii. Kumma poole peal mina siis nüüd olen? Kõigepealt ma kaitsen ninnunännutajaid ja siis kaitsen kolepahasid julmureid?

Mina olen valinud selle esimese poole ja ilmselt kumab see ka mu jutust läbi. Samas pooldan ma alati intelligentseid ja argumenteeritud väitlusi. Ma olen näinud vaeva, et teha endale selgeks, miks ikkagi inimesed on teinud minu meelest kummalisi valikuid ja miks nad kaitsevad kohati nii vihaselt enda vaateid. Ma olen surunud maha enda emotsioonid ja lugenud rahulikult kaasa mõeldes sadu artikleid, kuidas traditsioonilisi võtteid kasutavad treenerid saavutavad tulemusi ja miks nad peavad karistuse kasutamist teatud olukordades ainuõigeks. Ja seetõttu eeldan ma oma väitluspartneritelt samasugust austust. Ära vali lapsikut lihtsat väljapääsu moonutades minu argumente nii, nagu sulle mugavam on. Võta parem minu reaalsed seisukohad ja lükka need ümber. Ja mitte oletustega, vaid ikka päris reaalsete argumentidega. Eriti lahe, kui suudad sinna taha panna ka mõned viited teistele allikatele, kust su mõtted pärinevad või mis su mõtteid toetavad. Kes teab, äkki õpime nii mõlemad midagi uut?

Selliseid kummalisi ühele või teisele poole kaldus vaidluseid nagu need kaks näidet eespool, on täis terve internet. Olgu teemaks koerte koolitus, aretus, hooldus, toitmine või mis iganes, mis parasjagu kirgi kütab. Inimesed ei ole viitsinud teha kodutööd ja lihtsalt lahmivad oletuste baasilt. Tavapäraselt lisatakse sinna juurde ka solvangud ja mõnitused, et vestluskaaslane sellega eemale hirmutada. Kohati on seda piinlik lugeda ja see on tegelikult üks peamisi põhjuseid, miks ma hoian eemale erinevatest laiemale sihtgrupile suunatud fb gruppidest ja foorumitest. Sellisel tasemel vaidlused ei tekita minus pinget, vaid lihtsalt masendust. Seega on mul ainult üks palve: Tee endale selgeks faktid ja taust ja tule siis ütle mulle selle baasilt, et ma olen loll! Vastasel korral jätad endast ise päris rumala mulje...