Osalesin pühapäeval seminaril Tants koos huntidega ja esimest korda selle blogi ajaloos tahaksin ma kirjutada Eestis korraldatud seminarist. Sest see oli lihtsalt nii äge! Ma ei hakka peatuma pikemalt sellel, kuidas osalejaid poputati korralduse poole pealt- üritus toimus Kosmose moodsas imax saalis, külalistele pakuti pauside ajal väga maitsvat söögi-ja joogipoolist ning lõpetuseks pakuti ka toredat 3d filmielamust Veealuse maailma näol. Saal oli ruumikas, istmed mugavad ja hiigelsuurelt ekraanilt oli väga mõnus slaide vaadata. Külastajatele anti kaasa väike meenekotike, kus lisaks muule nännile sisaldusid loengus käsitletud teemad ilusti lahti seletatuna ja koos viidetega (esmasel sirvimisel märkasin isegi veidi infot, mida loengus käsitleda ei jõutud). See oli kõik super aga veel lahedam oli seminar ise.

Seminaril olid lektoriteks Norra päritolu hundiuurija Runar Næss ja Eesti neiu Laura Kiiroja, kes tema käe all õppinud on. Laura rääkis huntide ökoloogiast, käitumisest ja inimeste arusaamast huntide osas ning pärast pausi huntide ja koerte sotsialiseerimise erinevustest ja sarnasustest. Runar käsitles koerte ja huntide käitumise erinevusi ja sarnasusi, agressiooni põhjuseid ning seda, kuidas inimesed saavad koertele või huntidele jaoks asju lihtsamaks teha. Mõlema loengupaari lõpus oli lisaks küsimuste-vastuste voor, mis jäi küll soovitust lühemaks aga sisaldas väga põnevaid küsimusi ja vastuseid.

Mulle oli küll üldjoontes loengus käsitletud teemad tuttavad varasemast, kuid mulle avaldas muljet kui hästi suutsid need kaks lektorit võtta keerulised kontseptsioonid kokku mõne lausega. Tänu sellele suutsid nad ühepäevase seminariga väga palju maad katta (tavaliselt ma alati muretsen nende ühepäevaste loengute pärast, et lektorid ei jõua piisavalt süvitsi minna). Lisaks oli nende vaatenurk niivõrd teistsugune, kuna nende lähtepunktiks olid hundid ja mitte koerad. Tänu sellele suutsid nad pakkuda päris palju mõtteainet ka järgmisteks päevadeks, mil käsitletud mõtted olid saanud veidi settida.

Lühidalt kokku võttes olid käsitletud teemad ja mõtted sellised:

1) Hundid on ühed vääritimõistetumad loomad looduses, kelle rolli inimesed tajuvad läbi oma loodud kõverpeeglite ning kellest on tehtud levinud müütide abil lihtne märklaud. Seoses sellega on huntide arvukus aja jooksul vähenenud ning looduses ökosüsteemid tasakaalust väljas. Kui kuulsin huntide hinnangulist arvukust nt Eestis läbi selle võtme, mis oleks efektiivne arvukus geenibaasi seisukohalt ja milline on tegelikkus, lõi see mind veidi pahviks. Tõukoerte aretusega kokku puutununa oman ma ettekujutust sellest, mis juhtub, kui aretuseks sobilikke isendeid on ühel Eesti suurusel alal ca 50 isendit ja populatsioon kuskil 150-200 isendit. Koeratõugudes, kus me räägime sarnastest suhtarvudest, on suur probleem geneetilise variatsiooni näol, sest aretusbaas on laias laastus lõpuks omavahel tihedas suguluses. Tõuaretuses saame me aga seda probleemi leevendada läbi uute verede importimise ja teadliku aretustöö. Huntide puhul me sellest kahjuks rääkida ei saa ning selline olukord võib seada populatsiooni väga haavatavasse olukorda.

2) Rohelise maailma hüpotees pakkus väga huvitavat mõtteainet. Nimelt hundid aitavad kaudselt säilitada looduslikke ökosüsteeme muutes saaklooma käitumist. Näiteks huntide populatsiooni olemasolu korral ei söö herbivoorid taimestikku veekogude ääres, kus oleks neid lihtsam jahtida ning tänu sellele saavad veekogu kaldale kasvada puit-taimed, mis aitavad ära hoida erosiooni. See omakorda loob võimalused elutegevuseks teistele kalda-alal elunevatele liikidele.

3) Loomulikult räägiti sellest, et huntide käitumismudelit ei saa kohaldada koertele nii nagu seda on varasemalt tehtud ning ka sellest, et varasemad arusaamad huntide käitumisest ja sotsiaalsetest struktuuridest mida koerakoolituse maailmas aluseks on võetud, ei ole päris paikapidavad. See tähendab, et toona tehti järeldused suguluses mitteolevate ja vangistuses elavate huntide baasilt, kus liigiomased käitumised ei saanud loomulikul moel avalduda. Näiteks eemaldati juba 1999 aastal hundikarjast rääkimisel mõisted alfa ja oomega, kuna need loeti hundipere iseloomustamiseks ebasobilikuks. Domineerimisest huntide puhul räägitakse peamiselt seksuaalkäitumise võtmes ning karja ehk perekonna liikmed ei tunne muul ajal lakkamatult vajadust teistele karjaliikmetele oma positsiooni tõestada. Aga sellel ma pikemalt ei peatuks, sest see peaks olema juba tuttav jutt paljudele.

4) Juttu oli ka täiendava enesekehtestamise ebavajalikkusest koerte suhtes. Inimesed muretsevad tihti sellepärast, kuidas saada oma koera endale alluma ja tõestada talle, et inimene on nö boss. Samas kui kogu koera elu sõltub inimesest- kas ja millal ta süüa saab, jalutama minna saab, kus ja kui palju ta magab, kas ja kui palju ta saan lõbutseda jne. Kui meil on oma koerte üle selline võim, siis milleks on vaja üldse seda veel rõhutada. Koerad ei ole rumalad, inimesed vahel aga selle koha pealt küll...

5) Juttu tuli ka sellest, et kiskjakäitumine ei ole agressiivsus. See tähendab, et agressiivsus kui selline on distantsi kasvatamise eesmärgil kasutatav käitumine, et peletada ohuallikas endast eemale. Sinna juurde kuuluvad hoiatused ja rünnak võib olla vastavalt vajadusele erineva tugevusega. Jahtiv loom aga ei karda oma saaki, ei tunne vajadust teda ette hoiatada (sest see on ebapraktiline) ning ründab eesmärgiga saakloom murda.

6) Sotsialiseerimisest rääkides eristatakse mõisteid sotsialiseerimine ja harjumine (habituation). Huntide sotsialiseerimine on inimhirmu vähendamine nii palju kui võimalik (inimese ja looma vahelise partnerlussuhte loomine) selleks, et loomal oleks vangistuses (inimkeskkonnas) parem elada. Põhimõtteliselt on tegu looma muutmisega inimkeskkonnas elamiseks sobivamaks. Seda saab korralikult teha VAID alustades enne hundikutsika käitumises hirmuvastuse algust (19. päev) ja piisavalt vara, et ta veel kergesti piimapudelile üle läheks ehk u. 10 päeva vanuselt (parandatud*). Harjumine on miski mis toimub ise- hunt elab inimeste läheduses ja harjub nende juuresolekuga. Harjumise puhul on probleemiks, et hundid ei õpi tundma erinevat tüüpi olukordi ning kui olukord muutub, siis nad võivad ootamatuse tõttu rünnata. Näiteks kui hunt on harjunud nägema inimesi alati teiselpool puurivõret ja suhtub neisse sõbralikult või ükskõikselt, siis puuri sisse astuv inimene on hundi jaoks midagi täiesti uut ja võõrast ning seetõttu võib ta rünnata. Harjumist hinnatakse üheks ohtlikumaks asjaks metsloomade puhul, samas kui sotsialiseerimine teeb vangistuses elavate metsloomade käsitlemise ohutumaks (parandasin*).

7) Väga huvitav teema oli minu jaoks vermimine (inglise keelne sõna imprinting kõlas tuttavamalt, kuid tähenduse üle ma ei olnudki niimoodi mõelnud). Eristatakse mõisteid sotsiaalne vermimine ja seksuaalne vermimine. Sotsiaalne vermimine toimub siis, kui loomalaps puutub varasest vanusest tihedalt kokku oma liigikaaslaste või teiste liikidega ning loomalaps õpib, et need olevused kuuluvad tema sotsiaalsesse gruppi . Sotsiaalse vermimise käigus arenevad loomalastel sotsiaalsed oskused ja käitumine. Seksuaalne vermimine toimub aga üldiselt liigikaaslastega ning aitab loomalapsel kujundada nö minapilti (milline ma olen ja millised on minu liigikaaslased). Kui loomalaps eraldada liigikaaslastest ja lasta tal kasvada üksipäini inimeste seltsis, teise liigi seltsis või isegi mingi esemega koos, võib loomalaps vermida hoopis neisse ning pidadagi ennast sellesse liiki kuuluvaks. Selliselt ei arene välja liigiomased sotsiaalsed oskused. Eriti radikaalne näide sellest oli kuskilt aasiamaadest, kus pardi või mingi muu põllumajanduslinnu pojad vermitakse mingisuguse pulga peale ning siis on neid hiljem lihtne pulka nähtaval hoides põllule toituma viia, sest nad peavad pulka enda emaks.

8) Huntide sotsialiseerimisel peetakse ka oluliseks, et neid eraldatakse enne hirmuvastuse arenemist alla 10 päeva vanusena (parandatud*) oma emast ning kasvatatakse koos inimeste ja oma pesakonnakaaslastega. Teised hundid käivad neil külas. See on oluline, sest huntide puhul on hirm inimese ees  niivõrd tugevalt kaasasündinud omadus, et kui hundikutsikad kasvavad ka pidevalt inimestega koos, õpivad nad siiski oma vanematega koos kasvades inimese suhtes ettevaatlikkust üles näitama. Koerte puhul sellist probleemi üldiselt ei esine (kuigi mind pani mõtlema, et kas mõningatel juhtudel võiks sellisest asjast abi olla? Näiteks kui tegu on poolmetsiku tänavakoeraga, kes toob varjupaigas kutsikad ilmale. Aga see on ainult uitmõte).

9) Metsloomade puhul räägitakse ka taltsutamisest, kuid kuna seda tehes ei määratleta metoodikat kuidas seda tehakse, võib sellega kaasneda palju probleeme. Taltsutamiseks nimetatakse põgenemisdistantsi vähendamist nullini. Kuna tihti kasutatakse loomade taltsutamiseks palju füüsilist vägivalda ja looma enda tahtele allutamist, on tagajärjed vahel päris hullud- võimaluse avanedes loomad ründavad oma vaenlast, kelleks inimene ennast teinud on. Tagajärjed on tihti inimesele surmavad. Turvalisem on teha loomast enda sõber, mitte vaenlane.

10) Desensitiseerimine ehk tundetustamine on oluline osa sotsialiseerimise protsessist. Mida neofoobsema loomaga tegemist on, seda laiapõhjalisem peab olema tema tutvustamine oluliste asjadega- uued keskkonnad, käsitlemine, varustus jne. Hundid on väga neofoobsed ja nendega on see eriti oluline. Samas on ka primitiivsed tõud tihti sarnaselt pelglikud uute asjade suhtes. Mul oli hea meel, et sellest juttu tuli, sest mul on kahju et tihti inimesed ei mõista et nt huskyd, laikad, malamuudid, shibad, basenjid ja paljud teised lemmikloomana levinud koeratõud võivad kohati just sama probleemiga silmitsi seista. Lektori näide kaana koerast, kes keeldus vett joomast varju paigutatud kausist, sest see oli uues ja imelikus kohas, kõlas kuidagi väga tuttavalt :).

11) Ükskõik kui hoolikalt hunti sotsialiseerida, vermida või taltsutada, ei saa hundist kunagi koera. Kodustamine on põlvkondade ülene protsess ning isegi paari põlvega ei muutu hundi sisemine kodeering karta inimest.

12) Agressiivsusest koerte puhul rääkides, räägime me valdavalt järgmistest agressiooni põhjustest:

• Sookaaslaste vaheline agressiivsus
  
• Toidu või ressursside kaitsmine
  
• Emainstinktist ajendatud agressioon
• Vastus valule
  
• Hirmust tingitud agressiivsus (parandatud*)
  

Agressiooniga kokkupuutel on kõige olulisem mõelda MIKS koer nii käitub, sest ainult nii saab probleemi lahendada. Suureks probleemiks maailmas on, et inimesed korrigeerivad koeri sümptomi ehk agressiivse käitumise eest ning probleemi tegelik põhjus jääb lahendamata. Kui seda teha, võib koer jätta vahele loomuliku hoiatusmehhanismi nagu urisemine või hammaste näitamine ning asuda otse rünnakule. Selline lähenemine loob plahvatusohtliku olukorra.

13) Kui probleemi põhjus on teada, on kõige lihtsam viis majandamine (management), mille käigus eemaldatakse koer olukordadest kus agressioon võib tekkida. See ei hõlma treenimist ega palju tööd.

14) Mõned asjad mida veel saab agressiooni korral ette võtta:

• Koostöös veterinaariga saab välistada haigused ja valu
• Muuta looma õpitud seos ärritiga ebameeldivast meeldivaks
• Õpeta koerale käitumine, mida tehes ei saa ta samal ajal agressiivselt käituda (nt istu ja vaata otsa)
• Premeeri järk-järgult väiksemat reaktsiooni ärritile
• Kasuta negatiivset preemiat eemaldades hirmuobjekti, kui koer on vähem agressiivne

15) Kindlasti ei tohiks aga karistada koera agressiivse käitmise eest ega panna teda pidevalt olukorda kus ta nii käitub. Samuti ei tohiks uskuda, et koer on domineeriv, sest domineeriv koer ei pea käituma agressiivselt (ta on nagunii teisest üle, miks ta peaks närvi minema?).

Väga palju näidati mõtlemisainet pakkuvaid pilte ja videoid huntidest ja ka koertest. Kuna ma olen väikestviisi narkomaan selliste asjade suhtes, siis olin väga rõõmus ja oleksin tahtnud, et neid oleks isegi rohkem olnud või et neil oleks pikemalt peatutud (idee järgmiseks koolituseks!).

Vaadates pilte ja videoid huntidest omavahel suhtlemas tabasin ennast paratamatult ka mõttelt, et meie kodukoertest isegi need, kel kõik füsioloogilised võimalused suhtluseks on alles jäetud (ei ole aretatud pikka karva mida ei saa turritada või kortsulist nägu mille tagant ilme ei paista välja), jäävad paljuski suhtlusoskustelt huntidele alla. Koerte sõnavara ei ole nii lai ning millegipärast ei oska koerad ka konflikte nii edukalt vältida. Paljudel juhtudel jäi silma, et hundid rõhutavad oma lepitus-signaale tunduvalt rohkem kui koerad. Näiteks koerad tüüpiliselt annavad teisele märku, et nad tulevad rahus sellega, et keeravad pilgu ära ja nuusutavad maad, mõni lisab sinna juurde veel mingeid nüansse. Hundid aga panid sarnastes olukordades justkui kõik mängu- peaaegu roomates, kõrvu tagasi tõmmates, keelt paljastatud hammaste vahelt limpsates (viimane on küll nö viimane hoiatus enne hammustamast ja viitab suurele hirmule) (parandatud*) jne. Nendevahelised suhtlused võisid esmapilgul jätta videotelt julma või jõhkra mulje, kuid minu meelest kui koerad pooltki nii palju informatsiooni suudaksid teisele osapoolele edasi anda ilma päris kaklusele üleminekuta, oleks koerte vahelisi konflikte palju vähem.

Ühesõnaga selline üliäge loeng oligi. Mõtteid oli sellega seoses kindlasti rohkem aga tahtsin kokkuvõtte ikka nädala jooksul pärast loengut üles saada, seega pidin suure osa mõtteid kahjuks välja jätma :). Igal juhul olen väga tänulik korraldajatele, lektoritele ja loomulikult ka lahkele võõrustajale. Väga professionaalselt korraldatud ja läbi viidud sisukas üritus oli :).

edit: parandasin äsja mõned kohad ja märkisin need sulgudesse sõna "parandatud" lisades, sest lektor Laura Kiiroja oli nii lahke ja andis mulle teada, kus ma olin eksinud. Ümberjutustust mälu järgi ei olegi nii kerge teha kui esmapilgul paista võib ;).

Oma asjade valvamine on üks levinuimaid probleeme kodukoertel. Paljud koerad kipuvad valvama oma toidukaussi, närimisasju, mänguasju, pesasid, diivaneid, ruume ja isegi oma inimesi. Valvatakse neid asju nii omaniku, teiste inimeste, kui ka teiste koerte eest. Selle probleemi raskusastmeid on palju. Algab see tavaliselt süütust pingestumisest, oma varanduse kohale nõjatumisest, oma varandusega põgenemisest või selle kiirest õgimisest (kusjuures ka siis, kui tegemist on söödamatu objektiga). Kui need märgid koera ei aita ja ta varandus on jätkuvalt ohus, siis võtab ta tarvidusele karmimad meetmed- karmi pilgu, vaikse urina, hammaste näitamise ja muud hoiatavad kehakeele märgid. Kui see ka ei aita, siis võib koer rünnata. Ka see võib olla väga erineva raskusastmega- kriimustusi põhjustamata näksamisest tõsiste tagajärgedega hammustuseni. Oma asjade valvamist võib esineda isegi väga väikestel kutsikatel ja kohati ka siis tõsiste tagajärgede põhjustamisega. Ressursside valvamine on üks peamisi põhjuseid, miks toredast pereliikmest saab omaniku silmis koletis.

Ressursivalvamine on ka üks vääritimõistetumaid koerte agressiooni põhjuseid, sest väga tihti tundub inimestele, et sellise probleemiga koer ründab „lambist“. Kui koer valvab toidukaussi, siis see tundub inimestele loogiline. Kui koer valvab oma pesa, oskavad inimesed seda lugeda juba palju vähem. Kui aga koer valvab eemal olevaid objekte või oma pereliikmeid kellegi teise eest, siis kohati võib jäädagi mulje, et koer ründab ilma mingi põhjuseta. Põhjust lihtsalt ei ole silmaga esmapilgul hästi näha. Kui koer ründab näiliselt põhjuseta, siis soovitavadki paljud treenerid kõigepealt kaardistada asjad, mida koer peab väärtuslikuks ning siis hinnata kas need olid pildil ootamatu rünnaku kontekstis.

Varjupaigast koera võttes olin ma teadlik, et seda probleemi leiab eriti ohtralt just sealsetel koertel, sest nende koerte elus ei ole olnud kindlust ja turvatunnet ning vajadus kättevõideldud varanduse eest seista on seetõttu eriti tõenäoliselt neile sisse kodeeritud. Ometi tegin ma Ronnit koju tuues juba esimesel päeval täieliku lolluse, lootes naiivselt vist ime sündimisse. Nimelt lasin ma juba samal päeval mõlemad pere koerad kokku (küll õnneks rihma otsas), sest varjupaiga juures jalutuskäigul olid nad omavahel sõbrunenud. Teine veel lollim viga oli haarata selle tutvumise juurde toit. Ja lolluse tipuks oli minu mõte visata krõbinaid maha.
Järgmisena toimus sekundite mäng, kus Ronni lasi kuuldavale hoiatuse ja sööstis Meera suunas. Samal hetkel tõmbasime me looma jõuga koerad rihmasid pidi teineteisest eemale. Koerad ei jõudnud füüsilise kontakini. Kui sain jalgade värisedes Meera kuidagi tuppa lohistatud, jäi peremehe rihma otsas olev 40 kg märatsev ja šokis loom veel tükiks ajaks kisama. Eks me kõik olime šokis. Ja loomulikult oli mu esimene mõte „appi mis jama me nüüd omale kokku keerasime uut koera võttes“.

Kui värin oli sisimast lahkunud ja kõik osapooled maha rahunenud, hakkasin mõtlema mis edasi. Esimene kiirabi sellises olukorras on haldamine:
Punkt 1 Koeri hoitakse rangelt eraldi.
Punkt 2 Vabalt saadavatest kohtadest kaovad ära kõik mänguasjad ja söögipoolis.
Punkt 3 Probleemse koera söögiajad ja haldamine toimuvad kõiki ettevaatusabinõusid kasutusele võttes.

Ja esimeseks nädalaks see oligi kõik. Esimene nädal oli Ronni sisseelamise nädal, kus ta õppis mis on ta nimi (asendasime tema eelmisest kodust kaasa saadud nime Alfa toredama nimega Ronni ja õpetasime, et see sõna tähendab ainult häid asju). Õpetasime, mis tingimustel uksed avanevad ja süüa saab ning et miski, mis paistab esmapilgul ahvatlev ja kättesaadav, ei ole mõeldud koheseks haaramiseks (impulsikontroll). Kausist ta süüa ei saanudki. Paralleelselt sukeldusin ma ressursivalvamise probleemi lahendamise maailma. Lugesin kümneid artikleid ja tellisin Jean Donaldsoni vastavasisulised raamatud. Kuigi see oli mu esmakordne kokkupuude sellise raskusastmega probleemiga, otsustasin südame värisedes eksperimenteerida ja proovida, kas saan selle probleemi lahendada ilma positiivset karistust kasutamata. See tundus mulle tookord tohutult hirmutav väljakutse, kuna selle probleemiga räägiti, et ei ole võimalik saavutada head lahendust ilma karistust kasutamata ja seda väitsid minust palju suurema kogemusepagasiga koolitajad. Oma asjade valvamist peetakse läbivalt koerapoolseks domineerimise katseks ja sellest lähtuvalt soovitatakse koer nö paika panna, mitte hakata teda maiustustega ninnunännutama. Siiski jäin ma oma otsusele kindlaks ja panin paika plaani.

Tegime kõigepealt testi, et saada selge pilt, kus me oleme. Selgus, et Ronni arvamus Meerast oligi selle intsidendiga 100% muutunud. Meera oli vaenlane nr 1, kelle eest tuli valvata lisaks toidule ka meid, maas olevaid suvalisi esemeid jne. Kui kontrollitud olukorras tuli Meera nähtavale, sai Ronnist hetkega hambad irevil lõrisev, tatti pritsiv, turris karvaga Baskerville’de koer. See nägi nii jube välja, et taas jooksid mu peas mõtted sellest, et äkki oleks targem mitte üldse riskida ja viia see koer lihtsalt tagasi. Pidin ju arvestama ka meie senise pere heaolu ja ohutusega. Ronni peremees õnneks uskus, et selle koleda fassaadi taga on üks hell hing ja palus mul siiski talle võimalus anda. Ma olen nii õnnelik, et ma teda kuulasin :).

Treeningplaan oli lühidalt selline:
1) Koerad kohtusid ainult rihma otsas (samal ajal jälgides, et rihmad oleks pidevalt maksimaalselt lõdvad, sest pinges rihm võib koertesse lisapinget süstida). Nii kui Meera nurga tagant vaatevälja ilmus, said mõlemad koerad paarikümne sekundi vältel maiuseid nagu kuulipildujast. Siis kadus Meera nurga taha ja maiustuste voog lõppes. Seda harjutust tegime senikaua, kuni mõlemal koeral tekkis teineteist nähes ootus saada midagi head. Kehakeel pehmenes, saba hakkas käima jne. Kahtlustav teineteise jälgimine vahetus sõbraliku ootuse vastu, kui taas kohtuti.

2) Paralleelselt eelmise harjutusega tegin ma Ronniga järgmist kausi harjutust. Panin talle mõned krõbinad kaussi ja kõndides alguses paari meetri kauguselt mööda, viskasin talle sinna juurde ühe vorstitüki. Vähendasin igal trennikorral veidi oma möödumise vahemaad ning järk-järgult hakkasin üha enam kätt kausi poole sirutama, kuni Ronnil tekkis minu lähenemisega tema kausile rõõmus ootus. Muutust oli näha selles, et kui algul minu lähenemine pani teda kausi kohale kangestuma ja kiiremini sööma, siis pärast neid trenne tõstis ta rõõmsalt pea ja ootas hoopis minu käest maiustusi.

3) Kui mõlemad eelmised punktid olid läbitud, hakkasin kombineerima need kokku. Ehk Ronni ees olevasse tühja kaussi tekkisid maiused niipea, kui Meera nurga tagant välja ilmus. Hiljem panin talle kaussi krõbinad ja siis kui Meera, nähtavale ilmus, lisasin sinna juurde kõrgema väärtusega maiuseid. Jätkasime selliste harjutustega nii kaua, kuni jõudsime sarnase tulemuseni nagu eelnevate harjutuste juures.

Tähtis oli kõigi harjutuste ajal jälgida, et harjutuse raskusaste oleks koerale jõukohane, et mõlemad koerad püsiksid pidevalt allpool taluvusläve, et preemia oleks hästi ajastatud ja et ootamatu pinge tekkimisele järgneks kiire stressimaandus ärriti kadumisega. Tegime selliseid harjutusi igapäevaselt ja mitu korda päevas paar kuud.

Päev päevalt Ronni mure oma toidu ja varanduse pärast vähenes. Vahel ikka esines kangestumist või hambanäitamist, kuid iga päevaga üha vähem. Mõne nädala pärast julgesime katsetada ärrititeta keskkonnas ka juba koerte ettevaatlikku kokkulaskmist rihma otsas. Mõlemad koerad olid mängimisest huvitatud ja said ilma tüliõunteta päris kenasti hakkama. Rihmast me lahti neid siiski ei lasknud, kuna kõndisime veel väga õhukesel jääl. Mängust oli näha, et see oli liiga pingeline ja kohmakas ja sellest oleks võinud mõttetuid tülisid tekkida. Päris vabalt kokku mängima hakkasime laskma neid alles ca 3 kuud pärast Ronni meile tulekut, kui ressursivalvamise probleem oli juba suuresti lahendatud.

Hiljem, kui koerad said juba koos eksisteeritud, hakkasin viimistlema veel mõningaid momente, mis mulle ei meeldinud. Paar harjutust said osaks meie igapäevasest rutiinist ja on seda tänaseni:

1) Kui üks koer tuleb mu juurde toitu kiibitsema, ootan ma ära et ka teine jõuaks mu vahetusse lähedusse ja siis nad saavad korda mööda mõlemad maiuseid, kuni mõlemad püsivad juures. Meera enamasti esimesena, Ronni teisena. Teen seda selleks, et Meera saabumine püsiks Ronni jaoks märgina „Head asjad tulevad selle tolguse tulemisega“. Loomulikult eeldab see, et koerte kehakeel on pehme ja tehtud on korralik eeltöö, sest tegemist on muidu päris riskantse harjutusega. Igasuguse kahtluse korral ma pigem juhin nende tähelepanu kõrvale ja lahutan nad seda tehes ära.

2) Kui ükskõik mis ajahetkel on näha, et kumbki koertest üritab teist urina, mokatõstmise või füüsilise puksimisega minema tõrjuda, siis provokaator läheb veidikeseks ajaks õue maha jahtuma. Selle kõrvalnähuna on muide Ronnil tekkinud uus naljakas käitumine, kus ta esimese hooga hakkab Meera peale nagu pahandama ja siis teeb urinast kiiresti mingi „ma ju lihtsalt tegin nalja“ hääle, kus ta joriseb, liputab saba ja aeleb rõõmsalt selja peal maas nagu põrnikas, pannes ennast kohe niimoodi haavatavasse olukorda. Sellele enesekorrektsioonile minu poolt siis ka tagajärge ei tule.

3) Katsun võimaldada mõlemale koera isiklikku aega, et nad ei peaks minu tähelepanu pärast omavahel konkureerima (seda rohkem koerte maandamise eesmärgil ja enda südamerahu säilitamiseks, sest koertel ei ole tegelikult õiglusetunnet) ja väldin võimalike tüliõunade vedelema jätmist. Kuna Ronnil on süütenöör Meera suhtes õhtuti hämaras lühem, siis ma väldin nende kahe öist koos lahtisena hoidmist ja sekkun nende suhtlusesse õhtuti igaks-juhuks rohkem. Samas on see muutunud aja jooksul üha paremaks ja mulle tundub, et suuresti ma haldan üle.

Ronni on olnud meie pere liige nüüd peaaegu 2 aastat. Selle aja jooksul ei ole nad Meeraga kordagi kakelnud. Paaril korral on Ronni jõudnud Meerat vigastusi põhjustamata hoiatuseks näksata. Viimane juhus oli ca aasta tagasi, kui olime maal külas, oli õhtune aeg ja inimesed sõid. Ehk siis paljude halbade momentide kokkulangevus. Tänaseks on Ronnist ja Meerast saanud konkurentide asemel suured sõbrad, kes mängivad koos rõõmuga, kaitsevad teineteist „pahade“ eest ja teevad koos pahandusi. Ressursivalvamise probleem on jäänud nii kaugele minevikku, et seda on lihtne igapäevaelus unustada. Aga unustada loomulikult seda ei tohi ja ei saa, sest hooletuse tõttu võib see koletis jälle pead tõsta.

Selline oli meie kogemus ressursivalvamise probleemi lahendamisega.

Suureks abiks olid meile sellel teekonnal järgmised allikad:

Jean Donaldson - Fight!: A Practical Guide to the Treatment of Dog-dog Aggression
Jean Donaldson - Mine!: A Practical Guide to Resource Guarding in Dogs
James O'Heare - The dog aggression workbook 3rd
http://www.whole-dog-journal.com/issues/14_10/features/Resource-Guarding-Behavior-Modification_20368-1.html
https://www.aspca.org/pet-care/dog-care/common-dog-behavior-issues/food-guarding

Täna on Kassu-nassu sünnipäev. Aitäh Susannele selle erilise kingituse eest. Nii hea on täna vaadata jälle seda pildikest ja meenutada oma kallist sõpra...

Täna ei mõtle ma ainult oma Kassust. Kassule mõeldes meenuvad mulle ka teised sõbrakesed, keda enam ei ole. Koerad, kellega ma olen ühes ajavahemikus koos elanud ja tundma õppinud nagu oma koeri...
Loomulikult Kidi-vidi, aga ka Aurora, Alina, Nancy, Ladi, Pepe, Pena, Jassu, Arska, Paavo, Arthur, Messe, Elsa, Faxi ja Zippi. Ma ei unusta teid kunagi.

Ja peatsele sünnipäevalapsele Janekesele, soovin palju tervist ja pikka iga. Sind on nii tore vaadata, sest meenutad natuke kõiki oma endisi sõpru :).