...okei, tegelikult on neid nädalaid juba natuke rohkem, aga ma teen väikse vahekokkuvõtte 10 esimese nädala osas, sest just need esimesed 10 nädalat on meil Piigaga Koertekool Kratt uue kutsikakursuse jaoks hoolikalt dokumenteeritud. Need 10 esimest nädalat möödusid piimahammastega ja kõige usinama kasvamise tähe all ning lõppesid sellega, et piimahambad kukkusid välja ja plikatirtsust sai noor neiu. Selle ajaga ei ole me õppinud just kuigipalju trikke, kuid oh kui palju elust enesest! Trikke jõuame me õppida terve elu, samas kui eluoskuseid on kõige parem omandada juba maast madalast :).

Mida me oleme siis teinud?

Oleme õppinud teineteist tundma. Minu jaoks on Piiga väga huvitav nähtus oma muretuses, jonnakuses ja kirglikkuses. Ta kardab väga väheseid asju ja saab väga kiiresti ehmatusest üle. Ta suhtub kõigesse entusiastlikult ja elu ise paneb tema silmad põlema. Selle kirega käib kaasas loomulikult ka trots, sest alati ju kõike mida tahad, ei saa ja Piiga meelest see on väga nõme. Piiga ise on õppinud, et mina olen temast natuke kangekaelsem, et tublid käitumised saavad premeeritud ja kui tal on mingi mure, olen mina tema jaoks alati olemas.

Me oleme käinud mitmekümnes erinevas kohas. Vaiksetes kohtades ja saginat täis kohtades. Pimedates kohtades ja huvitavalt lõhnavates kohtades.  Piiga on õppinud, et uued kohad on huvitavad ja turvalised!

Me oleme näinud erinevaid inimesi, loomi ja asju. Mõni on pannud kukalt kratsima ja imestama, mõni elevusest kilkama ja mõni isegi natukene ehmatanud. Piiga on õppinud, et uued tutvused on toredad, isegi kui algus ongi natuke kõhe. Samuti on Piiga õppinud, et igale vastutulijale ei ole kombekas sülle hüpata ja tere öelda.

Me oleme turninud erinevate asjade otsas ja avastanud, kuidas asjad liiguvad. Mõni asi on huvitavam kui teine, mõni natuke ehmatav või ebamugav. Lõpuks on selgunud, et tegelikult kõik jalgealused on päris lõbusad.

Me oleme kuulanud erinevaid asju. Eemal haukuvaid koeri, kuke kiremist, rongi vilinaid, pauke ja kolkse. Me oleme aru saanud, et hääled ei tee haiget ja neile ei pea erilist tähelepanu pöörama.

Oleme lihvinud oma sotsiaalseid oskuseid teiste koerte ja inimestega suhtlemisel. Algselt pealetükkiv rüblik on hakanud pisut oma impulsse kontrollima ja teistega rohkem arvestama. See on saanud rohkelt premeeritud erinevate jätkuvate mänguvõimalustega.

Oleme harjutanud erinevate hooldusprotseduuride talumist ja küünelõikus, pesu ning läbivaatused on meie jaoks lapsemäng. Veterinaarkliinikud on Piiga lemmikud kohad, kuhu siseneb ta alati rind kummis ja rõõmsal meelel.

Oleme õppinud kõrvuti elama. Niimoodi, et mina tegelen Piigaga ja pakun talle oma energia maanduseks sobivaid väljundeid ja tema püüab anda endast parima, et teisi mitte kiusata ajal, kui ei ole Piiga aeg. Samuti on Piiga õppinud ise magama minema, mis on temasugusele energiapommile väga raske katsumus olnud.
​
Oleme õppinud koos jalutama. Niimoodi, et mina ei tiri Piigat ja Piiga ei tiri mind. Seda viimast vähemalt siis, kui ma Piigalt seda palunud olen. Samuti oleme õppinud koos püsima, kui Piiga ei ole rihma pidi minu külge aheldatud. Alguses lihtsamates keskkondades, hiljem isegi ahvatluste kiuste. Ühe väikse huskylapsega tuleb neid oskuseid lihvida veel palju.

Me oleme õppinud koos mängima. Jälgima, et ei teeks mängukaaslasele haiget, haarama mänguasjast tugevalt ja kirglikult ning tooma mänguasja tagasi kohe, kui see on kätte saadud. Oleme isegi õppinud, kuidas mänguasjani pääsemiseks tuleb vahel mõni lihtne trikk teha.

Oleme õppinud koos õppima. Klikkerist ja maiustest veelgi olulisem on see, et meil on koos lõbus ja me arvestame teineteise tunnetega. Mina arvestan sellega, et Piiga trennid oleksid talle jõukohased ja ta ei peaks töötama siis, kui ta seda ei suuda. Piiga on õppinud keskenduma kogu trenni vältel meie koostööle ja mitte tegelema kõrvaliste asjadega. Trennid on Piiga lemmik tegevus ja neid ootab ta alati innukalt. Mina ka!

Kindlasti unustasin palju asju ja mõnest asjast ma isegi ei tahagi siinkohal väga rääkida. Näiteks on Piiga õpetanud mulle haldamise ninja-taset (kes ei tea, mis on haldamine, siis lugeda saab SIIT). Ta on õpetanud mulle, et vahel ma siiski ärritun liiga kergesti  ja et ma tegelen vahel tagajärgede, mitte ennetamisega. Ta on aidanud mul paremini mõista oma õpilasi, kes vahel ikka jäävad samade asjadega hätta. Kutsika kasvatamine on suur töö. Eriti kui sul on väga aktiivne kutsikas, kaks murekoera ja kass, kes tundub kohati kõigist kolmest kõige hullem :D. Aga me oleme komistanud, me oleme õppinud ja me oleme muutunud. Käitumist vormivad ikka tagajärjed :). Ja nagu näha eeltoodust, siis me oleme jõudnud saavutada väga palju suuri asju.

Panin kokku ka väikese video meie elust kuskil 10nda kooselu nädala ümbruses:

Nende 10 nädala kokkuvõtteks võingi öelda, et mul hakkab vaikselt tekkima arusaamine sellest, kes on koer nimega Piiga. Ta on rõõmsameelne, lustlik ja armas koer ja ühtlasi koer, keda mul väga vaja oli (täpselt nagu ülejäänud kolm eelkäijat).

Kutsika sotsialiseerimine ja toredaks pereliikmeks kasvatamine on suur töö, mida tuleb teha teadlikult ja rutiinselt. Selles eas tegemata jätmised või valed teod võivad saata koera kogu tema elu. Kuna see teema on nii oluline ja nõuab rohkem teadmisi ja oskuseid, kui esmakordsel (või isegi mitmekordsel) koeraomanikul võtta on, olen mõelnud pikalt sellele, kuidas saaksin abiks olla. Töö murelike koertega, kogemus oma seniste koertega ja kogemus paljude muretute baaskursuse koertega, on näidanud mulle, kust saavad probleemkäitumised alguse ja mis peamine- kuidas neid saaks ära hoida. Ma ei väida, et ma tean sellest kõike. Eeltoodud tekst olgu selle kinnituseks, et ka mina õpin endiselt. Siiski olen ma nüüd terve suve pühendanud uue kutsikakursuse hoolikaks kokkupanekuks ja selle aasta oktoobrikuus teemegi avapaugu.

See kutsikakursus saab olema äärmiselt mahuka videotega rikastatud teooriamaterjaliga ja kontakt-tunnid hakkavad toimuma erinevates kohtades, selleks et sotsialiseerimise kasutegur oleks maksimaalne. Kursuse põhifookuses saab olema sotsialiseerimine kogu oma lihtsuses ja keerukuses ning selle kõrval õpime eluks vajalikke oskuseid, mida peaks oskama iga koer- olgu ta siis sportkoer või perelemmik. Igal kursuse nädalal on õpilastel võimalik näha kolme väga erineva päriselt olemas oleva kutsika teekonda ja treenimistegevusi samas vanuses ja samas treeningetapis. Puhtalt selleks, et kuiva teooria kõrval oleks näha ka see, kuidas asjad päriselus toimivad ja meie õpilastel oleks enda koera treeningteekonna kõrvale olemas võrdlusmoment.

Kel kutsikas kodus kasvamas ja huvi selle kursuse vastu tekkinud, siis oktoobri II nädalast me alustame. Hetkel veel kodulehe kaudu registreerida ei saa, kuid e-posti teel saab juba oma soovist ka teada anda :).

Lisan lõppu ka ühe vahva video Piiga eilsest trennist, kui ta esimest korda õppis seda, et kausist sööma asumiseks tuleb luba oodata:

Oma loomade elust blogimine on jäänud mul viimasel ajal natuke soiku ja toimunud on ometi väga palju, seetõttu täidan nüüd väheke seda tühimikku, et lugejad ei peaks tulevastes postitustes mõistatama, kes on Piiga, kes Vova ja miks Ronnit vanameheks kutsutakse. Alustame siis algusest.

Vova
Eelmise aasta sügisel käisin ma tihtilugu varjupaigas ning ühel õhtupoolikul kohtusin rahuliku ja ilusa rohesilmse kassiga, kellele otsa vaadates teadsin kuidagi kohe, et tema on minu ja mina olen tema. Ma ei soovita kunagi loomi hetkeemotsiooni pealt võtta ja ega see hea idee ka meie puhul olnud, kuid mis tehtud, see tehtud. Järgmine päev pärast kohtumist sõitis Vova juba Paljassaarest hullumajja, mida meie nimetame koduks. Vova, hellitusnimega Boog (samanimelise naiivse multifilmitulnuka järgi), on väga tasakaalukas ja julge kass. Pisut ehk isegi elukauge, sest kipub endale aru andmata ronima kohtadesse, kus võiks kergesti surma saada. 
Miks ma ütlen, et see ei olnud hea idee? Sest ma alahindasin probleeme, mis kaasnevad kassi lisamisega perre, kus on ees kassifoobik ja kiskja. Ma teadsin, et Ronni on kasside suhtes reaktiivne, kuid uskusin et saan treeninguga tema meelt muuta sarnaselt koerareaktiivusele. Kohepeal selgus aga, et kassihirm on niipalju sügavamale juurdunud, et Ronni üldine ärevustase kodus elava kolli olemasolu tajudes tõusis äärmiselt kõrgele. Paari nädalaga oli meil kodus igapäevasest treeningust hoolimata närvivapustuse äärel kõikuv koer, kes ei saanud kuskil rahu ja kiunus ning jooksis hirmunult ringi päeval ja öösel. Me ei pidanud neid samas ruumis, kuid ainuüksi kassi lõhn või kinnise ukse tagant kostuvad hääled mõjusid talle nii laastavalt, et võisid hetkeliselt kõhu lahti lüüa ja paanikahoo esile kutsuda.
Meeraga aga ei hakka ma kunagi kassi lahtiselt koos hoidma, sest kassi eluga ei ole mõtet riskida. Meera on kriiskavast maniakist muutunud läbi treeningute vaikseks ja süütu näoga ingliks kassi läheduses. Kuid paar õnneliku lõpuga äkksööstu andsid mulle teada, millised koledad mõtted tal tegelikult peas keerlevad. Koolitusega saab muuta koera käitumist, kuid ei saa ära võtta instinkte. Me saame õpetada hundile, et elektrikarjuse ja karjavalvekoertega aiast ei saa lambaid varastada, kuid tõstes lambad ümber tühjale kaitseta naabervälule, on varsti hundil pidusöök soolas. Koeraga, kes näeb väikeloomi saakloomana, on kahjuks sama lugu. 
Kas ma kahetsen kassi võtmist? Ei. Tunnistan ausalt et, enda eksimuse tunnistamine oli valus. Ja jah, meie elu on nüüd nagu mõistatuses, kus vanamees peab paadiga üle jõe viima hundi, kapsa ja kitsekese ning võib korraga kaasa võtta vaid kaks. See on keeruline ja tüütu. Aga see peabki olema tüütu ja valus, sest iga päev tuletab siis meelde "Ära enam nii tee" ja "Ära soovita seda teistele" :D. Pluss...Vova on ise täiesti vaimustav olevus ja kuulub meie perre. 

Ronni
Kassiprobleem oli vaid üks muredest Ronniga. Lisaks sellele kujunes tal eelmisel aastal väga kiiresti ja tugevalt välja helireaktiivsus. Paanikat, nuttu ja haukumist kutsuvad tal nüüd esile katusel liikuva lume hääled, imelikud toast kostuvad hääled, mootorratta hääled, müristamine, ilutulestik ja muud paugud. Lisaks hakkas juhtuma meil tänaval jalutades olukordi, kus ta koeri üldse justkui ei näinud ja siis ühtäkki tavapärselt jõukohasest kaugusest ehmunult järsku haukuma hakkas. Lisaks on ta muutunud natuke kohmakaks ning jalutuskäikudel lahtiselt olles ei suuda ta enam tuvastada ilma kutsungit kuulmata meie asukohta. Kõik see viitas nägemisprobleemile (helireaktiivsuse teke on üks nägemismeele hääbumise sümptomitest) ja nii me siirdusimegi silmaarsti juurde. Tulemus: Ronni nägemisulatus on väga väikene vanadusest tingitud läätse tuhmumise tõttu ja ta ei näe kuigi kaugele. Läätse seisukorra põhjal võib hinnata Ronni miinimumvanuseks 8-9 aastat. Nii saigi meie 6 aastane koer üleöö penskariks!
Helitundlikkuse ja kassifoobia osas käisime aga dr Anu Poopuu juures ja saime peale rahustid. Need aitasid Ronni üldise ärevustaseme niipalju alla tuua, et ta sai öösiti magada ning treeningul positiivseid seoseid luua. Kuu aja pärast olime juba tablettidelt maas ja edasi on elu läinud üpris vaikselt ja rahulikult. Koerareaktiivsusega tegi Ronni eriti suuri edusamme ja osales isegi grupitrennis, kus otsisime üles kõik tema käpad ja arendasime koordinatsiooni (kursus Kus mu käpad on?). Kassihirmu ja helitundlikkusega oleme me jõudu mööda tegelenud ja ka paremaks saanud, kuid ma ei hakka salgama, et 6 aastat järjest kahe murekoera sadat erinevat probleemi lahendada on võtnud oma lõivu ja viimasel ajal eelistan ma pigem tegeleda meile kõigile nauditavate tegevustega selle asemel, et lappida kleeplindiga lekkivat veetoru. Ronni on olnud minu suurepärane jooksupartner canikrossi trennides ning näidanud suuri edusamme kuulekuse treeningutel. Olen tema üle väga uhke ja loodan, et saame koos veel palju toredaid ja vähemurelikke aastaid veeta.

Meera
Meerast olen ma natuke ka kirjutanud aga kirjutan pisut veel. Meerat on vaevanud eelmisest suvest saadik mingi müstiline häda, millel diagnoosi täpselt vist ei olegi- või on see kombinatsioon mitmest asjast. Ühe asjana saime jälile, et tavatoit tekitas tal kõhuvalusid ja seeläbi tujutust. Toiduvahetus tundliku seedimisega koertele mõeldud toidu vastu on aidanud tal end paremini tunda. Teise asjana diagnoositi tal anomaalne lihastüüp, mille toonuses hoidmine on väga keeruline ja mis soodustab erinevate vigastuste teket. Talvel me võimlesime hoolega, et vabaneda õlaprobleemist ja sellest saime enam-vähem jagu, kuid nüüd on tal probleeme nõrkusega tagajalgades ja võimleme hoolega, et sellest jagu saada. Võimlemine ja lahtiselt jooksmine on Meera elus saanud elulise tähtsusega asjadeks ja nendega tegeleme me iga päev. Meera veospordi päevad on aga ilmselt loetud ning ka kuulekusega saame me tegeleda sõltuvalt päevast pisut rohkem või pisut vähem. Olemegi tegelenud headel päevadel enda jaoks uue ala Fenzi team titles'iga, kus saavutasime juba esimese astme tiitli Team1 ja töötame parasjagu team2 suunal. Ennekõike teeme seda, et Meeral lihtsalt igav ei oleks.

Piiga
Jaanipäeva eel liitus meie perega uus diivanihusky nimega Piiga. Ta on isabella-valget värvi ja pärineb tõsistest tööliinidest. Kuna mul ei ole elus olnud päris muretut koera, siis tahtsin lõpuks selle ka ära proovida ja valisin hoolikalt sugupuud, kust sellist koera leida saaks. Ootamine oli pikk ja tehtud kodutöö isegi minu kohta ebanormaalselt põhjalik, kuid see kõik tasus kuhjaga ära. Piiga on väga tüüpiline huskykutsikas oma huskykrutskite ja huskyle omase pehmusega, kuid mingeid suuri punaseid tulesid, mis mõnd käitumisprobleemi ennustaks ma veel ei näe. Tööd tuleb temaga teha kõvasti ja lihtne kindlasti olema see elu ei saa, kuid need probleemid mis temaga kaasnevad on mulle kõik jälle uued ja huvitavad ning loodetavasti ka arendavad- näiteks ülevoolav inim- ja koeralembus. 
Piigaga on meil plaanis harrastada veosporti, võistluskuulekust ja miks mitte, käia isegi mõnel näitusel. Ennekõike aga panustame me probleemide ennetamisse, eluks vajalike oskuste õppimisse, sest ma tean liigagi täpselt hinda, mida see tegemata jäänud töö hiljem maksma läheks. Ühtlasi teebki väike Piiga praegu koos oma kutsikaealiste sõpradega väga tähtsat tööd ja aitab kokku panna kutsikate sotsialiseerimiskursust, kus saame aidata inimestel erinevaid probleeme selles vastuvõtlikus ja toredas vanuses ennetada. Loodame, et oktoobrist saavad esimesed huvilised Koertekool Kratt sotsialiseerimiskursusega liituda :)

Koertega tegeledes öeldakse tihti, et koerale ei tohiks omistada inimlikke tundeid. Koerad ei ole inimesed ja kohe kindlasti ei tohikski neilt oodata inimesele omast kannatlikkust, analüüsivõimet ja probleemilahendusoskust. Samas empaatilise lähenemise üks olulisemaid eelduseid on, et inimene paneb end korraks teise olendi sussidesse ja püüab mõista, milline on elu läbi tema pilgu. Empaatiavõime on teiste olenditega suhtlemisel aga üks olulisemaid alustalasid, sest see aitab meil seada realistlikke ootuseid teise käitumisele ja aitab näha süüdlase asemel teist indiviidi, kelle käitumisel on omad ajendid ja kes näebki asju meist pisut teise nurga alt.

Koertega suheldes lähtume me automaatselt sellest, mida meie tahame ja mis meile vastuvõetav on. Koera liigiomased käitumised ei kattu kahjuks meie kultuurinormidega ja seetõttu on paratamatu, et esineb arusaamatusi. Meile meeldib, kui põrand ei saa poriseks- koerale meeldib joosta toas vabalt ringi ja ta ei tea, et mustade käppadega on see halb ja puhastega on see okei. Meile meeldib, kui meie asjad püsivad omal kohal- kutsikad on loomu poolest uudishimulikud ja tahavad just eriti oma lemmikinimese lõhnaga asju ringi tassida. Meile meeldib, kui meie võileib laual jäetakse puutumata- koerte maailmas on aga reegel „mis ripakil see ära”. Sellistes olukordades on koeraga konflikt kiire tulema, kuid tegelikult tuleks meil inimestena mõelda sellele, et meie oleme koera oma koju ja oma ühiskonda toonud ja seetõttu on meie kohustus koerale sõbralikult ja mõistvalt kõiki siinseid reegleid tutvustada. Ükski meie reegel ei ole koerale iseenesest mõistetav.

Aga proovime nalja pärast ise järgi, mida me siis õigupoolest oma koeralt palume. Ma olen pannud kokku kolm kategooriat asju, mida me koertelt igapäevaselt eeldame, et nad teevad või taluvad. Nende puhul me eeldame tihtipeale lausa, et nad käituksid ootuspäraselt ilma mingi erilise ettevalmistuse või treeninguta. Iga kategooria all on harjutused, millest mõnda võid ise järele proovida aga mõnega piisab vaid visualiseerimisest ja miskipärast ei teki tahtmist päriselt isegi neid kaasa teha. Miks? Sest meie ootused koerale on tegelikult tihti päris absurdsed ja sellest saame me kahjuks aru alles siis, kui vaatame olukorda läbi koera pilgu.

Kuulekus
Võtame kõigepealt ette mõned levinumad harjutused, mida koertel treenitakse ja mille vankumatut täitmist igapäevaselt nõutakse:

• Seisa liikumatult paigal vähemalt 2 minutit. Tee seda hoolimata sügelevast ninast või ärasurevast jalast. Ära nihuta raskuskeset ja ära kaota rühti. Kindlasti ära tee välja sellest, kui keegi eemal sind kutsub või sa kuuled, et algamas on sinu lemmikseriaal. Püüa püsida ka siis paigal, kui keegi jookseb karjudes sinu suunas ja ähvardab sind ära tappa. Ainult 2 minutit ;).
• Liigu poes oma kaaslase vasakul küljel niimoodi, et sa ei jääks temast sammugi maha, ei tõttaks temast ette ning hoiaksid kogu aeg pilgu tema peal. Kindlasti ei tohi jääda vaatama endale huvitavaid tooteid ega koperdada kuskile otsa. Tee seda vähemalt 5 minutit järjest.
• Soorita järjest 10-20 kükki. Hoia terve aeg selg sirge, jalad paigal ning tee seda kiiresti ja krapsakalt nii, et kõrvalseisjal oleks huvitav vaadata. Hingetõmbepause vahele ära tee. Haiged põlved, vanus või ülekaal ei ole vabanduseks. Käsk on vanem kui sina. Kui sa siiski nihkud või tasakaalu kaotad, siis tee palun uuesti ja õigesti.
• Istu või lama keset porilompi. Suru tagumik või küünarnukid tihedalt vastu maad.

Kuidas tunne oli? Need harjutused on püsivusharjutused, kõrvalkõnd ja asendivahetused. Kõiki neid palutakse paljudelt koertelt iga päev ja ohtralt ning kui koer eksib, arvatakse üldiselt, et koer teeb seda meelega ja selleks, et meile pähe istuda. Kas sa nüüd ka arvad, et koer ei kuula sind pahasoovlikult, kui ta nende harjutuste juures eksib? Ma ei ütle, et neid harjutusi ei tohiks koertele õpetada, kuid me peame meeles pidama, mida me õigupoolest palume ja arvestama, et sellised harjutused vajavad suuremat motivatsiooni ning neid ei tohiks teha ülemäära tihti.

Viisakus
Igapäevaelus palume me koertel tihti käituda loomuvastaselt, sest me tahame et meie koerad oleksid viisakad ja toredad seltskonnahinged, kes teavad millal suhelda ja millal sulanduda üheks seinaga. Proovime ise järgi:

• Liigu töölt koju või kodust tööle ilma, et sa vaataks ringi. Hoia oma pilk pidevalt oma kaaslasel. Katsu seejuures mitte komistada ja püüa siiski jõuda ilusasti õigesse kohta välja. Kohe kindlasti ära jää  vaatama, kui märkad midagi häirivat või eriti huvitavat. Kuulutusetulbale oma kadunud kassipoja pildi kleepimine on aga juba selge näide sellest, et sa tahad teiste inimeste üle domineerida ja selline tegevus on lubamatu.
• Tervita ja suhtle sõbralikult kõigi inimeste ja koertega, kes sulle jalutuskäigul vastu tulevad. Kui võõras vastutulija hüppab sulle ootamatult kallistustega kaela või tõukab sind ümber, siis ole viisakas ja ära saa pahaseks. Ta on ju sõbralik ja tahtis lihtsalt öelda tere!
• Püsi kodus olles ilusasti tegevusetult oma nurgas ja ära sega kedagi. Ära räägi, ära otsi kontakti. Kindlasti ära vingu, ära kratsi ennast ega nihele liigselt. Tee seda ka siis, kui sa oled juba terve päev otsa istunud üksipäini kinni suletud ruumis või kui sul on meeletu-meeletu pissihäda.

Tundus loomuvastane ja kohati lausa piinarikas? Koerte jaoks on nina sama oluline, kui meie jaoks silmad ja neile nuuskimise keelamine jalutuskäigul on samaväärne sellega, kui keelata meil ringi vaadata ja olukorda hinnata. Märgistamisega maandavad nad tihti stressi ja püüavad luua turvatunnet võõras keskkonnas – ebakindlad koerad märgistavad üldiselt palju tihedamini juba seetõttu, et nende neerupealised töötavad aktiivsemalt ja organism toodab rohkem uriini. See on füüsiline protsess, mis ei ole tegelikult koera poolt kontrollitav, täpselt nagu paljud meist ei saa enne tähtsat esinemist parata, et peame käima 100 korda järjest vetsus.

Kui vastu tuleb teine koer või inimene, ei pruugi su koer soovida nende kõigiga suhelda ja pealetükkiv suhtlemine teise osapoole poolt võib olla väga ebameeldiv kogemus sinu koerale. Eriti ebameeldiv on see siis, kui koeral puudub taandumisvõimalus või on tal mõni tervisemure.

Koduse elu osas tuleb aga arvestada, et meie oleme koera ainus võti maailma ning kui meie ei paku talle vaimset ja füüsilist maandust, siis paneme me koera väga raskesse olukorda. Mõtle sellele, kui palju saab koer igapäevaselt käituda nii nagu tema liigile on loomulik. Nuuskida, püherdada, kaevata, otsida toidupalukesi jne. Nende võimaluste puudumine ajab koera samamoodi hulluks nagu üksikvangistus inimese hulluks ajaks.

Elevandi kannatlikkus
Kohati soovime me aga, et meie koerad oleksid isegi inimesest võimekamad ning tolereeriksid käitumisi, mis meid ennastki närvi ajaksid:

• Proovi jääda rahulikult paigale, kui keegi tuleb ja ilma midagi ütlemata torkab sulle näpu kõrva, kisub suu lahti ja uurib seal ringi, hoiab sind jõuga kinni ning hakkab mingi imeliku sinu jaoks tundmatu instrumendiga midagi su nahal toimetama. Püsi rahulikult paigal ka siis, kui sul on valus.
• Ära mine närvi, kui sind unest üles ehmatatakse, talla alt kõditatakse või sinu toidukausis ilma küsimata käega sobratakse. Sa pead olema sõbralik, leplik ja kuulekas igas olukorras.
• Kindlasti ära pahanda, kui keegi tuleb ja võtab sinu suust ära pooleldi näritud gourmet burgeri, mille sa just kalli raha eest ostsid ja millest sa päev otsa unistanud oled. Viisakas inimene loovutab koheselt toidu, mille kalorsus ületab tema päevanorme või mis sisaldab tema jaoks olulisi allergeene.
• Kui sa oled haige, kannata ära kodune lärm, ootamatud puudutused haige koha ümbruses ning see, et võõras inimene surgib midagi ütlemata ringi su haavas. Kellelegi ei meeldi närvihaiged ja pealegi tahetakse sulle ju ainult head.

Need asjad tundusid lausa vulgaarsed? Koera jaoks on meie tehtavad hooldusprotseduurid tihtipeale väga hirmutavad ja kummalised ning ka koeri ärritavad sarnased asjad, mis meid. Ka nemad vajavad rahu uneajal, ei taha et neid kiusataks ning et nende söögiga mängitaks. Igasugune taluvuslävi on aga kordades väiksem siis, kui koer on haige. Koera haigust ei pruugi me kohe suuta diagnoosida ja seetõttu tuleks pahurat olekut kindlasti märgata ning asuda välja selgitama, mis koeral viga võib olla. Kui paraneb enesetunne, paraneb ka tuju.

Kokkuvõte
Koerad ei ole inimesed ja nad tajuvad maailma sellena kes nemad on- koertena. Koera liigiomane käitumine erineb meie, kui ahviliste käitumisest kardinaalselt ning kuna meie oleme teadaolevalt koerast parema analüütilise mõtlemise ning planeerimisoskusega, peame meie arvestama koera liigiomaste käitumistega, mitte vastupidi. Ükski koer ei tohiks olla paha koer ja saada karistada lihtsalt selle eest, et ta käitus nagu koer. See on täpselt sama mõistusevastane, kui karistada kala ujumise või lindu lendamise eest. Seega tasubki mõelda enda jaoks uuesti läbi, kas sinu ootused koerale on ikka mõistlikud ning kas võib olla, et sa omistad talle endalegi teadmatult üli-inimese omadusi. Liiga kõrged ootused põhjustavad läbikukkumist, läbikukkimine tingib viha ja viha tekitab konflikte. Seetõttu aitab koera liigiomase käitumise mõistmine vältida ka erinevaid koera-rünnaku olukordi või muid arusaamatusi kõige efektiivsemalt.

​Luba oma koeral olla lihtsalt koer, kuid ära karda aeg-ajalt piiluda maailma läbi koera silmade, et neid paremini mõista:).

​Viimasel ajal on avastatud siin samas Eestis mitmeid „kutsikatehaseid“ ning ringlevad lood koertest, kelle ostmise järel on ilmnenud suured varjatud vead, mis on muutnud uue omaniku elu põrguks. Koera otsival inimesel, kel puudub vastav tutvusringkond, on väga keeruline teha teadlikku valikut ja suur risk lasta ennast petta. Olen välja toonud 5 koeramüüja tüüpi, kellelt koera ostmist tasub vältida, et teha koeraotsijate elu natukene kergemaks.

 
1. Perfektse tervise ja iseloomuga täiskasvanud tõukoer
Kui sa leiad internetist kuulutuse, kus antakse tasuta ära ilusat tõukoera ja kuulutuse teksti järgi tundub, et tegemist on väga toreda koeraga, tekib paratamatult vaimustus ja tahtmine see koer endale võtta. Kuid küsi enne endalt, miks peaks keegi otsima uut kodu koerale, kes on nii perfektne? Karta on, et hädas inimene ei kirjuta kuulutusse ausalt ära, millised on koera koduotsimise tegelikud põhjused. Siin tuleb ise detektiiv olla:

Ära anda, sest üürileandja ei luba koeri pidada? Tavaliselt on siin põhjuseks see, et koeral on mõni käitumisprobleem, mis teeb tema olemasolu majaelanike või korteriomaniku jaoks problemaatiliseks. Võib-olla ta haugub või laamendab üksi koju jäädes? Võib-olla ta üritab trepikojas vastutulijaid rünnata? Võib-olla on aga põhjus hoopis füüsiline- koer põeb tihti põiepõletikku ja on raske toas pidada. Mõnikord tõesti on üürileandja kõige kurja juur...aga vastutustundlik inimene otsib siis endale uue üüripinna, mitte ei otsi koerale uut kodu. Võttes sellistelt inimestelt koera, võime eeldada samavõrd pinnapealset suhtumist koera iseärasustesse ja kuigi koera koduotsimise põhjus oli üürileandja pahameel, siis uues kodus võivad üllatusena avalduda probleemid, mis üürileandja pahameelt tegelikult tingisid.

Ära anda allergia tõttu? Jah, mõnikord tõesti on allergia päriselt olemas. Samas on see koerainimeste seas teada tuntud levinuim „hädavale“ koerast vabanemiseks. Tihti seisnebki allergia selles, et koeral on mingi tülikas käitumisprobleem või tervisemure, millega ei taheta ega suudeta enam tegeleda.

Ma ei ütle, et teise ringi koeri ei maksa võtta, kuid neid võttes tuleb arvestada, et kõik mis hiilgab ei ole kuld ja probleemkoeraga kooselu keerab tihti inimeste elu ikka kohe täielikult pea peale. Kas sa oled valmis veetma edaspidi kõik vabad hetked trenniplatsil, harjutama koeraga ettevaatlikult iga päev ise-enesest mõistetavaid asju nagu kammimine või palkama suure raha eest treeningperioodil talle hoidjat, sest ta hakkab üksi jäädes hullumeelse moel märatsema? Kui sul on oma elu, töö, lapsed jne...siis võib-olla oleks parem investeering korralikult kasvatajalt korraliku ja terve kutsika või koera ostmine.
​
2. Emotsiooni ajel pesakonna tegijad
Su tuttaval on kuldne retriiver ja tema sõbral oli samuti. Ühel päeval otsustasid nad teha ühe vahva pesakonna. Mõlemad koerad on väga toredad ja armsad, mis siis et emane koer natuke lonkab ja isane uriseb, kui tema söögikausile läheneda. Kutsikad saavad tõutunnistused ja kõik on justkui korras. Aga siiski ei ole sellisest pesakonnast koera võtmine kuigi tark mõte. Miks? Sest see on umbes sama, kui osta auto inimeselt, kes on auto ise kokku klopsinud- see ei pruugi olla sõidukõlbulik ja see ei vasta suure tõenäosusega tänaval liiklemiseks vastavatele nõuetele. Kas sa kujutaks ette, et maksaksid sellise auto eest sarnast hinda, kui salongist välja veereva spetsialistide poolt kokku pandud ja heaks kiidetud auto eest?

Aretus on väga keeruline valdkond, kus edu saavutamiseks peab aastaid õppima. See ei ole kunagi nii lihtne, et võtad kaks samast tõust koera ja teed ära. Selleks, et kutsikad tuleksid vaimselt ja füüsiliselt terved, peab kasvataja tundma hästi vanemate õdesid-vendi, onusid-tädisid, nende täit haiguste tausta ja iseloomu eripärasid. Kui ka vanemad ise on terved ja tragid, võivad nad kanda oma geenibaasis erinevaid jubedaid haiguseid või iseloomuprobleeme ning pärandada need oma järglastele. Tihti aga puudub emotsiooni ajel pesakonna tegijal kriitikameel, et hinnata isegi otseseid vanemaid. Eelkirjeldatud lonkamine võib tähendada, et emaskoeral on kuldsete seas levinud düsplaasia probleem ja haige koera järglased tulevad samuti suure tõenäosusega haiged. Raskema astme düsplaasia korral kujuneb koera operatsiooni hind vahel tuhandetesse eurodesse ja ka siis ei pruugi su koer elu lõpuni omadel jalgadel kõndida. Isase urisemisprobleem võib samuti kahe silma vahele jääda, sest lapsepõlvest teavad ju kõik et söövat koera ei tohi segada. Samas on retriiveritel nende apluse tõttu viimasel ajal hakanud levima tõsiseid ressursivalvamise probleeme, mis tingivad konditüki pärast pereliikmete ründamist või äravõtmise hirmus palli alla neelamist (operatsiooni hind küündib 1000 euro ringi). See omadus on pärilik ja võib isalt pojale pärandudes ka võimenduda. Seega võib emotsiooni ajel tehtud pesakonnast palju halbu üllatusi tulla.

Kas need juhud ei ole mitte üliharvad? Facebookis on eraldi grupid ristatisideme rebenditega ja düsplaasiaga koerte omanikele, kus kümned inimesed räägivad oma kurbi lugusid sellest, mismoodi nad on pidanud koera raviks suure laenukoorma kaela võtma või kui südantlõhestav on näha oma kallist koera koost lagunemas. Käitumisprobleemide ulatust on raske hinnata, sest paljudel juhtudel otsitakse sellistele koertele kas uus kodu, või pannakse nad silma alt ära aianurka- kasvatajaid tihti sellest kõigest isegi ei teavitata. Ainuüksi koertekoolist Kratt on ühe aasta jooksul läbi käinud üle 100 murekoera. Sarnased numbrid käivad läbi ka teiste probleemkoertega tegelevate spetsialistide juurest. Küsi oma koeraomanikest tuttavatelt, kas nende koer kardab midagi (üksijäämist, pauku, arste, meesterahvaid, teisi koeri vms), kas ta on kunagi kedagi hammustanud või on tal mõni eriliselt tüütu omadus. Pärast kümnendat inimest hakkab vaikselt selgeks saama, kui vähe on tegelikult koeri, kellel probleemkäitumisi ei esine. See ei peaks olema nii. Teadliku aretusega on võimalik koerte käitumisprobleemide esinemissagedust kontrolli all hoida.

3. Hooletud kasvatajad
Lisaks ühekordse pesakonna tegijatele on ka sarnast tüüpi kasvatajaid ja kenneliomanikke. Ainus, mis neid eelnevast kutsikatootjast eristab, on kennelnime olemasolu ja fakt, et nad ei tee ühte pesakonda, vaid teevad seda regulaarselt. Mõnikord on nad väga aktiivsed näitusel käijad ja nende koertel on tehtud lihtsasti mõõdetavad terviseuuringud, kuid kogu muu vajalik kodutöö aretuse teemadel on jäänud selle kõrval tegemata. Neil pole õrna aimugi, millise iseloomuga on nende aretusemase isa või ema ning nad ei ole iial kuulnud, et käitumisprobleemid võivad olla pärilikud.

Sellised kasvatajad valivad aretuskoeri selle järgi, millised koerad neile koju on sattunud ja millised vastassoost koerad kuuluvad tema sõpradele. Vahel tuleb neile endalegi üllatuseks, et pesakonna ema ja isa pärinevad ühest ja samast vanaemast (on sugulased) või et kilpnäärme alatalitusega koer annab kilpnäärme alatalitusega järglasi. Sellise olematu teadlikkuse ja läbimõtlemata paaritamise tagajärjel sünnib paratamatult seinast seina koeri. Mõni koer on väga tore, terve ja normaalne, nende omanikul vedas. Teine on kõigi nurkade alt vaadatuna probleemne. Selline aretustöö on kui vene rulett.

Lisaks vigadele paarivalikul, ei võta sellised kasvatajad tavaliselt omale pesakonna kasvatamise ajaks pikemat puhkust ega tegele kutsikatega eriti teadlikult. Kuna kutsika arengus on esimeste kahe kuu jooksul toimuv ülimalt olulise tähtsusega, võivad selles vanuses tekkinud sotsialiseerimispuudujäägid saata sinu koera tumeda varjuna kogu tema elu. Paljud käitumisprobleemid saavad alguse juba ammu enne päriskoju minemist.

4. Millerid
Milleriks nimetatakse inimesi, kelle jaoks on kutsikate tootmine äri. Neid iseloomustab pidev kutsikate saadavalolek, mõnel on korraga lausa 4-5 pesakonda ja aastaringselt. Selliseid kasvatajaid ei ole Eestis väga palju, küll aga müüvad nad edukalt ja odavalt oma „toodangut“ naaberriikides. Milleri tunneb ära top-shopi laadse kodulehe või müügijutu järgi. Esilehel on tavaliselt terve hulk nunnusid kutsikapilte, iseloomustav tekst on kas muinasjutuline või puudub üldse. Aretuseesmärke pole samuti välja toodud. Kuulda võib ahvatlevaid pakkumisi stiilis- osta üks, saad teise peale kauba või ostes 24 tunni jooksul, saad hinnas 20% alla. Miks selliseid kasvatajaid vältida?

Nende koerte aretuses mängib olulist rolli kutsikate hulk, mitte kvaliteet ja aretusvalikute tegemine on eriti juhuslik. Lisaks ei saa oodata, et kaootilises keskkonnas, kümnete kutsikatega konkureerides, kasvab kutsikast normaalne koer. Kui kutsikaid on korraga väga palju, puudub enamasti ülevaade nende toitumusest, siseparasiitidest, käitumisprobleemidest või tervise seisukorrast ja halbu üllatusi võib tulla väga kergesti. Lisaks on suureks probleemiks emaskoerte heaolu, sest kui Kennelliit on kehtestanud reegli, et emaste koerte pesakondade arv on koera heaolu silmas pidades rangelt reguleeritud, siis milleritel sünnitavad emased iga jooksuaja järel ja oluliselt rohkem kui nende tervisele hea on. Ülekasutatud emaslooma tunned ära nt läbivajunud selja, haiglase üldmulje ja ülikulunud hammaste järgi.

Miller-tüüpi kasvatajad ei sõlmi enamasti ostu-müügi lepingut ega vasta sinu kirjadele ega kõnedele pärast tehingu toimumist. Samuti armastavad nad disainida wordis ise ilusa ja ehtsana näiva tõupaberi, mis on kõike muud kui ametlik dokument. Tihti müüvad nad oma kutsikaid läbi vahendajate, et vett veelgi sogasemaks muuta. Nende jaoks on see äri ja ei midagi muud. Neilt kutsikat ostes toetad nende äritegevust ja võimaldad neil edasi tegutseda. Kutsikate päästmiseks on palju mõistlikum plaan teavitada Loomakaitse seltsi ja aidata organiseerida milleri tegevuse lõpp. Seejärel võid teha veel ühe heateo ja pakkuda sealt päästetud koerale kodu.

5. Pesuehtsad petturid.
Lisaks eelnimetatutele liigub turul ka palju tõelisi pettureid, kelle tunnuseks on Google translatega tehtud müügikuulutused, vahendajate kaudu kutsikate müük, eriti erilised värvitoonid ja udupeened eritõud ja eriti libe ja kahtlasena näiv jutt. Nende otsa komistab kõige tõenäolisemalt läbi okidoki või teiste müügiportaalide kuulutuste ning kui normaalses kuulutuses näed sa piltidel samu kutsikaid ning tekst tundub loogiline, siis nende kuulutuste puhul tekib hoolsal vaatlejal palju kahtluseid.
​
Tihtilugu tegelevad seda tüüpi müüjad paberite võltsimisega ja kaovad pärast müügitehingut maa alla. Kui nad küsivad ettemaksu, siis võid üsna kindel olla, et sa ei saa isegi kutsikat. Sellistest kuulutustest mine suure kaarega mööda.
 
Kuidas ära tunda head kasvatajat?

• Ta on tegutsenud koeramaailmas pikemat aega, isegi kui aretusega alustas alles nüüd
• Tal on selge visioon, milliseid koeri ta aretada tahab
• Ta võtab vastutuse aretuspraagi eest ja pakub raha tagastust või kutsika tagasiostu võimalust
• Ta on aktiivne osaleja näitustel, võistlustel või veedab oma koertega palju aega trenniplatsil
• Ta tunneb oma kasvatatavat tõugu läbi ja lõhki
• Ta oskab sulle rääkida oma koerte sugupuus olevate koerte kohta palju rohkem, kui sa netist leiad
• Ta võtab kutsikate sünni ajaks ca 2 kuuks puhkuse, et anda neile eluks parim võimalik stardipakett
• Ta on ise Kennelliidu liige ja ta kutsikatel on kaasas kõik vajalikud paberid
• Teised sama tõu kasvatajad ja kutsikaomanikud räägivad temast head
• Ta soovib teada, kuidas teil läheb, ka pärast ostu-müügitehingut
• Tema kutsikatele on ootejärjekord ja sul on vaja korralikku CV-d, et saada kutsikat

Kuidas saada aru, et su koeral teeb mõni liiges või lihasgrupp valu? Enamasti arvatakse, et tuleb jälgida, kui koer hakkab lonkama, ei taha enam jalutada või ei võta jalgu alla. Need on üsna ekstreemsed märgid sellest, et koeral on mure ja enamasti näeme me neid märke alles siis, kui koer on juba pikalt valu kannatanud ja mikrovigastustest on arenenud trauma. Kuidas märgata, et koeral on mure enne, kui sellest trauma saab? Meeraga me tegime äsja selle teekonna läbi ja ma tahaksin jagada seda, kui õpetlikku lugu väikestest märkidest, mis kokku moodustasid suure tervikpildi.
​
Üle-eelmise aasta suve lõpus alustasime me Meeraga seni oma elu süstemaatilisemat veotrenni hooaega. Selle asemel, et taga ajada kiirust, tahtsime me proovida, kui pika maa me lõpuks läbida suudame ja nii pidime me kõvasti vaeva nägema, et üha pikemaid radu kombineerida. Veosporti ei tehta asfaldil ega tiheda liiklusega teedel. Samuti ei sobi selleks kohad, kus tuleb mööduda lahtiselt laperdavate koduloomadega aedadest. Koerte jaoks on ka äärmiselt tüütu sõita üht-sama lõiku ja edasi-tagasi. 3-5 x nädalas on aga väga tülikas pakkida koerad ja kogu veovarustus auto peale. Neid kõiki tegureid arvesse võttes püüdsime me olla leidlikud ja teha vahel hädavajalikke kompromisse radade valikul. Rajad koosnesid meil seega pea-asjalikult hobuseradadest põldudel ja metsaradadest, sekka lühikesed lõigud kruusateedel.

Tol aastal tulid külmad tavalisest varem ja sügis oli segu pehmest lirtsuvast porist ning jäätunud porist. Mõnikord me kukkusime, sest ratas jäi mutta kinni. Teinekord me kukkusime, sest puhta kruusana tundunud teelõik oli tegelikult väikse kruusakihi alla maskeerunud jää. Väike täpsustus, mina kukkusin. Koerad tegelikult ei kukkunud aga vahel oli näha, et nad olid hädas keerulise pinna peal jalgealuse valikuga. Koju jõudes oli tavaline, et olime pealaest jalatallani porikihiga kaetud ja jalgratta tagumine ratas kippus muda tõttu kinni kiiluma. Samas meil kõigil silmad särasid peas ja see mudaravi oli meie hinge balsam.

Ma olen veotrennide osas tubli treeninglogi pidaja ja panen üldiselt kirja distantsi, temperatuuri, raja iseloomustuse, jootmise aja ja koerte iseärasused trennis. Detsembris 2016 tekkis esmakordselt Meera logisse märge „jookseb tagurpidi“. See naljakas sõnapaar ilmestas minu jaoks jooksustiili, kus Meera jookseb galoppi, hoiab liini ilusti pingul ja tempo on hea aga samal ajal tunne on selline, nagu keegi tõmbaks teda nähtamatu niidiga tagasi. Hea näide sellest, et pingul liin või teatud kiirus ei ole piisavad kriteeriumid hindamaks koera töötamise kvaliteeti. Ma olin mures ja asusin kohendama oma trenniplaane. Lühendasin distantsi tagasi lõpuks vaid kilomeetrini...aga endiselt sama jama. Mõni teine päev jooksis ta aga nagu poleks midagi. Siis mõtlesin, et asi võib olla tema keskkonnatundlikkuses ja ta ei julge ettepoole suunatud energiaga rind kummis kihutada võõrastes kohtades. Aga miks ta siis samamoodi käitus koduradadel?

Jaanuarist jätsin temaga trennid katki kuni kevadeni. Tegelesime vahepeal võimlemises puusapiirkonna tugevdamisega, kuna mõte oli, et äkki tal on oma tagaosas oleva kerge ülenurgitumise tõttu seal piirkonnas raskuseid. Samal ajal märkasin ma, et ta ei taha sõnakuulelikkuse trennides enam hüpata nii kõrgele käe vastu, kui varem ning asendivahetusel hakkas ta lamama minekul tegema esmapilgul elevusele viitavat „auh“-i. Kuna sõnakuulelikkus ei ole mul ammu enam prioroteet, siis jätsin tookord need harjutused lihtsalt kõrvale päevaks, mil ma viitsin nendele veidrustele keskenduda ja lahti analüüsida, mis toimub. Tuim kordamine oleks asja kindlasti hullemaks teinud.

Siin on video ühest auh-iga lamamisest:

 Kevade keskpaigas alustasime taas hästi ettevaatlikult veotrennidega. Valisin äärmiselt hoolikalt pehme pinnasega lühikesi ja motiveerivaid radu. Planeerisin iga trenni pikalt ette, et panna teda õnnestuma. Valisin talle meeldivaid trennikaaslaseid ja kohti, kus tal eriti tore oleks. Aga ikka jõudsime sama seina juurde. Mõnikord jooksis ta hästi, teinekord oli jälle jama. Ühel päeval ütles ta mulle, et ta ei soovi ratta ette tulla ja sellega lõpetasime me oma veotrennid ära.

Suvel algasid meil imelikud episoodid, kus ma märkisin üles, et Meera väsib tavalistel jalutuskäikudel imelikult ruttu, eriti pärast kaevamist. Lisaks oli tal päevi, kus ta ei tahtnud süüa ja tundus väga õnnetu. Läksime arstile ja otsisime põhjuseid, kuid lõputuna näivad uuringud ei reetnud justkui midagi. Need episoodid kordusid paari-kolme nädala tagant nagu kellavärk ja kadusid siis paari päevaga nagu poleks midagi olnud. Novembris oli ta mul ühel õhtul hetkeks küürus ja justkui valudes ning kui ma teda seisvas asendis seejärel õlgadest kõigutasin, tuvastasin ma, et ta ei taha raskust kanda vasakule õlale. Järgmisel päeval läksime Erivetti ja seal saime samale asjale kinnitust, kuid mingit põletikukollet või muud traumat ei tuvastatud ning seetõttu jäime endiselt mõistatama, milles asi. Meera kohta märgiti lisaks, et ta õlgade lihastoonus on kummaliselt kehvakene.

Detsembrist hakkasin ma Meerale andma igaks juhuks  tundliku seedimisega koertele mõeldud toitu ja pärast seda ei ole meil neid imelikke isutuse ja loiduse episoode enam esinenud. Seega need ma paneksin õrna seedimise arvele. Lisa-abinõuna hakkasin ma Meerat hoolsa regulaarsusega metsas lahtiselt jalutama. Eks nende innukate jahimeeste huskydega on see pisut keerulisem ettevõtmine, kui mõne teise koeraga, aga minu jaoks kaalus vaba liikumisega saadav füüsiline kasutegur selle riski üles. Seda enam, et me oleme Meeraga kõvasti vaeva näinud, et ta mul plagama ei paneks ning üldjoontes olen ma temaga selles plaanis üsna rahul (khm khm, Meera, see ei tähenda nüüd, et järgmisel jalutuskäigul sa mind vastupidises veenma peaksid! :D). Tundus et ka see aitas Meera endisel vormil taastuda.

Ühtlasi asusin oma õpilaste tungival nõudmisel ette valmistama võistluskuulekuse veebikursust. Siin sai Meera ka oma oskustelt tolmu pühkida ja tegime palju õppevideoid erinevate harjutuste õpetamisest. Üks elementidest oli loomulikult ka asendivahetus, millega seotud jama ma olin jõudnud juba ära unustada. Õnneks osaleb sellel kursusel ka meie võimlemistreener Mari Valgma ja temale jäi just Meera asendivahetusi jälgides üks pisike eripära silma. Nimelt tõstis Meera paljude asendivahetuste juures oma vasakut jalga. Ma ise ei osanud sellesse süveneda, sest maiusega meelitamisel minu meelest Meera nihkubki palju rohkem ja ma eeldasin, et see oli sellest. Mari arvas, et Meeral on seal õlas mingi mure ja ta ei taha sinna raskust kanda ning kuna Erivetis oli Meera terveks tunnistatud, pakkus Mari lahkelt välja, et tuleme Meeraga paaristrenni õlapiirkonna tugevdamisega tegelema. Mõeldud tehtud! Aitäh, Mari, järjekordse abi eest :)
​
Siin on video asendivahetusest: 

 Videot uuesti vaadates nägin nüüd ka mina, et Meera tõstab alati just vasakut jalga ja teeb asendivahetusi põhimõtteliselt ühe esijalaga tõugates. Mõni ime siis, et ta mul pärast teist kordust häälekalt pahameelt kippus väljendama- see on ju pagana raske harjutus!! Vaadake uuesti ka haugatusega videot. Seal teeb Meera samamoodi asendivahetust ühe jalaga tõugates.
​
Nüüd on meie võimlemistrennidega alustamisest möödas 1,5 kuud ja silmaga nähtavad tulemused käes. Lahtistel jalutuskäikudel suudab Meera arendada senisest suuremaid kiiruseid ja tema eelistatud liikumisviis on nüüd alati kiire galopp. Ma olen ühe korra pannud ta ilusa ilmaga kelgu ette ja paaril korral teinud lühikesi canicrossi lõike ning Meera on mind seal üllatanud oma entusiasmi, suurema veojõu ja ettepoole suunatud energiaga liikumisega. Õlalihased on kasvanud suuremaks ja käe all tuntavaks, meeleolu on püsivalt hea ja krutskeid täis nagu ühele õigele huskyle kohane. Proovisime ka üle tüki aja asendivahetused järgi ja Voila!- lamama minekul ei tehta enam „auh“ ning esikäpad on võrdselt paigal! Ja tõepoolest, ta kohendab veel veidi vasakut esijalga, kuid ma arvan et muutused on sellegipoolest suured ja me peame lihtsalt veel jätkama võimlemisega, et lõplikult jagu saada. 1,5 kuud on lühike aeg.

Ka enne ja pärast seismisi vaadates, näen ma et kui varasemalt on kõigil piltidel Meera üks esijalgadest jonnakalt pisut ettepoole asetatud, siis nüüd on tema autopiloot seista mõlemad jalad kenasti paralleelselt.

Meera seismine enne esisosa tugevdamist:

Pärast esiosa tugevdamist, tuleb Meera seisma nii, et sätib ise oma esijalad paralleelseks. Esitangi selle seismise videona, et keegi ei kahtlustaks, et enne pildi tegemist olen tema jalgu füüsiliselt õigeks sättinud kuidagi.

Loo moraal? Tehke märkmeid oma koerte veidruste kohta trennides. Kui need korduvad, tehke paus treeningutes ja mõelge. Käige kahtluse korral arstil (Meil on Eestis täiesti suurepärased eksperdid nii füsioteraapia kui ka erinevate muude murede jaoks olemas. Mina tänan väga enda loo puhul Timmu ja Erivet kliinikut, kes tegid korralikku tiimitööd ja ragistasid ajusid koos minuga. Alati ei ole nii lihtne leida vastuseid ja panna diagnoose). Kirjutage kõik märgid enda jaoks välja, vaadake oma koera liikumist videotelt vajadusel kasvõi aeg-luubis ja nuputage. Näidake kindlasti oma koera ka neutraalsele kõrvaltvaatajale, kes oskab märgata väikseid detaile. Kes otsib, see leiab. Iga väike infokild võib viia ühel päeval lahenduseni.

Meera puhul oli märgiks "tagurpidi jooks" vedades- st ta vältis raskuskeskme viimist esiosale ja sellest jäigi see kummaline mulje. Kaevates väsis ta, sest kaevamisel kasutab koer õlalihaseid. Õlalihased olid väiksed, sest ta vältis neile raskuse viimist. Asendivahetusel haugatas ta sest see oli ebamugav ja raske asi, mida teha. Halvematel päevadel oli ta õnnetu ja keeldus söögist, sest ilmselt oli joostes endale liiga teinud õrnale kohale.

Kuidas ma aga kavatsen edaspidi vältida sama jama teket? Võite mürki võtta, et ma ei lase enam oma koertel vedu teha libedavõitu oludes või konarlikul pinnal. Edaspidi väldin ka kinnisõidetud kruusateid ja teen selle ekstra pingutuse, et sõidan kodust kaugemale sobiva pinnasega rajale treenima. Kui mul on aga kahtlus, jooksen eelnevalt raja ise läbi. Mida?? Jah, vot just seda tehes sain ma teada, kui ebamugav on silmaga nii siledana paistaval põlluvaheteel joosta! Koerad annavad endast kõik, et meile meele järgi olla ja vähim mis me teha saame, on tagada neile ohutud treenimisvõimalused.

Ahjaa ja võimlemine on maagiline! Aprillis alustavadki koertekoolis Kratt uued võimlemiskursused nii päriselus, kui ka onlines. Kel vähegi huvi oma koera füüsilist heaolu parendada ja temaga koos miskit toredat ja teistsugust teha, siis soovitan kohe väga-väga soojalt.

Koertele mõeldud transpordipuurid on väga vastuoluline teema koeraomanike seas. Mõne inimese peas seostuvad nad vanglaga, teiste jaoks on nad tänuväärne tööriist. Kuna mina ise olen puuri kasutamise suur fänn ja puutun samas igapäevaselt tihti kokku puuride väära kasutamise ja selle tagajärgedega, siis mõtlesin, et sel teemal võiks olla paslik kirjutada üks avalik blogipostitus.


​ 
Milleks kasutatakse puuri?

• Transpordipuur on ainus turvaline viis koera transortimiseks autos, laevas vms liiklusvahendiga. Koertele mõeldud turvavöö kasutuse korral võib koer siiski paiskuda kaasliiklejate pihta või aknasse ning kuna koera kaal on inimesest kergem, ei pruugi turvavöö õnnetuse korral üldse lukustuda. Koera mõõtudele vastav puur ei võimalda koeral kiirusemuutuste korral nii palju ringi lennelda ning spetsiaalse disainiga puur võib liiklusõnnetuse korral päästa nii koera- kui kaasreisijate elu. 
• Puur on äärmiselt mõnus abivahend selleks, et piirata alles kodus käituma õppiva koera liikumist. Me saame koera panna puuri külaliste ajaks, siis kui ta on ülevoolavalt krutskeid täis või siis kui me ei saa tal parasjagu silma peal hoida. Tänu puurile saame me vahel keskenduda kutsika treenimise asemel ka inimese asjadele.
• Puur on hea abimees ülienergilisele koerale puhkamise ja rahunemise õpetamiseks. Kui puuri suurus on selline, et koeral on seal kõige mugavam pikali visata ja teda selle tegevuse eest ohtralt premeeritakse, saab hakata ulakustele kalduvat ja üleväsinud koera suunama puuri puhkama ja seal rahunema.
• Puur võib olla koera turvakoht, kuhu saab peituda ülemeelikute laste või lärmakate külaliste eest ja kuhu keegi koera torkima ei tule. Kui koeral on selline koht olemas, võivad jääda ära mõnedki hammustused või muud arusaamatused laste ja koerte vahel.
• Puur on lausa hädavajalik, kui koer taastub opist ja ta liikumine peab olema piiratud. Samuti pannakse koerad tihti puuridesse kliinikus protseduuride vahele jääval ajal, pärast oppi või tilguti alla minekul. Selliseid olukordi me ette ei näe, millal nad juhtuvad ja parem oleks, kui koer puuris närvi ei lähe.
• Puur võib olla väga hea abivahend koerale üksijäämise õpetamiseks, sest õige kasutamise korral pakub ta koerale turvatunnet ja aitab kaitsta koera tema enda eest. Üksindusahistusega koerad võivad paanikahoos närida juhtmeid, süüa sisse ohtlikke asju või vigastada end muul moel.
• Puuris puhkava koeraga on mõnus reisida, trennides käia või külla minna. Kui koeraga parasjagu tegeleda vaja ei ole, saab ta suunata puuri ja ta ootab seal vaikselt ja rahulikult oma järge.
• Puur on hea abivahend mitme koera pidamisel koerte eraldamiseks, kui selleks tekib vajadus. Kui koerte omavaheline suhe on nugadel, saab koeri teineteisest eraldada puuri abil. Eriti hea on lahendada konfliktolukordi sellega, kui suunata üks koertest käsu peale puuri- nii saame me koerad kiiresti vajadusel teineteisest eraldada.

Kindlasti on puuri kasutamise plusse rohkemgi aga ma kujutan ette, kuidas paljudel lugejatel läks vaikselt kulm kipra ja nad mõtlesid, et nende koer küll läheb puuris ikka pigem paanikasse, kui rahuneb. Või tegelikult ega see koer ei lähegi ju puuri nii naljalt, muust rääkimata!

Miks osadele koertele ei meeldi puurid?

Nii nagu kõigi koeratreenimise abivahenditega, saab ka puuri kergesti väärkasutada. Paljud inimesed teevad seda tegelikult teadmatusest. Nimelt tuleb koerale kõigepealt puuris olemist õpetada ja alles siis saame me hakata puuri eeltoodud otstarvetel kasutama.

Enamus koeri kardavad puure, sest neile tutvustatakse puuri algusest peale valesti. Tavaliselt ei ole puurid koerale igapävaselt pesana kättesaadavad ja kord aastas välja võtmisel on puur üks uus võõras asi. Seejärel tavaliselt üritatakse koer füüsiliselt puuri sisse lükata või suruda, väga harva kasutatakse seejuures maiuseid. Kui aga sellest ei piisanud koeral hirmu tekitamiseks, siis lõpliku töö selles suunas teeb see, kui suletakse puuri uks ja jäetakse koer tükiks ajaks puuri omaette kinniselt olema.

​Tagajärjeks on koer, kes jookseb puuri nähes pakku, kardab puuri siseneda (võib isegi hammustada selles olukorras) ning puuris sees hakkab märatsema, painutades puurivarbu või süües sisse oma pesa. Puuri kartmine on üldiselt õpitud käitumine ja seda hirmu saab samuti õpetamisega ennetada või lahendada.

Kuidas õpetada koera puuris olema?
Olen jaganud puuri harjutuse lihtsateks sammudeks, et saaksid ise kodus järgi proovida. Mõne koera puhul võib mõne sammu vahelt ka ära jätta, kuid kui su koeral on puuriga halb ajalugu, võiks kindlasti kõik sammud hoolega läbi teha. Juhul, kui asud harjutama ja mõne etapi harjutused ei õnnestu, on asi suurima tõenäosusega liigses kiirustamises ja tuleks minna tagasi eelmiste sammude juurde. Mõne koeraga, nagu Tommyga siin, saab kogenud treener mitu etappi samas trennis läbi kihutada, kuid tegelikult on parem veeta iga etapi juures mitu trennikorda ja lasta koeral käitumisel kinnistuda.  Tommy videod lõppesidki tegelikult sellel momendil, kus mängu tuli püsivus ja vaja oli, et koer suudaks puuris lõdvestuda. Seda oskust tuleb Tommyl veel lihvida enne, kui asuda järgmiste etappide juurde. Mida tugevam on vundament, seda lihtsamini sujuvad raskema astme harjutused.

1. samm – päkapikud
Esimese etapina puuri tutvustusel võiks üllatada oma koera sellega, et peidad tema nägemata puuri pidevalt maiuseid või mänguasju. Kui koer need avastab, tekib tal puuri suhtes samasugune rõõmus ootus nagu lastel päkapiku susside suhtes ja õige pea näed sa, et koer käib tihti puurile pilku peale viskamas.

2. samm – sisse-välja mäng
Kui koer käib juba tihti puuri juures, mine puuri kõrvale ja sööda teda kordamööda puurist seest ja siis viskega eemale. Maiuste eemale viskamine toimib pingemaanduse ja restardina. Kui koer on pisut kõhklev, nagu antud video staar Tommy, siis puurist eemaldumine on tema jaoks suurem preemia, kui puuris olevad maiused. Püsi selles etapis kuni sa näed, et koer jääb pikemalt esiosaga puuri pidama ja sööma ning ei hoia enam kogu oma keharaskust tagajalgadel. Premeerida võib vahel ka puuri teisest otsast või visates maiuseid juurde puuri katuse poolt.

Siin on huskymix Tommy, kes on mu sõbra koer ja kes näeb elus esimest korda puuri (Aitäh Andri!):

​3. samm – neli jalga pardale
Kui koer käib juba rõõmuga edasi-tagasi puuris koogutamas, hakkan ma jälgima, et ta astuks sisse kõigi nelja jalaga. Mõni koer teeb seda ise, eriti kui tegu on suurema puuriga, teistel on vaja pisut kaasa aidata. Seda on hõlbus teha nii, et viskad mõned maiused puuri tahaossa ja siis kui koer neid sööb, kükitad puuri avause kõrvale ja söödad koera ukse juurest. Koer on sunnitud käest maiuste saamiseks ümber keerama ja voila! Neli jalga ongi pardal :). Siin ma eelistan sööta koera juba mitme järjestikuse maiusega, et kinnistada paigal püsimist. 

Tihtipeale ootan ma ise selle etapi järel väikse vahe-etapina, et koer ilma maiustega meelitamiseta puuri sisse uudistama läheks ja premeerin ohtralt ka kõiki neid kordi. Samuti olen ma valvas selle suhtes, kui koer vabas olekus ootamatult puuri ronib- ka siis hüppan ma krapsti puuri juurde ja annan talle preemiat. Sellise lähenemisega on sul üsna ootamatu positiivse üllatusena raskuseid koera puurist välja meelitamisega- just sellist kirge tahame me koeras puuri suhtes sütitada! :)
​
4. samm – puuris pikali heitmine
Kui koer läheb juba üsna kergelt puuri kõigi nelja jalaga, hakkan ma maiuse andmisel viivitama ja viima kätt madalale, et meelitada nad lamavasse asendisse. Siin on abiks, kui koer on juba enne lamama õpetatud. Ma teen seda selleks, et seostada koertel kohe algusest peale puuri puhkeasendiga ning ühtlasi saab hiljem koera võimetus lamada minu jaoks esimeseks signaaliks, et koeras kasvab rahutus. See aitab mul muuta oma treeningplaani enne, kui koer paanika väljenduseks kisama või märatsema peab hakkama.

Muide, ärge laske end Tommy peremehe rõõmsast hõiskest „tubli tüdruk!“ eksitada, Tommy on siiski poiss :D.

5. samm – mängud uksega
Kui koer oskab juba kenasti puuri minnes lamada ja seal rahus püsida (see etapp võib võtta pisut rohkem aega), on aeg õpetada talle rahulikuks jäämist ka siis, kui puuri uks kinni läheb. Selle õpetamiseks liigutan ma puuri ust alguses õige pisut ja premeerin koheselt. Järk-järgult liigutan ust enne preemiat järjest rohkem, kuni saan ukse täielikult sulgeda. Nii kui koer selles etapis nihelema hakkab, muudan treeningplaani.
​
Antud videos on näha, et Meera meelest oli katteta puur keset metsateed veidi imelik ja kuna ma premeerisin esialgu vaid ühe maiusega ning paigutasin maiuse ebamugavasse kohta, tõusis ta istuli ja väljendas kerget ebamugavust (keelelimpsatus ja hetkeline vaalasilm). Kui ma ta seejärel asendisse tagasi palusin, premeerisin ma teda edaspidi mitme järjestikuse maiusega ning Meera enesekindlus kasvas. Nagu näha, võib isegi kogenud koer vajada aeg-ajalt täiendavat kinnitust, et on õigel teel.

​6. samm – kinnine uks ja liikuv koerajuht
Kui koer suhtub juba täiesti ükskõikselt ukse liigutamisse ja sulgemisse, võib järgmise sammuna ukse täielikult sulgeda ja minna üle läbi võre premeerimisele. Selles etapis hakkan ma tasakesi samm-haaval koerast kaugenema ja siis tagasi tulles teda premeerima. Alguses tuleks astuda vaid samm või kaks ja kohe tagasi tulla, hiljem saab aga juba järjest kaugemale liikuda. Kui koer edeneb juba väga stabiilselt, proovi vahel eemalduda ka joostes, hüpata või kanda käes erinevaid esemeid- see aitab koera oskust üldistada.

Kui koer tõuseb siin mõnes etapis püsti või hakkab häälitsema, on see meile infoks, et läksime oma tahtmistega liiga kaugele. Selles olukorras tuleks minna koera juurde tagasi, aidata tal uuesti lõdvestuda ja järgmisel korral mitte nii kaugele minna (vahel võib olla vajadus isegi väikse vabastuse järele). Jah, koer saab siin maiuse soovimatu käitumise eest, kuid viga ei ole koera jagu- viga on meie tehtud. Kui nii juhtub, tuleb vaadata üle oma treeningplaan ja teha harjutus jõukohasemaks. Näiteks kui koer tõusis püsti 6. sammul aga 5. sammul veel lamas ilusti, siis proovi viienda sammu järel nõjatuda ettepoole justkui kuuendaks sammuks ja tule siis kohe tagasi.
​
Tavaliselt aga ei ole koera eksimus kahe sammu vahel, vaid inimesed kipuvad minema pärast mõnda korda kuni 5 sammulist distantsi eemaldumist järsult üle eemaldumisele 10 sammu kaugusele. Distantsi tuleb tõsta järk-järgult ja suuri hüppeid kriteeriumite valikul ei tohiks olla. Ideaalis võiks ka töörütm olla vahelduv ja eemalduda võiks nt 2 sammu, 3 sammu, 1 samm, 4 sammu, 2 sammu, 5 sammu, 1 samm, 3 sammu jne (iga eemaldumise järel olgu preemia). Üks kord trenni käigus kombatakse koera võimete piiri (5 sammu ei ole varem eemaldutud), enamus kordi kinnistatakse juba selget taset ning vahele pikitakse ka imelihtsaid korduseid, et koera eduelamus oleks maksimaalne. Koerad märkavad kergesti, kui raskusaste pidevalt ainult ühtlases joones tõuseb ja see võib olla nii heidutav, et ühel hetkel tekibki olukord, kus inimene märkab, et koer talub 5 sammu eemaldumist veel hästi aga 6. sammul läheb „katki“. Kui koer tõuseb pidevalt püsti, on kuskil treeningplaanis suurem viga ja vaja oleks minna julgelt mitu etappi tagasi ning tugevdada vundamenti.

7. samm – kestvus
Kui kõik eelnevad sammud on läbi mängitud, on aeg hakata pisut laisaks peremeheks. Nimelt kui siiamaani on koer õppinud meid tähelepanelikult jälgima ja ootama, siis tegelikult me tahame ju et ta puuris pikemalt oleks ja soovitatavalt seal lausa magama jääks.

Selle saavutamiseks võiks suunata koera kenasti puuri, sulgeda uks, panna puuri katusele maiused valmis ning asuda toimetama oma koduseid toimetusi või istutada end teleka ette. Alguses võiks lugeda mõttes sekundeid rütmiga 3-6-2-8-4-5-3 ja iga pausi ajal anda koerale maiuseid. Mõne aja pärast võiks venida maiustevaheline kestus minutitesse ning seejärel muutuda juba küllalt juhuslikuks. Lõpuks premeerid sa koera siis kui meelde tuleb- reklaamipausidel või toiduvalmistamise etappide vahel ning koer tüdineb pingsast ootamisest ära ja jääb magama. Täiendava abivahendina võib siin kasutada ka kong-mänguasju või närimiskraami.

Selles etapis lõpetan ma tavaliselt koera asendis püsimise kullipilguga jälgimise ja pigistan üksikute meelehärmi väljenduste koha peal silma kinni. Puurikäitumise eesmärk ei ole minu jaoks õpetada koera vankumatult asendis olema, ma eelistan seda, et kui on pikem puurisolek, siis koer vahetabki vahel asendit ja tunneb end mugavalt. Kui aga puurisolek on seni hästi kinnistatud, võib koeral siiski tulla vahel pähe mõte meie peale turtsuda või puuriust kolistada, et välja saada. Ma annan neile võimaluse õppida, et see lähenemine ei tööta, jälgides hoolega, et ma ei vaataks see hetk nende poole ega reageeriks muul moel. Koheselt, kui koer on rahunenud, hüppan ma aga maiustega ligi ja premeerin head valikut. Kui selles etapis võtab rapsimine paanika mõõtmed, kahtlustan ma auku kuskil eelnevates treeningetappides ja lähen sinna tagasi. See etapp aitab koerale õpetada asja, millega ta üksi puuri jäädes paratamatult kokku puutub- et vahel ei premeerita teda pikema aja vältel ning puuris olemine võib tüütuks muutuda. Parem on koeral õppida see osa puurikäitumisest selgeks enne, kui ta jääb üksi, sest kui ta eab seda alles üksi jäädes õppima, seostabki ta puurisoleku ebamugavuse inimese kadumisega ja voila! – meil on üksindusahistusega koer.

8. samm – üksi jätmine
Viimase lihvi andmiseks hakka sarnase harjutuse raames käima toast väljas. Mine vii prügi välja, küsi naabrilt ajalehte või jookse maja ümber ring. Koera ülesanne on endiselt lihtsalt rahulikult puhata ja loota sellele, et ühel hetkel tuleb peremees tagasi ja häirib ta und mõne mõnusa maiuspalaga.

Tasa haaval muuda oma äraolekud pikemaks ja pikemaks, kuni saad lõpuks koera rahus ka tundideks puuri jätta (Selle osas loe artikli all toodud hoiatusi).

Kui kaua see aega võtab?
Koeral, kel puudub negatiivne kogemus puuriga ja kelle omanik treenib iga päev ega kiirusta treeningetappide vahelejätmisega, võtab puurikäitumise selgeks saamine aega paar nädalat kuni kuu aega. Koertega, kellel on juba negatiivne seos puuri suhtes, võib treening kauem aega võtta. Kui aga puuriharjutuste juures ei ole näha iga trenniga koera võimekuse kasvu, on kuskil plaanis või aplikatsioonis mingi viga ja sellest künkast ei saagi enne üle, kui viga pole kõrvaldatud. Sellises olukorras küsi nõu treenerilt.

Kuidas puuri valida?
Kutsika või koeranooruki esimene puur võiks üldiselt olla plastikust või metallist puur. Tekstiilpuuriga (telkpuur) on liiga suur oht, et kogenematu koer jõuab ta enne ribadeks käristada, kui lõplikult puuris olemine selgeks on õpitud. Kui koer oskab juba rahulikult puuris uinuda, on aga kerge tekstiilpuur kõige mugavam puur kaasas kandmiseks ja trennides või külas kasutamiseks.

Puuri suurus võiks olla selline, kuhu koer mahub üsna mugavalt pikali viskama, kuid ekstra trallimise ruumi ei peaks puuris olema. Inimesed arvavad, et kui puur on suurem, on koeral seal mõnusam olla, kuid tegelikult on suuremas puuris koeral raskem rahuneda ja lihtsam rahmeldada ning seetõttu nad ei kipu hiiglaslikes puurides rahulikult olemist nii kergesti õppima. Juba õppinud koeraga ei ole suurus enam probleem.

Autoga transportimiseks on kõige paremad spetsiaalsed transpordipuurid, mis on disainitud nii, et nad säästavad liiklusõnnetuse korral nii koera kui kaasreisijaid. Lennukiga lendamisel nõutakse aga loomaomanikelt spetsiaalseid ja õiges mõõdus plastpuure.

Mida koerad ise arvavad?
Kui puuri on koerale hästi tutvustatud, saab puurist koera puhkamise meelispaik, sest see välistab talle otsa komistamise ja pakub kaitset ümbritseva melu eest. Minu enda kaks koera jumaldavad oma puure ja lemmik-puuri üle käivad meil aeg-ajalt ülekavaldamise mängud, kus Meera ärgitab Ronni üles mänguasjade tassimise või meiega miilustamisega ning siis kihutab ise kiiresti pessa, kui totu Ronni puurist väljub. Kui aga koerad tulevad tuppa ja üks hõivab lemmikpuuri, võib teise suust kuulda pettunud ohet, mille saatel väga dramaatiliselt kõva põranda peale pikali visatakse ja oma võimalust ootama jäädakse. Võib öelda küll, et koertele puurid meeldivad :).

HOIATUS
Kui sa oled õpetanud oma koera korrektselt puuris olema, pea meeles, et koer ei ole mänguasi, keda saab riiulisse seisma panna. Vaata, et su koera puurisoleku aeg ei hõlmaks suuremat osa ööpäevast ja paku oma koerale iga päev vaimset ja füüsilist maandust.

Kui su koer on hea koer ainult siis, kui ta on puuris kinni, on midagi väga valesti ja pöörduda tuleks koolitaja poole.

Kui su puuriharjutus ei edene kõige kiuste ja su koer kannatab üksindusahistuse all, pöördu koolitaja poole.

Saage tuttavaks, see vahva väga originaalsete kõrvadega lehmalapiline neiu siin pildil on Busja. Busja on ca 1,5 aastane koeratirts, kelle elu on siiamaani üpris keeruline olnud. Nimelt tekkis Busja nime kandev koer kolmekuusena varjupaika. Sealt edasi läks ta koju, kuid elu edasised keerdkäigud viisid selleni, et ühel hetkel sattus ta Eesti Loomakaitse Seltsi kaitsva tiiva alla. Mida Busja täpsemalt läbi on elanud ja millega ta kokkupuudet omab, võime vaid oletada. Sellest saame aga eeldada, et Busjal on mõningate olendite suhtes tugevad eelarvamused ning kindlasti ei saa me rääkida korralikust sotsialiseerimistaustast. Ometi on Busjal palju pakkuda ja seetõttu jagangi ma tema koduotsimise kuulutust siin :).
​
Busja on elanud viimased kuud hoiukodus, kus koerte koolitamisega tegelenud asendusperenaine on tal aidanud oma muredega toime tulla ja neid tasapisi seljatama hakata. Kahjuks aga on Busja jäänud peatuma sellesse ajutisse pelgupaika üsna kauaks ning arvestades tema eripära, ei ole see talle parim lahendus (Murest on pikemalt kirjutatud kassiteema all). Seetõttu ootab Busja ikkagi väga omale päris kodu ja seda nii ruttu, kui võimalik.

​Suurus on Busjal ilmselt selline kõige mugavam- mitte nii suur, et oleks raske kinni hoida või autosse mahutada, kuid samas ka mitte nii väike, et seaks takistusi erinevatele harrastustele. Kaalub ta veidi alla 20 kilo ning karvkategi on hõlpsasti hooldatav. Aluskarva puudumise tõttu ei sobi Busja täiskohaga õuekoeraks, täiskohaga diivanikoeraks aga sobiks iga kell.

​Busja on väike tulesäde, kes on alati valmis tegutsema ja liigub kiirelt ja vilkalt. Kuna tal on ka äärmiselt hea kehavalitsus ning ta hüppe- ja pidurdusvõime on eriliselt head, võiks ta oma kehaliste eelduste poolest tulevikus olla päris vahva agility või kuulekuse koer. Kuulekuse jaoks on lisaboonuseks tema imeilus tihe ja paralleelsete jalgadega istumine, mis tuleb täiesti loomulikult.

Busja on väga nutikas koer, kes teeb rõõmuga kõiki asju, mille eest mõned korrad juba maiust on saanud. See, ja meeletu söögiisu, on teinud lihtsamaks ka tema käitumise murekohtadega tegelemise.

Busja on väga südamlik koer, kes kiindub kiiresti ja põhjatult oma omanikku. Seda oma inimest tervitaks ta iga päev kasvõi 1000 korda suure hüppega otse näkku tehtud musiga...aga õnneks on hoiukodu perenaine olnud nii tubli, et nüüd juhtub seda juba palju vähem ning Busja võib ka palju vaoshoitumalt sind tervitada :).

​Busjal on liigikaaslastega pisut vastandlik suhe. Juba tuttavate koertega on ta valmis mürama ja mängima nii, et maa must. Võõraid koeri nähes on tema esmane reaktsioon aga haukuda – ilmselt ei ole ta oma varasemas elus liiga palju teiste koertega kokku puutunud ning võõras imelik element kutsub esile kaitsereaktsiooni. Õnneks on tänu aplusele ja teadliku tegutsemisega võimalik seda muret aja jooksul vähendada. Seni on tema areng selles suunas liikunud aina ülesmäge.

Busja on võõraste inimeste suhtes ettevaatlik ja püüab neid hirmsa haukumisega paigal hoida. Samas on ka selles küsimuses ta tegelikult äraostetav, nagu kogesin ka ise külas käies. Kui ikka juustuvoog ühtlaselt tugev püsib, ununeb haukumine ühel hetkel ära. Busja vajab rohkem positiivseid kogemusi inimestega- nende loomade umbusaldamiseks on tal väga häid põhjuseid ja seetõttu on tal ennekõike vaja omanikku, kes teda mõistab ja kannatlikult õiges suunas triivib.

Busja suurim murekoht on kassid. Kassid kutsuvad temas esile täiesti vastuandavatu ja kõikehõlmava soovi jälitustööks. Busja mitte lihtsalt ei aja taga kasse, ta mõtleb neist ilmselt päeval ja ööl ning on valmis vajadusel ka tunde valvama kohta, kus kass viimati end ilmutas. Kuna praeguses hoiukodus elab kaks kassi ja loomi eraldada pole praktiliselt võimalik, siis on see käitumine väga intensiivne ning stressiallikaks Busjale endale, kui ka kassidele. Busja uus kodu võiks seega olla kassivaba.

Busjaga koos komplektis saab kaasa ka tugiisiku tema praeguse asendusomaniku näol, kes näitab uuele omanikule lahkesti ette, kuidas Busjat keerulistes olukordades aidata ja mida teha, et temaga jalutamine ja kooselu minimaalsete sekeldustega sujuks.

See on küsimus, mida küsitakse üpris tihti, kui alles hakatakse hoomama oma koera probleemi ja treeninguni ei ole veel jõutud. Ühtlasi on see küsimus, millele on kõige raskem vastata, sest muutujaid on lihtsalt nii palju. Millest sõltub protsessi kiirus?
​
Koera probleemi sügavus ja tahud
On väga suur vahe, kas koera hirmuprobleem on alles kujunemisjärgus, või on koera hirmud saanud aastaid süveneda. Kõige paremas seisus on seetõttu noored puberteediealised kutsikad, kellel hirmude teke on seotud hormonaalsete muutustega ning kelle halvad kogemused on kahe käe sõrmedel kokku loetavad. Tõepoolest, kui teha pisut statistikat minu oma murelike koerte kursusel osalenute seas, siis kiireimad edulood on just selliste koertega ning tihti on nende arengu kiirus mind ennastki üllatanud. Kohe nende järel tulevad koerad, kes on küll vanemad, kuid kelle omanikud on saanud tänu oma järjepidevusele või elukohale, koera halbu reaktsioone haldamise abil vältida. Kõige hullemas seisus on aga koerad, kelle probleemid on saanud pikemalt juurduda või kellel on ühe probleemi asemel välja kujunenud mitu.

Koera tervis
Ütlus „terves kehas terve vaim“ ei ole vaid sõnakõlks. Erinevate liikide käitumist uurides on tõestatust leidnud seaduspära, mida me igapäevaelus ammu ilmselt kõik märganud oleme: halva enesetunde korral muutub meie kõigi süütenöör lühemaks. Nii nagu meie tuju võib olla paha, kui meie selg või pea valutab, mõjutavad valud ja muud vaevused ka koerte meeleolu. See on leidnud kinnitust ka minu murelike koerte trennides, sest enamusel koertel kellel on seljataga suurem vigastus, krooniline liigeseprobleem või kasvõi allergiad jms, on areng olnud tunduvalt aeglasem ja süütenöör lühem, kui täiesti tervetel liigikaaslastel. Korduvalt on ka juhtunud, et käitumisprobleemi avaldumisega saame jaole koera füüsilisele probleemile ja seda lahendades, hääbub ka käitumisprobleem.

Eriti tähelepanelik tuleb aga olla selle suhtes, et kui koer on kliiniliselt terveks tunnistatud, ei tähenda see veel automaatselt et tal ei ole valusid. Täpselt nagu meie ei pruugi pärast jääl libastumist ja meeleheitliku sahmimisega kukkumise vältimist longata, aga lihased annavad ennast tunda veel mitu päeva hiljem, võime me eeldada, et koerte lihastes võivad olla mikrovigastused ja kinni pitsunud närvid, mis valmistavad neile muret ilma dramaatiliste sümptomiteta. Kelgukoertele spetsialiseerunud veterinaar Jerry Vanek rõhutas seda mõtet väga ilusasti oma seminaril, öeldes et kuigi veritsevad käpad torkavad kiiresti silma, on vaikselt hauduvad selja ja õlapiirkonna vigastused pikas perspektiivis palju tõsisemad ja nende ravi palju aeganõudvam. Lonkamine on üks viimaseid ja suuremaid vihjeid sellele, et koeral on pikemat aega olnud krooniline vigastus.

Koera närvisüsteem
Ükski koer ei ole sündimise hetkel puhas leht. Geenid mängivad tema iseloomu kujunemisel suuremat rolli, kui kõik muu. Helitundlikkus, reaktiivsusprobleemid, üksindusahistus, autosõiduhirm, ressursivalvamine ja paljud muud levinud ärevusprobleemid on küll üldiselt avaldunud soodustavate tegurite koosmõjul, kuid geneetiline faktor on see miski, mis pakub pinnast nende avaldumiseks. Ilma geneetilise eelsoodumuseta koeraga võib teha kasvatuslikus plaanis justkui kõik valesti ja ikkagi ei avaldu probleemid sellisel moel nagu koertel, kelle esivanemad on samu probleeme endas kandnud.

Samuti mõjutab koera vastuvõtlikkust erinevate käitumisprobleemide tekkele tema sünnipärane temperament. Kui koera erutumiskünnis on väga madal ja tähelepanuvõime väga kõrge, jõuab ta märgata ja ärrituda sarnases keskkonnas kordi rohkem, kui liigikaaslased. Teisest küljest on sellistel koertel vaja vähem korduseid, et emotsiooni ka positiivsemas suunas muuta, kui natuke aeglasema toimega koertel.

Koera sotsiaalsete oskuste defitsiidi puhul mängib olulist rolli ka koera geneetiline eeldus sotsiaalsuseks. Sarnaselt nagu osad inimesed armastavad uusi tutvuseid ja teised piiritlevad ennast paari-kolme lähedase sõbraga, on ka koertel erinevad sotsiaalsed vajadused. Mõni koer tutvub rõõmuga kasvõi kümne koeraga päevas ja saavutab nendega füüsilise kontakti, teine eelistabki tuttavate koertega kõrvuti jalutamist ja lesimist, ilma et keegi kedagi puudutaks. Kui sellele viimasele koerale liiga agaralt teiste koertega suhtlemist peale suruda, võime me üsna pea ise tingida koerapoolse negatiivse reaktsiooni teistele koertele.

Loomulikult mängib olulist rolli ka koera huvi inimese pakutavate motivaatorite vastu. Kui koera loomulik huvi mängu, toidu või inimkontakti vastu on madal ka ilma ärritita keskkonnas, on sellise koera areng üldiselt aeglasem, kui kõrge motivatsiooniga koertel. Samas ei võimalda selline koer muidugi omanikul nii kergesti taluvusläve piiril katsetada, kui kõrge motivatsiooniga koerad seda teha lasevad.

Inimese pühendumisvalmidus
Koera ärevusporbleemide lahendamine võib nõuda sõltuvalt probleemi sügavusest päris suures mahus pühendumist. Elu koos reaktiivse koeraga eeldab näiteks 100% kohalolu igal ajahetkel, mil koer viibib koduseinte vahelt väljaspool või näeb kasvõi aknast välja (või kuuleb väljas toimuvat). Kui sellise koera omanikul lõppevad jalutuskäigul maiused otsa, ta tähelepanu hajub hetkeks, või siis ta ei suuda anda endast rohkem kui 90%, siis on karm reaalsus, et sellel jalutuskäigul võib koer suure tõenäosusega ületada oma haukumiskünnise ja reageerida ärritile. Osad helitundlikkusega koerte omanikud magavad helide summutamiseks raadioga, öökapil igaks-juhuks valmis tops maiustega juhuks, kui keegi öösel rakette lasta otsustab. Akuutse üksindusahistusega koerte omanikud peavad leidma igapäevaselt koerale hoidjaid või vedama neid endaga kõikjale kaasa. Elu koos mureliku koeraga võib kohati inimese normaalset elutegevuse täielikult halvata.
​
Kuskil jookseb inimvõimete piir ja mitte sugugi kõik koera omanikud ei ole valmis andma endast nii palju oma koerale. Keegi ei ole seepärast halvem või parem inimene, meie kõigi elud on ju ometi nii erinevad. Paratamatus on aga see, et mida rohkem saab inimene pühenduda, seda kiirem on tõenäoliselt tema koera areng.  

Elu korrektuurid
Vahel anname me endast parima ja siis elu viskab meile teele ühe rihmastamata agressiivse koera, kes ründab meie taastuvat koera...ja kõik suur töö on mõne minutiga liiva jooksnud. Vahel ei ole isegi nii palju vaja. Piisab ootamatult nurga tagant liiga lähedalt välja ilmuvast kolisevate kottidega inimesest, liiga hoogsalt üle teekünnise sõitvast autost või vahel isegi prügikastist, mida ei ole varem mitte kunagi sellel tänavanurgal olnud. Selliste ootamatuste korral ei jää koeraomanikul eriti muud üle, kui eemaldada koer situatsioonist, lükata talle peotäis vinkusid nina alla ja loota parimat. Mõnikord meil veab ja jälge ei jää, teinekord aga võivad sellised situatsioonid pikendada teraapiatöö protsessi olulisel määral.

Treeningplaan ja oskused
Heal plaanil on alati välja mõeldud plaan B, plaan C jne juhuks, kui midagi läheb viltu ning ometi leiavad plaan B ja plaan C üliharva kasutust, sest kui plaan A on hoolikalt läbi mõeldud, on see koerale jõukohane ja ta saab selle plaani juures edukalt hakkama.

Ärevusprobleemide lahendamisel on levinuim viga koera võimete ülehindamine. Kui koer muutub mingis olukorras ärevaks, tekib inimestel vastupandamatu soov viia koer samasse olukorda ja loota teistsugust tulemit. Kui esimesel korral ehmatus ehk koera mällu veel ei salvestunud siis teise korraga on juba üsna kindel, et koer muutub ärriti suhtes tundlikumaks.

Lisaks valele raskusastme valikule on näiliselt lihtne vastutingimise protsess (sööda koera ärriti juuresolekul) tehniliselt üpris keeruline ja eksimismomente on palju. Rappa võib viia preemia vale ajastus, vale premeerimise viis, vale koera juhtimise viis, vale distantsi või keskkonna valik ja palju muud. Sestap ongi plaan kõige tähtsam osa treeningu juures. Lisaks treeningu enda planeerimisele, tuleks planeerida ka enda tehnilise vilumuse saavutamine väljaspool koeraga treenimise aega.

Ajastus
See võib paista küll vähetähtsa komponendina ja tõepoolest, kui meie koeral on probleem, tuleks sellega esimesel võimalusel tegelema asuda, aga Eesti kliimas on selge see, et soojal perioodil teraapiatööd alustavatel koertel on selge eelis sügistalvel alustajate ees. Sooja ilmaga on mõnusam teha statsionaarset tööd, mille vältel koer saab rahulikult ärritit vaadata, samas kui külmema ilmaga ei taha meist keegi paigal passida. Sooja ilmaga on ka lihased pehmemad ning valgetel, tuulevaiksetel ja langevate lehtede või lörtsivabadel suveõhtutel on nähtavus parem ning kahtlaseid hääli palju vähem. See loob palju soodsamad tingimused ühele ärritile korraga keskendumiseks ning rõõmsate emotsioonide tekkeks.

Lõppeesmärgid
Millal siis ikkagi on koera probleem seljatatud? Ühe kuulsa teletreeneri klippe vaadates võib inimestele kergesti jääda mulje, et probleemkäitumiste lahendamine võib võtta vaid mõne minuti või päeva, sest probleem saab lahendatud siis, kui koer meie jaoks häirival moel ärritile ei reageeri. Kui eesmärgiks seada lihtsalt võitle-või-põgene vaste puudumine, siis tõepoolest on paljud käitumisprobleemid kiiresti ohjatavad...kuid kas sellise eesmärgi korral saame me ikkagi rääkida ärevusprobleemi lahendamisest? Kas koera hirm muutub väiksemaks, kui me võtame talt õiguse hirmu väljendamiseks või väsitame ta füüsiliselt nii ära, et ta lihtsalt ei jaksa reageerida?

Oletame, et meie eesmärk on siiski koera emotsiooni, mitte ainult selle sümptomaatilise käitumise muutmine. Ka sel juhul on raske öelda, milline peaks välja nägema nii-öelda lõpp-produkt. Kas koer ei ole enam koerareaktiivne, kui ta enamasti ei hakka teist koera nähes haukuma? Kas meie eesmärk on, et ta suudaks ilma haukumata hakkama saada 20, 10 või näiteks 5 meetri kauguselt?  Lõppeesmärgiks võib ühtmoodi lugeda reaktsiooni puudumist ja teiste koerte läheduse talumist, kui ka koera võimet erinevates sotsiaalsetes olukordades iseseisvalt ja omaniku suunamiseta hästi toime tulla. Sarnaselt erinevad eesmärgid nt helitundlikkuse ja autosõiduhirmu puhul: eesmärk võib olla, et koer ei läheks päris paanikasse ja aktiivsesse vältimisse neis olukordades, aga eesmärgiks võib olla ka see, et koer hakkab rõõmuga ootama järgmist pauku või autosõitu. Mida suurejoonelisem eesmärk, seda kauem võtab selleni jõudmine aega ja seda suurem on risk, et päris lõppversioonini ei jõutagi välja.

Aga kui kaua siis?
Kokkuvõtteks võib öelda, et lihtsamate juhtude ja väiksemate eesmärkide korral on küll võimalik erinevaid ärevusprobleeme küllalt kiiresti lahendada, aga sõltuvalt kõigist muutujatest võib sellest kujuneda ka elukestev protsess. Mida suuremad eesmärgid seada ja mida keerulisema juhuga tegemist on, seda arendavam on see protsess tegelikult koera omanikule. Murekoera aitamine suurendab meie empaatiavõimet, kuulamisoskust, planeerimisoskust, õpetab meid märkama pisikesi helgeid hetki ja leppima elu paratamatustega...seega võib asendada meie algse küsimuse „Kui kaua võtab aega koera ärevusprobleemi lahendamine?“ küsimusega „Kui kaua võtab aega, et areneda inimesena nii mitmel eri tasandil täiuseni?“. Selle küsimuse muutmisega saab ühtäkki selgeks, et siin ei saagi kunagi olla mingit tärminit ega lõpp-eesmärki ja ammugi ei ole see küsimus ju tegelikult mingis mõttes oluline. Oluline on nautida protsessi ja vaadata, kuhu see sind viib...

Et siiski natuke aimu anda, toon siin all välja pisut näiteid puhtalt omast kogemusest mõnede levinumate probleemide osas :

Koerareaktiivsus:
Ma ei loeks päris koerareaktiivseks neid koeri, kellega me oleme saanud 1-3 kohtumisega haukumiskünnise ületamise ära kaotada. Sellised on olnud koerad, kellega tullakse vahetult pärast probleemi esmast avaldumist kohe konsultatsiooni ning viiakse igapäevaellu vajalikud korrektuurid sisse.

Koerareaktiivsetel või ärevatel koertel on läinud minimaalselt 10 nädalat, et saavutada tase, kus koer enamasti ei lähe teist koera paarikümne meetri kaugusel nähes närvi. Mõne teise koeraga on sama tulemuse saavutamiseks kulunud 20 nädalat, üksikutega rohkem. Stabiilsuse saavutamine erinevates olukordades ja keskkondades võtab aga palju rohkem aega, sest väljakujunenud probleemiga koerad üldistavad väga aeglaselt.

Inimreaktiivsus:
Võtab üldiselt poole kauem aega, kui koerareaktiivsus, sest kokkupuuteid ärritiga on raskem vältida ning trenne keerukam läbi viia.

Autosõidu tundlikkus:
Paljude koertega on vaja autosõidul esinevast ebamugavustundest üle saamiseks vaid mõnda positiivset kogemust lühikestel sõitudel. Kui koer aga keeldub autosse sisenemast ja muutub autos täiesti kontaktivõimetuks, võib saavutada taseme, kus pideva toetamisega saab koeraga läbida 30-40 km, umbes 3 nädala-3 kuuga.

Helitundlikkus:
Ennetamine on selle probleemi puhul kõige olulisem, sest kui profülaktiliselt koera algusest peale iga mürtsu ja paugu eest premeerida, on võimalik tingida mõne nädala või kuuga positiivne ootus ootamatute helidega olukorras. Kui aga lasta see võimalus mööda, võib probleemi lahendamine võtta kuid, aastaid ja jäädagi lõpuni lahendamata.

Üksindusahistus:
Esimeste üksioldud minutiteni jõudmine võtab siin tavaliselt kõige rohkem aega ja sealt edasi läheb asi juba kiiremini. Selleks, et üksindusahistusega koer koju jätta, kuni poes piima järel käia, võib kuluda 3-4 nädalat, aga ka 3 kuud või isegi aasta. Üksikutel juhtudel on tegemist elukestva protsessiga, kus ka hoolika harjutamisega on edusammud visad tulema.

Haldamiseks nimetatakse koerakoolituses seda tegevust, kus me välistame soovimatute käitumiste praktiseerimise keskkonna muutmise abil. Haldamisest rääkides küsivad inimesed tihti: Kas probleemide vältimine ei aita kaasa probleemi süvenemisele? Tänases postituses katsun selgitada miks see nii ei ole ja miks haldamine ikkagi nii tähtis asi on, et ma julgen seda nimetada isegi tähtsaimaks osaks käitumisteraapia protsessis. Alustamegi sellest, mis rolli mängib haldamine treeningplaani juures.

Koera käitumise muutmine koosneb üldjoontes kahest etapist:
1. Treening, ehk uue käitumise kinnistamine läbi praktika ja ohtra premeerimise,
2. Haldamine, ehk vana alternatiivse käitumise välistamine keskkonna muutmise abil.

Kui treeningu tähtsust mõistavad hästi enamus inimesi, kes koertega on kokku puutunud, siis haldamine jääb kahjuks tihtipeale tagaplaanile. Ometi sõltub treeningu edukus alati sellest, kui hoolikalt on käitumist treeningperioodi kestel hallatud. Miks nii?

Esimene põhjus, miks me kasutame haldamist muret tekitavate käitumiste juures, on ohutuse tagamine. Kui me tõkestame koera ligipääsu ärritile või ärritite ligipääsu koerale, ei saa muret tekitav käitumine avalduda. Inimreaktiivset koera inimestest isoleerides saame me välistada selle, et keegi inimene saab hammustada. Sama kehtib ressursse valvavalt koeralt ressurssidele juurdepääsu tõkestamisel või talle ressursside omamise ajal rahu tagamisel. Üksindusahistust põdevat koera üksi mitte jättes välistame me aga koera võimaluse ennast vigastada. Levinuim haldamisvahend koerte puhul on aga jalutusrihm. See külge ja voila!- välistatud on ära jooksmised, teiste loomade taga ajamised, naabriaeda jooksmised, auto alla jäämised ja muud võimalikud viisid surma saada või pahameelt külvata :).

Teine põhjus miks me haldamist kasutame, on käitumise praktiseerimise võimaluse vähendamine. Nagu me kõik teame, siis harjutamine teeb meistriks. See kehtib ka koera käitumise puhul- kui koer saab regulaarselt harjutada soovimatut käitumist, püsib see käitumine nö elus.

Meile kõigile on tuttav see tunne, kus me TEAME mismoodi me reageerima peame aga ometi me teeme automaatselt ikka vanaviisi. See probleem tekib sellest, et ajus liigub informatsioon kergemini edasi juba niiöelda sissetallatud neuroloogilisi radu pidi ja uute radade juurutamine võtab aega. Mida rohkem saab meie või meie koera organism praktiseerida neid sissetallatud radu, seda väiksem võimalus tekib uute alternatiivsete radade sissetöötamiseks. Ja nii juhtubki, et kui koeral on valida teist koera nähes eemaldumise ja haukumise vahel, siis haukumine tuleb tal nii automaatselt, et eemaldumisel ei tekigi mingit võimalust.  

Seega võib öelda, et kui me välistame haldamise abil soovimatu käitumise õppeperioodiks, ei saa koer seda neuroloogilist kanalit enam pideva kasutamise abil elus hoida ning aja jooksul muutub haldamisega välistatud käitumine seetõttu nõrgemaks või hääbub sootuks.

Kolmas põhjus on seotud premeerimisajalooga. Kõik loomad käituvad üldjoontes nii, nagu on varasemalt ära tasunud. Seega kui meie koera soovimatu käitumine on näiteks teiste koerte peale haukumine, siis ta on üsna veendunud, et just see käitumine aitab tal peletada teised koerad endast eemale ja vältida seeläbi nendega kokkupuudet. Kui me tahame seda probleemi lahendada, tuleb meil koera veenda, et teised koerad ei ole ohtlikud ning parim viis konflikti vältimiseks on hoopis ümber keeramine ja eemaldumine. 

​Selleks, et koer hakkaks eelistama seda teist varianti esimesele, on vaja aga tingida olukord, kus ta on konflikti vältimisel edukas just seda teist teed valides ja samal ajal tuleb välistada kõik olukorrad, kus ta teist koera nähes haukuma saaks hakata. Koer, kes kogeb kuuel päeval nädalas, et tema haukumine aitab hirmutavaid olendeid eemale peletada ning üks kord nädalas seda, et eemaldumine võimaldab konflikti vältida, saab 6 x rohkem kinnitust sellele, et vana käitumine töötab hästi ning seetõttu ei ole ta nii aldis eelistama uut käitumisviisi vanale. Premeerimisajalugu lihtsalt soosib vana käitumismustrit edasi.

​Neljas põhjus seisneb selles, et praktika käigus emotsionaalne käitumine üldiselt intensiivistub ja muutub üha tugevamaks, kuni võib kujuneda päris sundmõtteks välja. Seda tingivad verre paiskuvad stressihormoonid, mis ei lase organismil rahu seisundit taastada. Näiteks kui koeral on kombeks haukuda aiast möödujate peale, siis tema organismi paiskub vastavalt ehmatuse suurusele adrenaliin ja teised juurdekuuluvad hormoonid ning koera üldine erutuse tase tõuseb. Iga möödujaga paiskub vereringesse juurde uus ports hormoone, samas kui eelmise üleelamise jäägid ei ole veel jõudnud lahtuda. Seega esimese mööduja peale haugub koer lühemalt, teise peale pisut pikemalt ning kui koer on olnud juba terve päeva üksi aias ja saanud lakkamatult haukuda kümnete möödujate peale, siis õhtuks on meie koer juba paras närvipundar, keda on väga raske haukumise pealt ära meelitada ning kes hakkab haukuma iga väiksemagi krõpsu peale.

Kui selline asi vältab kuid, saame me lõpuks endale koera, kes aeda pääsedes jookseb otsemaid aia serva ootele ning kütab ennast ka möödujate puudumisel lõpuks nii üles, et hakkab haukuma. Möödujate korral on ta aga juba nii üle erutatud, et igasugune mõistuseraas on peast justkui pühitud ning koer võib minna sellisesse afektiseisundisse, et on ohtlik nii endale kui teistele. Kui me alustame alles siis käitumisteraapiaga, kestab see oluliselt pikemalt kui siis, kui me oleksime haldamisega välistanud käitumise kohe selle tekkimise järel.

Haldamise võlujõud

Kõige imelisem osa haldamise juures seisnebki tegelikult ranges haldamisplaanis, mida nimetatakse ingliskeelses kirjanduses ka kortisooli puhkuseks. Kortisool on aine, mis vallandub verre koos adrenaliiniga, kuid erinevalt adrenaliinist jääb see organismi püsima pisut pikemaks ajaks. Väikse ehmatuse korral võib see kesta mõne päeva, suurema šoki korral aga isegi üle nädala. Terve see aeg, mil kortisooli jäägid veres heljuvad, on koer ärevam, närvilisem ja ületab võitle-või-põgene künnise plahvatuslikult kiiremini. See tähendab, et ka hoolikalt läbimõeldud treeningul võib piisada vaid pisimast valearvestusest ja me ületame koera taluvusläve.

Seda teadmist arvesse võttes saame me aga oma treeningplaanile anda tohutu tõuke, kui me rakendame pisut pikemal perioodil radikaalsemat haldamispoliitikat. Kui me välistame näiteks 10 päeva jooksul oma koera jaoks täielikult igasugused erutavad ja ärritavad olukorrad ning hoiame teda peaaegu nagu vati sees, siis 10 päeva pärast trenni tehes võib meie koer meid oluliselt üllatada oma arengus ja üldises ärevustasemes. Vältida tuleks siis üheaegselt nii ärritiga kokkupuuteid ja stressirohkeid rutiinimuutuseid, kui ka adrenaliinirohkeid möllumänge. Nende asemel võiks pakkuda koerale rahulikumaid tegevusi nagu ninatöö, võimlemine ja enesekontrolli harjutused.

Toon ühe reaalse näite Ronni varal sellest, kui suur vahe on trennidel enne ja pärast kortisooli puhkust:

ENNE:
Detsembris juhtus meil järjest mitu väga paha äpardust, kus lahtised koerad pääsesid Ronnile liiga lähedale ja ta ehmatas. Lisaks oli tema stressitase püsivalt üleval katusel liikuva lume tõttu (see hääl hirmutab teda) ning ta oli mul mingi osa päevast üksinda aias, kus ta sai haukuda möödujate peale. See tähendas, et kuigi ma haldasin hoolikalt tema kokkupuuteid teiste koertega, oli ööpäevas piisavalt aega, et ta siiski saaks kogeda väiksemat sorti reaktsioone ning see hoidis kortisooli taseme tema veres püsivalt üleval. Kui ma sellise Ronniga tegin koerareaktiivsuse trenne, siis märkasin ma juba jalutama minnes, et tema võime rihma lõdvana hoida oli pärsitud. Samuti tema kuulmisvõime ja huvi maiuste vastu. Teist koera silmates võis ta esimese hooga kiunatada või isegi haugatada. Igal juhul kiirenes tema pulss ja hingamine märkimisväärselt. Veendunud teise koera kauguses ja ohutuses, rahunes ta üsna kiiresti maha ja me saime üldiselt vahemaad vähendada umbes 10 meetrini ilma, et ta oleks teise koera suhtes ebamugavustunnet väljendanud.

PÄRAST:
Jaanuaris tegin ma Ronnile 10 päevase kortisooli puhkuse, mille vältel oli ta praktiliselt minu külge liimitud. Ta ei olnud sel perioodil üldse üksi aias, magas meie juures, käis minuga tööl kaasas ja jalutamas käisime ainult kohtades, kus ma olin 100% veendunud et ta ei tunne isegi teise koera lõhnu. Nädala lõpus läksime me taas oma reaktiivsustrenni tegema. Juba jalutama minnes tundsin ma, et mul on palju rohkem koera kui tavaliselt- Ronni hoidis rihma lõdvana, sõi hea isuga ja oli igatepidi väga heas tujus. Teist koera silmates Ronni vaatas teda momendiks ja kalpsas siis kutsikalikult pehmete lihastega minu juurde preemiat otsima. Saime vahemaa vähendada lõpuks selliseks, et jalutasime koeri kõrvuti ja lasime neil teineteist nuuskida. Kogu selle aja oli Ronni väga kontaktialdis ja muretu.

Sama asja oleme saanud katsetada ka mõne murelike koerte grupi õpilasega ja selle efekt on alati olnud uskumatu. Sisuliselt ühe trenniga oleme saanud vähendada vahemaid või tõsta raskusastet rohkem, kui muidu mitme nädalase tööga. Puhas maagia, kui küsite minu arvamust! :)

Ja seepärast ma ütlengi, et haldamine on kõige imelisem vahend murekäitumiste lahendamisel. Jah, ma tean, et seda on kohati raske korraldada, kui mitte öelda võimatu...aga sellise efekti nimel tasub ikkagi proovida. Ka poolikult tehtud haldamine on parem kui mitte midagi ja kui teil on võimalik oma koera niimoodi rangemalt hallata kasvõi 10 päeva üks kord paari kuu tagant, siis ma siiralt soovitan seda ikkagi proovida. Uskuge mind, see üllatus on väga magus!

Kui te olete aga lõputust haldamisest väsinud, on veel viimane võimalus liituda sellesuvise Murelike koerte treening-grupiga ning lisada haldamisele teraapiatöö:
http://koertekoolkratt.ee/index.php/kursused/kursus-murelikud-koerad/

Kui me töötame millegi kallal oma koertega, on meil aeg-ajalt vaja testida, kus me oleme. Sportkoertel on selleks võistlused ja eksamid, murekoertel aga peidavad erinevad testid ennast tegelikult igapäevaelu ootamatustes. Minnes oma reaktiivse koeraga jalutama, tuleb nurga tagant ootamatult vastu võõras koer- see on üks neid teste, millega kahjuks reaktiivse koera omanikud igapäevaselt silmitsi seisma peavad sõltumata sellest, kas koer on selliseks raskusastmeks üldse valmis. Samas jõuame me kõik pika harjutamise abil lõpuks punkti, kus koer sooritab jalutuskäigul ette tulevad testid neljadele-viitele ja on aeg vaadata, kuidas tal läheks eksamil. Minu edasijõudnud õpilased ja Ronni on jõudnud sellesse punkti ja seetõttu otsustasime osaleda neist mõnedega Kõrvemaal toimunud matkaseerial, kus inimesed matkasid koos koertega.

Sarja esimestel matkadel osalesid Mari Kieferiga ja Kaja Mustiga. Mõlemad koerad olid märgistatud kollaste lintidega, mis on signaaliks teistele, et antud koerad vajavad pisut rohkem isiklikku ruumi. Mõlemal koeral läks väga hästi ja nad suutsid koeramassi keskel jätta kergesti mulje, kui tavalistest koertest. Kummagil juhtus siiski üksikuid haugatusi olukordades, kus võõras koer juhtus tulema liiga ülemeelikus olekus liiga lähedale. Töö reaktiivse koera rehabiliteerimise suunal on pikk ja keeruline protsess, kus vahel koer ikka satub olukordadesse, millega ta varem kokku puutunud ei ole ning sellistes olukordades on oht, et koer ikkagi ehmatab. Mida rohem koer sellistes olukordades positiivseid assotsiatsioone luua saab, seda harvemaks sellised hetked jäävad.

Seeria kolmandal matkal otsustasin ma võtta kaasa ka oma reaktiivse koera Ronni, et vaadata kuhu meie oma treeningutega jõudnud oleme. Ronni oli varjupaigast meile tulles reaktiivne väga paljude asjade suhtes- mootorsõidukid, koerad, hobused, muud loomad, erinevad masinad jne. Põhjuseks oli kombinatsioon koleerilisest närvisüsteemist (ehmub/ärritub/erutub väga kergesti), kogenematusest ja halbadest kogemustest (varjupaigast koju tulles tuli Ronni karvadest kuu aega hammustustest jäänud korpasid ning tema kõrvades on täkked, milletaolised tekivad koertevahelises kakluses).

Koerareaktiivsuse tase oli meil alustades selline, kus koer läks ähmi täis ainuüksi teiste koerte lõhnadest ning kaotas täielikult pea, kui nägi silmapiiril üksikut koera (hüsteeriline haukumine, rabelemine ja ülekande agressioon olid tavapärased nähtused). Kuna Ronnil oli lisaks ka palju muid pakilisemaid probleeme, lükkus koerareaktiivsusega tegelemine meil mõned aastad edasi. Enne oli vaja lahendada ressursivalvamise probleem, erinevad kogenematusest tingitud hirmud igapäevaste asjade ees, üksindusahistus, hirm autosõidu ees, reaktiivsus kodumasinate ees jne. Umbes aasta eest sain ma lõpuks mahti tõsisemalt koerareaktiivsusega tegelema hakkamiseks. Eilne matk oli meie esimene suurem eksam, kus ma sain näha, kuidas Ronni tuleb toime olukorras, milletaolist ta varem veel kogenud ei ole. Võtangi meie seikluse järgnevalt kokku.

Siin on üks videomeenutus sellest, kuidas Ronni tavatses reageerida teiste koerte nägemise peale:

Õhtu enne matka oli Ronni millegipärast närviline. Põhjust oli tagantjärgi raske välja selgitada, kuna ta oli üksi kodus olnud, kuid selge on see, et igasugune närvilisem olek on enne igasuguseid mentaalseid trenne halb märk. Kui koer erutub, ärritub või ehmatab, paiskub tema organismi adrenaliiniga koos selline aine nagu kortisool, mis jääb mõneks ajaks organismi püsima. See muudab organismi ärritite suhtes valvsamaks ja parandab reaktsioonikiirust ohuallikale. Reaktiivse koeraga tähendab see, et koer on tavapärasest altim plahvatuslikult haukuma. Kortisooli püsimine veres võib sõltuvalt reaktsiooni tugevusest kesta tunde või ka päevi, vahel lausa üle nädala.

Eeltoodust tulenevalt olin ma hommikul eriti hoolas ja hoidsin Ronnit pigem toas või esikus, kus ta ärriteid ei näeks. Kella 7 paiku otsustasin lasta ta korraks õue pissile ja hoidsin tal seni silma peal...paraku aga oli halb õnn meiega ja Ronni märkas enne mind aiast mööduvat pere koos kutsikaga. Seega jõudis Ronni hakata haukuma enne, kui ma sain ta ümber suunatud ja maha rahustatud. See oli halb, sest adrenaliini ja kortisooli kogus veres kasvas.  

Kahjuks sellega asi ei piirdunud. Olime matkal osaleva ja lähedal elava sõbraga kokku leppinud, et jalutame koeri enne sõitma asumist selliselt, et nad saaksid eelnevalt neutraalsel pinnal üksteist tervitada. See on oluline eeldus selleks, et Ronni suudaks taluda võõrast koera meie autos. Asusimegi teele, kui äkitselt märkasin otse meie ees suurt hulkuvat koera! Kiiresti liikusime tagasi aeda, kuid paraku jõudis Ronni siiski koera näha ja sellele järgnes juba eelmisest palju tugevam reaktsioon. Läks kümmekond minutit, enne kui Ronni rahunes ning ühtlasi teadsin ma sellest, et matk saab olema meie jaoks hea võimalus näha, kuidas Ronni toime tuleb nö halval päeval. Kortisooli täis pumbatud reaktiivne koer on nagu viitsütikuga pomm ja koer võib „plahvatada“ ka olukordades, kus ta muidu juba hästi toime tuleb. Seega meie plaan matkaks oli ennekõige: Tasa ja targu.

Kohale jõudes kukkus mu süda veidi küll saapasäärde. Parklat vaadates sain ma aru, et see ei ole Ronnile mitte eksami olukord, vaid ellujäämiskursus: koerad olid seekord platsil üsna laiali ja iga nurga peal, aga lisaks oli ala paksult täis erinevaid inimesi ja...hobuseid! Paralleelselt meie matkaga toimus mingi hobuseüritus ja hobuste suhtes on küll Ronni reaktiivsus vähenenud, aga nii palju hobuseid korraga nii lähedalt, ei ole ta saanud seni veel näha.

Mis seal ikka, kuna tagasiteed enam ei olnud, laadisin taskud erinevaid maiuseid täis ja võtsin koera välja. Aklimatiseerimine oli vaevaline, sest iga kord, kui hakkasime juba end sisse elama, tekkis meie lähedusse mõni koer või hobune ja me pidime oma asukohta vahetama (seal saime kätte ka esimese haugatuse). Lõpuks läksingi parklast kaugemale disc-golfi raja servale ja seal õnnestus aklimm pisut paremini. Küll aga tegid asja raskemas kaas-matkalised, kes ilmselt teadmatusest järgnesid meile ja kellel kõigil ma pidin seega korraga silma peal hoidma. Meelde tuli tetrise mäng, kus klotsid kukuvad järjest kiiremini alla ja järjest raskem on leida seda head kohta, kuhu järgmine klots paigutada :D. 

​Matka algust tähistas meie jaoks see, kui künka varjus olnud matkalised ükshaaval tee peale tulema hakkasid (umbes 30 m kaugusel kohast, kus meie ootasime). Üks koer, teine koer, kolmas...lõpuks oli meie ees ca 20 võõrast koera ja Ronni vaatas suurte silmadega seda imet pealt, samal ajal kotlette nosides. Ma arvan, et see oli tal esimene kord korraga nii palju koeri nii lähedalt näha. Mõne hetke pärast vajus kamp aga laiali ja suurem mass liikus selles suunas, kuhu kulges pikem matkarada.

Meie läksime Ronniga lühema raja peale, sest kõike eelnevat arvestades tahtsin ma rajal rahulikus tempos kulgeda ja koerale võimalikult palju toeks olla. Lühemale rajale tuligi peale meie vaid kaks ühe pere koera- njuufa ja tiibetlane. Esimesed paarsada meetrit oli Ronni nende suhtes pisut ärev ja valvas, kuid üsna ruttu võttis ta nad omaks ja jalutuskäik loenguplatsile kujunes äärmiselt mõnusaks ja stressivabaks. Kui reaktiivsetel koertel tekib otsekontaktide harjutamise juures tavaliselt etapp, kus neid hakkab väga kiskuma teisi koeri nuusutama selleks, et saaks rahuneda ja koos kulgeda, siis sellel matkal nägin ma esmakordselt, et Ronnil on see etapp mööda läinud. Piisas vaid õhust lõhnade püüdmisest ja edasi sai juba rahulikult külg-külje kõrval kulgeda. Väga meeldis mulle ka see, kui vähe vajas Ronni ebamugavatest pilgukontakti olukordadest väljatulemisel minu abi. Enamus kordadel keeraski ta ise pea ära ja läks teeserva nuuskima. Samades olukordades oleks ta vanasti iseseisvalt otsustanud hakata haukuma.

Loenguplatsile jõudes valisime me Ronniga targu pisut ebamugavama koha künka peal lektori selja taga, sest sinna vaevalt, et keegi teine tulla tahtis. Kuna küngas oli langusega lõkkeplatsist eemale, siis loengu ajal me teisi eriti ei näinud, kuid ma usun et nii vast oligi parem. Tund aega paigal istumist on igale koerale raske, aga reaktiivsele koerale veel eriti- iga krabin või haugatus võib ju tähendada ohtu! Sellest hoolimata suutis Ronni enamus loengu ajast minu vastas lesida ja lasta end sügada ning alles 10 minutit enne lõppu tuli väike tüdimusvirin sisse.

Kui loeng lõppes, tahtsime me taas kõige viimaste hulgas liikuma hakata, kuid enne tuli meil üle elada suurim katsumus kogu matka juures. Nimelt liikus kogu rongkäik edasi alla sellest samast künkast, millele meie end parkinud olime ja Ronni sai vaadata, kuidas kõik need koerad riburadapidi temast 10 m kauguselt möödusid. Esimeste koerte ajal oli ta nii tubli, et ma kaotasin lõpu poole valvsuse ja jäin kellegagi lobisema. Seetõttu tulid viimaste möödujate ajal ka paar haugatust siiski ära.

Enne liikuma hakkamist nuusutasime me hoolega üle loenguplatsi ja saime niimoodi tagantjärgi tuttavaks loengul viibinutega. Tagasiteel jalutasime me taas koos juba tuttavate koertega. Retk tagasi algusesse kulges veel muretumalt, kui minnes ning suuremaid vahejuhtumeid ei olnud. Ainus keerulisem moment oli, kui njuufatüdruk Serafinaga kõrvuti jalutades, hakkas Ronni järjest rohkem Serafina poole kalduma (hiljem sain aru, et Ronni tahtis lihtsalt Serafinast teisele poole jäävat tee äärt nuuskida). See tipnes sellega, et lõpuks liibus Ronni vastu njuufa külge, avastas et see on tema jaoks liiga intensiivne kontakt ja näitas hetkeks hambaid. Samas sai siis Ronni kiiresti ära kutsutud ja olukord lahenes vaid väikese ehmatusega (Ronni tänab väga oma tasakaalukaid ja rahulikke jalutuskaaslaseid, kes temaga nii kannatlikud olid!).
​
Matk lõppes mõnusa vees sulistamisega ning koju jõudes oli mul mõnus väsinud koer. Hea näide sellest, et alati ei ole vaja koeraga jalutada kümneid kilomeetreid, et nad ära väsiks- vaimne pingutus väsitab vahel palju rohkemgi, kui füüsiline :). Kokkuvõtteks võib öelda, et sain oma koera koolitustaseme kohta palju teada ning positiivseid üllatusmomente oli piisavalt. Kui selline oli meie nö halb päev (kortisooli tase veres oli kõrge), siis ootan huviga milliseks võiks kujuneda sarnane üritus veel meie heal päeval. Igal juhul tubli Ronni, istu- viis! :)