Pühapäeval käisime Meera ja Susannega kuskil Kõrvemaa metsades Baltospordi sügistreeningul, kus oli kohal veel palju meie sõpru. Kokku osales üritusel mitukümmend inimest ja koeri oli nii lootusetult palju, et ma ei julge neid kokku lugedagi- juba Ülle ja Helle koerad annaksid ju 20 koera numbri lõdvalt kokku aga muid osalejaid oli ka väga palju :).
Kõigepealt räägiti pikalt kõike, mida algaja võiks teada kelgukoeramisest. Räägiti varustusest, jootmisest, koera kaalust, treenimisest ja sellest kuidas saada madalama motiga koerast rohkem veolusti kätte. Olen küll ise ka lugenud ja kuulnud paljusid nüannse aga sellegipoolest sain uut ja huvitavat teada :).
Loengu järel pandi kirja stardijärjekord lühemale distantsile (u 1,5 km), pikemat (u. 3,5 km) pidi veidi ootama. Vahepeal läks ilm palavamaks ja kui pikem rada oli üles pandud hakkasin muretsema, et ehk ei ole siiski hea mõte pikka maad selle soojaga ette võtta. Rajal sõitsime koerte nõudmisel Stina ja Woddyga suhteliselt koos- Meera millegipärast ei olnud nõus heast sõbrast mööda minema ja Woddy oma talvepalituga hoidis nii head tempot, et ega see kerge ei oleks olnudki :D. Üldse oli sel korral Meera enda kohta kuidagi aeglane ja vähemotiveeritud... Ma ei teagi kas segasid teda seenelised (keda oli hoolimata seente olematusest metsaalune tõesti paksult täis), palavus või olid eelmise nädala trennid liiga väsitavad. Eks kolmapäevases trennis Riisiperes näeb, mis seis on.
Kuna ilm oli tõesti palavaks kiskunud arutasime veel, et peaks tegema siiski lühema raja. Aga lühemale rajale ära keeramise kohas keegi meist ei kuulanud Woddyt, kes suunda ette näitas ja blondiinid sõitsid ikka 3,5 km maha, ise veel mõtiskledes, et järsku see on see 1,5 km rada :D.
Pärast seda kui kõik olid raja läbinud, jäid osad meist veel vorstikesi grillima ja kelgukoerajuttu puhuma. See osa oli ka väga tore, kahju et rohkem rahvast sinna ei jäänud...
Mulle väga meeldis, et Meera oli inimestega suheldes terve päeva nagu väike rõõmurull- igaühe sülle oli vaja pugeda ja kõigile tuli saba liputada. Mitte miski ei viidanud sellele, et ta kunagi oleks kartnud võõraid inimesi. Mul on nii hea meel :). Puu küljes rihmas olla ja oodata oskab ta mul ka väga hästi- ei vingu, ei rabele, ei näri ...tudub lihtsalt nagu teeks ta seda iga päev.
Kokkuvõtvalt võiks tõdeda, et selliseid ühistreeninguid toimub ilmselgelt liiga vähe. Peaks eesmärgiks seadma kasvõi paari sõbra ringis aeg-ajalt metsas kohtumist ja rallimist. Jalutama on kõik alati käpad, aga miks ei võiks enne siis väikse tiiru rattaga soojenduseks teha? :P 

Esmaspäev, teisipäev ei viitsinud-tahtnud Meera suureks pettumuseks suurt midagi teha. Kolmapäeva hommikul õnnestus tal pressida välja üks sk trenn. Kolmapäeva õhtul ja neljapäeva õhtul käisime Riisipere taga metsas rattavedu tegemas ja mõlemal korral tegime tagasiteel võõras-koht-on-fun trenni.
Kolmapäeval sõitsime 3 km rada õiget pidi ja panime endast kõik välja, arvan et tuli päris hea aeg aga kahjuks unustasin vaadata. Eile oli meil mõlemal kolmapäevast piimhape veel lihastes ja läbisime raja tagurpidi 12 minutiga. Uksumatu, et rada tagurpidi tundub nii lühike, ainult sellepärast et tõuse on vähem kui languseid. Nii kahju, et me kihutada ei jaksanud- peab puhanud peast proovima uuesti.
Põhapäeval on Baltospordi sügistreening- ootame seda suure põnevusega ja loodame seal palju õppida :).

Hakkasime sõitma umbes kell 8:00 hommikul ning jõudsime Võrru kella 11:20 paiku. Meera oli terve tee rahulik ja ablas. Panin püsti puuri, lasin koeral veidi jalgu sirutada ning tegime väikesed soojendusharjutused. Kõik oli super:
http://www.youtube.com/watch?v=JG5F4ONIwGM

Käisime tegime läbi kiibikontrolli ja jooksuka kontrolli. Meera liputas ühel neist lausa saba.
SK1 klass lõpetas pool tundi varem ning mult küsiti, kas olen valmis sellevõrra varem alustama. Ma olin ennast eelmise klassi lõpu järgi automaatselt valmis sättinud ja olin seega  nõus. Tegin koeraga soojendusharjutusi ringi ääres 0-koeri oodates. Pidi minema  vaid hetk, aga videolt on näha, et kulus lausa 3 minutit – Meerale ei ole väga hea nii pikalt ringi ääres taielda. Ringi minnes langes ringiäärne hea kontakt koheselt suht nulli. Meerat häirisid teised koerad ja võõras pind jalge all. Veel rohkem arvan ma, et häiris teda minu ebakindlus. Video ringi minemise ootamisest:
http://www.youtube.com/watch?v=-NdRTGKReN8

Ligipääsetavuse eest sai Meera maksimum 10 punkti, püsilamamise eest 9,5. Lamamisel oli probleemiks ülim
stressamine, mis arvatavasti osalt oli tingitud sellest, et minu antud käsklus „püsi“ oli vaikne võrreldes 0-koerte „lama-ga“. Meera pani pea maha nagu õpetatud, aga hakkas siis justkui ise kahtlema ja tõstis selle taas üles (talle on mõlemad käsud tuttavad aga olemuselt veidi erinevad). Platsilt lahkudes ta taas nuuskis maksimaalselt ning tegi pissi – mõlemad on tema stressikäitumised.
Premeerisin teda kiirelt puuri juures ja naasime ringi. Järgnevalt tuli kõrvalkõnd, kuid koera meeleolu oli endine. Minu enda jaoks oli kõrvalkõnd samuti väga raske, sest see algas enne, kui me jõudsime algasendis korraks hinge tõmmata ning pöörded tulid minu jaoks kuidagi järsku. Eriliselt ebamugav oli moment, kus pidin liikuma otse edasi aga nägin, et kohe-kohe lõpeb plats otsa ja viimasel hetkel pidin tegema järsu pöörde (eelistan võtta sekundi-kaks mõtlemiseks ja pöördele keskendumiseks). Edasi liikusime me juba samasse kohta, kus Meera varasemalt eriliselt nuuskis ja pabistas ning kaotasin ta momendiks. Seejärel tuli sirgel
joosta ja hakates jooksma, vaatasin oma koera ning pähe lõi mõte, et mida ma ometi teen – mina ei tunne ennast hästi, koer ei tunne ennast hästi ja miski ei näe välja nagu treeningutel. Peatusin ning teatasin kohtunikule, et soovin katkestada.
Edasine oli minu jaoks täiesti arusaamatu- mind informeeriti, et katkestada ei saa kohtunikuga  konsulteerimata, kuid et kohtunikuga saab konsulteerida alles siis, kui võte on lõppenud. Niigi lööduna eelnevast ebaõnnestumisest, kõndisin ma käsu alt vaba koeraga mustri lõpuni (mida ei oleks vaja olnud ei mulle, ega mu koerale ammugi mitte). Seejärel sain ma kohtunikult teada, et võistlust katkestada ei saa.  Küsisin, et mis siis saab - kas on disklahv või peame jätkama? Vastuseks sain teada, et tegu on disklahviga, kuna koer võib rihmata harjutuste ajal kontrolli alt väljuda (Ometi eeskirjadest ei leidnud ma sellist diskvalifitseerimise alust?). Seejärel küsiti, et kas soovin siiski harjutused läbi teha. Loobusin sellest võimalusest, tänasin ja läksin premeerisin oma segaduses koerakest puuri juures.
Hiljem videoid vaadates oli täiendava ebameeldiva üllatusena taustale jäänud korraldajate telgis istuva isiku arutelu teemal, kas mu koer näeb välja nagu siberi husky või on mul lihtsalt metsikult hea fantaasia. Inimene sealjuures ei veendunud, kas tema vestluspartner on üldse see inimene, kelleks tema teda pidas või kas äkki
filmiva inimese kaamera ei või ka helisid salvestada. 
Ma ise olen enda koera omaduste suhtes üsna teadlik ja paksu nahaga. Soovitan lihtsalt kriitikutel lugeda korraks uuesti mõttega läbi siberi husky standard, mõelda tema funktsioonile ning küsida täiesti siiralt iseendalt, kas kriitikal on ikka alust. Küll aga häirib mind kuuldu väga, sest kui minu asemel oleks tegemist olnud esmakordse võistlejaga, kellel see on esimene koer (alg klassis on see väga reaalne)...siis kas sellist kommentaariumit kuuldes tuleks see inimene veel võistlema tagasi? Kahjuks on täpselt sama ebameeldivaid
repliike salvestunud mitme mu sõbra videotele ja mõnele neist on lausa otse näkku öeldud: „Su koer on ..... (kole, aeglane, mõttetu)“. Sõbralikumad inimesed küsivad aga enda meelest mega heasoovilikult: „Noo, millal sinule siis border või mali tuleb?“ Wtf – miks ma peaksin vahetama välja tõu, mida ma armastan, tõu
vastu mis on hetkel popp?
Minu küsimus siinkohal on – kui paljudele on endiselt veel müstika, miks sk-s uusi võistlejaid järjest vähemaks jääb või miks moodustavad seal nn alternatiivtõud üha väiksema protsendi? Mina tulin aasta tagasi täieliku algajana sk võistlustele ülima entusiasmiga selle ala suhtes. Täna ma aga kaalun väga tõsiselt, kas ma tahan
edasi võistelda. Mitte sellepärast, et ma tunneks et ma ei oska üldse koera koolitada või et mulle see ala ei meeldiks. Ma armastan sk-d ja ma armastan väljakutseid- mulle valmistab pigem pettumuse, kui mul parasjagu ei ole mingit suuremat probleemi vaja pulkadeks lahti võtta. Antud alal võistlemise entusiasm
on mul aga üle läinud, sest võistlusest võistlusesse ma kogen kas ise või läbi kaasvõistlejate sarnaseid olukordi, kus jääb mulje, et vale tõugu koeraga sa lihtsalt ei ole neile võistlustele oodatud.
Vabandan siinkohal asjasse üldse mittepuutuva inimese ees, keda videos korduvalt mainitakse, kuid panen video siiski koos heliga üles, sest minu enda jaoks on video koos heliga kasulik õppematerjal, et tuvastada tagantjärgi segajaid, mille tõttu mu koera sooritus koost lagunes. Siin on meie võistluse video:
http://www.youtube.com/watch?v=YEOJA9xiooI

Seekord siis sedasi. Eks näis kas kohtume veel sk platsil või võtame mõõtu mõnel teisel alal, kus õhkkond on veidi tolerantsem :).

Olen pikalt edasi lükanud Riisipere metsa rattavedu tegema minekut, sest puur ja ratas ei mahu korraga autosse ära. Eile õhtul katsetasin seda taas ja veendudes uuesti, et mõlemad ei mahu ära, ma vihastasin ja viskasin puuri tuppa :D. Ja otsustasin, et proovin kas Meera saab hakkama ees lahtisena sõites. Uskumatu, aga probleemi polnud. Tüdruk oli lausa nii ülbe, et varastas ise autosõidul jagamiseks mõeldud maiuseid niimoodi, et pool teed ei olnud mul talle enam midagi anda :p.
Kui jõudsime metsaraja algusesse, arvasin et seekord ei tule vedamisest siiski midagi välja, sest parklas siblisid ringi õnnelikud vabapidamise kanad (wtf??). Otsustasin siiski proovida ja vinnasin kõigepealt ratta paarikümne meetri kaugusele rajale välja. Seejärel meelitasin sinna erutusest väriseva Meera. Kõndisime niimoodi tagurpidi veel paarkümmend meetrit aga üks hetk sai neiu aru, mis suunas me siiski liigume ja pani pedaali põhja.
Meie metsarada on selles suhtes omapärane, et see koosnebki valdavalt tõusudest ja langustest. Valida saab 3 km ja 1,5 km vahel aga plaanin tulevikus hakata neid ka kokku 8-teks mixima, et saada pikemat distantsi. Joostes mõtlesin ma alati unistades, et ohh kui tore oleks rattaga neid mägesid läbida. Aga tuli välja, et see teeb umbes sama välja- rattaga 3 km läbides oli tempo suurem ja mäkketõusudel tahtsin koera igati toetada...ja lõpuks autoni jõudes olin ise küll täitsa kutu.
Meera jooksis enamus ajast galoppi, vahepeal kiirele traavile üle minnes. Ainult mõnel pikal tõusul lasi ta küll liini lõdvaks ja tänasin õnne, et ta rääkida ei oska. Tema mürgisest pilgust järeldades arvan, et sealt oleks tulnud midagi stiilis "noh paks kas sa väntad ka või niisama mängid pommi seal taga??" :D. Viimase laugema poole km pikkuse sirge jooksis taas ilusat galoppi ja auto juurde jõudes vaatas ta mulle oma naaskli-näoga otsa justkui pilgates ja küsides, et millal me siis nüüd ka midagi tegema hakkame. Nii tore on näha, et tõuomane tegevus koerale meeldib ja ta seda tehes ära ei väsi...paneb isegi mõtlema naljakaid mõtteid, et mis saaks siis kui jätaks selle sk tagaplaanile ja keskendukski rohkem veole? :p
Pildid tegin koduhoovis tagantjärgi, sest olen nii vaimustuses Ülle õmmeldud ilusatest poolrakmetest (Sookriimude e-pood), koerale mugavad ja endal ka silm puhkab peal :).

Sel nädalavahetusel toimus Luigel koerte näitus, kus saime üle pika aja kokku terve seltskonna toredate sõpradega (kes muidu keegi erilised näituseinimesed ei ole). Lisaks oli näitusele tulnud Meera kasvataja koos oma perega. Saime palju rääkida koertest, trennidest ja tulevatest üritustest. Aitäh sõbrad, et tulite- tõeliselt tore oli teid kõiki näha :).
Näitusele võtsin kaasa Meera, kellega tegime hästi vähekene sk trenni ja enamus aja harjutasime lihtsalt selles melus rahulikult olemist. Inimeste suhtes üllatas Meera mind suure avatusega, koerte suhtes aga oli ta seekord veidi pirtsakas.
Õhtul sai sotsialiseerida ka Ronnit- nimelt sai teda kokku lasta Marja noore ja tõsiselt sõbraliku-kannatliku-armsa njuufa Minttuga. Alguses Ronni pelgas teda aga üsna pea kutsus teda mängule. Ma ei olegi teda veel nii kiireid liigutusi tegemas näinud :D. Kui Minttu ka rihmast lahti oli ja Ronnile järgnes siis Ronni taas pelgas teda veidi...aga siin tuli talle appi Meera. Nimelt iga kord kui Ronni ilmutas mingitki hirmu oma kehakeelega, pressis Meera ennast Ronni ja Minttu vahele ja rääkis Minttule huskyde keelse jorinaga, et ei tohi tema sõpra kiusata :). Lõpuks siiski Ronni väsis ära ja muutus Minttu suhtes veidi pahuraks, seetõttu ühine mäng pikalt ei kestnud. Aga mulle meeldis näha, et hoolimata valjust haukumisest, on Ronni koertega suheldes väga osav kasutama ja lugema kehakeelt ning tahab eelkõige tutvust sobitada, mitte silmad kinni rünnata :). Siit edasi on tal vaja lihtsalt kogemusi juurde saada.
Pühapäeval käisin uuesti seenel ja sain tagasihoidliku saagi võrreldes enamuse oma tuttavatega. Aga siiski peab siia lisama ju kohustusliku seenepildi, sest tegu on minu enda isikliku suurima seenesaagiga:

Eelmisel nädalavahetusel käisime maal ja avastasime pööningult sellise  arhitektuurilise meistriteose:
Kes ütles, et herilased on laisemad kui mesilased?

Eile otsustasin minna Ronniga metsa jalutama -  suvest saati ei ole madude pärast sinna julgenud minna, aga nüüd arvasin, et peaks ikka vaatama. Äkki on seal samas kohas suured sirmikud kasvanud, kus eelmine aasta? 
Väga hea otsus!  Sirmikuid ei leidnud, küll aga sain mõnusa kapuutsitäie kuuseriisikaid (ega ju seeni otsima minnes ei ole mõtet nuga ja kotti kaasa võtta, tore on ikka metsas nuputada, kuhu need seened panna :D).
Ronni sai harjutada puu küljes ootamist. Kui esimesel korral ta veidi veel inises, siis ülejäänud kordadel lasi ta kuuldavale mulle juba nii tuttava ohke ning viskas lihtsalt pikali :).

Trennidest niipalju, et olen püüdnud Meeraga rohkem vedu teha ja hommikuti sk trenne viia läbi maksimaalselt energilises võtmes. Samal ajal olen püüdnud teha trenni ka Ronniga. Jube keeruline on, sest pean olema justkui kaks vastandlikku händlerit. Meeraga tuleb trenni tehes olla mega lõbusas ja mängulises meeleolus, et preili tõsine harjutuste ajal natukenegi vähem analüüsiks ja üle mõtleks. Ronniga vastupidi oleks ideaalne, kui oleksin trenni  tehes poolkoomas, sest tema jaoks võib ainuüksi lahke naeratus olla „omgomgomg – me teeme midagi!!!“ ning selle tagajärjel ühendus ajuga katkeb. Tavaliselt kujunebki nii, et kui ühe koeraga on super õnnestunud trenn, siis teisega läheb kogu üritus vett vedama, sest ma ise ei suuda nii kiiresti ümber lülituda :). Võib-olla ma ei tohiks neid kahte järjest treenida? Aga võib-olla enda treenimise mõttes just peaks?