Paar tundi pärast oppi olime veel nii õnnetud aga õnneks see möödus ruttu :) Meeral oli üle-eelmisel neljapäeval plaanipärane steriliseerimise opp. Operatsioon kulges komplikatsioonideta, narkoosist tuli koer super kiiresti välja ja haava vastu eriti huvi ei tundnud (esimene selline koer mul!!!). Täna käisime juba niite eemaldamas ja koer on nagu naks. Kirjutangi siis natuke miks selline otsus tehtud sai.
Meera sai tegelikult väga hoolikalt valitud- sobivat sugupuud ja kutsikat otsisin ma vaikselt juba aastaid. Mõte oli, et ehk saab temast minu esimene aretuskoer. Aga tegemist on looduse, mitte matemaatikaga ja alati ei ole 2+2=4 :). Nii läkski Meeraga ja sain endale super õppekoera aga seekord mitte aretuskoera ja võib-olla isegi mitte võistlusteks sobivat koera. Aga samas tõesti kulla väärtusega koera, nii et vahet ei ole :).
Ma olen nüüdseks kolm aastat olnud nagu ameerika mägedel. Kord on mul super kõrgete instinktidega, energiline ja avatud koer, kellel on lisaks looduse poolt antud tohutu töötahe ja tähelepanelikkus. Ja siis on mul madalate instinktidega, rahulik ja kohati ülitundlik koer... Miks? See küsimus vaevas mind päris palju, aga paraku ei viinud ma nii kiiresti ikkagi otsi kokku. See ongi muide see põhjus, miks ma alati ütlen inimestele et koera aretuspotentsiaali üle ei tasu otsustada enne tema ca 3 aastaseks saamist. Esimene aasta on kutsikaiga, mille käigus koer võib tohutult muutuda ja erinevaid naljakaid arenguetappe läbi teha. Teine aasta on nn teismeiga, kus samuti võib paljugi veel muutuda. Kolmandaks eluaastaks on meil juba enam-vähem info koos, mis see koer tegelikult on (kuigi ka siis võivad koerad veel palju muutuda!).
Meera esimene jooksukas 6 kuuselt kulges rahulikult ja esimene ebatiinus oli ootuspärane (seda esineb neis liinides ja olin sellest teadlik). Kevad-suvisel perioodil jooksukat ei olnud ja arvasin, et oma perekonnale tüüpiliselt tal ongi äkki see üks kord aastas. Teine jooksuaeg saabus aasta hiljem nagu kellavärk ja kulges väga vaikselt (osalesime ju Soomes treeninglaagris ja jooksukas ei seganud kedagi). Paar kuud hiljem matsime oma kalli Kassu ja kuigi Meera käitus tookord väga kummaliselt, ei osanud ma seda ebatiinuse arvele kirjutada. Ta oli õnnetu, vältis kontakti, magas palju ja oli kehva isuga, mis olid läbivalt ebatiinuse sümptomid nagu ma hiljem aru sain. Tookordse ebatiinuse lõpuosas tegime tööd autosõidu probleemiga ja saavutasime edu kui ebatiinus oli läbi. Suvel minu üllatuseks algas aga uus ja väga intensiivne jooksukas, millele järgnenud ebatiinuse ajal muutus koer loiuks ning autosõidu tundlikkus kukkus kolinal allapoole tagasi. Samuti tekkisid tundlikkuse tõttu probleemid võistlustel (koer põdes teiste koerte lähedust, võõrast platsi ja tahtis minna oma pessa pojakeste juurde ära). Jälle järgnevatel kuudel asi stabiliseerus. Seejärel talvel tuli taas tavapärane jooksukas ja sellele järgnes päris arvestatav ebatiinus, kus koer elas oma pesas ja varastas pidevalt omale poegasid. Juhtisime ta tähelepanu mujale ja elasime selle ilusti üle. Nüüd kevadel kui Meera sai kolm, oli meil paras ehmatus, kui jooksukas katkes ja algas uuesti- käisime kiirabikliinikus mädaemaka hirmus ja lasime teha ultraheli. Kõik oli korras, aga UH näitas väikeseid tsüstikesi, mis esinevad just koertel, kelle hormoonid tugevamini kõiguvad. Siis saigi otsustatud, et rohkem me ei riski ja soikeperioodi saabudes laseme opi teha. Kahjuks tähendas see aga, et pidime üle elama veel ühe ebatiinuse, mis tuli seekord väga ruttu peale. See oli seni raskeim ebatiinus. Kusjuures teist sellist ekstreemset näidet samas perekonnas teada ei ole (mis kindlasti ei tähenda, et neid üldse ei olegi), nii et tegemist on kindlasti erandi, mitte reegliga.
Alles kui hakkasin meenutama, millal me mida oleme teinud ja mis probleemid meil ette tulid, jooksid pusle tükid minu jaoks lõplikult tervikpildiks kokku. Selgelt joonistus välja, et kõiksugused justkui lambist tekkinud hirmuprobleemid on alguse saanud just kuskil ebatiinuse perioodi jooksul. Samamoodi on alati sel perioodil suured probleemid motivatsiooniga- koer on ülitundlik kõigi keskkonnategurite suhtes ja see segab tal endast 100% andmast ning paneb teda endas kahtlema. See väljendus tal nii sõnakuulelikkuses, agilitytrennides kui ka veotrennides. Iga minupoolne läbimõtlemata antud negatiivsem signaal, võõras lõhn, võõras olend, iga kivikonarus või pissilaik maas, ootamatu hääl või ehmatus võis lüüa rööpast välja ja panna teda muretsema. Soikeperioodi alguses nüüd on taas selgelt näha, kuidas koer huvitub jälle teiste koertega suhtlemisest, mängib rohkem, julgeb rohkem uusi asju uudistada ja veab draiviga. Hoopis teine koer.
Igatahes taaskord sai kinnitust, et kui koeral tekib mingi käitumisprobleem siis ESIMENE asi, mis tuleb välistada, on terviseprobleem. Reeglina on need kaks ikka väga tugevalt seotud...
Ma tean, et mul puudub igasugune garantii, mis saab nüüd edasi. Steriliseerimisega kaasnevad omad ohutegurid, millest enim hirmutavad mind just muutused iseloomus, nagu võimalik sallimatus teiste koerte suhtes, võimalik flegmaatilisus ja võimalik suurenev tundlikkus. Aga vähemalt saan ma öösiti magada teades, et olen andnud endast parima, et tõsta oma koera elukvaliteeti kasvõi siis hormonaalse stabiilsuse ja vähemate kõhuvalude näol ning minimeerides nende haiguste riske, mille riskigruppi ta kuulus. Ülejäänu usaldan saatuse hoolde.
Meera sai tegelikult väga hoolikalt valitud- sobivat sugupuud ja kutsikat otsisin ma vaikselt juba aastaid. Mõte oli, et ehk saab temast minu esimene aretuskoer. Aga tegemist on looduse, mitte matemaatikaga ja alati ei ole 2+2=4 :). Nii läkski Meeraga ja sain endale super õppekoera aga seekord mitte aretuskoera ja võib-olla isegi mitte võistlusteks sobivat koera. Aga samas tõesti kulla väärtusega koera, nii et vahet ei ole :).
Ma olen nüüdseks kolm aastat olnud nagu ameerika mägedel. Kord on mul super kõrgete instinktidega, energiline ja avatud koer, kellel on lisaks looduse poolt antud tohutu töötahe ja tähelepanelikkus. Ja siis on mul madalate instinktidega, rahulik ja kohati ülitundlik koer... Miks? See küsimus vaevas mind päris palju, aga paraku ei viinud ma nii kiiresti ikkagi otsi kokku. See ongi muide see põhjus, miks ma alati ütlen inimestele et koera aretuspotentsiaali üle ei tasu otsustada enne tema ca 3 aastaseks saamist. Esimene aasta on kutsikaiga, mille käigus koer võib tohutult muutuda ja erinevaid naljakaid arenguetappe läbi teha. Teine aasta on nn teismeiga, kus samuti võib paljugi veel muutuda. Kolmandaks eluaastaks on meil juba enam-vähem info koos, mis see koer tegelikult on (kuigi ka siis võivad koerad veel palju muutuda!).
Meera esimene jooksukas 6 kuuselt kulges rahulikult ja esimene ebatiinus oli ootuspärane (seda esineb neis liinides ja olin sellest teadlik). Kevad-suvisel perioodil jooksukat ei olnud ja arvasin, et oma perekonnale tüüpiliselt tal ongi äkki see üks kord aastas. Teine jooksuaeg saabus aasta hiljem nagu kellavärk ja kulges väga vaikselt (osalesime ju Soomes treeninglaagris ja jooksukas ei seganud kedagi). Paar kuud hiljem matsime oma kalli Kassu ja kuigi Meera käitus tookord väga kummaliselt, ei osanud ma seda ebatiinuse arvele kirjutada. Ta oli õnnetu, vältis kontakti, magas palju ja oli kehva isuga, mis olid läbivalt ebatiinuse sümptomid nagu ma hiljem aru sain. Tookordse ebatiinuse lõpuosas tegime tööd autosõidu probleemiga ja saavutasime edu kui ebatiinus oli läbi. Suvel minu üllatuseks algas aga uus ja väga intensiivne jooksukas, millele järgnenud ebatiinuse ajal muutus koer loiuks ning autosõidu tundlikkus kukkus kolinal allapoole tagasi. Samuti tekkisid tundlikkuse tõttu probleemid võistlustel (koer põdes teiste koerte lähedust, võõrast platsi ja tahtis minna oma pessa pojakeste juurde ära). Jälle järgnevatel kuudel asi stabiliseerus. Seejärel talvel tuli taas tavapärane jooksukas ja sellele järgnes päris arvestatav ebatiinus, kus koer elas oma pesas ja varastas pidevalt omale poegasid. Juhtisime ta tähelepanu mujale ja elasime selle ilusti üle. Nüüd kevadel kui Meera sai kolm, oli meil paras ehmatus, kui jooksukas katkes ja algas uuesti- käisime kiirabikliinikus mädaemaka hirmus ja lasime teha ultraheli. Kõik oli korras, aga UH näitas väikeseid tsüstikesi, mis esinevad just koertel, kelle hormoonid tugevamini kõiguvad. Siis saigi otsustatud, et rohkem me ei riski ja soikeperioodi saabudes laseme opi teha. Kahjuks tähendas see aga, et pidime üle elama veel ühe ebatiinuse, mis tuli seekord väga ruttu peale. See oli seni raskeim ebatiinus. Kusjuures teist sellist ekstreemset näidet samas perekonnas teada ei ole (mis kindlasti ei tähenda, et neid üldse ei olegi), nii et tegemist on kindlasti erandi, mitte reegliga.
Alles kui hakkasin meenutama, millal me mida oleme teinud ja mis probleemid meil ette tulid, jooksid pusle tükid minu jaoks lõplikult tervikpildiks kokku. Selgelt joonistus välja, et kõiksugused justkui lambist tekkinud hirmuprobleemid on alguse saanud just kuskil ebatiinuse perioodi jooksul. Samamoodi on alati sel perioodil suured probleemid motivatsiooniga- koer on ülitundlik kõigi keskkonnategurite suhtes ja see segab tal endast 100% andmast ning paneb teda endas kahtlema. See väljendus tal nii sõnakuulelikkuses, agilitytrennides kui ka veotrennides. Iga minupoolne läbimõtlemata antud negatiivsem signaal, võõras lõhn, võõras olend, iga kivikonarus või pissilaik maas, ootamatu hääl või ehmatus võis lüüa rööpast välja ja panna teda muretsema. Soikeperioodi alguses nüüd on taas selgelt näha, kuidas koer huvitub jälle teiste koertega suhtlemisest, mängib rohkem, julgeb rohkem uusi asju uudistada ja veab draiviga. Hoopis teine koer.
Igatahes taaskord sai kinnitust, et kui koeral tekib mingi käitumisprobleem siis ESIMENE asi, mis tuleb välistada, on terviseprobleem. Reeglina on need kaks ikka väga tugevalt seotud...
Ma tean, et mul puudub igasugune garantii, mis saab nüüd edasi. Steriliseerimisega kaasnevad omad ohutegurid, millest enim hirmutavad mind just muutused iseloomus, nagu võimalik sallimatus teiste koerte suhtes, võimalik flegmaatilisus ja võimalik suurenev tundlikkus. Aga vähemalt saan ma öösiti magada teades, et olen andnud endast parima, et tõsta oma koera elukvaliteeti kasvõi siis hormonaalse stabiilsuse ja vähemate kõhuvalude näol ning minimeerides nende haiguste riske, mille riskigruppi ta kuulus. Ülejäänu usaldan saatuse hoolde.
RSS Feed
