Viimased meetrid veel joosta. Pildi autor Mariin Kaljula Möödunud pühapäeval 11.05.2014 korraldas kelgukoeraspordi klubi Baltosport Paliveres võistluse. Registreerisin meid koerakrossi klassi, sest tahtsin näha kuidas Meera võistlussituatsioonis toime tuleb. Koerakross on selleks kõige parem, sest probleemide korral on alati lihtsam olukorda kontrolli alla saada. Seekord jäime oma klassis eelviimaseks. Kuna eesmärgiks oli rada lihtsalt läbi joosta ja seejuuures ellu jääda, siis jäin tulemusega rahule.
Meie jaoks oli kogu ettevõtmine korda läinud juba sellest hetkest, kui me võistlusplatsile jõudsime- esimest korda sõitsime Meeraga pärast põhjalikku autosõidu treeningut nii kaugele kodust. Palivere jäi meie jaoks 40 km kaugusele ning terve tee sinna ja tagasi oli Meera erksas ja rõõmsas ootusärevuses- sõi, vaatas aknast välja, pakkus silmakontakti ja reageeris nimele. See tähendab, et nüüdsest alates saame hakata lõpuks käima ka taas Tallinnas ja trennides. :)
Kohapeal sai palju koeraga jalutatud ja starti minnes tundsin ma tegelikult, et olen veidi väsinud- olime ju ka reedel jooksmas käinud, laupäeval pikalt jalutanud ja vabas õhus möllanud. Ma täpselt ei tea, kas asi oli selles või milleski muus, aga juba suht jooksu alguses oli mul toss väljas ja kogu distantsi läbimine oli minu jaoks raske. Meera oli väga tubli- terve tee hoidis liini pingul ja tõusudel oli mul temast eriti suur abi, sest seal ta vedas ikka kogu jõuga. Stardis ja finišis lasi ta ennast veidi rahvamassist häirida ja seetõttu läks nendes kohtades ka liin lõdvaks. Samas minu meelest on see ka üsna loomulik nii vähese kogemusega koeral- ma ei ole tegelikult ju kordagi varem nn stardi ja finiši situatsiooni temaga läbi mänginud ja see oli talle täiesti uus asi.
Ega muud ei olegi midagi, kui tuleb ise rohkem trenni teha ja paremini võistluseelset aega planeerida/läbi mõelda...ja minna tagasi rajale vaatama, kas oleme oma vigadest õppinud :).
Eraldi pean ära märkima, et Baltospordi korraldustiim oli teinud super töö ürituse korraldamisega. Kokku oli osalejaid umbes 70 ja sellest hoolimata sujus kogu üritus nagu muuseas :). Üldse tundub mulle juba ammu, et kelgukoeraspordi võistlustel on inimesed ekstra soojad ja toetavad. Jube hea tunne on minna esimest korda võistlema niimoodi, et sõltumata soorituse tasemest inimesed elavad siiralt kaasa. Aitäh teile kõigile! :)
Meie jaoks oli kogu ettevõtmine korda läinud juba sellest hetkest, kui me võistlusplatsile jõudsime- esimest korda sõitsime Meeraga pärast põhjalikku autosõidu treeningut nii kaugele kodust. Palivere jäi meie jaoks 40 km kaugusele ning terve tee sinna ja tagasi oli Meera erksas ja rõõmsas ootusärevuses- sõi, vaatas aknast välja, pakkus silmakontakti ja reageeris nimele. See tähendab, et nüüdsest alates saame hakata lõpuks käima ka taas Tallinnas ja trennides. :)
Kohapeal sai palju koeraga jalutatud ja starti minnes tundsin ma tegelikult, et olen veidi väsinud- olime ju ka reedel jooksmas käinud, laupäeval pikalt jalutanud ja vabas õhus möllanud. Ma täpselt ei tea, kas asi oli selles või milleski muus, aga juba suht jooksu alguses oli mul toss väljas ja kogu distantsi läbimine oli minu jaoks raske. Meera oli väga tubli- terve tee hoidis liini pingul ja tõusudel oli mul temast eriti suur abi, sest seal ta vedas ikka kogu jõuga. Stardis ja finišis lasi ta ennast veidi rahvamassist häirida ja seetõttu läks nendes kohtades ka liin lõdvaks. Samas minu meelest on see ka üsna loomulik nii vähese kogemusega koeral- ma ei ole tegelikult ju kordagi varem nn stardi ja finiši situatsiooni temaga läbi mänginud ja see oli talle täiesti uus asi.
Ega muud ei olegi midagi, kui tuleb ise rohkem trenni teha ja paremini võistluseelset aega planeerida/läbi mõelda...ja minna tagasi rajale vaatama, kas oleme oma vigadest õppinud :).
Eraldi pean ära märkima, et Baltospordi korraldustiim oli teinud super töö ürituse korraldamisega. Kokku oli osalejaid umbes 70 ja sellest hoolimata sujus kogu üritus nagu muuseas :). Üldse tundub mulle juba ammu, et kelgukoeraspordi võistlustel on inimesed ekstra soojad ja toetavad. Jube hea tunne on minna esimest korda võistlema niimoodi, et sõltumata soorituse tasemest inimesed elavad siiralt kaasa. Aitäh teile kõigile! :)
RSS Feed
